Metsa roll

Pilt: http://www.kylauudis.ee/2011/03/19/eesti-metsa-eest-ja-heaks/eesti-mets/

Eestis elades on inimestele kingitud see imeline privileeg, et Tallinna kesklinnast, kus ümberringi silm seletab ainult betooni, vaid mõnekümne minuti kaugusel laiuvad suured kumisevad metsad. Nad hingavad, räägivad, elavad täiesti oma elu ja selle juures on minu jaoks alati olnud midagi püha ja puutumatut. Metsas on kohti, kuhu ei pruugi kunagi varem sattunud olla, aga ometi on seal midagi nii kodust ja tuttavat.

Inimesed on tõeliselt andekad oma elu keeruliseks elamises, eriti eestlased, kes on veel ka eeskujulikud kannatajad. Linn kihab inimestest, kes ringiratast siblivad, et näha, kes esimesena välja langeb. Selline ennastrõhuv käitumine on saanud üpris tavaliseks ja selle pärast istungi vahel matemaatikatunnis või bussipeatuses, kui tekib tunne nagu tahaks ära joosta. Tahaks sumbata kuskile sügavale metsa ja lihtsalt kuulata. Selline tunne või tung on minu arvates väga põnev fenomen justkui ürgne instinkt, mis aeg-ajalt minus pead tõstab. Mingi ajend, mis tõmbab mind mitte soojale maale, vaid metsade vahele. 

Ümbritsetuna sellest elavast ja hingavast, mis oli seal enne mind ja saab olema ka hiljem, voolab minusse tihti selline stoiline rahu tunne. Lihtsalt kõnnin ja mõtlen kõik maailma asjad selgeks. See distants igapäevaelu ja selle hetke vahel lubab mõelda ja unustada iseennast kõige selle sisse. Kohinad, naginad, sahinad kõik need hääled kajavad üksteisele vastu ning mina olen kõige selle keskel kõigest külaline, lihtsalt pealtvaataja. Kõike seda ümbritsevat on nii palju, et mured, mille eest metsa pageti, muutuvad järjest tühisemaks. Metsal on imepärane võime panna inimene end jälle väiksena tundma ja tõsta ta alla oma kõrgelt taburetilt. Anda inimesele tagasi inimlikkus. Mets kogu oma suuruses ja hiilguses on mulle alati tundunud nii igavene ning hiiglaslik, et ma tunnen taas, kui imepisike osa sellest kõigest olen mina. Mets toob mulle tagasi selle tähtsusetuse tunde, mis linnadžungli betooni vahel tähtsa näoga marssides vahel kaotsi läheb. 
Mets võtab mind oma rüppe nii kujundlikult kui ka füüsiliselt ja pakub mulle lihtsalt kõrva, mille läbi iseennast paremini ja selgemalt kuulda. Ning lõpuks olen nagu puhtaks pestud, kammitud ja siis, komm põses, koju saadetud kohe palju kergem on olla. Mets kuulab ära kõik mu mured ja ehkki ta ei kõnele, räägib ta ikka just nii valjusti, et ma ta tarkusi kuuleks.

Autor: Elisabeth Valter, G1RO

“Jõuluvana on vist 24-aastane. Ei ta pole nii noor… 134?”

Lastel on alati jõuludest kõige toredam ja siiram arusaam. Et sellest veidi osa saada, läksin Kotzebuesse 2.ö klassi lastega juttu rääkima.

Küsimustele vastasid Karl, Karlotta, Robert ja Mirjam.

Mis te tahate jõuluvana käest saada?

Mina tahan endale telekat!

Mina tahan endale sellist mängu nagu Tick Tock Boom.

Mina tahaksin ühte hobusemudeli komplekti ning siis robotit.

Kas te kirja ka kirjutate jõuluvanale?

Jaa, mul on juba ammu kirjutatud.

Aga mis on jõuluvana aadress?

Eeee…päkapikula?

Põhjamaa 12.

Ei ei, see on Lapimaa 1321.

Miks jõuluvana üldse käib?

Kuna see on kohustuslik. 

Sellepärast et me oleme nii tublid lapsed ja me oleme seda väärt. Sest ma olen aasta aega oodanud!

Võib-olla hoopis sellepärast et on Jeesuse sünnipäev.

Miks inimesed jõulude ajal kirikus käivad?

Me käisime Toomkirikus ja seal oli natuke väga igav.

Nad käivad sellepärast, et nad austavad Jeesust.

Sellepärast, et iga inimene peab vähemalt üks kord elus kirikus käima.

Sest et seal on ilus.

Inimesed käivad seal palvetamas, siis kui neil on mingi mure.

Palun lähme nüüd juba teise küsimuse juurde!

Kui vana jõuluvana on?

1000-aastane. Ei, see vist on solvang jõuluvanale!

24? Ei ta pole nii noor.. 134?

Ma arvan et ta on mingi 48 äkki.

Aga kuidas jõuluvana kõikide maailma lasteni jõuab?

Sest et jõuluvanasid on 5 tükki.

Ei! Neid on vähemalt 1000.

Igal maal on oma jõuluvana! Meil on Eesti jõuluvana, kelle on Eesti habe.

Jõuluvanal on selline võlupulber, mida ta paneb põhjapõtradele peale ja siis nad lendavad.

Kas te päkapikke olete näinud?

Jaa!

Päkapikul on selline punane müts ning hästi pikk habe. Tal on kogu aeg kaasas ka nöör, millega ta saab alla laskuda.

Mina tegin päkapikule lõksu. Ma ei saanud teda kätte päris, aga ma nägin vähemalt tema pilti või noh tema varju. See oli selline lõks kus asjad kukkusid üksteise peale ja siis lõpuks tegi pilti.

See on ju nagu see Kinderi reklaam.

Mina pole päkapikke näinud. 

Robert meid ükskord veenis, et päkapikke pole olemas ning et temal käib tema ema, aga noh me ei uskunud seda väga.

Harold(algklasside õpetaja) jäi ju ükskord vahele kui ta sussi sisse asju pani.

Miks jõuluvanal nii suur habe on ja miks ta just punaseid riideid kannab?

Tal on nii suur habe, sest ta on 1000-aastane. Või sellepärast, et tal pole salli.

Punane on tema lemmikvärv, sellepärast on tal ka punased riided.

Punane on selline pühade värv. 

Vanasti olid näärid ja siis oli jõuluvana sinine. Meie jõuluvana ei tahtnud lihtsalt olla sama värvi, võib-olla Ameerikas on roosa mantel hoopis.

Jõuluvanal ei ole tegelikult oma saani. Ma ükskord nägin, kuidas ta sõitis hoopis kaubaautoga.

Ma arvan, et alguses ta sõitis põhjapõtradega, aga nemad jäid vanaks ning siis ta hakkas mootorsaaniga sõitma.

Kust jõuluvana kõik kingid saab?

Ta tellib need e-poest jõulud.ee.

Tema päkapikkudel on tehas ning nad terve suve meisterdavad neid kingitusi. Nad teavad, mis on tänapäeval moes nagu näiteks kendama ja muud asjad.

Kõigepealt jõuluvana võtab kingipaberid ning teeb need karbikujuliseks. Siis kui ta jõululaupäeval lapsele selle kingi annab, siis ta palub lapsel soovida, mida ta tahab ning siis see kingitus ilmub sinna karbi sisse.

Jõulumemm on pensionil!

Mis päkapikk teile toob?

Võltspommi tõi ükskord. Ja peerupadja.

Mulle tõi sokid ja patsikummid.

Mulle tõi legosid, mida ma üldse ei tahtnud.

Mis on teie lemmik jõululaul?

See Last Christmas.

Mis on teie lemmik jõulutoit?

Mulle meeldib verikäkk, verivorst hapukapsas.

Mulle meeldib praetud kartul ja hapukapsas.

Mulle meeldib kartul ketšupiga.

Mulle maitsevad piparkoogid.

Millised peaksid inimesed jõulude ajal olema?

Lahked ja sõbralikud, kuigi ma oma õe vastu väga ei ole. Ma päris ingel ei ole.

Inimesed peaksid palju sööma.

Inimesed peaksid olema ilusad. Punased riided peaksid ka olema.

Kas jõulude ajal peaks annetama? Kas te olete annetanud kellelegi?

Jaa! 

Mina küll ei taha kellegi teise peale raha kulutada. 

Kui uudistes või Ringvaates vahepeal näidatakse mõnda inimest, kes on näiteks vähihaiged ja siis ma küsin emme käest, kas me oleme talle annetanud ja ta alati ütleb, et me oleme.

Mina vaatan alati hommikuti telekat ja seal on selline asi, kus näidatakse inimesi, kellel pole kodu kui on kõige külmemad ilmad. Siis ma küsin emmelt, et kas me võiksime annetada ja ta ütleb et muidugi.

Leelo Tungal on teinud ka sellise luuletuse, kes on väga kurb kuuse all, kuna ta teab, et mõned lapsed on jõulude ajal emata, isata ja üksikud. See on minu arust hästi hea luuletus.

Mina annetan tavaliselt loomade varjupaigale.

Mina annetaksin ainult lastegaiglale, sest see on minu lemmikhaigla.

Kas te oskate mõnda toredat laulu või luuletust, mida jõuluvanale esitada?

Jaa me kõik oskame ühte laulu mis me muusikatunnis õppisime!

Kuula siit: 
https://drive.google.com/file/d/1wJm4ZsVaZp0nV3LQuSz8X80xu-68jhLw/view?ts=5df685cd

Häid pühi ja sööge ikka verivorste!

Intervjuu koostas Anni-Liis Prangli

Õpetajaks sündinud perekond

Isadepäeva eri

Meie päevakangelased: isa Jüri Kaljurand ja tütar Katrin Soika

9.november tähistasime Eestis isadepäeva. Võime end Gustav Adolfi Gümnaasiumis erilisena tunda, sest meie kooliperes on lausa mitu põlvkonda isasid ja tütreid-poegi. Kes ei tunneks kedagigi Kaljurandade-Soikade dünastiast, kes nii truuks meie koolile on jäänud? Vestlesime paljudest selle dünastia nägudest ühe isa ja ühe tütrega: Jüri Kaljuranna ja Katrin Soikaga. 

Kuidas sattus teie pere Gustav Adolfi Gümnaasiumi? Kes teie perest oli esimene meie koolis?

Katrin: “Minu vanaema oli esimene. Ja siis minu vanaema tegi sinuga(Jüriga) vahetust. Tema(Jüri) oli alguses Lagedi koolis ja minu vanaema oli siin inglise keele õpetaja. Ja Jüri oli Lagedi koolis, sest ta ei tahtnud sõjaväkke minna, jah?”

Jüri: “Jah, see oli vene aeg ja siis oli selline asi, et sõjaväest sai ära, kui maale õpetajaks läksid, kuni 27. eluaastani pidid õpetajana töötama. See oli siis selline aeg, kus linnalähedased koolid olid täis noori mehi ja vanu naisi. Ja siis hiljem, kui selgus, et siin polnud tööõpetuse õpetaja kohta, tulin ma siia.”

Katrin: “Ja minu vanaema läks sinna, sest seal jäi inglise keele õpetaja koht tühjaks. Jüri ja Anne tulid siia kooli koos. Mina tulin õpilaseks 7. klassi 1992. aastal.”

Jüri: “Nii see jah alguse saigi.”

Kas teil oli siis juba noorena mõte minna haridusse või tuli see perekonna eeskujul rohkem?”

Jüri: “Ta(Katrin) lihtsalt ei teadnud teisi ameteid!” (Kõik naeravad) Vanaisa oli ju ees õpetaja, vanaema ka, siis meie.”

Katrin: “Jaa, ning kui meil oli vaba aeg, siis nt Jüri emalt, kes kusjuures polnud õpetaja, küsisin ma, et millal me sinu kooli läheme?” (Naerame) Teiste tundides käisin ma ikka tundides kaasas, ma arvan, et sellepärast pole ma ka midagi muud kaalunud. Kuigi siis, kui ma kooli hakkasin lõpetama, mõtlesin geenitehnoloogia peale, kandideerisin ja sain sisse ka, aga ikkagi ei läinud, õpetaja-amet tõmbas enda poole.”

Teie pere õpetajate erialadeks on olnud nt inglise keel kuid tugevalt on esindatud ka kõiksugused reaal- ja loodusained. Kas need kaks on alati paralleelselt jooksnud või kuidas sellega täpselt on?

Katrin: “Kui Anne oleks ka siin, siis ta ütleks, et talle on alati loodusteadused meeldinud. Aga kuna nende ajal sai vaid ühte erialasse kandideerida ja Annel oli tugev inglise keel, siis ta läks inglise keelde, et kindlasti saaks ülikooli. Aga loodusained meeldisid talle ikka väga. Minu vanaisa õpetas ka füüsikat, kusjuures temaga käisime tihti metsas jalutamas – sellest arvatavasti ka minu suundumus.”

Jüri: “Minu eriala on täpsemalt siis tööõpetus ja füüsika. Ja füüsikat pole ma niisama võtnud, vaid mul on ikka tunnistus selle õpetamisoskusest.”

Katrin: “Ja tegelikult on minu eriala bioloogia, keemia ja füüsika põhikoolis ja keemia gümnaasiumis.”

Teie pereliikmeid on ju nii palju siin koolis. Mis tunnet see teis üldse tekitab? Ma oletan, et kodust tunnet?

Katrin: “Oo jaa, minul on väga kodune tunne siin!” (Naer)

Jüri: “Loomulikult ning mulle pole kunagi imelik tundunud, ma pole sind ju õpetanud ka.”

Katrin: “Ma ise käisin noorena ema tundides kaasas, kuigi ta minu õpetaja ei olnud. Tema eratundides käisin, kus ka teised olid õppimas.”

Jüri: “Aga tegelikult see ei sega õpetamist, seda ei pane isegi tähele.”

Katrin: “Ei pane jah, aga mulle väga meeldib neid kooli peal näha!”

Jüri: “See on teine asi! (naer) Need on kaks eri asja, kas vahetunnis näed või tunnis.”

Katrin: “Ei peagi külla tulema, näeme siin ära!”

Kuna novembrikuus tähistame isadepäeva, siis ma küsin teie isa ja tütre suhte kohta ka natukene. Esiteks, Katrin, kas te olite rohkem isa või ema inimene?

Katrin: “Ma arvan, et ma olin mõlema inimene, selle inimene, kellel minu jaoks rohkem aega oli. Sinuga (Jürile) me käisime kinos, ma mäletan, kui tuli “Home Alone” kinos, see oli väga põnev film! (Jüri mõtleb) Käisime küll, see oli väga põnev film.”

Jüri: “Kindlasti käisime jaa. Nii, kuidas aega oli.”

Oli teil isa ja tütrena Katrini lapsepõlves mõni tegevus, mida teile koos enim teha meeldis?

Katrin: “Ma ei ütleks, et me ainult kahekesi tegime, meil oli õde ka alati kaasas. Eraldi väga ei teinud, aga mis mulle kohe Jüriga meelde tuleb, on heinategu Jüri ema juures maal(naerame). See on alati üks asi, mis alati meelde tuleb, kui koos midagi teeme, see heina tallamine. Ja siis sai õunapuu otsast heinakuhja hüpatud ja tibusid taga aetud.”

Jüri: “Jah, mina olen pärit üldse Pärnu-Jaagupist, mitte Tallinnast.”

Katrin: “Ja tema ehitas sauna maakodus ning mulle meeldis alati seal sauna ehitamise juures olla ja vaadata, kuidas seal kõigepealt postid maast püsti tulid ja siis seinad ka juurde. Ja ükskord sa lõid omale naela jalga (Jüri kahtleb kuuldus) ja siis me kartsime, et meie rott on ära söödud!

Jüri: “Ei, ma astusin naela jalga.”

Katrin: “Ah ma mäletan, et verd oli kõik täis, ja arvasin, et meie rott oli ära söödud!”

Aga veel sinna aega tagasi vaadates, kuidas Sa (Katrin) lapsena oma isa vaatasid ja mida enim temalt enim õppisid? Ja mida hindad temas ka täna?

Katrin: “Mulle meeldib, et ta oskab hästi palju asju ise teha. Igasuguseid remonditöid ja mulle meeldivad tema lõikelauad ja karbikesed. Sest minu arvates oled sa ka suviti alati niimoodi nokitsenud.”

Kas Katrin oli esimene tütar? On teil ainult tütred?

Jüri: “Jah, on nii!”

Mida tähendab üldse isaks olemine Teile(Jüri) jaoks? Mis on teie isa ajaloos kõige õpetlikum olnud?

Jüri: “(mõtleb). Ei noh, tore on! (naer) Et on kedagi sellist lähedast. Eks mõni hetk ikka võib ajada hinge täis(Katrin naerab kõrval), kui lolluseid tehakse.”

Katrin: “Jaa, kui me õega lollusid tegime autos, ähvardasime, et me jätame selle auto kohe siia põõsasse seisma! Ükskord tegime isale jälle toreda üllatuse emaga, kui me tulime koeraga koju! See oli selline šokeeriv üllatus! Aga pärast jalutas isa temaga rõõmsalt ringi.”

Jüri: “Kas midagi muud jäi üle?”

(naerame)

Mis teile tänasel päeval koos meeldib teha? Te kindlasti näete iga päev koolis ka..

Jüri: “Kusjuures, me väga tihti ei näegi. On päevi ka, kus me üldse koolis ei kohtu, minul on ju tööõpetuse tunnid teises majas ka.”

Katrin: “Mina olen vahepeal ülikoolis ka.”

Jüri: “Seda sa oled jah, ja ega vahetunnis aega rääkida väga ei olegi.”

Katrin: “Ja vahepeal saad lapselapsed endale kaela!”

Jüri: “Seda ka jah.”

Aga kui teil on mõni nädalavahetus üksteise ja pere jaoks, mis teile siis teha meeldib?

Jüri: “Suvel oleme praktiliselt kogu perega maal.”

Katrin: “Mis see siis tuleb ka, kolm kuud? Kaks pool?”

Jüri: “Pigem kaks, see on see puhkuse aeg.”

Katrin: “Vahepeal jõuame külas ka käia.”

Jüri: “Kuigi tihti ei jõuagi, tööd on päris palju, terve patakas töid ootab. Aga ei, eks ikka saab.”

Katrin: “Aga sünnipäevadel ja tähtpäevadel ikka saame kokku. Ja mõnikord saab Jüri kedagi trenni ka viia!” (naer)

Kuidas teie peres isadepäeva tähistate või olete tähistanud? Mida teha meeldib?

Jüri: “Ega eriti suurelt ei tähistagi, saame kokku, tulevad, käivad, nii, kuidas aega on.”

Katrin: “Sööme kooki, räägime koolist (kihistavad naerda), aga eks meil on juba niigi põnev elu!”

Lõpetuseks küsin veel, kas siis teie lastel(Katrinile) ja teie lastelastel(Jürile) on potentsiaali üldse õpetajaks hakata? Kas neid vaadates tunnete midagi enda õpetaja omadustest ära?

Katrin: “(muiates) Näen mõnes jah!”

Jüri: “Kuulda on..”

Katrin: “Kõige väiksem mängib tihti kooli, aga ma ei taha survestada. Ega ma ka ei mäleta, kas mulle väiksest peale oli seda ametit soovitatud..”

Jüri: “Ega me ei survestanud ka. Kunagi polnud juttu, et lapsed peaksid õpetajateks saama.”

Katrin: “Eks ta kuidagi geene pidi liikus!  Aga Jüri, sa soovitasid ikka.”

Jüri: “Kindlasti oli juttu, ausalt öeldes ei mäleta täpselt, aga ilmselt ikka mainisin, et mis see õpetaja amet on ja kuidas see töötab.”

Katrin: “Ma mäletan veel, et kui ma tundides kaasas käisin, siis mulle meeldis seal korda pidada. Kord Annega tunnis, umbes  3-4 aastasena, mäletan, et kui lapsed hakkasid rääkima, siis koputasin valjult vastu lauda. Mulle väga meeldis! Ma ei tea, kas see oli ehk kerge võimujanu (naer)?”

Jüri: “Võib-olla!”

Katrin: “Aga nii ma enam korda ei pea.”

Jüri: “Ongi nii? Siis sa oled muutunud! (itsitatakse)

Aitäh Teile, Katrin ja Jüri!

Intervjuu viis läbi Eglyd Hirv, G3 RO

November on filmikuu!

Alanud on novembrikuu, mis tähendab, et kätte on jõudnud parim aeg, millal kinno minna! Tulemas on iga-aastane Pimedate Ööde Filmifestival ja selle alla kuuluv laste- ja noortefilmide festival Just Film. Mõlemad kestavad 15. novembrist kuni 1. detsembrini.

PÖFF sai alguse 1997. aastal ning tänaseks on tegemist ainsa Põhja-Euroopa A-klassi filmifestivaliga. A-klassi sertifikaat on maailmas vaid 15 filmifestivalil. (Peale PÖFFI kuuluvad tiitliomanike hulka ka näiteks Cannes’i, Veneetsia ja Berliini filmifestival.) Selleaastasest PÖFFi programmist leiab üle 250 mängufilmi ja üle 300 lühi- ja animafilmi.

2001. aastal loodi PÖFFI spetsiaalselt laste- ja noortefilmidele keskenduv alafestival Just Film. Tänaseks on saanud Just Filmist üks suurima publikuarvuga laste- ja noorteüritusi ning igal aastal külastab Just Filmi ligi 18 000 filmihuvilist.

Siit leiate tulevaks filmifestivaliks 4 filmisoovitust:

Tormipoiss

Nooremale kooliastmele soovitan koguperefilmi “Tormipoiss”. Film põhineb Austraalia best-selleril ja räägib uskumatult südamliku loo ühe vanahärra lapsepõlve-mälestustest. See on lugu poisist, kes kasvatab kolme pelikani. Ennekuulmatud seiklused võivad kinolinal alata! 

Film on toodetud Austraalias, linastub inglise keeles koos eesti- ja venekeelsete subtiitritega ning kestab 99 minutit.

Vaata treilerit: https://youtu.be/6cBOvn18yeQ 

Osta pilet: https://www.justfilm.ee/movie/tormipoiss/

Cleo

Järgnev film on sobilik vanemale kooliastmele. Film räägib loo tüdrukust nimega Cleo, kelle vanemad hukkusid autoõnnetuses. Raskes õnnetuses jäi imekombel ellu vaid tüdruk ise. Cleo elab koos oma väikevenna ja vanaemaga ning tal on kirg klassikalise muusika ja klaverimängu vastu. Ühel ööl koos oma sõbrannaga järjekordselt linnas pidutsedes kohtub ta salapärase endast vanema mehega. Sellest algab tema rännak tragöödiast taastumiseni.

Film on toodetud Belgias, linastub hollandi keeles koos eestikeelsete subtiitritega ning kestab 105 minutit.

Vaata treilerit: https://youtu.be/qdzwqSFhxqQ 

Osta pilet: https://www.justfilm.ee/movie/cleo/

Sihitu

See film on mõeldud kõigile spordisõpradele. “Sihitu” räägib loo kolmest ekstreemsportlasest, kes vallutavad lumelauatades mägesid. Bryan Iguchi, Jeremy Jones ja Travis Rice on oma ala legendid ja liigutavad inimvõimete piire. Meeste ohtlik katsumus on kaasahaarav ja köidab ilmselt ka nende meeli, kes suured ekstreemspordihuvilised pole.

Film linastub DOC@Just programmis, on toodetud USAs, linastub inglise keeles ning kestab 90 minutit.

Vaata treilerit: https://youtu.be/6PDiQL1-XpU 

Osta pilet: https://www.justfilm.ee/movie/sihitu/

Inimloomus

Film kõigile teadushuvilistele. CRISPRi avastamine ja selle tehnoloogia on avanud ukse geenide ümberkirjutamiseks, haiguste ravimiseks ja beebide disainimiseks. See avastus aga tõstatab mitmed eetikaküsimused. Dokumentaalis võtavad sõna nii teadlased, kes CRISPRi avastasid, perekonnad, keda see mõjutab ja bioenergeetikud, kes selle tehnoloogia piire katsetavad.

Film linastub Teadus360 programmis, on toodetud USAs, linastub inglise keeles koos eestikeelsete subtiitritega ning kestab 107 minutit.

Vaata treilerit: https://youtu.be/cC1rLzlbgkg 

Osta pilet: https://www.justfilm.ee/movie/inimloomus/

PS! Kui nende filmisoovituste seast midagi enda jaoks ei leidnud, saad tutvuda filmiprogrammidega nendel linkidel:

Just Filmi programm: https://www.justfilm.ee/a-z/

PÖFFi programm: https://poff.ee/filmid/

Tänavu kuuluvad Just Filmi žüriisse lausa kaks meie kooli õpilast! Joonas Väli 9.c klassist ja Maili Kukke G1RO klassist. Edu!

Põnevaid filmielamusi!

Artikli pani kokku Anna Kristina Pihlakas, G2 RO

Kasutatud pildid:

https://www.abc.net.au/news/image/10123076-4×3-940×705.jpg
https://images.filmfestival.be/image/filmfest/960-650/19-2161_cover.jpg
https://poff.ee/2019WP/wp-content/uploads/kodulehe_baasi/F_6_Roadless.jpg
https://85j2vhd5w7-flywheel.netdna-ssl.com/wp-content/uploads/HNcas9.jpg

Õpetaja Tiina Naissoo prügi sorteerimisest: “Minu meelest läheb õpilastel kõik prügi rahumeeli ühte prügikasti.”

21.septembril on Maailmakoristuspäev, millest ka meie kool hoolega osa võtab. Selle raames tegime intervjuu geograafiaõpetaja Tiina Naissooga, et vestelda veidi prügist.

Kõigepealt natuke Teist endast. Miks Te üldse geograafiaõpetajaks hakkasite ning kuidas Te siia kooli sattusite?

Miks ma just selle ameti valisin, on tegelikult tagantjärgi raske vastata, see vist oli saatus. Ma tegelikult tahtsin saada Piirivalvesse ja minu vorm sellel ajal oli ka suurepärane, aga sellel päeval kui olid kehalised katsed, olin ma just eelneval päeval vedanud ühte väga rasket paati ja ma olin ennast nii ära venitanud, et ei suutnud neid katseid piisavalt hästi teha. Igaks olin pannud paberid loodusteaduste erialale, kuna olin lõpetanud Rakvere gümnaasiumi matemaatika ja füüsika süvaklassi ning ilma katseteta sai sisse. Siis lõpuks selgus, et see variant läkski. Ma pean tunnistama, et ma päris mitu aastat õppisin nii, et ma ei teadnud, kelleks ma tahan saada. Õppisin selleks, et oleks mingi eriala olemas, aga ma ei olnud selles veendunud. Siis hiljem kui ma hakkasin endale tööd otsima, siis mulle pakuti poole aasta pealt tööd siin, sest üks õpetaja oli ootamatult haigestunud. Nii ma siia ka jäin ja olen väga rahul, et töö ja hobi on mul koos.

Kas olete osalenud varem Maailmakoristuspäeval?

Noh see on juba 10 või 11 kord, millal selline üritus toimub ning me oleme sellest püüdnud alati mõne klassiga osa võtta. Päris kõigil osalenud ei ole, võib-olla kaks korda on vahele jäänud.

Mis te sellest üritusest arvate? Kas sellest on kasu ka?

Sellest on tohutult suur kasu inimeste teadlikkuse tõstmisel. Eestis võibolla on see kasu nii suur isegi pole, kuid need maailma riigid, kes on sellise ürituse meilt üle võtnud(nüüd juba vähemalt 150 riikii), seal on Maailmakoristuspäev teadlikkuse tõstmisel ikka väga suure töö ära teinud.

Sellel aastal on põhiline rõhk suitsukonide ja närimiskummide koristamisel, miks see nii on?

Suitsukonid on üks mikroplastiku allikas. Me kõik oleme ju tänaval näinud suitsukonisid ja kui tuleb vihm, siis kuhu nad lähevad? Nad lähevad meie kanalisatasiooni ning kui meil veab, siis nad lähevad veepuhastusjaama ja kõige suuremast sodist puhastatakse vesi ära, mikroplastik jääb aga ikkagi alles. Suitsu ots on aga tselluloosatsetaat ehk tegemist on plastiga, mis laguneb samamoodi mikroosakesteks rääkimata sellest, mida see suitsu ots sisaldab. See sisaldab näiteks kaadmiumii, ammoniaaki, arseeni, metaani, äädikat, metanooli, värve ja kõike muud sellist, mis on sinna lisatud selleks, et see suits liiga kiiresti ära ei põleks ning et ta ilusasti ühtlaselt hõõguks. Me ju tegelikult ise teame, et need on mürgised ja ebameeldivad ained. Kui ta nüüd vette satub, siis kõiki need mürkained veepuhastusjaamad ära võtta ei suuda. Lisaks on meie kanalisatsioonisüsteem kahesugune: üks osa läheb puhastusjaama, aga teine osa on sajuveetorustik, mis läheb otse merre. Kui suitsukoni satub sinna, siis läheb ta ilma igasuguse puhastamiseta ja laguneb vees väiksemateks plastiku osadeks. Kui meil „veab“ siis sadeneb see edasi Läänemere põhja mudasse, aga kui ei vea, siis sööme me mõne kala või taimena selle endale sisse. Närimiskummiga on sama lugu, see koosneb põhimõtteliselt kummist, plastikust ja sünteetilistest lõhna- ja värvainetest, mis jällegi looduses täielikult ei lagune ning see satub samamoodi näiteks põhjavette ja me joome selle endale sisse.

Millised riigid kõige suuremaks probleemiks on?

Ma nimetaks Kagu-Aasias olevaid riike, kus on prügi olukord ikka väga suur probleem. Näiteks Malaisia, kus siiamaani autod sõidavad ookeani kaldale ja valavad lihtsalt prügi maha.

Mis on maailmas hetkel kõige suurem prügiga seotud probleem, millega peaks koheselt tegelema?

Prügisaared on kõige-kõige-kõige suurem probleem üldse, sest see see on kõige suurem keskkonnaprobleem ookeanides. See plast, mis ookeanisse jõuab, sellega ei juhtu ju mitte midagi, ta laguneb ainult väiksemateks osadeks, aga päris ära ei lagune. Mikroplasti ja teisi plastiosakesi peavad loomad toiduks ning söövad ära ning selle tõttu nad surevad, kuna magu on täis plasti, mis ei ole söödav. Minu meelest ei suudeta isegi ülemaailmseid andmeid kokku lugeda, kui suur on plasti mõju mereelustikule ja selle hävimisele. Näiteks ka siin, Läänemere kaldal, on probleem. Kui me mööda mereäärt kõnnime, siis rannad tunduvad üldiselt suhteliselt puhtad, kuid kui uuriti söödavat rannakarpi Taani väinade juures, siis 2370 rannakarbist 184-l karbil leiti mikroplasti osakesi, mille me ju sööme omakorda ise ära.

Mida saaks nende prügisaarte osas siis ette võtta?

Ega üksikinimene ei saagi väga, see nõuab ikkagi riikidevahelist koostööd. Ideaalis, kui me tõesti oleksime ideaalsed inimesed, siis võiks riigid loobuda näiteks oma kaitseressurssidest. Mõelge missuguse raha ja majandusliku võimsuse me saaksime suunata oma keskkonnale ja selle korrastamisele.

Kas te ise sorteerite prügi?

Võimaluste piires jah. Ma tunnistan, et olen osaliselt ikkagi mugav inimene, et mul on kolm pakendisorteerimise võimalust: segaolmejääde, paber ja biojääde, samuti asju, mida ma saan taaskasutusse viia, viin ka alati ära, patareid kogun eraldi ja viin ohtlike jäätmete kogumispunkti, kuid peab tunnistama, et pakendit, mida võiks veel eraldi koguda, seda ma kahjuks ei tee, poen siinkohal korteri väiksuse taha. Ehk kindlasti peaks olema pakend, paber, bio- ja segaolmejääde(see prügi, mida sa ei oska kuhugi mujale panna). Ideaal oleks muidugi prügivaba sorteerimine. Seda on püütud teha ühes jaapani linnas ja seal on sorteerimisaluseid 40 ja siis saab kõik taaskasutada.

Miks seda peab tegema?

Et võimalikult palju seda ressurssi taaskasutada. Me ju pidevalt kasutame ja ostame igasuguseid materjale, mis tulevad loodusest, kuid selle asemel võiks kasutada taaskasutust. Näiteks kui viime oma riided taaskasutusse ning keegi ostab sealt särgi, selle asemel, et uut särki osta, tähendab see tegelikult tohutut vee kokkuhoidu, mis läheks puuvilla kasvatamise peale ning näiteks paberi kokkukogumine säästab puid, mis läheksid mahavõtmisele.

Kas meie koolis sorteeritakse piisavalt prügi?

Minu meelest läheb õpilastel kõik rahumeeli ühte prügikasti. Isegi see pakend, mille eest raha saaks, ehk siis pandipakend, läheb ka sinna samasse prügikasti, et ma ei näe siin tegelikult mingisugust sorteerimist. Ma näen küll seda, et söökla kogub eraldi biojäätmeid ja paberit, aga õpilaste suhtumine küll hea ei ole. Ma saan aru, et siin minu klassis ongi ainult üks prügikast, aga samas kui olid eraldi konteinerid, siis ega nendest väga kinni ei peetud. Esineb palju sellist lihtsalt prahi äraviskamist ilma mõtlemata, kuhu see võiks käia.

Mis on üldiselt Eesti olukord võrreldes teiste Euroopa riikidega?

Ma ei ole ise viimasel ajal väga ringi reisinud ja sellise pilguga vaadanud, aga teiste juttudest tean, et Eesti seisund on isegi päris hea. Arvestades seda, et umbes poole oma prügist me põletame, mis ei ole küll superhea variant, aga siiski, me vähemalt ei jäta teda kuhugi vedelema, vaid toodame sellest elektrit ja soojust. Seejuures sulavad sealt välja ka metallid, mida me ka taaskasutame. Ehk olukord on märkimisväärselt hea, aga kui võtta, et kolmandik meie prügist läheb ikkagi ladustamisele prügilatesse, siis see on halb. On ju olemas ettevõtteid, kes taaskasutavad plasti ja toodavad sellest näiteks aiaposte või seinalaudu, mis peavad isegi paremini vastu kui puidust toodetud seinalauad, aga võiks teha palju rohkem. 

Kui hea see keskonnateadlikkus on üldse Teie arvates?

Vabal ajal suhtlen ma rohkem omaealiste või vanemate inimestega ja seal paneb tavaliselt hind ikkagi asjad paika. Ma usun, et haridus on ka tänapäeval tunduvalt erinev kui see oli mitukümend aastat tagasi.

Mida saaksime me poliitikas muuta, et prügi oleks vähem ja see oleks paremini sorteeritud?

Võibolla see, kui sorteerimine annaks selge hinnavõidu prügi äraveol või prügiarved sõltuksid konkreetselt sellest, kui hästi sinu prügi on sorteeritud, siis ma usun, et inimeste motivatsioon oleks kõrgem. Samuti võib ju alati vähendada makse ökokaupadel ja suurendada nendel kaupadel, mis on keskkonnale kahjulikumad.

Intervjueeris Anni-Liis Prangli

Anu Kell: “Alguses mõtlesin, et ma õpetajana ikkagi surra ei taha.”

Pärast mitmeid meile ja üritusi ühist aega leida suutsin lõpuks tegusa eesti keele õpetaja Anu Kellaga maha istuda ning väikese intervjuu teha. Vestlesime õpetajaks olemisest, eesti keelest noorte seas ning loomulikult ka veidi tõest ja õigusest.

Kui kaua Te siin õpetajana töötanud olete?

13 aastat, mitte eluaeg, aga siiski piisavalt kaua, et tunnen ja armastan seda kooli.

Kuidas see eesti keele õpetaja amet tuli üldse? Kas tahtsite kogu aeg saada õpetajaks?

Ei, jumala pärast mitte. See tuli täiesti juhuslikult, mis näitabki, et sa võid õppida mida iganes, aga elu lihtsalt paneb asjad paika. Ma mitte kunagi oma elus ei mõelnud selle peale, et tahaksin õpetajaks saada. Tahtsin alguses tegelikult ajakirjanikuks saada, aga seda oleks pidanud õppima Tartus, kuid oma suhteliselt mõtlematu otsuse pärast noorelt mehele minna otsustasin jääda Tallinnasse ja minna Tallinna Ülikooli. Õppimise käigus käisin praktikal Pelgulinna Gümnaasiumis ning sealses kunstiklassis olid hästi erksa vaimuga õpilased. Seal ma tundsin esimest korda, et ma täiega naudin seda, mida teen.

Paari aasta pärast mõtlesin, et ma ikkagi õpetajana surra ei taha, et peaksin vahetama eriala nii kaua, kuni olen veel noor ja äge ja suudan midagi veel teha. Siis ma töötasingi ühe aasta Eesti Vähiliidu noorte tervisekasvatuse projekti juhina, väga peen amet! Käisin näiteks noortele rääkimas, kui kahjulik on suitsetamine (muide, suitsetamine on minu silmis kõige mõttetum tegevus maailmas siiani). Samaaegselt töötasin veel Õllesummeri toimkonnas, sain kõrvalt ajakirjaniku tööd ka teha Linnalehte ja see kõik oli väga huvitav. See oli rõõmus aasta, aga ma sain ühe aastaga aru, et see oli ikkagi väga väga vale otsus, et ma koolist ära tulin. Ja kui Saue kooli direktor tegi mulle ettepaneku tagasi tulla, ei mõelnud ma hetkegi.

Selline ära käimine mingisuguses vanuses on tegelikult väga kasulik. Tean ka teisi õpetajaid, kes alguses tohutu vaimustusega tööle tulevad, kuid siis tekib tüdimus. Siis käidki korraks ära, teed midagi muud ära ning tagasi tulles saad aru, et see on ikkagi töö, mida sa tahad teha. Ma otsin ka praegu uusi väljakutseid, see omadus viis mind ka näiteks Reaalkooli ja olen Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi juhatuse liige, aga kõige selle kõrvalt tean kindlalt, et õpetajatöö on ainus, mida ma päriselt tahan teha. Pole midagi parata – ilmselt ma siiski pean leppima mõttega, et suren õpetajana. Aga see mõte ei hirmuta mind enam.

Oli just kõige eestilikuma sõna võistlus, mis on Teie meelest kõige eestilikum sõna?

Ma mõtlesin tükk aega selle peale. Sõnajalaõis oli tegelikult üks minu valikutest, see on väga hea sõna. Esiteks on seal õ-täht, mis on eesti keelele iseloomulik ning samuti on ta kõlaliselt ilus sõna. Teiseks minu meelest sõnajalaõis iseloomustab eestlast ja kogu eestlase olemust väga hästi, sest eestlased on väga rahulolematud ja üritavad kogu aeg midagi leida, mida nad tegelikult ei leia. Sõnajalaõis on ka selline, mida polegi võimalik leida.

Kas on ka mingi sõna, mis on kõige koledam eesti keeles Teie arvates?

Ma ei teagi… Näiteks taristu pole suurem asi sõna, aga samas selle eelmine vorm infrastruktuur pole sugugi parem.

Kas Teil lemmikraamatut on?

Ühte kindlat lemmikut välja tuua ei ole võimalik. On mitmeid autoreid, kes mulle väga meeldivad, raamatuid samuti. Mulle väga meeldib näiteks Hugo “Hüljatud”, kuna see raamat lihtsalt kannab neid väärtusi, mida mina pean hästi oluliseks: õiglus, ausus, julgus vabaduse ja oma sõna eest seista ning kogu see romantiline õhustik sobib mulle samuti. Mulle meeldib ka Goethe “Faust” väga, aga ka näiteks Dan Browni “Inferno”, mis on seikluslik, toetub renessansiaja kultuurisümbolitele ning on seotud ka väga eetiliste tänapäeva probleemidega. Eesti kirjandusest meeldib mulle Jaan Kross väga, ka eelkõige seetõttu, et tema raamatud on seotud eestlaste kultuuriloolise taustaga. On raamatuid, mida ikka aeg-ajalt võtan jälle kätte ja loen uuesti, aga sellist ühte sada protsenti kindlat lemmikut on raske nimetada.

Mis teeb ühest teosest hea teose?

Eks see on muidugi individuaalne, mida keegi raamatust otsib. Mina kindlasti ei otsi raamatust ainult actionit, aga minu arvates peab seal siiski olema positiivses mõttes pinge. Midagi sellist, et oleks huvitav seda lugeda ja tahad teada, mis edasi saab. Kuidas seda pinget tekitada, eks see ongi hea kirjaniku tunnus.

Heaks näiteks on Tammsaare. Tema raamatud ei ole ju mingid action-raamatud, kogu tegevustik on masendav ja sünge, aga on eestlasi kõnetanud juba sadakond aastat. Ka Tanel Toomi filmis on see pinge tajutav ja tuntav.

Tammsaare ei meeldi võibolla nendele tänapäeva inimestele, kes ei viitsi süveneda, kuna temasse peab süvenema. Mulle meeldivad raamatud, mille lugemisele tuleb kaasa mõelda. Ma ei mäleta nii väga, kuidas Tammsaare mulle noorena meeldis, aga ma teda kindlasti lugesin, kuna ma olen kõikidest oma eksamikirjanditest tulnud Tammsaarega läbi. Ehk Tammsaare vähemalt kõnetas mind ja ma olen talle väga tänulik, et ta mind kõikidest eksamitest läbi aitas, eriti sellel ajal, kui pidi kirjutama igasugust poliitilist jama.

Nii et Teie arvates on Tanel Toomi film pigem hea?

Jaa, mulle meeldis ja enamikele mu tuttavatele samuti meeldib. On üksikud inimesed, kellele ei meeldi, aga ma olen tähele pannud, et need inimesed, kellele ei meeldi, on need, kellel on tekkinud mingisugune oma kuvand loetud tekstist. Paljud on öelnud, et on üllatunud, et Andres on nii kuri, et Tanel Toom on teinud temast mingisuguse naisepeksja, kuid tegelikult on see kõik juba Tammsaarel olemas. Raamatut lugedes jääb küll pigem mulje, et Pearu on halb ja Andres on hea, kuid tegelikult muutuski Andres järjest kurjemaks. Tanel Toom ise ütles ka, et ta oli selleks valmis, et eestlastel on juba romaanist “Tõde ja õigus” oma kuvand olemas, mis on kõikidel erinev. Ükskõik, mida ta teeb, kellelegi on see ikka vastumeelne. Minu meelest on see film aga hästi tehtud. Esiteks ongi seal see pinge ning teiseks on Toom valinud oma vaatepunkti, teinud sellest Andrese ja Pearu loo, Indreku näiteks on täiesti välja jätnud. See on tema valik ja minu meelest hea. Mulle väga meeldisid ka loodusvaated ja aastaaegade vaheldumine, mis seal näha oli.

Kellega Te kõige rohkem samastute sellest raamatust?

Oi, ei tahaks küll kellegagi samastuda. Paraku ma siiski kardan, et kõige rohkem Andresega, sest temal on väga palju eestlasele iseloomulikke jooni: jonnakus ja sihikindlus ja soov ennast iga hinna eest surnuks töötada, mis on tegelikult ka minus olemas. Kuigi tegelikult ei tahaks väga samastuda, tahaks pigem olla mõistuspärasem ja ma loodan, et ma ei ole ka nii kuri kui Andres. Tolle aja naistel polnud palju võimalusi, mul on hea meel, et ma sel ajal ei pidanud elama. Ma ei ole kindlasti nii õrn ja naiselik nagu Krõõt, ennast küll nii helgeks ei pea, kui tema on. Andresel on aga mingi eesmärk ning ta väga sihikindlalt töötab selle eesmärgi nimel, lõpuks on pettunud, kui ta selle eesmärgini ei jõua, mis on kõik ääretult eestlaslik. Sellepärast ongi see teos nii oluline, et Tammsaare on oma terava kirjanikusilmaga suutnud puudutada eestlaslikku põhiolemust. Kas me tahame või ei taha, eestlane on selline. See on meie lugu, me ei saa seda kuidagi eitada.

Mis Te arvate, kui kauaks seda eesti keelt üldse jätkub? Paratamatult räägitakse selle ära kadumisest, kuna see on nii “väike” keel.

Kuid see väike keel on kestnud sajandeid ega ole eriti suuremaks ega väiksemaks aja jooksul muutunud. Kreutzwald oli juba 19.sajandi keskel, kui ta “Kalevipoja” kirjutas, kindel, et eesti keel püsima ei jää ja kirjutaski eepose, et siis oleks olemas mingi arhiivis olev dokument, mis näitab, et selline keel on kunagi olnud. Õnneks ei olnud tal õigus, kuna eesti keel on siiamaani olemas ja kestab. Mina ei kuulu tegelikult nende pessimistide hulka, kes arvavad, et eesti keel täiesti ära kaob. See muidugi paratamatult muutub, seda ei saa eitada. Igal aastal räägitakse ka seda, et laulupeo traditsioon on hääbumas ja noori see ei huvita, kuid iga kord on laulupeol jälle pilt hoopis teistsugune. Nii kaua kui püsivad meie jaoks olulised verstapostid, siis ma ei näe põhjust, miks eesti keel peaks kuhugi kaduma, vähemalt minu eluaja jooksul kindlasti mitte.

Kas eesti haridussüsteem on piisavalt eesti keele põhine?

Ei, kindlasti mitte. Kindlasti võiks olla üks lisakursus eesti kirjandusele. See, mis on praegu riiklikult koolides ette nähtud, on kindlasti liiga vähe, sest mina näen kirjanduses väga olulist rolli inimeseks kasvamisel ning see on palju olulisem kui see, kas ja kui hästi inimene oskab mingeid muid aineid. Eesti keel ja kirjandus ei ole isegi nagu aine, see on väärtuste baas, mille kaudu kujuneb inimene ise ja tema empaatiavõime. Kirjandus on ka ühiskonna peegel, mille kaudu tunnetad paremini oma juuri, oma kultuuri. Sellepärast ongi kirjandus üks olulisemaid aineid.. Mis muidugi ei tähenda, et teised ained ei oleks olulised, aga inimeseks olemine on ju kõige olulisem. Sellele võiks rohkem tähelepanu pöörata, kuna me eelkõige kasvatamegi ju inimesi. 12. klassis on riikliku õppekava järgi ainult üks tund kirjandust nädalas, mida selle 45 minutiga teha jõuab? Ma ei jõua suud lahtigi teha või rääkima hakata. Õnneks meie koolis on kirjandusele ka 12. klassis rohkem mahtu antud.

Kas noorte keelekasutus on halb?

Noh, on lohakas jah ning hästi palju tuleb inglise keelt sisse küll. Kuid kui sellega tööd teha, siis 12.klassi lõpuks saame oma õpilased nii kaugele, et nad saavad aru, milline on korrektne keelekasutus. Ma teen väga selget vahet ka kirja- ja kõnekeelel. Keegi ei suuda kogu aeg ainult korrektselt rääkida ja selle jaoks ongi kõnekeel, aga sa pead olema vähemalt võimeline teatud hetkedel end ümber lülitama ja teadma, mis on korrektne.

Kui ma loen eesti keele riigieksami kirjandeid, siis need mind küll kurvastavad. On siiski väga palju noori, kes ei huvitu millestki ning kasutavad ka emakeelt väga lohakalt. Kui inimene on 12 aastat koolis käinud, siis ta võiks suuta kirjutada millestki enamast kui oma mobiiltelefonist või Austraaliasse tööle minemisest. Õnneks on siiski palju ka teistsuguseid noori, ka meie koolis, ja nendega on rõõm töötada.

Kui pikalt Te oma materjale teete?

See on väga erinev, ei oska täpselt öelda tundides või nii. Ma ütleks, et materjalide koostamine ja kontrolltööde kokku panemine on kõige huvitavam osa eesti keele õpetaja tööst, siis otsid erinevatest kohtadest huvitavaid materjale kokku. Kuigi on ka teisi huvitavaid asju. Näiteks õpilaste tööde parandamine teatud piirides on huvitav, näha seda, kuidas minu räägitud jutt on õpilasele pärale jõudnud ja kuidas tõlgendatakse erinevaid teoseid.

Kumb on parem, Reaalkool või GAG?

Oi-oi, sellele pole küll võimalik vastata, see on sama, nagu küsida ühe ema käest, kumba oma lastest ta rohkem armastab. Minu jaoks on need kaks kooli mõlemad väga olulised. Ja mul on omadus kiinduda kõikidesse oma õpilastesse nii, et ei suuda neist kuidagi lahti lasta. Küllap jätkub minu südames ruumi nii GAG kui Reaali õpilaste jaoks, olen selles kindel.

Küsimustele vastas: Anu Kell

Intervjueeris ja küsimused koostas: Anni-Liis Prangli

G5 vaba lava

Foto: Luisa Vilo (TRK)

Koostas: Johanna-Maria Poell

10. mail toimus Tallinna Inglise Kolledžis juba mitmendat-setmendat korda G5 Vaba Lava.

Eelmisel reedel kogunesid Tallinna Inglise Kolledži kammersaalis noored nii kesklinna koolidest kui ka väljastpoolt, et kaeda teiste oskusi ja/või esitleda oma varjatud talente.

Kokku esines vaba laval 14 erinevat koosseisu. Näha sai nii rahvatantsu kui ka cheerleader’eid, kuulata noorte omakirjutatud laule ja ka rohkem- või vähemtuntud artistide loomingu cover’eid. Vaatamata reede õhtule oli TIKi kammersaal rahvast pungil ning publikust puudust ei tekkinud.

Gustav Adolfi Gümnaasiumist esinesid vaba laval G2 PR-IN õpilane Maria Tähe, kes esitas kuulajatele omaloomingulise pala, ja G2 MAT-IN suunal õppiv Kristjan Madis Kask, kes astus üles kollektiivi “Saatana sõjapeenis” liikmena.

G5 on Tallinna kesklinna koole ühendav organisatsioon, mis koondab enda alla Tallinna Reaalkooli, Tallinna 21. Kooli, Tallinna Prantsuse Lütseumi, Tallinna Inglise Kolledži ja Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilasi.

Ausõna toimetus rõhutab, et uute G5 sündmuste kohta jagatakse alati infot ka GAG sotsiaalmeedia kanalites (nt instagramis @gustavadolf1631) ning soovitab kõigil GAGi õpilastel ka edaspidi G5 üritustel osaleda.


Foto: Luisa Vilo (TRK)
Foto: Luisa Vilo (TRK)
Foto: Luisa Vilo (TRK)

Parima suve ootuses

Foto: Hannelore Karmel Juurikas

Aasta tagasi kl 14:57 istusin kooli 4. korruse õppekeskuses, arvutis minu ees oli avatud lehekülg www.malev.ee ning mina vaatasin kannatamatult kella, vajutasin pidevalt “värskenda” lehte ning ootasin, millal need kolm pikka minutit täis tiksuvad.

Ning siis äkitselt oligi kell saanud 15:00. Nüüd hakkas aeg liikuma senisest vähemalt umbes 7 korda kiiremini. Täitsin registreerimisankeedi ära nii kiiresti, kui võimalik, endal närvid püsti ja süda sees tagumas, ning vajutasin “saada ära” nupule. Sama tegid aga veel üle tuhande noore üle Tallinna, mistõttu mu avaldus kuidagi teele ei tahtnud minna. Seega vajutasin seda ja “refresh” nuppu kordamööda veel vähemalt 4 minutit, kuni viimaks täidetud ankeet ikkagi ära saadetud sai. Need olid igatahes mu aasta kõige pingelisemad 10 minutit.

Järgnesid umbkaudu kolm passiivselt ärevat nädalat, mille jooksul sai korduvalt mõlgutatud ja teiste kandideerijatega jagatud mõtteid stiilis “ma niii loodan, et ma sain rühma!” ja “mida ma oma suvega küll siis peale hakkan, kui ma malevasse ei saa??”, kuni lõpuks, ühel päikesepaistelisel kolmapäeval maikuu lõpus sain vene keele tunni ajal kõne ühelt tundmata numbrilt. Julgemata õpetaja Erichit omavolilise klassist väljumisega segada, jätsin sellele tol hetkel vastamata, kuid vahetunni saabudes helistasin tagasi. Nagu auväärt lugeja juba aimata võib, oli tegu ühega minu eelmise suve kahest rühmajuhist, kellelt kuulsin kõige ilusamad viis sõna: “Oled pääsenud RMK Elistvere malevarühma!”

Ja nii sai alguse mu elu kõige ilusam suvi. Või, kuna kõik mõjutab kõike ja suvele järgneb sügis, sügisele talv ja nii edasi, peaksin ehk ütlema, et nii sai 2. mai 2018 kõige pingelisematest kümnest minutist alguse seni kõige parem aasta minu elus.

Malev ei ole mitte ainult võimalus teha paar nädalat tööd ja selle eest natuke raha teenida, kuigi jah, seda ka muidugi.

Malev on vabadus; malev on julgus olla see, kes oled. Malev on inimesed, kes saavad omaks juba peale mõnetunnist bussisõitu Tallinnast ööbimiskohta.

Malev on südamest naerdes põrandale kägarasse vajumine, selle vahele õhku ahmimine ja suutmatus püsti tõusta.

Malev on säravad naeratused, tugevad kallistused või käesurumised, ja paratamatult ka kerge melanhoolia, mida tunned, kui kaks-kolm erilist nädalat läbi saavad ning on aeg taas tavalise tsiviil-linnaelu juurde tagasi pöörduda. Samas on malev ka mõistmine, et sõprus ja siseringinaljad jäävad kestma ka kauaks peale nende paari nädala lõppemist.
Malev on kõik need väikesed kiiksud ja veidrused erinevate inimeste juures ning nendega arvestama õppimine. Malev on sõbrad ja  kogukond, malevarühm justkui pisike väike kommuun. Oma.

Malev on võrkpalliservid ja lõkkesuitsust läbi imbunud riided; rattarühma puhul kümned, kui mitte sajad läbi vändatud kilomeetrid. Malev on sisukad vestlused ja pikaleveninud maffia-mängud; särgid-püksid-sokid-põlvikud. Iga malevakogemus on erinev ja minu malevakogemuse juurde kuulub ka puhkepäeval karu jälgedes matkamine ning kell viis hommikul skatepark’is perekonnavalssi tantsimine.

Igal juhul väidan, et malev on üks suur seiklus.

Seega, armas GAGikas, kui Sa õpid 6.-12. klassis ning ei ole oma suve veel täielikult ära sisustanud ja kui Sa kahtled, kas võtta vastu see seiklus või ei, kas minna malevasse või mitte, siis siin on Sulle märk. See on vihje, et ole täna kell 15:00 arvuti ees.

Vali eelnevalt välja rühm, sõltuvalt vanusest ja huvidest kas linnasisene või -väline, samuti tutvu enne tööülesannetega. Mõtle, mida teha tahad: kas heakorratöid, taastada soosid, korjata marju, panna püsti telklaagreid, teenindada restoranis või tanklas. Samuti on sel aastal mitu teemarühma: leidub nii riigikaitse, rahvatantsu, muusika kui ka improteatri suunitlusega rühmi. Milleteemaline seiklus sind enim köidab?

Vali välja. Siin on see võimalus. Ja täna, veidi enne kella 15-t ole valmis.

Usun, et Sa ei kahetse.

Malevas näeme!

Armastusega

Johanna-Maria Poell

12. d

Mitte kellegi Eesti

Kelle oma Eesti on? Sinu? Minu? Meie? Või hoopiski nende ja tema? Ei-ei, see on ju meie kõigi oma. Me kõik sobime siia välja arvatud geid, tumedama nahavärviga inimesed, naised, kellel pole 30-aastaselt lapsi, mehed, kes ei suuda naist üleval pidada, juudid, venelased, feministid, liberaalid, immigrandid, naised, kes tahavad aborti teha, transseksuaalid ja nii edasi.

Eestlastel on olnud meeletult keeruline ajalugu ja seetõttu on ka välja kujunenud teistsugused vaated kultuurile, majandusele, ühiskonnale ja selle normidele. Eestlased on konservatiivsed ja austavad väga oma traditsioone, kardetakse kõike, mis pole tuttav, kuid samas tahetakse kogu aeg uudsust ja innovaatilisust. Kõik, kes on kunagi välismaalastega kokku puutunud, mainivad suure uhkusega, et Eesti on “e-riik”, “parim koht maailmas start-upide jaoks” ja “ürgne metsamaa”. Seda on suur rõõm kuulda seni, kuni selgub, et eestlane on üks äärmiselt ebatolerantne inimene.

Minul on olnud õnn kasvada teadmisega, et inimesed on võrdväärsete õigustega, sõltumata nende nahavärvist, rassist, orientatsioonist jne. Ma mõistan vähemusi, nende murekohti ja seda, miks kõik riigid tunduvad elamiseks ahvatlevamad kui Eesti. Oma 1,3 miljoni elaniku ja raske orjapõlvega tundub igasugune võõra ja “ebanormaalse” lubamine riiki justkui uue riski võtmine. Millal siis järgmine pauk käib? Millal me oma vabaduse taaskord kaotame ning  elame hirmus ja ahastuses?

Mida rohkem me oma vabadust kaotada kardame, seda rohkem me seda ohustame. Kui inimene hoiab millestki nii meeleheitlikult kinni, siis on tõenäosus, et see libiseb neil käest. Eestis on käinud palju võõraid võime, mistõttu me ei julge enam kedagi vastu võtta, kuid ometi tuleks mõista, et teisiti ei saa me areneda. Tallinnast ei pea saama rahvaste paabel ja Eestist läbikäiguhoov, kuid ometi tuleks mõista, et meie võimalus euroopastuda ja tekitada inimestele meeldiv elamispaik, ei sõltu ainult majandusest, rahast ja poliitikast. Kõik tuleb kodusest kasvatusest ja on oluline, et vanemad õpetaksid oma lastele tolerantsust. Õpetaksid seda, kuidas aidata neid, kes on nõrgemad ja väetimad. Tolereerida neid, kes on vähemuses. Õpetada, et vabadus öelda, mõelda, luua ja olla on inimõigus ning ei pea seda häbenema.

Eestlane laulab vabaduse nimel ja selle eest. Ometi algab see kõik kusagilt sügavamalt hingesopist, kus me teeme oma valikuid, milliseks me maailma loome. Tänasel päeval on meil võimalus ja vabadus olla see, kes me olla soovime. Uskuda seda, mida õigeks peame, luua seda, mis meelepärane. Igal inimesel on õigus öelda ja kaasa rääkida, igal inimesel on õigus õnnele ja igal inimesel on õigus olla tema ise. Miks on vaja seda siis piirata? Kas sellist Eestit me tahame?

Autor: Getriin Kotsar, G2RO