Emilia Berg: GAG-i oma printsess
Liise Sarv G2L
AUTUMNUS 2025
Kes on nuursootska ja mida ta teeb?
Nuursootska on seto noorte esindaja: ta käib erinevatel üritustel, tavaliselt ülemsootskaga kaasas. Kui ülemsootska ei jõua, siis läheb tema ja esindab lisaks tervet Setomaad, aga eelkõige noori.
Kuidas üks inimene üldse saab nuursootskaks?
Setomaal on kõige demokraatlikum valimissüsteem üldse. Üks päev enne suurt Seto Kuningriigipäeva on Väiko-Kuningriik ehk latsipäiv. Kõigepealt peab panema oma nime kirja ning paar inimest peavad kinnitama, et kandidaat võib osaleda, kuid see pole väga ametlik, sest kinnitamine on oluline pigem ülemsootska valimise puhul. Peale nime kirja panemist seisavad kandidaadid pakkudele, mille ümber on seotud nöörid. Siis öeldakse oma valimislubadused ja tutvustatakse ennast. Kui inimesed tahavad ühe kandidaadi poolt hääletada, siis võetakse tema paku külge seotud nöörist kinni. Latsipäeval ei loeta markeriga hääli üle, sest inimesi on vähe. Fun fact: kuningriigipäeval olen ma juba kaks aastat olnud häälte lugeja. See on mu lemmikasi!
Miks Sa soovisid just see aasta nuursootskaks kandideerida?
Kümme aastat tagasi, kui mina olin veel viieaastane, oli minu ema ülemsootska. Esiteks mulle meeldis tema kiiora – see on nagu ausau. Kiiora on kiiora, oksaks ei tohi nimetada. Oks, kus on vööd peal. Mu ema käis erinevatel üritustel, see tundus nii lahe. Aga ma saan 40-aastaseks alles liiga pika aja pärast ja ma ei taha oodata nii kaua. Siis üks minu sõber, kes oli eelmine aasta nuursootska, ütles mulle juba eelmine aasta, et „Noh Emilia, lähme koos”. Ma vastasin ei, sest ma lõpetan üheksandat klassi ja ma ei jõuaks. Ta ütles okei, aga küsis, et kas peale teda ikka lähen? Ta saatis mulle aasta jooksul palju pilte-videoid ja rääkis, kui tore on kohtuda uute inimestega. See arendab keelt ka nii palju, sest nuursootska peabki pidama kõnesid seto keeles. See tundus väga ägeda kogemusena
Kuidas nuursootska panustab oma tegevusega seto kultuuri ja edendab seda?
Mulle on alati silma paistnud, et enamikul seto üritustel on osalejate keskmine vanus üle 65 aasta. Sellega ei ole muidugi midagi valesti, aga kui ma näen, et mõni noor inimene on kohal, siis see on nii tore. Siis on kellegagi rääkida: kui nähakse, et teised ka panustavad, tullakse kohale ja see innustabki teisi nooremaid inimesi ka tulema ja osa võtma, kui teatakse, et seal on eakaaslasi, kellega suhelda.
Milline näeb välja Sinu kokkupuude Setomaaga?
Minu vanaema ja vanaisa elasid mõlemad Setomaal Värskas Mikitamäe külas Poloda nulgas. Mu ema kasvas seal üles. Mu ema rajas 15 aastat tagasi Tallinnasse Seto Laste Kooli, kus ma olengi 15 aastat käinud, kaheaastasest saadik. Me teeme seal erinevaid tegevusi: mängime lauamänge, tantsumänge ja oleme tõlkinud Setomaa ajakiri Tähekest.
Kuidas Sa jõuad tasakaalustada kooli, nuursootska tegemisi ja kõike muud?
Vahel pean kahjuks koolist puuduma, aga ma arvan, et suhtutakse mõistvalt, et inimene, kes käib koolis, ei jõua igale poole. Sellepärast ongi ülemsootska ja nuursootska ehk nad jagavad omavahel kohustusi. Näiteks, kui Jalmar (intervjueerija kommentaar: Jalmar Vabarna, praegune Setomaa ülemsootska) ei saa minna kuhugi, kui ta on Setomaal või Tartus, siis mina lähen ise Tallinna. Jalmar teeb muusikat ja palju muud ning vahel siis ta ütlebki: ,,Emilia, jou, ma ei jõua.” Siis ma lähen. Tegelikult väga paljud üritused ongi peale kooli või nädalavahetuseti, sest sellega on väga palju arvestatud – inimesed käivad ju tööl. Mõned asjad, mis satuvad nädala sisse, ei sega, sest alati saab teha koolitöid järele.
Mis Sa tunned, et on olnud sellise rolli kõige suuremad väljakutsed siiamaani?
Alguses oligi suurim väljakutse see, et pidin inimestega rääkima seto keeles. Kodus me seto keelt ei räägi ning võõras keeles, mida ma igapäevaselt ei kasuta, oli keeruline inimestega loomulikult suhelda ja pidada kõnesid nende ees, kelle emakeel on seto keel. Sa oled seal ees, ütled midagi valesti ja mõtled, et nad kindlasti mõistavad praegu hukka. Samas ma alati loodan, et ollakse mõistvad ja saadakse aru. Ma ei ole õnneks eriti ülemõtleja, ma olen siuke chill guy.
Mis teeb Sinu jaoks seto kultuuri eriliseks?
Ma arvan, et see kogukond, mis Setomaal on. Enamikel üritustel on need samad inimesed. Alati on nii tore, kui tuleb keegi uus juurde, aga mulle meeldib, et lähen iga kord sinna ja tean, et tema oli seal kaks kuud tagasi ja kuulen, mida ta on vahepeal teinud. Kõik saavad uuesti omavahel rääkida, kokku saada. Kõik on alati nii toetavad ja toit on ka alati nii hea. Ma tean alati, kes teeb kõige paremaid pirukaid…
Kuidas Sa kirjeldaksid tänapäeva noorte suhtumist seto kultuuri?
Nende inimeste suhtumine, kellega ma räägin, on väga positiivne. Ilmselt sellepärast, et ma olen sellises keskkonnas. Ma ei puutu väga kokku nende inimestega, keda väga ei huvita, aga seda rohkem me üritamegi käia erinevates asutustes ja erinevate inimeste ees, et Setomaast teadmine leviks. Meil oli just ringreis Setomaa koolides, kus käisingi rääkimas nuursootskaametist ja arutamas, mida järgmine aasta seto nädala raames võiks teha. See, et ma käisin seal näitas, et keegi viitsis tulla meid kuulama. Kooliõpilased olid alguses natuke ükskõiksed, aga ma arvan, et nende suhtumine lõpu poole paranes. Ma näen seda positiivsust ja tundub, et inimestel on huvi Setomaal toimuva vastu. Ma arvan, et huvi tuleb vanusega. Näiteks viieaastastel on väga põnev, siis vahepeal keskel kaob huvi ära, aga hiljem tuleb jälle tagasi.
Mida oled juba praeguseks oma rollis korda saatnud?
Ma olen suur kirjutaja, kirjutan Setomaa ajalehte. Siis oli koolituur Setomaal, kus me käisime. Käisin erinevatel juubelitel ja sünnipäevadel. Üleüldse, kui mõni koor korraldab mingisuguse suurema ürituse, siis ma lähen sinna kohale. Samuti käisin näituse avamisel ja me ise Seto Laste Kooliga korraldasime Tähekese väljaande tutvustusürituse. Lisaks anname Seto Laste Kooliga tunde väiksematele ja ka vanematele. Ma olen viimasel ajal olnud rohkem seotud Seto Laste Kooliga. See asub Tallinnas ja ka Tartus avati aasta tagasi üks grupp.
Mida Sa sooviksid tulevikus Setomaa jaoks teha?
Mina sooviksin, et iga inimene, kelle juurde ma lähen teaks, millest ma räägin. Ma arvan, et Setomaal on sellega isegi päris hästi. Enamik on teadlikud, sest me oleme väga valjud ja käime räägime sellest, mis Setomaal toimub ja mida seal teha saab. Ma sooviksin, et kui ma lähen kellegi juurde, siis ta reaktsioon oleks: ,,Jaa, muidugi! See Setomaa!” Ma tahaksin veel rohkem rääkida sellest ja rohkem üritusi korraldada üle Eesti ja käia ka välismaal esinemas, mida juba tegelikult tehakse. Lätis on päris palju üritusi olnud.
Mis on Sinu lemmiksõna seto keeles ja miks?
Minu lemmiksõna on seto keeles ,,härmevittei’’, mis tähendab ämblikut. Kunagi me sõitsime rongiga Maria Grünbergiga ja ta rääkis, et kui tema valiti nuursootskaks, siis ta pidi ära tõlkima setokeelse lause. See lause kõlas umbes nii: ,,Härmavittäi kulatas tiraniku pitte ja kai hinnast varjokaotusest.” Oligi meelega võetud lause, mis oleks hästi erinev. See tähendab midagi sellist: ,,Ämblik kõndis rätiku peal ja vaatas ennast peeglist.” See tundus tol hetkel nii naljakas, sest olime nii kaua sõitnud ja olime nii väsinud ja me lihtsalt naersime selle üle. Nüüd see on igavesti mu lemmiksõna, ,,härmevittei’’, kuigi ma kardan ämblikke.