Kirke Kask: entusiastlik noor filmitegija
Liise Sarv G2 L
HIEMS 2026
1. veebruaril suundusin ma läbi tuisuse ilma vaiksesse kohvikusse, et istuda maha koos oma hea sõbra ning suure eesti filmimaailma inspiratsiooni Kirke Kasega. Koos veetsime mõnusa tunnikese, mille jooksul sündis nii mõnigi mõte, mida Teiega jagada tahaksin. Haarake oma popkorn ja 3D-prillid, sest Kirke elu ongi üks suur film!
Mis motiveerib Sind just sellisel alal tegutsema, kus uutel tegijatel on tihti raske läbi lüüa?
Kui ma alustasin iseseisva filmitegijana, pidin ma kõike ise tegema. Jah, noortele tullakse vastu, aga samas väga harva: sul peavad olema tutvuste tutvused. Kui ma Tallinnasse kolisin ja nüüd Kinomaja Filmikoolis käin, siis ma näen, kui palju lihtsam siin on, sest kõik toetused on taga. Filmikoolis võetakse rahastust vahel iseenesestmõistetavana ja minule, kes ma alustasin iseseisva filmitegijana, on see ulme. Eestis on nii palju iseseisvaid filmitegijaid, kes tahaksid abi, aga ei oska kuhugi pöörduda. Rahalist abi iseseisvana saada on poole-poole raskem.
Kuidas Sa jõudsid filminduse ja oma esimese filmi loomiseni?
See oli tegelikult väga pohhuistlik otsus. See oli 2022. aasta oktoober ja ma scroll’isin TikTok’is ning nägin, et keegi noor minuvanune Portugalis teeb lühifilmi. Ma mõtlesin, et: ,,Ma tahan ka!” Sellel hetkel õppisin 10. klassis ning olin just üheksanda klassi lõpukingiks saanud vanematelt väikese kaamera koos ühe suunamikrofoniga, seega kaamera oli olemas. Näitlejateks võtsin oma sõbrad ning lõpuks tegin ka tegelikult mingisuguse casting’u. Monteerida oskan, seega teen filmi. Loo idee peale tulemiseks mõtlesin, mida ma ise tahaks vaadata. Puhtalt endale lõin. Žanriks osutus düstoopia ja see tuli natuke ühiskonnakriitiline. Mulle ilgelt meeldib düstoopia, olen veel kaks düstoopiamaailma loonud. Selle esimese filmi nimi oli ,,Nimi”. Filmi ,,Nimi” pealkirjaga on naljakas lugu, sest alguses mul ei olnud pealkirja, aga sinna pidi midagi panema, seega ma lihtsalt panin ,,Nimi”. Siis ma kirjutades sain aru, et ma ei peagi nime muutma, sest see sobis sinna düstoopiamaailma, kuna väike osa sellest düstoopiamaailmast oli see, et inimestel puudusid nimed. Alguses oli poolnaljaga, aga sellest saigi filmi pealkiri.
Mis on Sinu teised düstoopiafilmid ja millest need räägivad?
,,Peidetud” räägib sellest, kuidas inimesed peidavad tihti oma emotsioone. Inimesed võtavad seal ühiskonnas valitsuse mõjul väikseid tabletikesi, mis suruvad maha emotsioonid ja tunded. Filmi keskmes on üks kamp noorrebeleid, kes ei võta neid tablette ja kogevad emotsioone. ,,Peidetud” on vaadatav ka YouTube’is.
Teise projekti võtsime käsile 2025. aasta suvel ja praegu on see järelproduktsioonis. Selle nimi on ,,Raadiolainetus” ning see on neljaosaline lühisari. Väike promo ka, sellel on oma Instagram’i konto (@raadiolainetussari), minge jälgige! ,,Raadiolainetusel” tegin päris casting’u ja sattus väga eriline punt kokku, nad klikkisid kohe. Kuidagi neid noori nähes tuli mul sisetunne, et ,,Jah, nad on õiged”. Nad on kõige ägedam punt, kes mul kaamera ees olnud on. Nendega on olnud kõige vabam, naljakam ja lihtsam töötada. Teiste projektide näitlejad on ka lahedad, aga ,,Raadiolainetusega” leidsin ma n-ö sära filminduses üles. ,,Raadiolainetuse” ajal ma juba veits tajusin, mida ma teen ka. Millest ,,Raadiolainetus” räägib… Tulge vaatama, kui valmis saab! Tahaks maikuus teha suure esilinastuse kinos.
Kes on Sulle filmimaailmas inspiratsiooniks olnud või mis Sind inspireerib?
Mul ei ole väga kindlaid filmitegijaid, kes mind inspireerivad. Ma lihtsalt tean, et filmindus on minu eriala, eks ma ikka nopin mingeid kütkeid teiste tegemistest endale ja saan inspiratsiooni, aga mul ei ole kindlaid inimesi, kelle jälgedes ma tahaks käia. Üks hetk ütles mu keemiaõpetaja väga hästi: ,,Noh, kas sa oled järgmine Tanel Toom?”. Ma jäin mõtlema sellele, sest ma vastasin talle eitavalt. Ma sain aru, et ma ei taha olla järgmine Tanel Toom, ma tahan olla mina ise. Ma võin saada inspiratsiooni teistelt, aga ma ei taha olla järgmine keegi-keegi.
Mis on Sinu tulevikuplaanid seoses filmindusega? BFM-i katsed on lähenemas.
BFM-i ma katsetan igal juhul, režissööri erialale. Režiisse on nii raske sisse saada, sest väga palju inimesi tahavad režiisse. Pluss, ma olen noor ja BFM tahab režiisse inimesi, kes on pigem elukogemusega. Ehk siis nende silmis vanemaid kui gümnaasiumist tulnud noored. Ma ise ei nõustu selle maailmavaatega, sest, jah, noor on vähem maailma näinud kui üks 35-aastane, aga iga inimese teekond on niivõrd erinev. Minu meelest see on veidi mahategev öelda, et noortel pole elukogemust ja pole piisavalt avar silmaring. Kuigi hetkel vaheaastal olles tunnen, kuidas mu silmaring on jõhkralt arenenud, seega ma saan ka neist aru, sest režiina pead oskama jutustada kõigest. Mida elukogenum oled, seda paremini oskad jutustada.
Mis on siiamaani olnud Sinu suurimad väljakutsed?
Eriti kui ma alustasin, oli raske eristada sõprust ja filmindust. Ma ei ütle, et mul ei ole filminduses sõpru või ei leia läbi filminduse sõpru, aga see on teistsugune. Kui ma olen pikalt enne kellegagi sõber olnud ja ta tuleb võtetele appi, on see dünaamika hoopis teine. Võib-olla mu sõbrad ei olnud filminduse jaoks piisavalt motiveeritud, mis on ka okei, aga mul oli raske leida neile põhjust, miks nad peaksid seal olema. Seega see oli alguses mulle raske, et leida piisavalt motiveerituid noori, kes tahaks filmindusega tegeleda, eriti iseseisvana alustades.
Ma soovitaks mitte karta öelda ei, kui inimene ei sobi sulle, vaid öelda kohe otse välja. Inimene võib olla väga hea sõber, aga ekstreemselt halb tiimitöötaja filminduses. Mul on selliseid sõpru, kellega ma suhtlen igapäevaselt, aga ei tahaks kunagi koos tööd teha. Kõigiga ei peagi koostöö sujuma.
Teine asi, mis on muutunud, on see, et ma olin enne nii kontrollifriik, et ma tegin kõike ise. Ma ei jaganud töid laiali ja ma ei osanud inimesi usaldada. Nüüd Kinomaja filmikoolis ma olen rohkem tiimimängijaks saanud, mis tegelikult ongi filminduse key-point: sa pead oskama tiimis töötada. Ma olen rohkem hakanud usaldama – pigem usaldaks võhivõõrast, kui prooviks kõike ise teha.
Mis on ühe režissööri ülesanded?
Režissöör tegeleb näitlejaga – as simple as that. Režissöör, kui tuua paralleel, on justkui nagu poejuhataja. Kui midagi läheb hästi, siis saavad kõik preemiat, aga kui midagi läheb halvasti, siis on see juhataja õlul. See on režissööriga natuke sama: ta võtab vastutuse terve projekti eest. Režissöör on see inimene, kes on projektiga kaasas algusest lõpuni. Ehk siis stsenaariumi kirjutamisest montaaži lõpuni, Eestis vähemalt on enamasti nii. Tihti on režissöör ka stsenarist või kaasstsenarist.
Siis tuleb casting, režissööril on muidugi sõnaõigus selle üle, kes saab rolli, kes mitte. Siis tulevad võtted, kus režissöör töötab näitlejatega: annab juhiseid, aitab neil karakterit leida. Režissööri ülesanne on oma visiooni edasi anda kogu meeskonnale. Peale võtteid tuleb järelproduktsioon: film läheb kokku lõikamisse, helimontaaži, värvitakse, luuakse filmimuusika. Järelproduktsioon võib võtta kuid või aastaid, see väga oleneb produktsioonist. See kõik võtab jõhkralt aega ja ressurssi. Režissöör on esika ajaks väga palju kordi stseene kui mitte kogu filmi läbi vaatanud.
Mis on mõni meeldejääv hetk seoses võtetega?
Ma võib-olla tundun nüüd väga egoistlik, kui ma räägin sellest, aga tagasiside näitlejatelt, et minuga on tore koos töötada. Eesti on nii väike, et tihti mu näitlejad tunnevad minu eelnevatest näitlejatest kedagi. Ja väidetavalt öeldakse, et minuga on väga tore koos töötada. Ja siis need uued näitlejad ütlevad, et sellel põhjusel nad otsustasidki casting’ule tulla. Selliseid kommentaare on ootamatult palju.
Tagasiside on mulle väga oluline, režissöörina on tähtis küsida tagasisidet. Sa ei saa filmimaailmas töötada, kui sa ei ole valmis kriitika jaoks. Mulle endale tohutult meeldib n-ö näitlejarežii olla ja oma operaatorit usaldada. Näitlejate prioritiseerimine on mulle väga tähtis ja kui ma saan selle osas positiivset tagasisidet, siis see on lihtsalt nii tore.
Mida Sa sooviksid ühele algajale filmitegijale öelda?
Lihtsalt tee. Ma ütlen väga paljudele noortele seda. Ma ju ka alustasin üksi ja puhtast tahtest. See on nii klišee, aga lihtsalt alusta ja ära oota õiget aega, sest see õige aeg ei tule. See on ka üks minu motodest: kui sa tahad, siis sa leiad selle põhjuse, et teha.
Ning ärge kartke tagasisidet. Hästi omaselt me hakkame võtma kriitilist tagasisidet halvustavana, aga kriitika on filmitegijale kõige parem asi üldse. Esimene projekt on alati katsetus, lihtsalt tee. Jään Teie filme ootama!
Minge pange Kirke filminduse Instagrami kontole (@kixi_filmz) follow, et jälgida tema tegemisi, ning kohe kindlasti minge vaadake YouTube’ist Kirke Kase konto alt tema filme!