Ja teine podcasti osa ongi Teie ees! Seekord vestleme Kuldlõike peakorraldaja Lislotte ja võitja Heleniga.
Maria-Elisabeth Lootus G2-RO
Podcasti juht
Kellele ei meeldiks käia prestiižsetel üritusel, kuhu minnes saab teha uhke meigi, panna selga kõige ilusamad riideid ja kõrgeimad kontsakingad? On tõesti imetore, kuid tihtipeale kiputakse unustama, et kõige selle taga on töökad korraldajad ja usinad vabatahtlikud, kes annavad endast maksimumi eduka ürituse korraldamiseks. Sama lugu on disainerite ja modellidega: ka nemad valmistuvad ürituseks ette, täiustavad kõnnakut ja lihvivaid viimaseid detaile. Tahame teile, lugejaile, natuke neid uksi paotada. Siin on 10 asja, mida sa Kuldlõike korraldamisest teada võiksid:
1. Midagi ei juhtu iseenesest.
Publik võib küll laval näha sujuvat ja hästi organiseeritud liikumist, kus laval on kordamööda õhtujuhid, žüriiliikmed, kollektsioonid ja esinejad, aga selle taga on pidev korraldajatevaheline suhtlus ja toimuvast kolm sammu ees olemine. Kui esimese kollektsiooni esimene modell laval kõnnib, sätib lava taga end valmis juba neljandana lavale minev kollektsioon. Walkie-talkied on korraldajate suurimad sõbrad ja kui korraldajatel õnnestub hetkekski saali näha, on juba päev korda läinud.
2. Vabatahtlike tiim
Korraldajad küll teostavad palju, aga ükski üritus ei oleks võimalik ilma suurepärase vabatahtlike tiimita. Küll oli hakkajaid noori nii puhvetis, piletimüügis ja kontrollis ning abiks ruumide kordasättimises. Tugev põhi oli see, mis Kuldlõike külastajale nii meeldivaks tegi.
3. Saal püsti ja maha
Kuldlõige toimus meie oma suures võimlas, kuid ega modellid parkettpõrandal ei kõndinud ja külalised seinaäärsetel pinkidel ei istunud – saal tuli ehitada kibekiirelt üles ja sama usinalt ka maha lammutada, kuid see protsess algas juba varem. Paar kuud varem mõeldi välja saaliplaan, pandi paika istekohad ning muretseti vaibad ja toolid. Alles päev enne läks suuremat sorti ehitamiseks – vaibad rulliti maha, toolid pandi ritta, lavad pandi püsti ja diivanid toodi. Ning õhtul sama asi ümberpööratuna. Kõik selleks, et saal näeks šikk välja.
4. Toetajad
Toetajateta ei oleks Kuldlõige olnud mitte midagi. Nii esikolmik, žürii kui ka loosiauhindade võitjad said kõik midagi ürituse imelistelt toetajatelt. Samuti olid platsis ka GAG-i õpilasfirmad, kes kohapeal oma toodangut müüsid ja end tutvustasid. Toetajad aga ei tule niisama, nende otsimine on omaette protsess ja kunst. Et elus midagi saada, tuleb selle nimel tööd teha, aga õnneks Kuldlõike tiim seda ei kartnud ja toetajaid saime rohkem, kui oli oodata!
5. Valgus ja heli
Päris pimedas ruumis moedemonstratsiooni teha ei saa ehk terasem silm pani tähele ka valgustiimi saali tagaosas ja erinevaid prožektoreid, mis iga kollektsiooni omapäraseks tegid. Sama tiim vastutas ka heli eest: kollektsioonide taustaks lugu, pauside ajaks meeleolumuusika, esineja helitehnika ja õhtujuhtide mikrid olid kõik nende kätetöö. Kusjuures, tegemist oli enamjaolt meie oma kooli poistega. Ja nii ongi, kes palju teeb, see palju jõuab!
6. Modellide väljanägemine
Ükski kollektsioon pole täiuslik ilma õige jumestuse ja soenguteta. Nagu lavalt ilmselt näha oli, polnud meigid ning soengud mitte ainult au naturel, vaid näha sai nii kirjusid kujundeid, kinniseotud suid, klaassilmi kui ka lainetavaid juukseid. Just seepärast olid disainerite hullumeelsete ideede teostamiseks appi tulnud andekad grimmi- ja juuksurikooli õpilased, kes ka kõige ekstravagantsemate lookidega hakkama said. Nii nagu päris modelli töös, pidid modellid juba üsna varakult meigitooli istuma ning hiliste õhtutundideni paksu meigikihi all head välja nägema.
7. Viimane lihv enne lavale minekut
Täiesti tavaline vaatepilt on närvivapustuse äärel olev noor moelooja, kes vahetult enne lavale minekut oma modelli seelikusaba all niidi ja nõelaga ukerdab. Viimased kiired jõupingutused olid siiski seda väärt ja kõik kollektsioonid jõudsid oma täies hiilguses lavale.
8. Emotsioonid
Disainerid panustasid tohutult aega ja vaeva oma kollektsioonide loomisesse, mistõttu on ilmselge, et enne esimest (või juba mitmendat) lavaleminekut, on nii loojal kui ka mõnel modellil närvid püsti. Ärevuse maandamiseks kasutati mitmeid erinevaid meetodeid: kes tegi joogat, kes kuulas muusikat ja kes õmbles – kõigil omad viisid, kuid emotsioonid lavalt tulles olid täiesti vastupidised. Oli kuulda rõõmuhõiskeid ja naeru. “See oli kõige võimsaim tunne!” või “Tehtud!” olid laused, mida enim kuulda sai.
9. Kõik läheb hästi?
Nagu juba eelnevalt mainitud, olid paljud modellid juba varakult võimlamajas soengu järjekorras. Seal oodates oli näha, kuidas korraldajad ja vabatahtlikud väsinud silmade ning murelike nägudega vaikselt, kuid sihikindlalt ringi tuhisesid. Tiim oli kurnatud, sest seljataga oli ju kuudepikkune organiseerimine. Ka magamatus polnud neile võõras, sest saali kaunistati eelneval päeval hiliste õhtutundideni ja varahommikul jätkati tööga. Nii mõnelgi oli hirm, et Kuldlõikest tuleb täielik läbikukkumine. Lõppkokkuvõttes olid korraldajad vaatamata väsimusele väga uhked ja kergendunud, Kuldlõige tuli ju sel aastal veelgi parem kui eelmisel!
10. Labürint – ajurünnak ja universaalsus
Kõneledes peakorraldaja Lislotte Minejeviga (12.a) GAGi podcastis, selgus nii mõnigi huvitav fakt Kuldlõike kohta. Jutuks tuli ka kust tekkis teema “Labürint”. Lislotte rääkis, kuidas nad tegid korraldustiimiga ajurünnaku. Selleks, et teada saada, kuidas lõplik teema valiti ja mis tähendus on labürindil tegelikult, tuleb oodata järgmise podcasti ilmumiseni. Uues podcastis räägime Kuldlõike korraldamisest lähemalt – võlust, valust, lavatagusest elust ja paljust muust. Samuti kuulete Kuldlõike värske võitja Helen Tambla (8.b) muljeid moeshow toimumise päevast.
Veel pilte Kuldlõikest leiad Instagramist https://www.instagram.com/kuldloige/ ja Facebookist https://m.facebook.com/kuldloigegag/
Autorid: Eglyd Marion Hirv ja Maria-Elisabeth Lootus G2-RO
Laste suud ei valeta ehk tõe väljaselgitamiseks vestlesin vahvate 2.R klassi õpilaste Saskia, Amina, Aleksandri, Henri ja Antoniga koolist, Eestist, poliitikast, rahast ja armastusest. Neil oli nii mõndagi öelda:
Te olete täna nii lahedalt riides, kes te olete?
Täna on retropäev!
Mina olen Charlie Chaplin.
Ma ei mäleta enda nime… Aa jaa, Elvis Presley.
Mina olen tavaline kooliõpilane.
Mina ei oskagi öelda, retronaine äkki.
Kas teile meeldib koolis käia?
Jaa!
Aga miks?
Siin saab hästi õppida ja see on päris suur.
Siin on head sõbrad, siin saab süüa, saab õppida ennast targaks ja saab kunagi ülikooli ka minna.
Siin on hea haridus, head sõbrad ning tore on käia oma kahe vennaga samas koolis, sest kui midagi halba juhtub, siis saab kohe neile öelda.
Siin on head õpetajad.
See on kiusamisvaba kool.
Miks on vaja üldse koolis käia?
Et targaks saada.
Et täiskasvanuna teaksid kõiki asju.
Et sõpru saada.
Kui sa koolis ei käi, siis sa ei tea suurena, kuidas sõpradega käituda ja ei tea, kuidas elus üldse käituda. Näiteks, kui sa oled suurem ja sa pole korralikult õppinud raha lugema, siis sa ei saa poest midagi osta.
Mis on teie lemmiktund?
Kunst, eesti keel, loodus ja klassijuhataja tund.
Digitund, klassijuhatajatund.
Kunst, klassijuhatajatund, eesti keel.
Matemaatika ja kunst.
Digitund, inglise keel ja muidugi vahetund.
Mis on digitund?
Seal saab õppida arvutites programmeerima, saad õppida, kuidas suurena mingeid asju kirjutada, või nii. Kui sa tahad firmat teha, siis paned Excelisse oma firma nime ja saad seal kõiki asju teha. Mõnikord oleme iPadides ka ja mängime Kahooti.
Muidu mulle digitund väga ei meeldi, aga kui Kahooti saab mängida, siis on tore.
Vahepeal paneb õpetaja meile vahetunnis Just Dance’i ja siis saame tantsida ka.
Mis te oma koolimajast arvate? Mis on kõige parem asi selle kooli juures?
See on õppimiskallakuga kool ja mulle meeldib õppida.
Mulle meeldib viies korrus. Ma pole seal küll kordagi käinud, aga ma tean mis seal teha saab.
Mulle meeldib arvutiklassis ka asju teha.
Mulle meeldib koolis ka neljandal korrusel olev ronimissein.
Mis on teie pühapäeva lemmiktegevus?
Pühapäeviti käin maakodus ja olen enda sugulastega koos.
Vahepeal on Henri kodus, siis lähme koos parki.
Vahel, kui koolist on vaba aeg, siis ma ostan endale jäätist, kutsun sõbrannad külla või nemad kutsuvad mind külla.
Mulle meeldib talvel Nõmme lumepargis suusatamas käia. Nõmme lumepargis saab suusatada ka, mitte ainult lumelauda teha, aga ma tegin eelmine kord oma esimese lumelauameetri. No tegelikult ikka üle kümne meetri.
Kas teil on eeskujusid?
Minul on üks väga kuulus jalgpallur Neymar.
Minul on väga palju eeskujusid, aga õppimise suhtes on ikka minu vennad mulle eeskujuks.
Minul on meie õpetaja, sest ta on tark.
Minul on ema ja isa.
Kas teile meeldib Eestis elada? Miks?
Siin on palju lõbusaid tegevusi, see on väike ning siin võib igal pool oma sõpru kohata.
Mulle meeldib siin sellepärast, et siin on igad ilmad, kuna meist ülevamal pool on ainult külmemad kohad, siin ei ole ainult lumi ja külm. Ma ei tahaks elada ka seal maailma keskel, kuna seal on kogu aeg liiga palav. Meie maal on mõlemat, igat aastaaega, kuigi siin on ausalt öeldes külma natuke rohkem.
Kui ma eesti keelt ei oskaks, siis ma ei saaks oma väikse õe naljakaid nalju kuulda.
Teised maad on nii suured, et seal peab nii kaua autoga sõitma, aga Eestis saab Pärnusse ainult kaks tundi sõita.
Näiteks Ameerikas, kus mina ka ükskord reisil käisin, siis see on nii suur maa, et sa enam ei mäleta lõpuks kus mis koht on.
Kas on mõni koht, kus te tahaksite veel elada peale Eesti?
Mul on kindlasti Egiptus, kuna minu isa on egiptlane ja ma tahaks püramiide ka näha.
Minul on New York või Brasiilia. New York sellepärast, et mul on seal palju tuttavaid, Brasiilia sellepärast, et ma tahan näha Neymari.
Minul on Türgi. Natukene tahaks elada ka Saaremaal. Ma tean, et see pole välismaa, aga tahaks ikka seal elada.
Mina tahaks Hollywoodis elada.
Tai ja Türgi, kuna pärast seda, kui ma seal käisin, olen ma tahtnud sinna tagasi minna.
Oskate te mulle öelda, mis asi on poliitika? Mida teevad poliitikud?
Poliitika on see, kus inimesed arutavad asju ja on tähtsad inimesed nagu Taavi Aas.
Ma arvan, et poliitika on see, kus arutatakse, kas tuleb mingi uus seadus või räägitakse asjadest, mis viimati on juhtunud.
Mul ei ole selle teema kohta midagi öelda.
Poliitikud teevad otsuseid. Arutavad, mis on õige, mis on vale ja kui kuskil mingi jama tekib, siis nad arutavad mida ette võtta.
Poliitikud hääletavad.
Oskate mõnda poliitikut nimetada?
Jüri Ratas.
Mul oli sama vastus.
Mis on valimised?
Valimised on see, kus hääletatakse, mis seadus tuleb. Alguses arutatakse Riigikogus, enne valimisi ja kui valimised on, siis nad otsustavad, kas nad teevad selle seaduse või ei tee.
Valimised on sellised, kus inimesed tulevad ja valivad, mis erakonna eest nad hääletaksid ja milline erakond võiks saada… Eee… kuhugi.
See on selline asi, et kui keegi suure uhke teatri omanik palub neil midagi ette võtta selle teatriga, siis nad näiteks hääletavad, kas see teater on sellises olukorras, et seda peab tegema või ei ole vaja.
Milleks on vaja presidenti?
Et ta saaks öelda, kas tema on nõus, et mingi asi ehitatakse või et kas mingi seadus kehtib või ei kehti.
Et riiki pidada.
Et tähtsatel üritustel kõnet pidada või võistlusel auhindu jagada, aga muidu, jah, tegeleb ta riigi juhtimisega.
Kui sina oleksid president üheks päevaks, mida sa siis teeksid?
Ostaksin kõikidele lastele jäätist!
Kui esmaspäev oleks, siis ma vaataksin, mis need rasked tööd on ja siis annaksin kõikidele ühe vaba päeva, kuna minu meelest on kõik inimesed teeninud ära ühe vaba päeva nädalas. Aga ma kõikidele ka vaba päeva ei annaks. Ma võtaksin mõned inimesed, näiteks kaubikujuhid ja saadaksin nad otsima neid inimesi, kes tänaval elavad ja viiksin nad vaestekodusse. Kuna kõik vaesed inimesed ei jõua ise sinna vaestekodusse, siis ma saadaksin autod välja.
Minul oli peaaegu sama mõte, ainult et ma paneksin need vaesed hotelli elama.
Kui mina oleksin Eesti Vabariigi president kasvõi üheks päevaks, siis ütleksin ma kõikidele täiskasvanutele, et jätke töö ära ja tegelege oma lastega.
See oleks liiga raske töö minu jaoks.
Mina annaksin teistele raha.
Mina annetaksin ka raha, näiteks haiglatele.
Mina ostaksin veel riigi money eest välismaalt kasulikke asju, et need, kes ei saa reisida saaksid ka välismaalt lahedaid asju.
Mina teeksin nii, et mul oleks kaksteist korda aastas sünnipäev, igal kuul.
Kas raha on oluline?
On siis oluline, kui midagi on vaja osta, aga muidu pere on olulisem ja üldse on maailmas palju rohkem asju, mis on olulisemad, näiteks hing ja elamine. Rahaahneks ei tohi aga kunagi minna.
Muidugi on raha elu jaoks vaja, aga sa ei tohi sellega liiale minna. Kui sa ostad absoluutselt kõike, siis võib-olla sul lõpuks ei olegi raha. Siis sul on palju raskem. Muidugi ei ole raha kõige tähtsam, aga seda on sul elu jaoks vaja, et süüa osta.
Raha ei ole küll kõige tähtsam asi, aga see on vajalik ka. Emad ja isad maksavad näiteks selle eest, et ühes majas elada.
Näiteks kui minna puhvetisse, siis on hea raha hoida ja osta midagi väikest, mitte et paned kõik ühele asjale.
Kellelegi ei meeldi ju kodutu olla. On ikka natukene raha vaja, et kodus elada ja mingeid asju maksta, aga mitte nii palju, et saaksid terve poe tühjaks osta.
Kõik asjad maksavad, isegi õhk, elektriarved ja sellised asjad.
Aga kas armastust on vaja? Mis on üldse armastus?
Armastus on see, kui keegi teineteist armastab ja perekond on koos.
Armastus on väga vajalik, kuna kui inimesed üksteist ei armastaks, oleks kõik inimesed juba ammu maa pealt pühitud. See on sellepärast, et kui armastust ei oleks, ei saaks ka lapsi ja ilma lasteta ei tule täiskasvanuid. Armastust on rohkem vaja kui raha, aga seda on vaja sama palju kui elu, sest ilma armastuseta ei oleks elu.
Lapsed ei saa ju tegelikult armastada teist last, kui ta just ei ole sinu vend või õde, sest sa ei saa ju temaga tegelikult abielluda. Ükskord me proovisime lasteaias panna ühte tüdrukut ja ühte poissi paari, planeerisime ja muretsesime kõik asjad, aga pulmad jäid ära.
Aga poisid, kas teie teate mis on armastus?
Mina ei oska sellel teemal rääkida.
Kindlasti teame, aga mitte nii hästi kui tüdrukud.
Kui pere on koos, siis on armastus.
Näiteks kui keegi sulle üldse ei meeldiks, siis nad oleksid üksteise peale kurjad ja siis ei oleks armastust.
Küsimustele vastasid: Saskia Rebeka Vaarend, Amina Radi, Aleksander Rava, Henri Põder ja Anton Sookael.
Intervjueerija: Anni-Liis Prangli
Lucia-päev ehk eestipäraselt Luutsinapäev on tuntud kõige enam skandinaavlaste seas, pole ühtegi rootslast, kes seda iga-aastaselt 13. detsembril ei tähistaks. Lucia päev on algselt kristlik püha, mälestamaks Püha Luciat. Vana kalendri järgi tähistati Lucia-päeva aasta pimedaimal ööl, talvisel pööripäeval. Tavaliselt kujutatakse teda valges rüüs, punase ümber piha kantava vööga ja küünlapärjaga.
Legendi järgi abistas 3. sajandil elanud Lucia katakombides end Rooma võimu eest varjavaid kristlasi toidu ja kõige muu vaja minevaga. Ta pani tee valgustamiseks endale pähe küünaldega pärja, niiviisi mahtus tema kätesse rohkem abivajajatele mõeldud varusid. Hiljem tapsid Lucia roomlased, sest ta ei olnud nõus kristlusest lahti ütlema ja niiviisi saigi temast ristiusu märter.
Lucia päeva tähistatakse GAGis igal aastal, mida korraldavad pühendunud rootsi keele 11. klassi õpilased. Proovidega alustatakse tavaliselt juba sügisest, kuna koolikaaslastele tahetakse tuua põnev ja suursugune aktus. Klassikaline Lucia-päeva tähistamine kujutab endast alati saali rongkäiguna sisenemist, kus eesotsas kõnnib, küünlapärg peas, püha Lucia, ja tema järel küünlaid käes hoidvad tüdrukud ja muidugi ka koonusmütsidega tähepoisid. Lauldakse tuntud Luciapäeva- ja muid jõululaule ning loetakse roostikeelset luulet.
Selle aastane Lucia-päev üllatas oma uudse lähenemisega. G2 RO õpilased olid hakkama saanud pooletunnise näidendiga, kust ei puudunud laulvad näitlejad, tants, trall ning efektne lavakujundus. Etendati nimelt lugu, kuidas jõudis Itaaliast pärit Lucia Rootsi ning seal kohalike valgustajaks sai. Siiski, klassikat ei saa unustada ja nii järgnes minimuusikalile klassikaline Lucia-päeva pühalik laulmine. Kiiks jäeti siiski külge: Mederi saali siseneti tossu ja paugu saatel, justkui oleks taevast saabutud.
Gümnaasiumi 2. astme rootsi keele suund tõi see aasta koolikaaslastele kindlasti väga meeleoluka ja uudse Lucia-päeva aktuse, kuid kindel on, et pühalikkusega sai siiski, nagu kord ja kohus, kõigi hingi paitada. G2 RO tänab!
Autorid : Anna Kristina Pihlakas ja Eglyd Hirv
Piinliku vaikuse vältimiseks tasub alati ilmast rääkida. Täiesti võõrad inimesed leiavad kiiresti ühise keele, kirudes kirglikult ilma, mis on osutunud liiga külmaks, kuumaks, vihmaseks või põuaseks.
Maria ja Matthias K. Thun annavad juba 57. aastat välja külvikalendrit, millest saab lugeda kuidas planeetide liikumine tähtkujudes ja muud astronoomilised nähtused mõjutavad taimi, loomi ja ilmastikku.
Kreeka kultuuri lõpuperioodist on astroloogias kasutusel kaheteistkümneks võrdseks tähemärgiks jaotatud sodiaagiring. Täpsete vaatluste ja katsetega on tehtud kindlaks nende mõjusektorid. Maria ja Matthias K. Thuni külvikalendri aluseks on tähistaevas nähtavate tähtkujude süsteem.
Räägime nüüd ilmast 2019. aastal.
19. jaanuarini on enamus planeete soojades tähtkujudes, sellepärast polegi siiani õiget talveilma olnud. Peale 19. kuupäeva hakkab talv oma tõelist palet näitama. 23. jaanuaril liigub Merkuur kaljukitse külma maaelementi, seega ootab meid ees selle talve külmim periood, mis kestab 2. veebruarini.
Veebruari esimene nädal on veel niiske ja pilvine, aga külm taandub ja alates 8. veebruarist hakkab Päike ennast rohkem näitama, Eesti sünnipäeva paiku on oodata lumesadu.
Märts tõotab tulla leebe ilmaga ning külm taandub. Kuu lõpudekaad on päikesepaistelisem.
Aprilli esimene pool on samuti väga päikesepaisteline. Kuu teises pooles võib oodata rohkem sademeid. Üldiselt tuleb aprill soe.
Mai tõotab tulla keskmisest soojem. Üsna julgelt võib lubada, et alates 7. maist saabub suvesoe. Kuu esimene dekaad tuleb vihmasem, mis on loodusele hea.
Juunikuuks lubavad tähtede seisud mitmekesist ilma. Kahjuks juuni lõpp on jahe ja sajab vihma, aga ehk jõuame jaanipäeva ära pidada enne, kui külmaks läheb.
Juuli kipub ka olema sajune. Siiski tuleb ilusaid ilmi: 9., 14., 17. ja 21. juulil.
Augusti algus on veel vesine, aga alates 11. augustist algab selle suve ilusaim aeg. Iga päevaga läheb aina soojemaks ja kuumarekordid püstitatakse augusti lõpus.
Septembris jätkub suvine soe ilm poole kuuni. Alates 19. septembrist annab sügisilm endast märku.
Oktoobri algus tuleb jahe. Alates 10. oktoobrist on päikseline kuu lõpuni.
November tõotab tulla tavapärasest soojem ja valgem. Võib öelda, et külma pole veel kuskil.
Detsembris ei anna planeedi konstellatsioonid lootust valgeteks jõuludeks. Vana-aasta õhtul sajab lume asemel vihma.
Kokkuvõttes tuleb aasta 2019 keskmisest soojem, ent annab siiski põhjust eestlaslikult viriseda. Kui otsida süüdlast, siis tuleks vaadata planeetide ja tähtede poole.
Autor – Ella Miina Koger, G1 MAT-IN
Vahetult pärast uue aasta tulekut läksin kooli, et teha intervjuu meie kooli kauaaegse õppejuhi Tiivi Pikhofiga, kes nüüd uuel poolaastal täidab ka direktori kohusetäitja rolli. Uurisin veidi tema töö ja uue aasta plaanide kohta ning küsisin ka veidi kooliväliseid küsimusi.
Kuidas Teil jõulud ja aastavahetus möödusid? Kuidas oma pühi tavaliselt veedate? On Teil äkki mõni tore traditsioon?
Jõulude ajal olen alati kodus koos oma perega. Lähen oma ema juurde, oma õe juurde ning oma abikaasa pere juurde, nii et jõulud tähendavad mulle automaratoni ümber Eesti. Kõik olulised kohad tuleb läbi sõita ning kui lõpuks tagasi jõuan, siis on jube hea tunne jälle kodus olla. Aastavahetusel lähen alati abikaasaga kuskile lühikesele reisile, nii paar-kolm päeva, nii ka sellel aastal.
Olete siin koolis vist juba päris kaua töötanud, kui kaua täpsemalt?
Jaa, Gustav Adolfi Gümnaasiumis olen mina töötanud 16 aastat. Tulin siia juba eelmise direktori Ain Siimanni ajal, kes võttis mind siia algklassiõpetajaks. Mul just huvitaval kombel jaanuaris täitub 10 aastat õppejuhina. Alguses, kui süsteemid siin natuke teised olid, olin ma kogu kooli õppejuht ning kui juhtimisstruktuurid muutusid, sain ma endale kõrvale ka gümnaasiumi õppejuhi ja mina jäin siis põhikooli õppejuhiks.
Mis on Teie arvates olnud kõige paremad, meeldejäävamad muutused koolielus selle aja vältel?
Mul on tegelikult sellest hea rääkida, kuna olen näinud kooli mõlema direktori, nii Ain Siimanni kui Hendrik Aguri ajal. Tuleb öelda, et kui Hendrik Agur direktoriks tuli, siis sellest ajast peale on kool hästi palju muutunud. On olnud väga palju avalikku tähelepanu ja meediakajastust. Pole vist Eestimaal inimest, kes ei teaks, mis Gustav Adolfi Gümnaasiumis tehakse, isegi kui teeme tavalisi asju. Näiteks eelmisel aastal oli selline juhus, et koolimaja oli külm, aga meie lugesime seda Delfist, selle asemel, et õpilasesindus või keegi oleks tulnud kurtma. Ma täiesti nõustun, et maja on külm, kuna meil on see nii ehitatud.
Tõesti, koolis on palju muutunud. Kool on palju suuremaks kasvanud, meie juhtimisstruktuur on muutunud, meie traditsioonilised sündmused on muutunud. Reaalainete olümpiaad on laienenud rahvusvaheliseks ja kooli on tulnud väga palju muusikat ja musitseerimisvõimalusi, mis on kõik lastele vabakasutusel. Veel IKT (info- ja kommunikatsioonitehnoloogia) areng on olnud meeletu, näiteks enne Hendrikut ei olnud õpetajatel isegi meiliaadresse ja eKool oli ainult algklassidel. Võrreldes sellega, mis meil nüüd kõik on, oleme eeskujuks kõigile teistele koolidele. Muidugi on meil nüüd ka uus õppehoone.
Olite siis praegu Kotzebues õppejuht?
Jaa, nüüd kaks aastat olen kahe maja vahel jooksnud. Kuna olen põhikooli õppejõud, siis olen nii Kotzebues väiksematega kui ka siin majas 7.-9. klassidega. Tulevikus tuleb ilmselt veel muudatusi, Kotzebue saab oma õppejuhi ja siin peamajas on siis oma, kuna kõike ei jõua korraga lihtsalt.
Kuidas Teile Kotzebues meeldib?
Väga meeldib. Seal on väga head töötingimused õpetajatele, ruumi õpilastele. Kui enne siin keeltemajas oli mitme klassi peale väike koridorijupp, kus ei saanud muud teha, kui rivis seista, siis nüüd Kotzebue maja pakub õpilastele väga palju võimalusi liikumiseks, vaba aja ja vahetundide veetmiseks, õppimiseks väljaspool klassiruumi – harukordselt head võimalused.
Aga kummas majas teile meeldib rohkem töötada?
(Pikk vaikus, vastust ei tule.)
Küsin siis nii, et kas teile meeldib rohkem töötada suurte või väikestega?
No ikka pigem väikestega. Põhikool on ikkagi rohkem minu eriala, aga olude sunnil töötan kõigiga. Ega sellel mingit vahet pole.
Õpilased teavad Teid vist kõige rohkem kui kapuutside ja nugade-kahvlite kontrollijat. Mis on tegelikult õppejuhi igapäevased tööülesanded?
Õppejuhi ülesanne on kogu õppetöö organiseerimine. Tegelikult teen ju mina tunniplaani, õpetajate töögraafikud, lahendan jooksvaid küsimusi jne. Ühesõnaga teen peaaegu kõike, mis puudutab 1.-9. klasse, pluss veel mõned ülekoolilised asjad. Kuna gümnaasiumi õppejuhid on nüüd siin vahetunud ja jäänud lapsehoolduspuhkustele ja mina olen siin nii kaua olnud, siis mõned sellised olulised asjad on kõik kuidagi minu kätte koondunud, lihtsalt olude sunnil, kuna ma olen stabiilselt olemas olnud.
Kuidas peab üks õige GAGi õpilane sööma?
Kui GAGi õpilane istub ükskõik millise laua taha, siis sööb ta vastavalt hea eurooplase kommetele noa ja kahvliga, alati viisakalt. Aga kui GAGi õpilane on kodus, istub diivani peal või sööb McDonald’sis burksi või on matkal, siis loomulikult ei söö ta seda noa ja kahvliga. Kui ta istub laua taga, siis kasutab ta kindlasti nuga ja kahvlit!
Kas Teil on mingeid plaane seoses direktori kohusetäitja ametiga uuel poolaastal? Midagi, mida sooviksite kindlasti teha?
No kõige suurem plaan on see, et tuleb ikkagi direktori asju ka teha. Kindlasti direktor teeb hoopis teisi asju, kui teeb õppejuht, näiteks koolieelarve ning majanduslikud ja tehnilised küsimused. Mingid õppejuhi ülesanded jagan ma ära teistele õpetajatele või õppetoolijuhatajatele, sest kahte asja enam korraga ei jõua. Selle poole aastaga aga midagi muuta küll ei jõua. Kool on üldse selline koht, kus ei tehta kiireid muutusi, neid tehakse tasapisi. Uusi suuri asju kindlasti ei tule. Need asjad, mis on aga meie kooli arengukavas ette nähtud, nendega küll jätkame. On palju asju, mis tuleks korda teha.
Mida ootate uuelt direktorilt?
Oleme siin Kerstiga kõrvalkabinetis arutanud, millist direktorit me tahame. Töökat, intelligentset, sõbralikku, toredat ja võimekat inimest.
Kui Te ei oleks praegu selle ameti peal, kus praegu, siis kellena Te töötaksite?
Kui ma ei oleks õpetaja, siis ma oleksin loomaarst või töötaksin kuskil meditsiinis. Ma ei oleks päris arst, vaid pigem medõde või füsioterapeut.
Lugesin ka Teie eelmist intervjuud Ausõnale. Kas te oma balletitantsijaks saamise unistust ei oleks tahtnud täide viia?
Ma tahtsin just öelda, aga mõtlesin, et ei hakka nalja tegema, et baleriin võiks ka olla. Mul käis see mõte peast läbi küll. Balletitantsija, vist jah, minu vanuses enam olla ei saaks, aga kunagi see unistus oli. Mine tea, võib-olla ma oleksin praegu siis balletiõpetaja. Selles vanuses lavale enam küll ei saaks.
Ütlesite oma eelmises intervjuus, et Teil pole kodus mitte ühtegi kapuutsiga dressikat, kas nüüd on mõni tekkinud?
Ei ole, aga mul on seda vaja olnud, sest sügisel istutasime Kotzebue maja ette puid ja põõsaid ning kuna kedagi teist polnud, siis ma tegin seda ise. Siis laenasin kapuutsiga pusa oma mehe kapist.
Kuidas on muutunud koolikord ja kooliõpilaste elu võrreldes ajaga, mil ise koolis käisite?
Mina olen Pärnust pärit, käisin Pärnu I keskkoolis. Väga palju on muutunud. Õpilasega arvestatakse tunduvalt rohkem, õpetaja ei ole enam ainuke, kes ütleb ja teeb, vaid kooli asjadesse kaasatakse ka õpilasi. Õpilastel on õigus öelda ka midagi õpetaja töö kohta ja ettepanekuid teha, minu ajal seda kindlasti polnud. Koolitoit on ka tunduvalt parem. Jah, kord oli pisut teistsugune. Ühiskond on arenenud ja mõttemaailm on teiseks muutunud.
Mis on praegu Teie lemmik koolitoit?
Ma võtan väga palju salatit ja kui on valikus tatar, makaron ja kartul, siis mina võtan alati kartuli, kuna makaron saab kõige kiiremini otsa.
Kas teil on midagi soovida õpilastele uueks aastaks?
Teineteise märkamist kiirel ajal ja et me oskaksime aeg-ajalt midagi head välja tuua. Võib ka olla mingi väga pisike asi, kuid mina usun, et iga kiitus annab tiivad. Kiitus võib olla ka väga sõbralik naeratus või tunnustav pilk. Ka sellest piisab, et edasi minna ja et tuju läheks heaks ja jõudu juurde saada. Olen ka õpetajatele igal koosolekul öelnud, et palun kirjutame ka positiivseid asju tagasisideks, kuna meil on väga tublid õpilased ja võib-olla suuremat tähelepanu saavad need, kes käivad olümpiaadidel või võistlustel. Samal ajal on meil aga nii palju toredaid õpilasi, kes õpivad väga hästi, kuid võistlustele ei jõua. Neid tuleks ka märgata. Igale lapsele tuleks aasta või trimestri lõpus midagi head kas öelda või märkida eKooli. See oleks minu unistus, kui need tunnistused, mis nüüd kajastavad ka õpetajate kommentaare, oleks täis positiivsust lisaks sellele, mis tuleks paremini teha. Võib-olla on see niivõrd väike asi, aga seda on vaja.
Kas õpetajad vajavad ka kiitust?
Jaa, loomulikult vajavad nad kiitust ja tunnustust. Olen väga uhke, et me saime eelmisel aastal kooliga sellise tunnustuse nagu Tallinna kõige tunnustavam kool. Kuidagi haridusametist võeti kokku koolid, kes oma õpetajaid esitasid aasta õpetaja ja muudele konkurssidele ning meie oleme hästi palju esitanud ja vahel ka saanud. See rida õpetajatest, kes meil on tunnustatud, on päris pikk. Me oleme ise ka oma kooli sees loonud uusi tunnustamise meetodeid: meil on hõbedased ja kuldsed rinnamärgid, sihtasutuse stipendium õpetajale, mida antakse igal Eesti Vabariigi aastapäeval ühele õpetajale ja ikka veel me vahest juhtkonnas mõtleme, kuidas võiks veel õpetajaid esile tõsta. Viskan siinkohal ka palli õpilastele, et äkki teie leiutate veel mingi viisi, kuidas õpetajaid tunnustada. Muidugi üks asi, mida õpilased saavad alati teha, on kirjutada iga-aastasesse personaalsesse tagasisidesse, mida me siin teeme, kui hea õpetaja on ja mida õpetaja hästi teeb. Ma pean ütlema, et heale õpetajale võib mul tulla õpilaste poolt lausa pool lehekülge kiitust, kus igaüks on paar sõna kirjutanud, ja ma olen näinud, kuidas õpetajad on neid lugedes pisarateni liigutatud. See on õpetajale tegelikult väga suur tunnustus, kui õpilane ütleb, et ta teeb oma tööd hästi ja on tubli. Ma arvan, et see on suurem kui juhtkonna tunnustus. Jätkake seda!
Suur aitäh teile toreda intervjuu eest, Tiivi!
Autor – Anni-Liis Prangli, G2 PR-IN
Esimeses osas tervitame koos Eglydiga meie päris oma podcasti: teeme sissejuhatuse uude aastasse, räägime tähtsa külalisega toimunud muudatustest koolielus ja lobiseme uue aasta lubadustest.
Podcast hakkab ilmuma Ausõna veebilehel, mida viivad läbi kommunikatsioonikomisjoni aktiivsed liikmed. Eesmärk on eelkõige pakkuda meelelahutust, arutleda paeluvate ja päevakorraliste teemade üle ning kajastada Ausõna veebiajalehes ilmunud artikleid nii meie oma kooli õpilaste, õpetajate kui ka põnevate külalistega väljastpoolt!
Loodame, et need 26 minutit olid Sinu jaoks inspireerivad ja kasulikud. Kuulmiseni!
Maria-Elisabeth
Podcasti juht
Üks täitsa tavaline noor inimene, kellel päris mitmed aastad koolis käidud, võib tunda ängistust – ta enam ei suuda. Karussellina tiirlev elu virvarr võib teinekord oma teravaid hambaid näidata, kusjuures eriti hull on olukord siis, kui tempokas tormaja muutub vihaseks kiskjaks, kes oma jõupositsiooni maksma paneb. Kuid kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem, ütleb vanasõna.
Nii ongi, sest valehäbita võib haarata õlekõrrest, milleks näiteks Mark Mansoni raamat ,,The subtle art of not giving a f***”. Karmi, ent siira huumoriga vabastab Manson lugejaid ennasthävitavast kinnisideest olla eksimatu. Tegu on eneseabiraamatuga, aga see on hoopis teise lähenemisnurgaga.
Kes meist ei tahaks head elu? Olla perfektne ja edukas kõigis ettevõtmistes? Paljud ühiskonna liikmed tunnevad end olevat pinge all anda endast kõik, muuta maailma ja samaaegselt elada õnnelikult. Ka õpilastena tahame parimat saavutada, saada A+ ja teistele mitte pettumust valmistada – see kõik paneb paratamatult meid muretsema. Soov olla võimalikult perfektne võib aga hoopis rohkem kahju kui head teha.
Kuid ei ole head ilma halvata. Manson toob esile huvitava mõtte: kui iga inimene oleks perfektne, poleks maailmal mõtet, kuna kõik oleksid ühtemoodi. Kohati võib tunduda, et olla “keskmine” on justkui uus tiitel ebaõnnestumisele. Tegelikkuses ei ole keegi perfektne. Arvan, et mida varem aktsepteerida oma nõrkusi ja mitte neid põdeda, seda kergem on edasi minna.
Mark Manson kirjutab väga konkreetse näidete abil raskustest, mida inimesed elu jooksul kogeda võivad. Ta annab nõu, kuidas mõttemustrite muutmine võib parandada elukvaliteeti: murevabama elu võti peitub tema sõnul vähem hoolimises.
See ei tähenda siiski, et peaksime ükskõiksemad olema, vaid vastupidi: vajalik oleks leida omale midagi, mis tõsiselt korda läheb ja on väärt väärtustamist (näiteks pere, sõbrad, kool, töö või mõni eesmärk) ning sellele keskenduda. Kui inimene kellestki/millestki hoolib, pühendub ta neile/sellele, täpselt nagu lähedased sõbrad on valmis sõpruse nimel vaeva nägema. Tähtis on aru saada, kes või mis on väärt hoolimist.
Tänapäeva kiirel infoajastul levivad sotsiaalmeedias kõiksugu uudised, kõmulood ja skandaalid, mis meelitavad ligi rahulolematuid kommenteerijaid. Olgugi, et konstruktiivne kriitika on kasulik, kuid üldjuhul ei ole avaldatud arvamused just argumenteeritud. Kui kommenteerija kritiseerib väsimatult tema eraellu puutumatuid sündmusi, viitab see asjaolule, et too inimene ei ole leidnud oma elus midagi, mida piisavalt väärtustada. Kuid kas meiegi tahame elul nii mööduda lasta? Kui ei, siis Mansoni raamat annab häid nippe, mis ei nõua psühholoogi visiite.
Soovitus kokkuvõtteks: leia, mida väärtustada ja ära hooli mõttetustest, mis elu prügiga risustavad.
Autor – Ella Miina Koger, G1 MAT-IN
“Alguses oli sõna, sõna oli Jumala juures, ja sõna oli Jumal.” (Johannese 1:1- 3)
Tänapäeval ei mängi usk suuremasse jõudu enam nii olulist rolli, kuid sõna on jäänud. Sõna paneb liikuma esemed, inimesed, mäed, ka maa. Sõnaga on läbi viidud reformatsioone, õhitatud sõjarindele ja parandatud maailma, väljendatud hinges sügaval peituvaid emotsioone ja solvatud hingepõhjani. Võib ju öelda küll, et sõna oli Jumal, pigem, et sõna on Jumal. Meie, lihtsurelikud, ei tohiks seda unustada.
Aga vaadake nüüd, kuhu sõna jõud meid on toonud! Kunagisest Gustav Adolfi Gümnaasiumi auväärsest ajalehest polnud ammu midagi kuulda, kuid paljude mõtetest polnud ta kadunud. Hakkajad noored on nüüd kokku tulnud ja omadele lugemiseks taasäratanud koolilehe Ausõna, seda täiesti uuel moel.
Puud olid väsinud paberiks olemisest ja meie väsinud raiskamisest, eks lugejaskondki eelistas paberkandja asemel veebiversiooni. Siin see on – moodne, kaasahaarav ja informatiivne, just nagu vanimale ja väärikaimale koolile kohane.
Ausõna veebiversioonis hakkab ilmuma iga nädal mõni uus artikkel, uuendusena näeb ilmavalgust ka Ausõna Podcast. Vaimne kool käib ajaga kaasas ning kaks korda kuus hakkab ilmuma Ausõna lehel õpilaste läbiviidud taskuhääling päevakohastest ja kirgi kütvatest teemadest erinevate külalistega: õpilased, õpetajad, kultuuritegelased, ettevõtjad jne.
Lisaks Ausõnale tasub kindlasti jälgida ka Gustav Adolfi Gümnaasiumi Instagrami-kontot (@gustavadolf1631), kust saab detailsemat infot kooliürituste kohta ning kus klassidele ja õpetajate koolipäevadele kaasa elada saab – jah, ka take-over’id on täies hoos!
Niipalju siis verivärskest Ausõnast. Omadele tegemine on suur rõõm, loodame, et omad selle ka suure sära ja huviga vastu võtavad. Pange siis ausona.gag.ee enda lemmiklehekülgede hulka, luban, et te ei kahetse.
AUSÕNA!
Eglyd Hirv
Ausõna peatoimetaja
Hakkajaid noori on meil palju ja neile on pühendatud täiesti oma nurk. Kui mõni artikkel paelub, saate kohe autori endaga siia tutvuma tulla.
