Te olete siin töötanud septembrist saati, on mul õigus?
Jah.
Kus te enne olite töötanud?
Turvavaldkonnas.
Kuidas seni läinud on? Kuidas meeldib siin?
Kenasti on läinud, olen juba sisse elanud ja nüüd juba päris kenasti.
Kas töö ei muutu ühekülgseks? Mida te teete, kui kedagi ei ole letis tellimas?
Kui kedagi ei ole siin, siis ma panen kaupa välja, tellin kaupa, toon juurde – ega siin igavaks ja üksluiseks ei lähe, sest te (õpilased-toim) ju vahetate ja iga vahetund on erinevad õpilased. Ei, ükskõikseks küll veel ei ole läinud.
Teil on kooli üks tänuväärsemaid ameteid. Kui paljud tegelikult ütlevad „aitäh“?
Ikkagi kõik ütlevad „aitäh“. Lapsed on väga viisakad, ei saa midagi öelda. Tõesti kõik on väga viisakad.
Kuidas teile tundub, mis on kõige ostetumad tooted puhvetist?
Kõik oleneb täiesti päevast. Šokolaadijäätised – need lähevad peale lõunat – ja hommikuvõileivad.
Kas mõni kaup on ka, mida üldse ei osteta?
Mõni kaup seisab kaua ja, kui lapsed saavad aru, mis see on ja maitsevad, siis hakkab see ka minema.
Mida teile vabal ajal meeldib teha?
Ma jalutan väga palju, mul on koer ja ma jäin koeraga palju jalutamas. Käin ka teatris ja reisimas. Mitmekülgne on see vaba aeg mul.
Kas te reisite pigem Eestis või välismaal?
Ma eelistan ikka soojale maale minna – ma olen soojalembeline inimene.
Kas te Eesti Laulu jälgisite?
Jah, kusjuures jälgisin.
Kas mõni laul meeldis ka eriliselt?
Selle rootslase (Victor Crone’i-toim) oma.
Üldiselt, õhtuti, kas te pigem vaatate televiisorit või loete raamatut?
Pigem televiisorit. Siin ma ei kuule ju uudiseid ega midagi, siis ma tahan uudiseid kuulata.
Vabariigi aastapäev oli hiljuti. Kuidas te seda tähistasite?
Nagu iga aasta: käisime perega Toompeal, oli pidulaud – nagu kõik teised.
Eelmise nädala neljapäeval, 14. märtsil seisin koos teiste abiturientide ja G2-astme gümnasistidega Mederi saalis ning laulsin emakeelepäeva aktuse lõpus juba ammu pähe kulunud koolilaulu sõnu:
„See vana koolimaja armas
meil meelest eal ei unune.
Sa seisnud sellel kohal kaua
ja seisad teist nii kaua veel.“
Kooli hoone on seisnud sellel kohal juba 13. sajandist ning alates 1631. aastast on siin järjepidevalt haridust antud. See maja seisab sellel kohal ilmselt tõepoolest vähemalt teist nii kaua veel (ma vähemalt loodan, ei taha ära sõnuda muidugi), aga kas selles majas mitmesaja aasta pärast ka inimesi kohtab?
Ilmselt küll, kuna Keskkonnaagentuur prognoosib 2100. aastaks Läänemere veetaseme tõusu vaid umbes meetri võrra¹. See tähendab, et Gustav Adolfi kool naljalt ära ei upu.
Küll aga võime küsimuse, kas inimesi mõnesaja aasta pärast mõnel praegu tihedalt asustatud alal veel kohata võib, esitada mõne teise piirkonna kohta, ja siis ei pruugi vastused enam nii rõõmustavad olla.
Kliimamuutustega kaasnevad tormid, üleujutused, kõrbestumine ja merevee taseme tõus toovad lisaks liikide väljasuremisele ja inimpopulatsiooni eeldatavale langusele kaasa kliimapõgenikud, globaalse migratsioonikriisi. IPCC (ÜRO Valitsustevahelise Kliimamuutuste Paneeli) hinnangul võib maailmas aastaks 2050 olla 150 miljonit kliimapõgenikku.²
Kuigi kliima soojenemise kohta on IPCC koostanud mitmeid raporteid, mis peaksid olema valitsustele abiks kliimapoliitikate ja -otsuste väljatöötamisel, kuna neis on välja toodud lai teaduslik taust ja võimalikud kliimastsenaariumid koos mõjuhinnangutega³, on Maa keskmine temperatuur jätkuvalt tõusmas, muutusi ei paista. Nii võibki vabalt juhtuda, et mõni teine koolimaja mõnes teises maailma regioonis jääb tühjaks ning ununeb kunagiste õppurite meelest. Saab jäädavalt ajalooks.
Halvimat on võimalik siiski ära hoida, seda juhul, kui võimalikult kiiresti tegutsema hakata. Väga mitmed noored on keskkonnamuutuste ja planeedi tuleviku pärast mures. Laiema avalikkuse tähelepanu on globaalsele soojenemisele toonud keskkonnaaktivist Greta Thunberg, 16-aastane rootsi neiu, kes 2018. aasta augustis, tol ajal 15-aastasena Rootsi parlamendihoone ees kliimastreiki alustas. Tüdruk seisis kolm nädalat igal koolipäeval Riksdagi ees, eesmärgiga juhtida tähelepanu kliimamuutustele. Pärast üldvalimisi on rootslanna streikinud igal reedel. Aktivist on võtnud kasutusele moto “Fridays for Future” (reeded tuleviku nimel), ta tugineb oma väljaütlemistes teadusele ning on nomineeritud Nobeli preemiale. ⁴
Thunbergi eeskujul on tuhanded noored üle maailma hakanud sarnaseid rahumeelseid meeleavaldusi korraldama.
15. märtsil, eelmisel reedel toimus ülemaailmne koolistreigi aktsioon, milles osales Thunbergi andmeil üle 1,4 miljoni inimese 2083-s kohas 125-st riigist⁵. YouthStrike4Climate Eesti osakonna eestvedamisel toimusid rahumeelsed meeleavaldused Tallinnas Toompeal ja Tartus Raekoja ees. Samuti streigiti Paide keskväljakul. Rahumeelse meeleavalduse eesmärgiks oli juhtida avalikkuse ja poliitikute tähelepanu inimtekkelistele kliimasoojenemisele.
Eesti kliimastreike koondav ühendus YouthStrike4Climate Eesti tõi meeleavalduste Facebook’i ürituste postituses välja noorte nõudmised:
“➡️Kliimakriisiga tegelemine ja keskkonna hoidmine peab olema Eesti poliitikas prioriteediks. See peab kajastuma ka kõigi erakondade programmides ning selles osas tuleb sõlmida ühiskondlik lepe.
➡️Võimuorganid, nii Eestis, Euroopas kui ka mujal maailmas, peavad võtma ette konkreetseid tegusid, et kindlustada kõigile turvaline tulevik, kus globaalne soojenemine ei ületaks 1.5 kraadi murdepunkti.
➡️Valitsus peab esitama plaani, mis seda tagab ja mida nad on seadusega kohustatud täitma. Sellega seoses tuleb Eestis lõpetada põlevkivi kaevandamine ja kasutamine elektrienergiaks ning minna nii kiiresti kui võimalik üle taastuvenergiale.”
Selleks, et oma vaadete eest seista, muutsin minagi päev peale emakeeleaktusel koolilaulu laulmist oma igapäevase hommikuse jalutuskäigu (Balti jaamast mööda Suur-Kloostri tänavat Gustav Adolfi Gümnaasiumisse) marsruuti ning kõndisin hoopis parlamendihoone ette. “Klii-ma-streik! Maa ei ole prügikast!” skandeeriti meeleavaldusel trummilöökide saatel. Kõnesid pidasid nii kooliõpilased, õpetajad kui ka doktorandid.
Toompeal võis Riigikogu ees seismas näha ligi 700 noort. Veidi üle neljakümne neist olid Gustav Adolfi Gümnaasiumist, peamiselt võis kohata gümnasiste G1- ja G2-kooliastmetest ning 12. d klassi koos õpetaja Jaak Juskega, kes õpilaste eestvedamisel ühiskonnaõpetuse tunni ühiskonnaelu endaga sidunud olid, kuid ka põhikooliõpilasi.
Õpilasesinduse president Karl-Sten Kõrgmaa ütles, et teda motiveeris reedel kooli asemel Toompeale minema mure tuleviku pärast: “asi ei ole ainult kliimasoojenemises, asi on ka liigses prügis, mida ookeanid täis on ja mitmetes teistes loodusega seotud ülemaailmsetes probleemides, millega ei tegelda piisavalt.” Noormees lisas, et lisaks andis talle protestile minekuks tõuke risk, et peagi loodavasse valitsusse pääseb kliimasoojenemist tühiseks probleemiks pidav erakond. G2-RO õpilane toonitas, et kindlasti ei olnud tema mineku põhjuseks õppetöö vältimine.
G1 PR-IN õpilane Triinu-Liis ütles, et temale toob külmavärinaid mõte, et kui tema peaks kunagi lapsevanemaks saama, ei pruugi tema lapsed kunagi teada saada, mis on puhas õhk, loodus, meri ja neli aastaaega Eestis. “Inimene käitub Maal, nagu kuuluks see talle, aga see, et teda (inimesi) kõige rohkem on, ei tähenda, et võib teiste liikide heaolu lihtsalt unustada ja hakata metsi maha raiuma. See ei ole okei ja kui keegi midagi kiiresti ei muuda, siis mis meist kõigist saab? Selleks, et midagi muutuks, läksingi streikima.”
G1-astme õpilane Laura (nimi muudetud) lisas, et teda motiveeris osalema vanemate generatsioonide poolne kliimasoojenemise ning reostuse pidev alavääristamine ning tähtsusetuks pidamine.
Eesti kliimastreikide korraldajad on lubanud streikimist jätkata ka tulevastel reedetel. Küsimuse peale, kas meie kooli noored plaanivad ka järgmistel nädalatel Toompeale protestima minna, vastati erinevalt.
Karl-Sten sõnas, et kasvõi õppetöö tõttu ta seda päris igal nädalal võimalikuks ei pea. “Küll aga lähen siis, kui ametis on uus valitsus ning nad ei näita märkigi sellest, et midagi muutuma hakkab,” lisas ta. Samuti lubas ta osaleda järgmisel ülemaailmsel aktsioonil, mis toimub mai lõpus, “sest nii saame saata sõnumi ka Euroopa Liidule ning suurriikidele.”
Ka Laura nõustus, et igal reedel osalemist ta tõenäoliseks ei pea, kuid samas lubas, et 15. märtsi streik ei jäänud kindlasti tema viimaseks.
Triinu-Liis ütles, et sooviks väga tulevikus võimalikult sageli uuesti meelt avaldama minna, kuid et tal ei ole seda ilmselt võimalik teha kogunevate põhjuseta puudumiste tõttu. “Kliima ja loodus on mulle väga olulised, kuid samuti on haridus ja nende vahel valima sundimine ei ole minu arvates õige.”
Kell 11 helisesid meeleavaldusel sajad äratuskellad, mille eesmärk oli sümboolselt poliitikuid üles äratada ning neid keskkonnale senisest enam tähelepanu pöörama suunata. Noored olid ärkvel, nad olid äratajateks. Võib loota, et peagi ärkavad kõik, sõltumata vanusest ja erialast, ning hakkavad koos tegutsema. Et globaalne soojenemine väheneks. Et võimalikult vähe loodust kannataks. Et üle maailma võimalikult vähe maju tühjaks jääks. Tuleviku nimel.
Kahe aastaga on Changemakers Academy inspireerinud noori panustama enam kui 12 000 tundi, et aidata sotsiaalsetel ettevõtetel edu saavutada. Ometi teavad programmist vähesed noored ning osalejakohtadele pürgijaid on tunduvalt vähem kui võiks.
Changemakers Academy (CA) on kolmandat aastat toimuv noorteprogramm, mille käigus lahendavad nii eesti kui ka vene keelt kõnelevad noored tiimides sotsiaalsete ettevõtete probleeme. Programm kestab kaks kuud ja algab ettevõtte probleemi leidmisega, seejärel pakutakse välja lahendus ning viiakse see ka ellu. Vahepeal toimuvad koolitused ja vahevõistlused nagu inspiratsioonipäev, mis sel aastal noored Narva viis. Kõige paremini ja aktiivsemalt hakkama saanud tiim võidab auhinnareisi Londonisse.
Ometi tundub, et hiljuti Eesti Vabaühenduste Liidu aasta innustaja auhinna ning haridus- ja teadusministeeriumi noorsoo aasta teo võitnud programm on oluliselt ebapopulaarsem kui võiks. Selle hooaja 102 kohale kandideerijaid oli kokku vaid 172, kui samas oleks võinud arvata, et ainuüksi võimalus Londonit külastada motiveerinuks rohkemaid noori. Tekib küsimus, kas meie noored on vähemotiveeritud, laisad või pole info nendeni jõudnud?
Programmi algataja ja eestvedaja Erkki Kubberi eesmärgiks on noortesse süstida kohusetundlikkust ja proaktiivsust. Programmi missiooniks nende Facebooki-lehel on aidata igaühel programmist osa võtval inimesel saavutada oma täielik potentsiaal, seeläbi olla võimeline realiseerima oma maksimaalseid võimeid ning saavutamaks endale omaseid eesmärke elus.
Kui probleem ongi meie noortes, näib programm olevat ideaalne viis neid motiveerida ning süstida neisse kohusetundlikkust ja eneseusku lisaks kõikidele programmi käigus saadavatele kogemustele, oskustele ning teadmistele. Samuti soodustab CA vene- ja eestikeelsete noorte omavahelist suhtlust, mis võib Tuleviku-Eesti ühiskonna ühtsemaks muuta.
Ka ettevõtete jaoks on CA oluline. Programmis osalevad ettevõtted kuuluvad sotsiaalsete ettevõtete võrgustikku (SEV). Nende eesmärgiks ei ole lihtsalt kasumi teenimine, vaid ka panustamine heategevusse või ühiskondliku probleemi lahendamisse. töötajateks erivajadustega inimesed, teistes aga annetatakse raha või tooted abivajajatele.
SEVi kuuluvate ettevõtete panus heategevusse on mitmekülgne: lapsed, noored, vähekindlustatud jne. Panustamise suundi on palju, kuid paraku on kõigil üks ühine külg: neil on probleemid (nt vähene tuntus, puudus vahenditest), mis takistavad eesmärkideni jõudmist.
Seega, lisaks noorte kaasamisele ja motiveerimisele, annab Changemakers Academy sotsiaalsetele ettevõtetele võimaluse noortega koos kahe kuu vältel koostada turundusplaani, mis võib mõne nende probleemi lahendada. Probleemi lahendamine võimaldab oluliselt kiiremini jõuda enamate inimesteni ega eelda seejuures summasid, mida võivad sellise töö eest küsida professionaalsed turundusspetsialistid ja -nõustajad.
See aasta osales programmis mitu Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilast, kes oma tiimidega lahendusi aktiivselt ellu viivad. Finaalgaalal Lennusadamas, 2. märtsil, esitasid kõik 17 tiimi oma turunduslahendusi kuue minuti jooksul. Siis toimus rahvahääletus kolme parima valimiseks, samuti valis lemmiku žürii. Häälte lugemise ajal kuulutati välja žürii lemmik, kuulati esinejaid, kuulutati välja parima tiimi mängu top 6 (selle jaoks koguti punkte terve programmi vältel) ja anti välja Telia eriauhind. Rahva lemmikuteks kuulutati EBLARC, Heksagon ja Baguette, kes kõik said ühe minuti, et rääkida, miks peaks rahvas just nende poolt hääletama. Hääletamine toimus interneti vahendusel, kus Baguette sai 71 häält ning Heksagon ja EBLARC jäid 73 punktiga viiki. Et selgitada kahe hulgast rahava lemmik, korrati netipõhist hääletust kahe vahel ning rahva lemmikuks osutus EBLARC (nende ideega tutvu sellel lehel: https://www.facebook.com/changemakersacademysev/videos/365278627643172/?epa=SEARCH_BOX
Loodetavasti kohtume tuleval Changemakers Academyl juba rohkemate motiveerituid GAG-i õpilastega.
English Morning on iga-aastane ingliskeelne etendus, mida korraldab 11.a klass, see aasta siis esimest korda G2 PR-IN klass. Etendus toimub inglise keele nädala raames. Sellel aastal toimus see 8. veebruaril. Etendusele pole kunagi otseseid kriteeriumeid ette antud ning igal klassil on etendusest oma visioon.
Sellel aastal oli English Morningu etendus inspireeritud briti muusikast ja sarjast “Doctor Who”. Nagu juba aimata võib, siis rännati etenduses ajastust ajastusse. Peategelane ja G2 PR-INi klassijuhataja Henrik Salum satub plaadipoes kogemata kokku doctor Whoga ning saab enda valdusesse ajarändamismasina Tardise. Rännates läbi 70ndad, 80ndad ja 90ndad kohtub Salum erinevate briti tähtedega, alustades Annie Lennoxist ja Queenist ning lõpetades Nirvana ja Modern Talkinguga (viimane sattus Salumiga liigagi palju kokku). Lõpuks satuvad kõikidest kümnenditest pärit esinejad tagasi plaadipoodi ning laulavad lõpetuseks Doctor Who kitarri saatel loo “Wonderwall”.
Etendusele eelnesid arvukad pingsad proovid, eriti ööl vastu reedet, kui klass koolis ööbis. Saladuskatte all võib öelda, et alles viimastes proovides saime enamus asjad paika ja magama jõudsime alles kella kahe paiku. Hommikul kell pool kaheksa olid aga kõik ilusti kooli sööklas hommikupudru järjekorras ning juba kell 9.00 hakkas esimene etendus, mis möödus edukalt.
Pärast kolme etendust olime küll rampväsinud, kuid samas ülimalt õnnelikud, kuna saime palju positiivset tagasisidet ja tohutult hea kogemuse näitlemise ja klassiga koos töötamise osas. Hiljem võis veel mitu päeva kuulda, kuidas klassis keegi ümises „Purple rain“i või „You’re my heart, you’re my soul“i, isegi Salumile hakkas vist lõpuks Modern Talking meeldima.
Mainime ära inimesed, kes nägid selle etenduse jaoks tõesti palju vaeva ja väärivad kirjalikult ära mainimist ning suurt aplausi:
Jacqueline Elizabeth Lääne kirjutas kogu etenduse skripti ja oli lavastaja eest, Teele Sumeri oli talle suureks abiks;
Karl Kevin Ruul tegi ja lõikas kokku kõik videod ning hoolitses etenduse ajal selle eest, et kõik õigel ajal töötaks;
Hanna-Liise Tropp hoolitses meie vingete kostüümide eest;
Henrik Salum oli nõus laval näitlema ja tegi suurejoonelise rolli peategelasena;
loomulikult oli kogu näitetrupp suurepärane, seda nägid kõik oma silmaga!
Käes on aasta kõige sõbralikum päev ehk sõbrapäev!!!
Küsisime meie kooli õpetajatelt, mis on nende arvates sõprus ja armastus.
Agu Ojasoo: “See on umbes nii nagu astmel üks ja astmel kaks. Enne peab olema selge astmel üks ehk olema peab sõprus. Teistpidi need asjad ei käi, et tekib armastus ja sõprust ei tekigi, siis ei kõlba see kuskile.”
Helina Reino: “No armastus…siin ma ikkagi ütleksin, et on molekulid mängus. Armumine on ikka kehakeemia. Teine on lugupidamine ja kiindumus. Sõprus ongi võib-olla omavahel sobivate inimeste vaheline vastastikune austus. Sõprus on ka sobivus. Aga armastust loeksin ma juba molekulaarseks protsessiks, kuigi sinna tahab käib ka muidugi austus ning kõike muud, sest ega me ei saa ju neid välistada, aga seal on ikka rohkem.”
Inna Graužiniene: “Sõber on sõber. Sa võid ta peale loota ja ta mõistab sind ka siis, kui sind on raske mõista. Mul ei ole palju sõpru. Olen teadlikult ka osa sõpru välistanud. Sõber mõistab sind ka siis kui sind on raske mõista, toetab sind ja annab sulle ka head nõu, mitte lihtsalt moe pärast ning muidugi proovin mina ka samaga vastata. Aga armastus, kes seda üldse teab, mis see armastus on. No noorest peast armumine… nii nagu mina ütlesin: “Armastus – see on kirgastumine” *naerab*. See lööb sulle nagu põmm pähe ja siis mingid aastad on sul selline armastus, kuid hiljem tuleb juba rahulik armastus.”
Jaak Juske: “Ma arvan, et sõprus on truudus ja armastus on kirg.”
Juta-Tiia Mägi: “Sõprus on midagi sellist, millele saab alati kindel olla ja millele saab toetuda, kui on raske. Sõber on see, kellele ma võin ka kell kolm öösel helistada, kui väga vaja on. Sõber on see, kes mõistab ja hindab mind, ka kõikide mu vigadega. Armastus… hmm… seda on väga raske defineerida. See on midagi väga ilusat.”
Kersti Kukk: “Ma arvan, et mõlemad on minu jaoks üsna sama. Hoolimine ja üksteise jaoks olemas olemine.”
Kristjan Salum: “Sõprus on see, kui saad kellegi peale loota, kedagi toetada ja ise toetusele loota ning teil on ka ühised huvid. Aga armastus on midagi rohkemat.”
Koidula Kangur (blond peamaja valvelaua daam): “Need on kaks ise asja – sõprusega võib tulla armastus, kuid võib ka erand olla. Sõprus võib olla ka näiteks mehega, et oled mehega ka väga hea sõber. Koolipõlves oli mul väga häid meessõpru, kes mind koolitöödes aitasid. Aga armastus on hoopis midagi muud, sest see on teistsugune mehe ja naise vaheline suhe. Mehed on veel paremad sõbrad kui naised, sest nemad peavad rohkem saladusi. Öeldakse, et mees ja naine ei saa sõbrad olla, kuid saab küll olla. Kui mina olin täisealine, kuid käisin veel koolis, siis mehe loal käis mul sõber külas, kellega koos me õppisime. Ta andsid mulle väga palju nõu ja oli tõesti sõber. Ma võisin talle kõiki oma muresid rääkida ning kellelegi ta midagi välja ei rääkinud, tüdrukud räägivad rohkem välja – see oli lihtsalt sõprus.”
Lilian Kippasto: “Sõprus on see, kui sa võid inimese peale alati loota. Armastus on see, kui ilma sõnadeta mõistetakse üksteist ja aidatakse, kasu saamata.”
Lisete Lige: “Kui niimoodi hästi kiiresti öelda, siis ma arvan, et tegelikult sõprus ja armastus on väga sarnased. Me kindlasti ei peaks ootama neist seda, mida me saame, vaid peaksime endalt küsima, mida meil on vastu anda ja siis toimivad nii sõprus kui ka armastus suhetes imeliselt.”
Merle Ilus: “See on nii raske küsimus… sõprus ja armastus… ma ei oskagi öelda.”
*Muusikaõpetaja Merle Ilusa arvates on kõige ilusam armastuslaul prantsuse filmist “Mees ja naine” (“Un homme et une femme” – režissöör Claude Lelouch).
Nele Raat: “Need on väga suured mõisted. No ma vastan väga trafaretselt, sest ega siin sellist ühtset ja õiget vastust, nagu üldse kunstilises elus, polegi. Ma tõmbaksin nende kahe mõiste vahele tegelikult võrdusmärgi või kaldkriipsu, et ei saa ju olla üht ilma teiseta. Pigem on see selline kooskõla, ühtehingamine või ühte jalga käimine. Sa võid olla oma armastatuga parim sõber ning selleks, et sul oleksid sõbrad, pead sa neid ikkagi ju armastama. Mõlema puhul on selline kokkukuuluvustunne.”
Rain Vellerind: “Sõprus on üks sulatatud juust, umbes nagu see merevaik. Siis ka tantsuansambel ja kui võtta seda laiemas plaanis, globaalselt, näiteks vene keeles, seal on sõprus ehk дружба tagurpidi absurd. Aga armastus… see on midagi keerulisemat. See võtab kohe sõnatuks. Ma pean mõtlema. Selle nimelist sulajuustu ei tule ette. Hea küll… võtame füüsika: ju see mingi energia ikka on. See on energia jäävuse seadus, et kui seda on, peab see millestki tekkima. Kui selle energia saaks näiteks Iru vanade soojuselektrijaamade põletamise asemel tööle rakendada, siis me saaks kõigepealt Eesti energiaprobleemid lahendatud ja tulevikus ka kogu maailma. Ma tean, mis see on, see on nagu tuumafüüsikas…te pole veel seda õppinud. Seal on olemas seoseenergia – vot armastus ongi üks selle erivorme, mis teatud mõttes on seotud sellise asjaga nagu massidefekt. Kui mass läheb kaduma, tuleb energia välja ja kui energia kaob, läheb mass välja – vot armastus on ka nii, et vahepeal kaob ära ning siis on energiat vähem, kuid siis ta jälle tuleb ja energiat on palju.”
Valdur Parašin: “Sõprus on pikaajaline suhe kahe inimese vahel, kes on üksteist kaua tundnud ja saavad üksteist usaldada. Armastus on natuke teistmoodi. See on ka pikaajaline sügavam tunne, kuid lisaks sõprusele tunnevad nad üksteise vastu ka külgetõmmet.”
Ülle Salumäe: “Mõlemad on tunded. Üks nendest on kirglikum – see on armastus. Mõlemat ühendab pühendumine.”
*Küsisime õpetaja Salumäelt ka tema lemmik armastusromaani, mille peale ta vastas, et on vale inimene sellele küsimusele vastamiseks, sest juba aastaid pole ükski armastusromaan tema öökapile sattunud. Salumäe: “Pakun välja sellise teose nagu Saint-Exupéry “Väike prints”, sest see räägib armastusest, hoolimisest ja sõprusest.”
Kui soovid teada, mida on öelda meie kooli kõige pisematel sõprusest, armastusest ja kassidest, kuula kindlasti ka meie uhiuut podcasti osa!
Kellele ei meeldiks käia prestiižsetel üritusel, kuhu minnes saab teha uhke meigi, panna selga kõige ilusamad riideid ja kõrgeimad kontsakingad? On tõesti imetore, kuid tihtipeale kiputakse unustama, et kõige selle taga on töökad korraldajad ja usinad vabatahtlikud, kes annavad endast maksimumi eduka ürituse korraldamiseks. Sama lugu on disainerite ja modellidega: ka nemad valmistuvad ürituseks ette, täiustavad kõnnakut ja lihvivaid viimaseid detaile. Tahame teile, lugejaile, natuke neid uksi paotada. Siin on 10 asja, mida sa Kuldlõike korraldamisest teada võiksid:
1. Midagi ei juhtu iseenesest.
Publik võib küll laval näha sujuvat ja hästi organiseeritud liikumist, kus laval on kordamööda õhtujuhid, žüriiliikmed, kollektsioonid ja esinejad, aga selle taga on pidev korraldajatevaheline suhtlus ja toimuvast kolm sammu ees olemine. Kui esimese kollektsiooni esimene modell laval kõnnib, sätib lava taga end valmis juba neljandana lavale minev kollektsioon. Walkie-talkied on korraldajate suurimad sõbrad ja kui korraldajatel õnnestub hetkekski saali näha, on juba päev korda läinud.
2. Vabatahtlike tiim
Korraldajad küll teostavad palju, aga ükski üritus ei oleks võimalik ilma suurepärase vabatahtlike tiimita. Küll oli hakkajaid noori nii puhvetis, piletimüügis ja kontrollis ning abiks ruumide kordasättimises. Tugev põhi oli see, mis Kuldlõike külastajale nii meeldivaks tegi.
3. Saal püsti ja maha
Kuldlõige toimus meie oma suures võimlas, kuid ega modellid parkettpõrandal ei kõndinud ja külalised seinaäärsetel pinkidel ei istunud – saal tuli ehitada kibekiirelt üles ja sama usinalt ka maha lammutada, kuid see protsess algas juba varem. Paar kuud varem mõeldi välja saaliplaan, pandi paika istekohad ning muretseti vaibad ja toolid. Alles päev enne läks suuremat sorti ehitamiseks – vaibad rulliti maha, toolid pandi ritta, lavad pandi püsti ja diivanid toodi. Ning õhtul sama asi ümberpööratuna. Kõik selleks, et saal näeks šikk välja.
4. Toetajad
Toetajateta ei oleks Kuldlõige olnud mitte midagi. Nii esikolmik, žürii kui ka loosiauhindade võitjad said kõik midagi ürituse imelistelt toetajatelt. Samuti olid platsis ka GAG-i õpilasfirmad, kes kohapeal oma toodangut müüsid ja end tutvustasid. Toetajad aga ei tule niisama, nende otsimine on omaette protsess ja kunst. Et elus midagi saada, tuleb selle nimel tööd teha, aga õnneks Kuldlõike tiim seda ei kartnud ja toetajaid saime rohkem, kui oli oodata!
5. Valgus ja heli
Päris pimedas ruumis moedemonstratsiooni teha ei saa ehk terasem silm pani tähele ka valgustiimi saali tagaosas ja erinevaid prožektoreid, mis iga kollektsiooni omapäraseks tegid. Sama tiim vastutas ka heli eest: kollektsioonide taustaks lugu, pauside ajaks meeleolumuusika, esineja helitehnika ja õhtujuhtide mikrid olid kõik nende kätetöö. Kusjuures, tegemist oli enamjaolt meie oma kooli poistega. Ja nii ongi, kes palju teeb, see palju jõuab!
6. Modellide väljanägemine
Ükski kollektsioon pole täiuslik ilma õige jumestuse ja soenguteta. Nagu lavalt ilmselt näha oli, polnud meigid ning soengud mitte ainult au naturel, vaid näha sai nii kirjusid kujundeid, kinniseotud suid, klaassilmi kui ka lainetavaid juukseid. Just seepärast olid disainerite hullumeelsete ideede teostamiseks appi tulnud andekad grimmi- ja juuksurikooli õpilased, kes ka kõige ekstravagantsemate lookidega hakkama said. Nii nagu päris modelli töös, pidid modellid juba üsna varakult meigitooli istuma ning hiliste õhtutundideni paksu meigikihi all head välja nägema.
7. Viimane lihv enne lavale minekut
Täiesti tavaline vaatepilt on närvivapustuse äärel olev noor moelooja, kes vahetult enne lavale minekut oma modelli seelikusaba all niidi ja nõelaga ukerdab. Viimased kiired jõupingutused olid siiski seda väärt ja kõik kollektsioonid jõudsid oma täies hiilguses lavale.
8. Emotsioonid
Disainerid panustasid tohutult aega ja vaeva oma kollektsioonide loomisesse, mistõttu on ilmselge, et enne esimest (või juba mitmendat) lavaleminekut, on nii loojal kui ka mõnel modellil närvid püsti. Ärevuse maandamiseks kasutati mitmeid erinevaid meetodeid: kes tegi joogat, kes kuulas muusikat ja kes õmbles – kõigil omad viisid, kuid emotsioonid lavalt tulles olid täiesti vastupidised. Oli kuulda rõõmuhõiskeid ja naeru. “See oli kõige võimsaim tunne!” või “Tehtud!” olid laused, mida enim kuulda sai.
9. Kõik läheb hästi?
Nagu juba eelnevalt mainitud, olid paljud modellid juba varakult võimlamajas soengu järjekorras. Seal oodates oli näha, kuidas korraldajad ja vabatahtlikud väsinud silmade ning murelike nägudega vaikselt, kuid sihikindlalt ringi tuhisesid. Tiim oli kurnatud, sest seljataga oli ju kuudepikkune organiseerimine. Ka magamatus polnud neile võõras, sest saali kaunistati eelneval päeval hiliste õhtutundideni ja varahommikul jätkati tööga. Nii mõnelgi oli hirm, et Kuldlõikest tuleb täielik läbikukkumine. Lõppkokkuvõttes olid korraldajad vaatamata väsimusele väga uhked ja kergendunud, Kuldlõige tuli ju sel aastal veelgi parem kui eelmisel!
10. Labürint – ajurünnak ja universaalsus
Kõneledes peakorraldaja Lislotte Minejeviga (12.a) GAGi podcastis, selgus nii mõnigi huvitav fakt Kuldlõike kohta. Jutuks tuli ka kust tekkis teema “Labürint”. Lislotte rääkis, kuidas nad tegid korraldustiimiga ajurünnaku. Selleks, et teada saada, kuidas lõplik teema valiti ja mis tähendus on labürindil tegelikult, tuleb oodata järgmise podcasti ilmumiseni. Uues podcastis räägime Kuldlõike korraldamisest lähemalt – võlust, valust, lavatagusest elust ja paljust muust. Samuti kuulete Kuldlõike värske võitja Helen Tambla (8.b) muljeid moeshow toimumise päevast.
Laste suud ei valeta ehk tõe väljaselgitamiseks vestlesin vahvate 2.R klassi õpilaste Saskia, Amina, Aleksandri, Henri ja Antoniga koolist, Eestist, poliitikast, rahast ja armastusest. Neil oli nii mõndagi öelda:
Te olete täna nii lahedalt riides, kes te olete?
Täna on retropäev!
Mina olen Charlie Chaplin.
Ma ei mäleta enda nime… Aa jaa, Elvis Presley.
Mina olen tavaline kooliõpilane.
Mina ei oskagi öelda, retronaine äkki.
Kas teile meeldib koolis käia?
Jaa!
Aga miks?
Siin saab hästi õppida ja see on päris suur.
Siin on head sõbrad, siin saab süüa, saab õppida ennast targaks ja saab kunagi ülikooli ka minna.
Siin on hea haridus, head sõbrad ning tore on käia oma kahe vennaga samas koolis, sest kui midagi halba juhtub, siis saab kohe neile öelda.
Siin on head õpetajad.
See on kiusamisvaba kool.
Miks on vaja üldse koolis käia?
Et targaks saada.
Et täiskasvanuna teaksid kõiki asju.
Et sõpru saada.
Kui sa koolis ei käi, siis sa ei tea suurena, kuidas sõpradega käituda ja ei tea, kuidas elus üldse käituda. Näiteks, kui sa oled suurem ja sa pole korralikult õppinud raha lugema, siis sa ei saa poest midagi osta.
Mis on teie lemmiktund?
Kunst, eesti keel, loodus ja klassijuhataja tund.
Digitund, klassijuhatajatund.
Kunst, klassijuhatajatund, eesti keel.
Matemaatika ja kunst.
Digitund, inglise keel ja muidugi vahetund.
Mis on digitund?
Seal saab õppida arvutites programmeerima, saad õppida, kuidas suurena mingeid asju kirjutada, või nii. Kui sa tahad firmat teha, siis paned Excelisse oma firma nime ja saad seal kõiki asju teha. Mõnikord oleme iPadides ka ja mängime Kahooti.
Muidu mulle digitund väga ei meeldi, aga kui Kahooti saab mängida, siis on tore.
Vahepeal paneb õpetaja meile vahetunnis Just Dance’i ja siis saame tantsida ka.
Mis te oma koolimajast arvate? Mis on kõige parem asi selle kooli juures?
See on õppimiskallakuga kool ja mulle meeldib õppida.
Mulle meeldib viies korrus. Ma pole seal küll kordagi käinud, aga ma tean mis seal teha saab.
Mulle meeldib arvutiklassis ka asju teha.
Mulle meeldib koolis ka neljandal korrusel olev ronimissein.
Mis on teie pühapäeva lemmiktegevus?
Pühapäeviti käin maakodus ja olen enda sugulastega koos.
Vahepeal on Henri kodus, siis lähme koos parki.
Vahel, kui koolist on vaba aeg, siis ma ostan endale jäätist, kutsun sõbrannad külla või nemad kutsuvad mind külla.
Mulle meeldib talvel Nõmme lumepargis suusatamas käia. Nõmme lumepargis saab suusatada ka, mitte ainult lumelauda teha, aga ma tegin eelmine kord oma esimese lumelauameetri. No tegelikult ikka üle kümne meetri.
Kas teil on eeskujusid?
Minul on üks väga kuulus jalgpallur Neymar.
Minul on väga palju eeskujusid, aga õppimise suhtes on ikka minu vennad mulle eeskujuks.
Minul on meie õpetaja, sest ta on tark.
Minul on ema ja isa.
Kas teile meeldib Eestis elada? Miks?
Siin on palju lõbusaid tegevusi, see on väike ning siin võib igal pool oma sõpru kohata.
Mulle meeldib siin sellepärast, et siin on igad ilmad, kuna meist ülevamal pool on ainult külmemad kohad, siin ei ole ainult lumi ja külm. Ma ei tahaks elada ka seal maailma keskel, kuna seal on kogu aeg liiga palav. Meie maal on mõlemat, igat aastaaega, kuigi siin on ausalt öeldes külma natuke rohkem.
Kui ma eesti keelt ei oskaks, siis ma ei saaks oma väikse õe naljakaid nalju kuulda.
Teised maad on nii suured, et seal peab nii kaua autoga sõitma, aga Eestis saab Pärnusse ainult kaks tundi sõita.
Näiteks Ameerikas, kus mina ka ükskord reisil käisin, siis see on nii suur maa, et sa enam ei mäleta lõpuks kus mis koht on.
Kas on mõni koht, kus te tahaksite veel elada peale Eesti?
Mul on kindlasti Egiptus, kuna minu isa on egiptlane ja ma tahaks püramiide ka näha.
Minul on New York või Brasiilia. New York sellepärast, et mul on seal palju tuttavaid, Brasiilia sellepärast, et ma tahan näha Neymari.
Minul on Türgi. Natukene tahaks elada ka Saaremaal. Ma tean, et see pole välismaa, aga tahaks ikka seal elada.
Mina tahaks Hollywoodis elada.
Tai ja Türgi, kuna pärast seda, kui ma seal käisin, olen ma tahtnud sinna tagasi minna.
Oskate te mulle öelda, mis asi on poliitika? Mida teevad poliitikud?
Poliitika on see, kus inimesed arutavad asju ja on tähtsad inimesed nagu Taavi Aas.
Ma arvan, et poliitika on see, kus arutatakse, kas tuleb mingi uus seadus või räägitakse asjadest, mis viimati on juhtunud.
Mul ei ole selle teema kohta midagi öelda.
Poliitikud teevad otsuseid. Arutavad, mis on õige, mis on vale ja kui kuskil mingi jama tekib, siis nad arutavad mida ette võtta.
Poliitikud hääletavad.
Oskate mõnda poliitikut nimetada?
Jüri Ratas.
Mul oli sama vastus.
Mis on valimised?
Valimised on see, kus hääletatakse, mis seadus tuleb. Alguses arutatakse Riigikogus, enne valimisi ja kui valimised on, siis nad otsustavad, kas nad teevad selle seaduse või ei tee.
Valimised on sellised, kus inimesed tulevad ja valivad, mis erakonna eest nad hääletaksid ja milline erakond võiks saada… Eee… kuhugi.
See on selline asi, et kui keegi suure uhke teatri omanik palub neil midagi ette võtta selle teatriga, siis nad näiteks hääletavad, kas see teater on sellises olukorras, et seda peab tegema või ei ole vaja.
Milleks on vaja presidenti?
Et ta saaks öelda, kas tema on nõus, et mingi asi ehitatakse või et kas mingi seadus kehtib või ei kehti.
Et riiki pidada.
Et tähtsatel üritustel kõnet pidada või võistlusel auhindu jagada, aga muidu, jah, tegeleb ta riigi juhtimisega.
Kui sina oleksid president üheks päevaks, mida sa siis teeksid?
Ostaksin kõikidele lastele jäätist!
Kui esmaspäev oleks, siis ma vaataksin, mis need rasked tööd on ja siis annaksin kõikidele ühe vaba päeva, kuna minu meelest on kõik inimesed teeninud ära ühe vaba päeva nädalas. Aga ma kõikidele ka vaba päeva ei annaks. Ma võtaksin mõned inimesed, näiteks kaubikujuhid ja saadaksin nad otsima neid inimesi, kes tänaval elavad ja viiksin nad vaestekodusse. Kuna kõik vaesed inimesed ei jõua ise sinna vaestekodusse, siis ma saadaksin autod välja.
Minul oli peaaegu sama mõte, ainult et ma paneksin need vaesed hotelli elama.
Kui mina oleksin Eesti Vabariigi president kasvõi üheks päevaks, siis ütleksin ma kõikidele täiskasvanutele, et jätke töö ära ja tegelege oma lastega.
See oleks liiga raske töö minu jaoks.
Mina annaksin teistele raha.
Mina annetaksin ka raha, näiteks haiglatele.
Mina ostaksin veel riigi money eest välismaalt kasulikke asju, et need, kes ei saa reisida saaksid ka välismaalt lahedaid asju.
Mina teeksin nii, et mul oleks kaksteist korda aastas sünnipäev, igal kuul.
Kas raha on oluline?
On siis oluline, kui midagi on vaja osta, aga muidu pere on olulisem ja üldse on maailmas palju rohkem asju, mis on olulisemad, näiteks hing ja elamine. Rahaahneks ei tohi aga kunagi minna.
Muidugi on raha elu jaoks vaja, aga sa ei tohi sellega liiale minna. Kui sa ostad absoluutselt kõike, siis võib-olla sul lõpuks ei olegi raha. Siis sul on palju raskem. Muidugi ei ole raha kõige tähtsam, aga seda on sul elu jaoks vaja, et süüa osta.
Raha ei ole küll kõige tähtsam asi, aga see on vajalik ka. Emad ja isad maksavad näiteks selle eest, et ühes majas elada.
Näiteks kui minna puhvetisse, siis on hea raha hoida ja osta midagi väikest, mitte et paned kõik ühele asjale.
Kellelegi ei meeldi ju kodutu olla. On ikka natukene raha vaja, et kodus elada ja mingeid asju maksta, aga mitte nii palju, et saaksid terve poe tühjaks osta.
Kõik asjad maksavad, isegi õhk, elektriarved ja sellised asjad.
Aga kas armastust on vaja? Mis on üldse armastus?
Armastus on see, kui keegi teineteist armastab ja perekond on koos.
Armastus on väga vajalik, kuna kui inimesed üksteist ei armastaks, oleks kõik inimesed juba ammu maa pealt pühitud. See on sellepärast, et kui armastust ei oleks, ei saaks ka lapsi ja ilma lasteta ei tule täiskasvanuid. Armastust on rohkem vaja kui raha, aga seda on vaja sama palju kui elu, sest ilma armastuseta ei oleks elu.
Lapsed ei saa ju tegelikult armastada teist last, kui ta just ei ole sinu vend või õde, sest sa ei saa ju temaga tegelikult abielluda. Ükskord me proovisime lasteaias panna ühte tüdrukut ja ühte poissi paari, planeerisime ja muretsesime kõik asjad, aga pulmad jäid ära.
Aga poisid, kas teie teate mis on armastus?
Mina ei oska sellel teemal rääkida.
Kindlasti teame, aga mitte nii hästi kui tüdrukud.
Kui pere on koos, siis on armastus.
Näiteks kui keegi sulle üldse ei meeldiks, siis nad oleksid üksteise peale kurjad ja siis ei oleks armastust.
Küsimustele vastasid: Saskia Rebeka Vaarend, Amina Radi, Aleksander Rava, Henri Põder ja Anton Sookael.
Lucia-päev ehk eestipäraselt Luutsinapäev on tuntud kõige enam skandinaavlaste seas, pole ühtegi rootslast, kes seda iga-aastaselt 13. detsembril ei tähistaks. Lucia päev on algselt kristlik püha, mälestamaks Püha Luciat. Vana kalendri järgi tähistati Lucia-päeva aasta pimedaimal ööl, talvisel pööripäeval. Tavaliselt kujutatakse teda valges rüüs, punase ümber piha kantava vööga ja küünlapärjaga.
Foto: Trevor Carl Oskar Gerbjörn, G2 RO
Legendi järgi abistas 3. sajandil elanud Lucia katakombides end Rooma võimu eest varjavaid kristlasi toidu ja kõige muu vaja minevaga. Ta pani tee valgustamiseks endale pähe küünaldega pärja, niiviisi mahtus tema kätesse rohkem abivajajatele mõeldud varusid. Hiljem tapsid Lucia roomlased, sest ta ei olnud nõus kristlusest lahti ütlema ja niiviisi saigi temast ristiusu märter.
Lucia päeva tähistatakse GAGis igal aastal, mida korraldavad pühendunud rootsi keele 11. klassi õpilased. Proovidega alustatakse tavaliselt juba sügisest, kuna koolikaaslastele tahetakse tuua põnev ja suursugune aktus. Klassikaline Lucia-päeva tähistamine kujutab endast alati saali rongkäiguna sisenemist, kus eesotsas kõnnib, küünlapärg peas, püha Lucia, ja tema järel küünlaid käes hoidvad tüdrukud ja muidugi ka koonusmütsidega tähepoisid. Lauldakse tuntud Luciapäeva- ja muid jõululaule ning loetakse roostikeelset luulet.
Foto: Trevor Carl Oskar Gerbjörn, G2 RO
Selle aastane Lucia-päev üllatas oma uudse lähenemisega. G2 RO õpilased olid hakkama saanud pooletunnise näidendiga, kust ei puudunud laulvad näitlejad, tants, trall ning efektne lavakujundus. Etendati nimelt lugu, kuidas jõudis Itaaliast pärit Lucia Rootsi ning seal kohalike valgustajaks sai. Siiski, klassikat ei saa unustada ja nii järgnes minimuusikalile klassikaline Lucia-päeva pühalik laulmine. Kiiks jäeti siiski külge: Mederi saali siseneti tossu ja paugu saatel, justkui oleks taevast saabutud.
Gümnaasiumi 2. astme rootsi keele suund tõi see aasta koolikaaslastele kindlasti väga meeleoluka ja uudse Lucia-päeva aktuse, kuid kindel on, et pühalikkusega sai siiski, nagu kord ja kohus, kõigi hingi paitada. G2 RO tänab!
