Ilmaruumi läbiv rong ja selle veel veidram restoran
Emil Fürstenberg G1 R
HIEMS 2026
Kuna rongi pardarestoran asus raudruuna teises otsas, siis asusime Zergiga teele mööda keerukate mustritega klaaslühtritega valgustatud vilajat koridori, mille lõpu poole asus see peen loorberitega pärjatud söögikoht. Teel sinna vestlesime Zergiga veel maast ja ilmast, sealhulgas muidugi ka meie päritolukohtade omapäradest. Zerg rääkis mulle, kuidas tema koduplaneedil on tegelikeks valitsejateks paar ülirikast multinatsionaalsete korporatsioonide juhti, kes peavad oma huvide kaitseks omavahel sõdu, mille all elanikud vaid kannatavad. See oligi põhjuseks, miks tema ja paljud teised sealt põgenesid ja asusid tähtede vahele oma õnne otsima. Tahtsin just alustada enda koduplaneedi olukorrast jutustamisega, kuid siis jõudsime lõpuks kohale. See oli oma silmaga nähes veel muljetavaldavam kui see kirjeldus, mida olin eelnevalt oma reisikaaslase käest kuulnud, selle suurus tundus liiga päratu, et mahtuda tavalise rongivaguni sisse, kuid siin ta oli – selgetest akendest paistis ilmaruum koos sätendavate tähtedega ning märkasin, et oleme varsti Öpiku-Oorti pilve piirini jõudmas, kuna Päike paistis veel vaid täpina, mis oli aeglaselt sulandumas taevalaotusesse. Nähes, kuidas mu kodu minust aina kaugemale liikus, haaras mind koduigatsus, kuid see ei jäänud kauaks püsima, kuna juba tundsin üht täiesti uut restorani köögist tulevat hõngu, mis lubas enneolematuid seiklusi. Kui olin seda lummavat kohta veidi liiga kauaks vahtima jäänud, tuletas Zerg mulle meelde meie kohaloleku tegeliku põhjuse ning seepeale istusime ühe laua äärde, millest avanes endiselt vaade tähtede merele. Veidi pärast peenelt kaunistatud ja polsterdatud toolidele istumist astus meie juurde üks imetabase välimusega ettekandja, kellelt saime ka koheselt menüüd. Ettekandja riietuses ei olnud midagi veidrat, kuid veider oli see, et tal oli suur sarnasus maapealsete veistega, mis tuletas mulle meelde üht raamatut, mida olin kunagi lugenud, kus üks pahura meelega inglane satub sarnasele reisil universumi lõpus asuva restoranini, kus ettekandjateks olid samasugused veised, aga nood pakkusid iseennast söögiks. Nii ma siis asusin uurima seda maavälist menüüd ning nägin seal igasuguseid asju, nii maapealsete toitudega vägagi sarnanevaid roogi kui ka üsna eksootilise kirjeldusega toite. Näiteks oli seal lendkonnade koibi Antareselt, aga ka guljašiga sarnanevaid vürtsikaid toidupalasid. Kuid veel huvitavamaks osutus jookide valik, kus nägin üht veidrat süsimusta jooki, mille kohta Zerg ütles, et see on umbes nagu must tee, mida ta oli Maa peal proovinud ning soovitas mul seda tellida. Nii me siis andsime oma tellimused kelnerile, kes viis need otsekohe kööki ja jätkasime oma pooleli jäänud vestlust samal ajal, kui rööbasbuss tuhisedes oma sõitu jätkas.