10. mail toimus Tallinna Inglise Kolledžis juba mitmendat-setmendat korda G5 Vaba Lava.
Eelmisel reedel kogunesid Tallinna Inglise Kolledži kammersaalis noored nii kesklinna koolidest kui ka väljastpoolt, et kaeda teiste oskusi ja/või esitleda oma varjatud talente.
Kokku esines vaba laval 14 erinevat koosseisu. Näha sai nii rahvatantsu kui ka cheerleader’eid, kuulata noorte omakirjutatud laule ja ka rohkem- või vähemtuntud artistide loomingu cover’eid. Vaatamata reede õhtule oli TIKi kammersaal rahvast pungil ning publikust puudust ei tekkinud.
Gustav Adolfi Gümnaasiumist esinesid vaba laval G2 PR-IN õpilane Maria Tähe, kes esitas kuulajatele omaloomingulise pala, ja G2 MAT-IN suunal õppiv Kristjan Madis Kask, kes astus üles kollektiivi “Saatana sõjapeenis” liikmena.
G5 on Tallinna kesklinna koole ühendav organisatsioon, mis koondab enda alla Tallinna Reaalkooli, Tallinna 21. Kooli, Tallinna Prantsuse Lütseumi, Tallinna Inglise Kolledži ja Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilasi.
Ausõna toimetus rõhutab, et uute G5 sündmuste kohta jagatakse alati infot ka GAG sotsiaalmeedia kanalites (nt instagramis @gustavadolf1631) ning soovitab kõigil GAGi õpilastel ka edaspidi G5 üritustel osaleda.
Oleme tagasi Teie ees uue podcasti osaga! Külas on armastatud muusik ja kirjanik Jaan Pehk, kes on paljudele tuntud ka kui Orelipoiss. Juttu tuleb elust, loomingust, nooruspõlvest ning paljust muust. Kuulmiseni!
Aasta tagasi kl 14:57 istusin kooli 4. korruse õppekeskuses, arvutis minu ees oli avatud lehekülg www.malev.ee ning mina vaatasin kannatamatult kella, vajutasin pidevalt “värskenda” lehte ning ootasin, millal need kolm pikka minutit täis tiksuvad.
Ning siis äkitselt oligi kell saanud 15:00. Nüüd hakkas aeg liikuma senisest vähemalt umbes 7 korda kiiremini. Täitsin registreerimisankeedi ära nii kiiresti, kui võimalik, endal närvid püsti ja süda sees tagumas, ning vajutasin “saada ära” nupule. Sama tegid aga veel üle tuhande noore üle Tallinna, mistõttu mu avaldus kuidagi teele ei tahtnud minna. Seega vajutasin seda ja “refresh” nuppu kordamööda veel vähemalt 4 minutit, kuni viimaks täidetud ankeet ikkagi ära saadetud sai. Need olid igatahes mu aasta kõige pingelisemad 10 minutit.
Järgnesid umbkaudu kolm passiivselt ärevat nädalat, mille jooksul sai korduvalt mõlgutatud ja teiste kandideerijatega jagatud mõtteid stiilis “ma niii loodan, et ma sain rühma!” ja “mida ma oma suvega küll siis peale hakkan, kui ma malevasse ei saa??”, kuni lõpuks, ühel päikesepaistelisel kolmapäeval maikuu lõpus sain vene keele tunni ajal kõne ühelt tundmata numbrilt. Julgemata õpetaja Erichit omavolilise klassist väljumisega segada, jätsin sellele tol hetkel vastamata, kuid vahetunni saabudes helistasin tagasi. Nagu auväärt lugeja juba aimata võib, oli tegu ühega minu eelmise suve kahest rühmajuhist, kellelt kuulsin kõige ilusamad viis sõna: “Oled pääsenud RMK Elistvere malevarühma!”
Ja nii sai alguse mu elu kõige ilusam suvi. Või, kuna kõik mõjutab kõike ja suvele järgneb sügis, sügisele talv ja nii edasi, peaksin ehk ütlema, et nii sai 2. mai 2018 kõige pingelisematest kümnest minutist alguse seni kõige parem aasta minu elus.
Malev ei ole mitte ainult võimalus teha paar nädalat tööd ja selle eest natuke raha teenida, kuigi jah, seda ka muidugi.
Malev on vabadus; malev on julgus olla see, kes oled. Malev on inimesed, kes saavad omaks juba peale mõnetunnist bussisõitu Tallinnast ööbimiskohta.
Malev on südamest naerdes põrandale kägarasse vajumine, selle vahele õhku ahmimine ja suutmatus püsti tõusta.
Malev on säravad naeratused, tugevad kallistused või käesurumised, ja paratamatult ka kerge melanhoolia, mida tunned, kui kaks-kolm erilist nädalat läbi saavad ning on aeg taas tavalise tsiviil-linnaelu juurde tagasi pöörduda. Samas on malev ka mõistmine, et sõprus ja siseringinaljad jäävad kestma ka kauaks peale nende paari nädala lõppemist. Malev on kõik need väikesed kiiksud ja veidrused erinevate inimeste juures ning nendega arvestama õppimine. Malev on sõbrad ja kogukond, malevarühm justkui pisike väike kommuun. Oma.
Malev on võrkpalliservid ja lõkkesuitsust läbi imbunud riided; rattarühma puhul kümned, kui mitte sajad läbi vändatud kilomeetrid. Malev on sisukad vestlused ja pikaleveninud maffia-mängud; särgid-püksid-sokid-põlvikud. Iga malevakogemus on erinev ja minu malevakogemuse juurde kuulub ka puhkepäeval karu jälgedes matkamine ning kell viis hommikul skatepark’is perekonnavalssi tantsimine.
Igal juhul väidan, et malev on üks suur seiklus.
Seega, armas GAGikas, kui Sa õpid 6.-12. klassis ning ei ole oma suve veel täielikult ära sisustanud ja kui Sa kahtled, kas võtta vastu see seiklus või ei, kas minna malevasse või mitte, siis siin on Sulle märk. See on vihje, et ole täna kell 15:00 arvuti ees.
Vali eelnevalt välja rühm, sõltuvalt vanusest ja huvidest kas linnasisene või -väline, samuti tutvu enne tööülesannetega. Mõtle, mida teha tahad: kas heakorratöid, taastada soosid, korjata marju, panna püsti telklaagreid, teenindada restoranis või tanklas. Samuti on sel aastal mitu teemarühma: leidub nii riigikaitse, rahvatantsu, muusika kui ka improteatri suunitlusega rühmi. Milleteemaline seiklus sind enim köidab?
Vali välja. Siin on see võimalus. Ja täna, veidi enne kella 15-t ole valmis.
Kelle oma Eesti on? Sinu? Minu? Meie? Või hoopiski nende ja tema? Ei-ei, see on ju meie kõigi oma. Me kõik sobime siia välja arvatud geid, tumedama nahavärviga inimesed, naised, kellel pole 30-aastaselt lapsi, mehed, kes ei suuda naist üleval pidada, juudid, venelased, feministid, liberaalid, immigrandid, naised, kes tahavad aborti teha, transseksuaalid ja nii edasi.
Eestlastel on olnud meeletult keeruline ajalugu ja seetõttu on ka välja kujunenud teistsugused vaated kultuurile, majandusele, ühiskonnale ja selle normidele. Eestlased on konservatiivsed ja austavad väga oma traditsioone, kardetakse kõike, mis pole tuttav, kuid samas tahetakse kogu aeg uudsust ja innovaatilisust. Kõik, kes on kunagi välismaalastega kokku puutunud, mainivad suure uhkusega, et Eesti on “e-riik”, “parim koht maailmas start-upide jaoks” ja “ürgne metsamaa”. Seda on suur rõõm kuulda seni, kuni selgub, et eestlane on üks äärmiselt ebatolerantne inimene.
Minul on olnud õnn kasvada teadmisega, et inimesed on võrdväärsete õigustega, sõltumata nende nahavärvist, rassist, orientatsioonist jne. Ma mõistan vähemusi, nende murekohti ja seda, miks kõik riigid tunduvad elamiseks ahvatlevamad kui Eesti. Oma 1,3 miljoni elaniku ja raske orjapõlvega tundub igasugune võõra ja “ebanormaalse” lubamine riiki justkui uue riski võtmine. Millal siis järgmine pauk käib? Millal me oma vabaduse taaskord kaotame ning elame hirmus ja ahastuses?
Mida rohkem me oma vabadust kaotada kardame, seda rohkem me seda ohustame. Kui inimene hoiab millestki nii meeleheitlikult kinni, siis on tõenäosus, et see libiseb neil käest. Eestis on käinud palju võõraid võime, mistõttu me ei julge enam kedagi vastu võtta, kuid ometi tuleks mõista, et teisiti ei saa me areneda. Tallinnast ei pea saama rahvaste paabel ja Eestist läbikäiguhoov, kuid ometi tuleks mõista, et meie võimalus euroopastuda ja tekitada inimestele meeldiv elamispaik, ei sõltu ainult majandusest, rahast ja poliitikast. Kõik tuleb kodusest kasvatusest ja on oluline, et vanemad õpetaksid oma lastele tolerantsust. Õpetaksid seda, kuidas aidata neid, kes on nõrgemad ja väetimad. Tolereerida neid, kes on vähemuses. Õpetada, et vabadus öelda, mõelda, luua ja olla on inimõigus ning ei pea seda häbenema.
Eestlane laulab vabaduse nimel ja selle eest. Ometi algab see kõik kusagilt sügavamalt hingesopist, kus me teeme oma valikuid, milliseks me maailma loome. Tänasel päeval on meil võimalus ja vabadus olla see, kes me olla soovime. Uskuda seda, mida õigeks peame, luua seda, mis meelepärane. Igal inimesel on õigus öelda ja kaasa rääkida, igal inimesel on õigus õnnele ja igal inimesel on õigus olla tema ise. Miks on vaja seda siis piirata? Kas sellist Eestit me tahame?
Te olete siin töötanud septembrist saati, on mul õigus?
Jah.
Kus te enne olite töötanud?
Turvavaldkonnas.
Kuidas seni läinud on? Kuidas meeldib siin?
Kenasti on läinud, olen juba sisse elanud ja nüüd juba päris kenasti.
Kas töö ei muutu ühekülgseks? Mida te teete, kui kedagi ei ole letis tellimas?
Kui kedagi ei ole siin, siis ma panen kaupa välja, tellin kaupa, toon juurde – ega siin igavaks ja üksluiseks ei lähe, sest te (õpilased-toim) ju vahetate ja iga vahetund on erinevad õpilased. Ei, ükskõikseks küll veel ei ole läinud.
Teil on kooli üks tänuväärsemaid ameteid. Kui paljud tegelikult ütlevad „aitäh“?
Ikkagi kõik ütlevad „aitäh“. Lapsed on väga viisakad, ei saa midagi öelda. Tõesti kõik on väga viisakad.
Kuidas teile tundub, mis on kõige ostetumad tooted puhvetist?
Kõik oleneb täiesti päevast. Šokolaadijäätised – need lähevad peale lõunat – ja hommikuvõileivad.
Kas mõni kaup on ka, mida üldse ei osteta?
Mõni kaup seisab kaua ja, kui lapsed saavad aru, mis see on ja maitsevad, siis hakkab see ka minema.
Mida teile vabal ajal meeldib teha?
Ma jalutan väga palju, mul on koer ja ma jäin koeraga palju jalutamas. Käin ka teatris ja reisimas. Mitmekülgne on see vaba aeg mul.
Kas te reisite pigem Eestis või välismaal?
Ma eelistan ikka soojale maale minna – ma olen soojalembeline inimene.
Kas te Eesti Laulu jälgisite?
Jah, kusjuures jälgisin.
Kas mõni laul meeldis ka eriliselt?
Selle rootslase (Victor Crone’i-toim) oma.
Üldiselt, õhtuti, kas te pigem vaatate televiisorit või loete raamatut?
Pigem televiisorit. Siin ma ei kuule ju uudiseid ega midagi, siis ma tahan uudiseid kuulata.
Vabariigi aastapäev oli hiljuti. Kuidas te seda tähistasite?
Nagu iga aasta: käisime perega Toompeal, oli pidulaud – nagu kõik teised.
Eelmise nädala neljapäeval, 14. märtsil seisin koos teiste abiturientide ja G2-astme gümnasistidega Mederi saalis ning laulsin emakeelepäeva aktuse lõpus juba ammu pähe kulunud koolilaulu sõnu:
„See vana koolimaja armas
meil meelest eal ei unune.
Sa seisnud sellel kohal kaua
ja seisad teist nii kaua veel.“
Kooli hoone on seisnud sellel kohal juba 13. sajandist ning alates 1631. aastast on siin järjepidevalt haridust antud. See maja seisab sellel kohal ilmselt tõepoolest vähemalt teist nii kaua veel (ma vähemalt loodan, ei taha ära sõnuda muidugi), aga kas selles majas mitmesaja aasta pärast ka inimesi kohtab?
Ilmselt küll, kuna Keskkonnaagentuur prognoosib 2100. aastaks Läänemere veetaseme tõusu vaid umbes meetri võrra¹. See tähendab, et Gustav Adolfi kool naljalt ära ei upu.
Küll aga võime küsimuse, kas inimesi mõnesaja aasta pärast mõnel praegu tihedalt asustatud alal veel kohata võib, esitada mõne teise piirkonna kohta, ja siis ei pruugi vastused enam nii rõõmustavad olla.
Kliimamuutustega kaasnevad tormid, üleujutused, kõrbestumine ja merevee taseme tõus toovad lisaks liikide väljasuremisele ja inimpopulatsiooni eeldatavale langusele kaasa kliimapõgenikud, globaalse migratsioonikriisi. IPCC (ÜRO Valitsustevahelise Kliimamuutuste Paneeli) hinnangul võib maailmas aastaks 2050 olla 150 miljonit kliimapõgenikku.²
Kuigi kliima soojenemise kohta on IPCC koostanud mitmeid raporteid, mis peaksid olema valitsustele abiks kliimapoliitikate ja -otsuste väljatöötamisel, kuna neis on välja toodud lai teaduslik taust ja võimalikud kliimastsenaariumid koos mõjuhinnangutega³, on Maa keskmine temperatuur jätkuvalt tõusmas, muutusi ei paista. Nii võibki vabalt juhtuda, et mõni teine koolimaja mõnes teises maailma regioonis jääb tühjaks ning ununeb kunagiste õppurite meelest. Saab jäädavalt ajalooks.
Halvimat on võimalik siiski ära hoida, seda juhul, kui võimalikult kiiresti tegutsema hakata. Väga mitmed noored on keskkonnamuutuste ja planeedi tuleviku pärast mures. Laiema avalikkuse tähelepanu on globaalsele soojenemisele toonud keskkonnaaktivist Greta Thunberg, 16-aastane rootsi neiu, kes 2018. aasta augustis, tol ajal 15-aastasena Rootsi parlamendihoone ees kliimastreiki alustas. Tüdruk seisis kolm nädalat igal koolipäeval Riksdagi ees, eesmärgiga juhtida tähelepanu kliimamuutustele. Pärast üldvalimisi on rootslanna streikinud igal reedel. Aktivist on võtnud kasutusele moto “Fridays for Future” (reeded tuleviku nimel), ta tugineb oma väljaütlemistes teadusele ning on nomineeritud Nobeli preemiale. ⁴
Thunbergi eeskujul on tuhanded noored üle maailma hakanud sarnaseid rahumeelseid meeleavaldusi korraldama.
15. märtsil, eelmisel reedel toimus ülemaailmne koolistreigi aktsioon, milles osales Thunbergi andmeil üle 1,4 miljoni inimese 2083-s kohas 125-st riigist⁵. YouthStrike4Climate Eesti osakonna eestvedamisel toimusid rahumeelsed meeleavaldused Tallinnas Toompeal ja Tartus Raekoja ees. Samuti streigiti Paide keskväljakul. Rahumeelse meeleavalduse eesmärgiks oli juhtida avalikkuse ja poliitikute tähelepanu inimtekkelistele kliimasoojenemisele.
Eesti kliimastreike koondav ühendus YouthStrike4Climate Eesti tõi meeleavalduste Facebook’i ürituste postituses välja noorte nõudmised:
“➡️Kliimakriisiga tegelemine ja keskkonna hoidmine peab olema Eesti poliitikas prioriteediks. See peab kajastuma ka kõigi erakondade programmides ning selles osas tuleb sõlmida ühiskondlik lepe.
➡️Võimuorganid, nii Eestis, Euroopas kui ka mujal maailmas, peavad võtma ette konkreetseid tegusid, et kindlustada kõigile turvaline tulevik, kus globaalne soojenemine ei ületaks 1.5 kraadi murdepunkti.
➡️Valitsus peab esitama plaani, mis seda tagab ja mida nad on seadusega kohustatud täitma. Sellega seoses tuleb Eestis lõpetada põlevkivi kaevandamine ja kasutamine elektrienergiaks ning minna nii kiiresti kui võimalik üle taastuvenergiale.”
Selleks, et oma vaadete eest seista, muutsin minagi päev peale emakeeleaktusel koolilaulu laulmist oma igapäevase hommikuse jalutuskäigu (Balti jaamast mööda Suur-Kloostri tänavat Gustav Adolfi Gümnaasiumisse) marsruuti ning kõndisin hoopis parlamendihoone ette. “Klii-ma-streik! Maa ei ole prügikast!” skandeeriti meeleavaldusel trummilöökide saatel. Kõnesid pidasid nii kooliõpilased, õpetajad kui ka doktorandid.
Toompeal võis Riigikogu ees seismas näha ligi 700 noort. Veidi üle neljakümne neist olid Gustav Adolfi Gümnaasiumist, peamiselt võis kohata gümnasiste G1- ja G2-kooliastmetest ning 12. d klassi koos õpetaja Jaak Juskega, kes õpilaste eestvedamisel ühiskonnaõpetuse tunni ühiskonnaelu endaga sidunud olid, kuid ka põhikooliõpilasi.
Õpilasesinduse president Karl-Sten Kõrgmaa ütles, et teda motiveeris reedel kooli asemel Toompeale minema mure tuleviku pärast: “asi ei ole ainult kliimasoojenemises, asi on ka liigses prügis, mida ookeanid täis on ja mitmetes teistes loodusega seotud ülemaailmsetes probleemides, millega ei tegelda piisavalt.” Noormees lisas, et lisaks andis talle protestile minekuks tõuke risk, et peagi loodavasse valitsusse pääseb kliimasoojenemist tühiseks probleemiks pidav erakond. G2-RO õpilane toonitas, et kindlasti ei olnud tema mineku põhjuseks õppetöö vältimine.
G1 PR-IN õpilane Triinu-Liis ütles, et temale toob külmavärinaid mõte, et kui tema peaks kunagi lapsevanemaks saama, ei pruugi tema lapsed kunagi teada saada, mis on puhas õhk, loodus, meri ja neli aastaaega Eestis. “Inimene käitub Maal, nagu kuuluks see talle, aga see, et teda (inimesi) kõige rohkem on, ei tähenda, et võib teiste liikide heaolu lihtsalt unustada ja hakata metsi maha raiuma. See ei ole okei ja kui keegi midagi kiiresti ei muuda, siis mis meist kõigist saab? Selleks, et midagi muutuks, läksingi streikima.”
G1-astme õpilane Laura (nimi muudetud) lisas, et teda motiveeris osalema vanemate generatsioonide poolne kliimasoojenemise ning reostuse pidev alavääristamine ning tähtsusetuks pidamine.
Eesti kliimastreikide korraldajad on lubanud streikimist jätkata ka tulevastel reedetel. Küsimuse peale, kas meie kooli noored plaanivad ka järgmistel nädalatel Toompeale protestima minna, vastati erinevalt.
Karl-Sten sõnas, et kasvõi õppetöö tõttu ta seda päris igal nädalal võimalikuks ei pea. “Küll aga lähen siis, kui ametis on uus valitsus ning nad ei näita märkigi sellest, et midagi muutuma hakkab,” lisas ta. Samuti lubas ta osaleda järgmisel ülemaailmsel aktsioonil, mis toimub mai lõpus, “sest nii saame saata sõnumi ka Euroopa Liidule ning suurriikidele.”
Ka Laura nõustus, et igal reedel osalemist ta tõenäoliseks ei pea, kuid samas lubas, et 15. märtsi streik ei jäänud kindlasti tema viimaseks.
Triinu-Liis ütles, et sooviks väga tulevikus võimalikult sageli uuesti meelt avaldama minna, kuid et tal ei ole seda ilmselt võimalik teha kogunevate põhjuseta puudumiste tõttu. “Kliima ja loodus on mulle väga olulised, kuid samuti on haridus ja nende vahel valima sundimine ei ole minu arvates õige.”
Kell 11 helisesid meeleavaldusel sajad äratuskellad, mille eesmärk oli sümboolselt poliitikuid üles äratada ning neid keskkonnale senisest enam tähelepanu pöörama suunata. Noored olid ärkvel, nad olid äratajateks. Võib loota, et peagi ärkavad kõik, sõltumata vanusest ja erialast, ning hakkavad koos tegutsema. Et globaalne soojenemine väheneks. Et võimalikult vähe loodust kannataks. Et üle maailma võimalikult vähe maju tühjaks jääks. Tuleviku nimel.
Kahe aastaga on Changemakers Academy inspireerinud noori panustama enam kui 12 000 tundi, et aidata sotsiaalsetel ettevõtetel edu saavutada. Ometi teavad programmist vähesed noored ning osalejakohtadele pürgijaid on tunduvalt vähem kui võiks.
Changemakers Academy (CA) on kolmandat aastat toimuv noorteprogramm, mille käigus lahendavad nii eesti kui ka vene keelt kõnelevad noored tiimides sotsiaalsete ettevõtete probleeme. Programm kestab kaks kuud ja algab ettevõtte probleemi leidmisega, seejärel pakutakse välja lahendus ning viiakse see ka ellu. Vahepeal toimuvad koolitused ja vahevõistlused nagu inspiratsioonipäev, mis sel aastal noored Narva viis. Kõige paremini ja aktiivsemalt hakkama saanud tiim võidab auhinnareisi Londonisse.
Ometi tundub, et hiljuti Eesti Vabaühenduste Liidu aasta innustaja auhinna ning haridus- ja teadusministeeriumi noorsoo aasta teo võitnud programm on oluliselt ebapopulaarsem kui võiks. Selle hooaja 102 kohale kandideerijaid oli kokku vaid 172, kui samas oleks võinud arvata, et ainuüksi võimalus Londonit külastada motiveerinuks rohkemaid noori. Tekib küsimus, kas meie noored on vähemotiveeritud, laisad või pole info nendeni jõudnud?
Programmi algataja ja eestvedaja Erkki Kubberi eesmärgiks on noortesse süstida kohusetundlikkust ja proaktiivsust. Programmi missiooniks nende Facebooki-lehel on aidata igaühel programmist osa võtval inimesel saavutada oma täielik potentsiaal, seeläbi olla võimeline realiseerima oma maksimaalseid võimeid ning saavutamaks endale omaseid eesmärke elus.
Kui probleem ongi meie noortes, näib programm olevat ideaalne viis neid motiveerida ning süstida neisse kohusetundlikkust ja eneseusku lisaks kõikidele programmi käigus saadavatele kogemustele, oskustele ning teadmistele. Samuti soodustab CA vene- ja eestikeelsete noorte omavahelist suhtlust, mis võib Tuleviku-Eesti ühiskonna ühtsemaks muuta.
Ka ettevõtete jaoks on CA oluline. Programmis osalevad ettevõtted kuuluvad sotsiaalsete ettevõtete võrgustikku (SEV). Nende eesmärgiks ei ole lihtsalt kasumi teenimine, vaid ka panustamine heategevusse või ühiskondliku probleemi lahendamisse. töötajateks erivajadustega inimesed, teistes aga annetatakse raha või tooted abivajajatele.
SEVi kuuluvate ettevõtete panus heategevusse on mitmekülgne: lapsed, noored, vähekindlustatud jne. Panustamise suundi on palju, kuid paraku on kõigil üks ühine külg: neil on probleemid (nt vähene tuntus, puudus vahenditest), mis takistavad eesmärkideni jõudmist.
Seega, lisaks noorte kaasamisele ja motiveerimisele, annab Changemakers Academy sotsiaalsetele ettevõtetele võimaluse noortega koos kahe kuu vältel koostada turundusplaani, mis võib mõne nende probleemi lahendada. Probleemi lahendamine võimaldab oluliselt kiiremini jõuda enamate inimesteni ega eelda seejuures summasid, mida võivad sellise töö eest küsida professionaalsed turundusspetsialistid ja -nõustajad.
See aasta osales programmis mitu Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilast, kes oma tiimidega lahendusi aktiivselt ellu viivad. Finaalgaalal Lennusadamas, 2. märtsil, esitasid kõik 17 tiimi oma turunduslahendusi kuue minuti jooksul. Siis toimus rahvahääletus kolme parima valimiseks, samuti valis lemmiku žürii. Häälte lugemise ajal kuulutati välja žürii lemmik, kuulati esinejaid, kuulutati välja parima tiimi mängu top 6 (selle jaoks koguti punkte terve programmi vältel) ja anti välja Telia eriauhind. Rahva lemmikuteks kuulutati EBLARC, Heksagon ja Baguette, kes kõik said ühe minuti, et rääkida, miks peaks rahvas just nende poolt hääletama. Hääletamine toimus interneti vahendusel, kus Baguette sai 71 häält ning Heksagon ja EBLARC jäid 73 punktiga viiki. Et selgitada kahe hulgast rahava lemmik, korrati netipõhist hääletust kahe vahel ning rahva lemmikuks osutus EBLARC (nende ideega tutvu sellel lehel: https://www.facebook.com/changemakersacademysev/videos/365278627643172/?epa=SEARCH_BOX
Loodetavasti kohtume tuleval Changemakers Academyl juba rohkemate motiveerituid GAG-i õpilastega.
English Morning on iga-aastane ingliskeelne etendus, mida korraldab 11.a klass, see aasta siis esimest korda G2 PR-IN klass. Etendus toimub inglise keele nädala raames. Sellel aastal toimus see 8. veebruaril. Etendusele pole kunagi otseseid kriteeriumeid ette antud ning igal klassil on etendusest oma visioon.
Sellel aastal oli English Morningu etendus inspireeritud briti muusikast ja sarjast “Doctor Who”. Nagu juba aimata võib, siis rännati etenduses ajastust ajastusse. Peategelane ja G2 PR-INi klassijuhataja Henrik Salum satub plaadipoes kogemata kokku doctor Whoga ning saab enda valdusesse ajarändamismasina Tardise. Rännates läbi 70ndad, 80ndad ja 90ndad kohtub Salum erinevate briti tähtedega, alustades Annie Lennoxist ja Queenist ning lõpetades Nirvana ja Modern Talkinguga (viimane sattus Salumiga liigagi palju kokku). Lõpuks satuvad kõikidest kümnenditest pärit esinejad tagasi plaadipoodi ning laulavad lõpetuseks Doctor Who kitarri saatel loo “Wonderwall”.
Etendusele eelnesid arvukad pingsad proovid, eriti ööl vastu reedet, kui klass koolis ööbis. Saladuskatte all võib öelda, et alles viimastes proovides saime enamus asjad paika ja magama jõudsime alles kella kahe paiku. Hommikul kell pool kaheksa olid aga kõik ilusti kooli sööklas hommikupudru järjekorras ning juba kell 9.00 hakkas esimene etendus, mis möödus edukalt.
Pärast kolme etendust olime küll rampväsinud, kuid samas ülimalt õnnelikud, kuna saime palju positiivset tagasisidet ja tohutult hea kogemuse näitlemise ja klassiga koos töötamise osas. Hiljem võis veel mitu päeva kuulda, kuidas klassis keegi ümises „Purple rain“i või „You’re my heart, you’re my soul“i, isegi Salumile hakkas vist lõpuks Modern Talking meeldima.
Mainime ära inimesed, kes nägid selle etenduse jaoks tõesti palju vaeva ja väärivad kirjalikult ära mainimist ning suurt aplausi:
Jacqueline Elizabeth Lääne kirjutas kogu etenduse skripti ja oli lavastaja eest, Teele Sumeri oli talle suureks abiks;
Karl Kevin Ruul tegi ja lõikas kokku kõik videod ning hoolitses etenduse ajal selle eest, et kõik õigel ajal töötaks;
Hanna-Liise Tropp hoolitses meie vingete kostüümide eest;
Henrik Salum oli nõus laval näitlema ja tegi suurejoonelise rolli peategelasena;
loomulikult oli kogu näitetrupp suurepärane, seda nägid kõik oma silmaga!
Käes on aasta kõige sõbralikum päev ehk sõbrapäev!!!
Küsisime meie kooli õpetajatelt, mis on nende arvates sõprus ja armastus.
Agu Ojasoo: “See on umbes nii nagu astmel üks ja astmel kaks. Enne peab olema selge astmel üks ehk olema peab sõprus. Teistpidi need asjad ei käi, et tekib armastus ja sõprust ei tekigi, siis ei kõlba see kuskile.”
Helina Reino: “No armastus…siin ma ikkagi ütleksin, et on molekulid mängus. Armumine on ikka kehakeemia. Teine on lugupidamine ja kiindumus. Sõprus ongi võib-olla omavahel sobivate inimeste vaheline vastastikune austus. Sõprus on ka sobivus. Aga armastust loeksin ma juba molekulaarseks protsessiks, kuigi sinna tahab käib ka muidugi austus ning kõike muud, sest ega me ei saa ju neid välistada, aga seal on ikka rohkem.”
Inna Graužiniene: “Sõber on sõber. Sa võid ta peale loota ja ta mõistab sind ka siis, kui sind on raske mõista. Mul ei ole palju sõpru. Olen teadlikult ka osa sõpru välistanud. Sõber mõistab sind ka siis kui sind on raske mõista, toetab sind ja annab sulle ka head nõu, mitte lihtsalt moe pärast ning muidugi proovin mina ka samaga vastata. Aga armastus, kes seda üldse teab, mis see armastus on. No noorest peast armumine… nii nagu mina ütlesin: “Armastus – see on kirgastumine” *naerab*. See lööb sulle nagu põmm pähe ja siis mingid aastad on sul selline armastus, kuid hiljem tuleb juba rahulik armastus.”
Jaak Juske: “Ma arvan, et sõprus on truudus ja armastus on kirg.”
Juta-Tiia Mägi: “Sõprus on midagi sellist, millele saab alati kindel olla ja millele saab toetuda, kui on raske. Sõber on see, kellele ma võin ka kell kolm öösel helistada, kui väga vaja on. Sõber on see, kes mõistab ja hindab mind, ka kõikide mu vigadega. Armastus… hmm… seda on väga raske defineerida. See on midagi väga ilusat.”
Kersti Kukk: “Ma arvan, et mõlemad on minu jaoks üsna sama. Hoolimine ja üksteise jaoks olemas olemine.”
Kristjan Salum: “Sõprus on see, kui saad kellegi peale loota, kedagi toetada ja ise toetusele loota ning teil on ka ühised huvid. Aga armastus on midagi rohkemat.”
Koidula Kangur (blond peamaja valvelaua daam): “Need on kaks ise asja – sõprusega võib tulla armastus, kuid võib ka erand olla. Sõprus võib olla ka näiteks mehega, et oled mehega ka väga hea sõber. Koolipõlves oli mul väga häid meessõpru, kes mind koolitöödes aitasid. Aga armastus on hoopis midagi muud, sest see on teistsugune mehe ja naise vaheline suhe. Mehed on veel paremad sõbrad kui naised, sest nemad peavad rohkem saladusi. Öeldakse, et mees ja naine ei saa sõbrad olla, kuid saab küll olla. Kui mina olin täisealine, kuid käisin veel koolis, siis mehe loal käis mul sõber külas, kellega koos me õppisime. Ta andsid mulle väga palju nõu ja oli tõesti sõber. Ma võisin talle kõiki oma muresid rääkida ning kellelegi ta midagi välja ei rääkinud, tüdrukud räägivad rohkem välja – see oli lihtsalt sõprus.”
Lilian Kippasto: “Sõprus on see, kui sa võid inimese peale alati loota. Armastus on see, kui ilma sõnadeta mõistetakse üksteist ja aidatakse, kasu saamata.”
Lisete Lige: “Kui niimoodi hästi kiiresti öelda, siis ma arvan, et tegelikult sõprus ja armastus on väga sarnased. Me kindlasti ei peaks ootama neist seda, mida me saame, vaid peaksime endalt küsima, mida meil on vastu anda ja siis toimivad nii sõprus kui ka armastus suhetes imeliselt.”
Merle Ilus: “See on nii raske küsimus… sõprus ja armastus… ma ei oskagi öelda.”
*Muusikaõpetaja Merle Ilusa arvates on kõige ilusam armastuslaul prantsuse filmist “Mees ja naine” (“Un homme et une femme” – režissöör Claude Lelouch).
Nele Raat: “Need on väga suured mõisted. No ma vastan väga trafaretselt, sest ega siin sellist ühtset ja õiget vastust, nagu üldse kunstilises elus, polegi. Ma tõmbaksin nende kahe mõiste vahele tegelikult võrdusmärgi või kaldkriipsu, et ei saa ju olla üht ilma teiseta. Pigem on see selline kooskõla, ühtehingamine või ühte jalga käimine. Sa võid olla oma armastatuga parim sõber ning selleks, et sul oleksid sõbrad, pead sa neid ikkagi ju armastama. Mõlema puhul on selline kokkukuuluvustunne.”
Rain Vellerind: “Sõprus on üks sulatatud juust, umbes nagu see merevaik. Siis ka tantsuansambel ja kui võtta seda laiemas plaanis, globaalselt, näiteks vene keeles, seal on sõprus ehk дружба tagurpidi absurd. Aga armastus… see on midagi keerulisemat. See võtab kohe sõnatuks. Ma pean mõtlema. Selle nimelist sulajuustu ei tule ette. Hea küll… võtame füüsika: ju see mingi energia ikka on. See on energia jäävuse seadus, et kui seda on, peab see millestki tekkima. Kui selle energia saaks näiteks Iru vanade soojuselektrijaamade põletamise asemel tööle rakendada, siis me saaks kõigepealt Eesti energiaprobleemid lahendatud ja tulevikus ka kogu maailma. Ma tean, mis see on, see on nagu tuumafüüsikas…te pole veel seda õppinud. Seal on olemas seoseenergia – vot armastus ongi üks selle erivorme, mis teatud mõttes on seotud sellise asjaga nagu massidefekt. Kui mass läheb kaduma, tuleb energia välja ja kui energia kaob, läheb mass välja – vot armastus on ka nii, et vahepeal kaob ära ning siis on energiat vähem, kuid siis ta jälle tuleb ja energiat on palju.”
Valdur Parašin: “Sõprus on pikaajaline suhe kahe inimese vahel, kes on üksteist kaua tundnud ja saavad üksteist usaldada. Armastus on natuke teistmoodi. See on ka pikaajaline sügavam tunne, kuid lisaks sõprusele tunnevad nad üksteise vastu ka külgetõmmet.”
Ülle Salumäe: “Mõlemad on tunded. Üks nendest on kirglikum – see on armastus. Mõlemat ühendab pühendumine.”
*Küsisime õpetaja Salumäelt ka tema lemmik armastusromaani, mille peale ta vastas, et on vale inimene sellele küsimusele vastamiseks, sest juba aastaid pole ükski armastusromaan tema öökapile sattunud. Salumäe: “Pakun välja sellise teose nagu Saint-Exupéry “Väike prints”, sest see räägib armastusest, hoolimisest ja sõprusest.”
Kui soovid teada, mida on öelda meie kooli kõige pisematel sõprusest, armastusest ja kassidest, kuula kindlasti ka meie uhiuut podcasti osa!
