Esimeses osas tervitame koos Eglydiga meie päris oma podcasti: teeme sissejuhatuse uude aastasse, räägime tähtsa külalisega toimunud muudatustest koolielus ja lobiseme uue aasta lubadustest.
Podcast hakkab ilmuma Ausõna veebilehel, mida viivad läbi kommunikatsioonikomisjoni aktiivsed liikmed. Eesmärk on eelkõige pakkuda meelelahutust, arutleda paeluvate ja päevakorraliste teemade üle ning kajastada Ausõna veebiajalehes ilmunud artikleid nii meie oma kooli õpilaste, õpetajate kui ka põnevate külalistega väljastpoolt!
Loodame, et need 26 minutit olid Sinu jaoks inspireerivad ja kasulikud. Kuulmiseni!
Üks täitsa tavaline noor inimene, kellel päris mitmed aastad koolis käidud, võib tunda ängistust – ta enam ei suuda. Karussellina tiirlev elu virvarr võib teinekord oma teravaid hambaid näidata, kusjuures eriti hull on olukord siis, kui tempokas tormaja muutub vihaseks kiskjaks, kes oma jõupositsiooni maksma paneb. Kuid kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem, ütleb vanasõna. Nii ongi, sest valehäbita võib haarata õlekõrrest, milleks näiteks Mark Mansoni raamat ,,The subtle art of not giving a f***”. Karmi, ent siira huumoriga vabastab Manson lugejaid ennasthävitavast kinnisideest olla eksimatu. Tegu on eneseabiraamatuga, aga see on hoopis teise lähenemisnurgaga.
Kes meist ei tahaks head elu? Olla perfektne ja edukas kõigis ettevõtmistes? Paljud ühiskonna liikmed tunnevad end olevat pinge all anda endast kõik, muuta maailma ja samaaegselt elada õnnelikult. Ka õpilastena tahame parimat saavutada, saada A+ ja teistele mitte pettumust valmistada – see kõik paneb paratamatult meid muretsema. Soov olla võimalikult perfektne võib aga hoopis rohkem kahju kui head teha.
Kuid ei ole head ilma halvata. Manson toob esile huvitava mõtte: kui iga inimene oleks perfektne, poleks maailmal mõtet, kuna kõik oleksid ühtemoodi. Kohati võib tunduda, et olla “keskmine” on justkui uus tiitel ebaõnnestumisele. Tegelikkuses ei ole keegi perfektne. Arvan, et mida varem aktsepteerida oma nõrkusi ja mitte neid põdeda, seda kergem on edasi minna.
Mark Manson kirjutab väga konkreetse näidete abil raskustest, mida inimesed elu jooksul kogeda võivad. Ta annab nõu, kuidas mõttemustrite muutmine võib parandada elukvaliteeti: murevabama elu võti peitub tema sõnul vähem hoolimises. See ei tähenda siiski, et peaksime ükskõiksemad olema, vaid vastupidi: vajalik oleks leida omale midagi, mis tõsiselt korda läheb ja on väärt väärtustamist (näiteks pere, sõbrad, kool, töö või mõni eesmärk) ning sellele keskenduda. Kui inimene kellestki/millestki hoolib, pühendub ta neile/sellele, täpselt nagu lähedased sõbrad on valmis sõpruse nimel vaeva nägema. Tähtis on aru saada, kes või mis on väärt hoolimist.
Tänapäeva kiirel infoajastul levivad sotsiaalmeedias kõiksugu uudised, kõmulood ja skandaalid, mis meelitavad ligi rahulolematuid kommenteerijaid. Olgugi, et konstruktiivne kriitika on kasulik, kuid üldjuhul ei ole avaldatud arvamused just argumenteeritud. Kui kommenteerija kritiseerib väsimatult tema eraellu puutumatuid sündmusi, viitab see asjaolule, et too inimene ei ole leidnud oma elus midagi, mida piisavalt väärtustada. Kuid kas meiegi tahame elul nii mööduda lasta? Kui ei, siis Mansoni raamat annab häid nippe, mis ei nõua psühholoogi visiite.
Soovitus kokkuvõtteks: leia, mida väärtustada ja ära hooli mõttetustest, mis elu prügiga risustavad.
“Alguses oli sõna, sõna oli Jumala juures, ja sõna oli Jumal.” (Johannese 1:1- 3) Tänapäeval ei mängi usk suuremasse jõudu enam nii olulist rolli, kuid sõna on jäänud. Sõna paneb liikuma esemed, inimesed, mäed, ka maa. Sõnaga on läbi viidud reformatsioone, õhitatud sõjarindele ja parandatud maailma, väljendatud hinges sügaval peituvaid emotsioone ja solvatud hingepõhjani. Võib ju öelda küll, et sõna oli Jumal, pigem, et sõna on Jumal. Meie, lihtsurelikud, ei tohiks seda unustada.
Aga vaadake nüüd, kuhu sõna jõud meid on toonud! Kunagisest Gustav Adolfi Gümnaasiumi auväärsest ajalehest polnud ammu midagi kuulda, kuid paljude mõtetest polnud ta kadunud. Hakkajad noored on nüüd kokku tulnud ja omadele lugemiseks taasäratanud koolilehe Ausõna, seda täiesti uuel moel. Puud olid väsinud paberiks olemisest ja meie väsinud raiskamisest, eks lugejaskondki eelistas paberkandja asemel veebiversiooni. Siin see on – moodne, kaasahaarav ja informatiivne, just nagu vanimale ja väärikaimale koolile kohane.
Ausõna veebiversioonis hakkab ilmuma iga nädal mõni uus artikkel, uuendusena näeb ilmavalgust ka Ausõna Podcast. Vaimne kool käib ajaga kaasas ning kaks korda kuus hakkab ilmuma Ausõna lehel õpilaste läbiviidud taskuhääling päevakohastest ja kirgi kütvatest teemadest erinevate külalistega: õpilased, õpetajad, kultuuritegelased, ettevõtjad jne.
Lisaks Ausõnale tasub kindlasti jälgida ka Gustav Adolfi Gümnaasiumi Instagrami-kontot (@gustavadolf1631), kust saab detailsemat infot kooliürituste kohta ning kus klassidele ja õpetajate koolipäevadele kaasa elada saab – jah, ka take-over’id on täies hoos!
Niipalju siis verivärskest Ausõnast. Omadele tegemine on suur rõõm, loodame, et omad selle ka suure sära ja huviga vastu võtavad. Pange siis ausona.gag.ee enda lemmiklehekülgede hulka, luban, et te ei kahetse.
