Metsa roll

Pilt: http://www.kylauudis.ee/2011/03/19/eesti-metsa-eest-ja-heaks/eesti-mets/

Eestis elades on inimestele kingitud see imeline privileeg, et Tallinna kesklinnast, kus ümberringi silm seletab ainult betooni, vaid mõnekümne minuti kaugusel laiuvad suured kumisevad metsad. Nad hingavad, räägivad, elavad täiesti oma elu ja selle juures on minu jaoks alati olnud midagi püha ja puutumatut. Metsas on kohti, kuhu ei pruugi kunagi varem sattunud olla, aga ometi on seal midagi nii kodust ja tuttavat.

Inimesed on tõeliselt andekad oma elu keeruliseks elamises, eriti eestlased, kes on veel ka eeskujulikud kannatajad. Linn kihab inimestest, kes ringiratast siblivad, et näha, kes esimesena välja langeb. Selline ennastrõhuv käitumine on saanud üpris tavaliseks ja selle pärast istungi vahel matemaatikatunnis või bussipeatuses, kui tekib tunne nagu tahaks ära joosta. Tahaks sumbata kuskile sügavale metsa ja lihtsalt kuulata. Selline tunne või tung on minu arvates väga põnev fenomen justkui ürgne instinkt, mis aeg-ajalt minus pead tõstab. Mingi ajend, mis tõmbab mind mitte soojale maale, vaid metsade vahele. 

Ümbritsetuna sellest elavast ja hingavast, mis oli seal enne mind ja saab olema ka hiljem, voolab minusse tihti selline stoiline rahu tunne. Lihtsalt kõnnin ja mõtlen kõik maailma asjad selgeks. See distants igapäevaelu ja selle hetke vahel lubab mõelda ja unustada iseennast kõige selle sisse. Kohinad, naginad, sahinad kõik need hääled kajavad üksteisele vastu ning mina olen kõige selle keskel kõigest külaline, lihtsalt pealtvaataja. Kõike seda ümbritsevat on nii palju, et mured, mille eest metsa pageti, muutuvad järjest tühisemaks. Metsal on imepärane võime panna inimene end jälle väiksena tundma ja tõsta ta alla oma kõrgelt taburetilt. Anda inimesele tagasi inimlikkus. Mets kogu oma suuruses ja hiilguses on mulle alati tundunud nii igavene ning hiiglaslik, et ma tunnen taas, kui imepisike osa sellest kõigest olen mina. Mets toob mulle tagasi selle tähtsusetuse tunde, mis linnadžungli betooni vahel tähtsa näoga marssides vahel kaotsi läheb. 
Mets võtab mind oma rüppe nii kujundlikult kui ka füüsiliselt ja pakub mulle lihtsalt kõrva, mille läbi iseennast paremini ja selgemalt kuulda. Ning lõpuks olen nagu puhtaks pestud, kammitud ja siis, komm põses, koju saadetud kohe palju kergem on olla. Mets kuulab ära kõik mu mured ja ehkki ta ei kõnele, räägib ta ikka just nii valjusti, et ma ta tarkusi kuuleks.

Autor: Elisabeth Valter, G1RO

“Jõuluvana on vist 24-aastane. Ei ta pole nii noor… 134?”

Lastel on alati jõuludest kõige toredam ja siiram arusaam. Et sellest veidi osa saada, läksin Kotzebuesse 2.ö klassi lastega juttu rääkima.

Küsimustele vastasid Karl, Karlotta, Robert ja Mirjam.

Mis te tahate jõuluvana käest saada?

Mina tahan endale telekat!

Mina tahan endale sellist mängu nagu Tick Tock Boom.

Mina tahaksin ühte hobusemudeli komplekti ning siis robotit.

Kas te kirja ka kirjutate jõuluvanale?

Jaa, mul on juba ammu kirjutatud.

Aga mis on jõuluvana aadress?

Eeee…päkapikula?

Põhjamaa 12.

Ei ei, see on Lapimaa 1321.

Miks jõuluvana üldse käib?

Kuna see on kohustuslik. 

Sellepärast et me oleme nii tublid lapsed ja me oleme seda väärt. Sest ma olen aasta aega oodanud!

Võib-olla hoopis sellepärast et on Jeesuse sünnipäev.

Miks inimesed jõulude ajal kirikus käivad?

Me käisime Toomkirikus ja seal oli natuke väga igav.

Nad käivad sellepärast, et nad austavad Jeesust.

Sellepärast, et iga inimene peab vähemalt üks kord elus kirikus käima.

Sest et seal on ilus.

Inimesed käivad seal palvetamas, siis kui neil on mingi mure.

Palun lähme nüüd juba teise küsimuse juurde!

Kui vana jõuluvana on?

1000-aastane. Ei, see vist on solvang jõuluvanale!

24? Ei ta pole nii noor.. 134?

Ma arvan et ta on mingi 48 äkki.

Aga kuidas jõuluvana kõikide maailma lasteni jõuab?

Sest et jõuluvanasid on 5 tükki.

Ei! Neid on vähemalt 1000.

Igal maal on oma jõuluvana! Meil on Eesti jõuluvana, kelle on Eesti habe.

Jõuluvanal on selline võlupulber, mida ta paneb põhjapõtradele peale ja siis nad lendavad.

Kas te päkapikke olete näinud?

Jaa!

Päkapikul on selline punane müts ning hästi pikk habe. Tal on kogu aeg kaasas ka nöör, millega ta saab alla laskuda.

Mina tegin päkapikule lõksu. Ma ei saanud teda kätte päris, aga ma nägin vähemalt tema pilti või noh tema varju. See oli selline lõks kus asjad kukkusid üksteise peale ja siis lõpuks tegi pilti.

See on ju nagu see Kinderi reklaam.

Mina pole päkapikke näinud. 

Robert meid ükskord veenis, et päkapikke pole olemas ning et temal käib tema ema, aga noh me ei uskunud seda väga.

Harold(algklasside õpetaja) jäi ju ükskord vahele kui ta sussi sisse asju pani.

Miks jõuluvanal nii suur habe on ja miks ta just punaseid riideid kannab?

Tal on nii suur habe, sest ta on 1000-aastane. Või sellepärast, et tal pole salli.

Punane on tema lemmikvärv, sellepärast on tal ka punased riided.

Punane on selline pühade värv. 

Vanasti olid näärid ja siis oli jõuluvana sinine. Meie jõuluvana ei tahtnud lihtsalt olla sama värvi, võib-olla Ameerikas on roosa mantel hoopis.

Jõuluvanal ei ole tegelikult oma saani. Ma ükskord nägin, kuidas ta sõitis hoopis kaubaautoga.

Ma arvan, et alguses ta sõitis põhjapõtradega, aga nemad jäid vanaks ning siis ta hakkas mootorsaaniga sõitma.

Kust jõuluvana kõik kingid saab?

Ta tellib need e-poest jõulud.ee.

Tema päkapikkudel on tehas ning nad terve suve meisterdavad neid kingitusi. Nad teavad, mis on tänapäeval moes nagu näiteks kendama ja muud asjad.

Kõigepealt jõuluvana võtab kingipaberid ning teeb need karbikujuliseks. Siis kui ta jõululaupäeval lapsele selle kingi annab, siis ta palub lapsel soovida, mida ta tahab ning siis see kingitus ilmub sinna karbi sisse.

Jõulumemm on pensionil!

Mis päkapikk teile toob?

Võltspommi tõi ükskord. Ja peerupadja.

Mulle tõi sokid ja patsikummid.

Mulle tõi legosid, mida ma üldse ei tahtnud.

Mis on teie lemmik jõululaul?

See Last Christmas.

Mis on teie lemmik jõulutoit?

Mulle meeldib verikäkk, verivorst hapukapsas.

Mulle meeldib praetud kartul ja hapukapsas.

Mulle meeldib kartul ketšupiga.

Mulle maitsevad piparkoogid.

Millised peaksid inimesed jõulude ajal olema?

Lahked ja sõbralikud, kuigi ma oma õe vastu väga ei ole. Ma päris ingel ei ole.

Inimesed peaksid palju sööma.

Inimesed peaksid olema ilusad. Punased riided peaksid ka olema.

Kas jõulude ajal peaks annetama? Kas te olete annetanud kellelegi?

Jaa! 

Mina küll ei taha kellegi teise peale raha kulutada. 

Kui uudistes või Ringvaates vahepeal näidatakse mõnda inimest, kes on näiteks vähihaiged ja siis ma küsin emme käest, kas me oleme talle annetanud ja ta alati ütleb, et me oleme.

Mina vaatan alati hommikuti telekat ja seal on selline asi, kus näidatakse inimesi, kellel pole kodu kui on kõige külmemad ilmad. Siis ma küsin emmelt, et kas me võiksime annetada ja ta ütleb et muidugi.

Leelo Tungal on teinud ka sellise luuletuse, kes on väga kurb kuuse all, kuna ta teab, et mõned lapsed on jõulude ajal emata, isata ja üksikud. See on minu arust hästi hea luuletus.

Mina annetan tavaliselt loomade varjupaigale.

Mina annetaksin ainult lastegaiglale, sest see on minu lemmikhaigla.

Kas te oskate mõnda toredat laulu või luuletust, mida jõuluvanale esitada?

Jaa me kõik oskame ühte laulu mis me muusikatunnis õppisime!

Kuula siit: 
https://drive.google.com/file/d/1wJm4ZsVaZp0nV3LQuSz8X80xu-68jhLw/view?ts=5df685cd

Häid pühi ja sööge ikka verivorste!

Intervjuu koostas Anni-Liis Prangli

Õpetajaks sündinud perekond

Isadepäeva eri

Meie päevakangelased: isa Jüri Kaljurand ja tütar Katrin Soika

9.november tähistasime Eestis isadepäeva. Võime end Gustav Adolfi Gümnaasiumis erilisena tunda, sest meie kooliperes on lausa mitu põlvkonda isasid ja tütreid-poegi. Kes ei tunneks kedagigi Kaljurandade-Soikade dünastiast, kes nii truuks meie koolile on jäänud? Vestlesime paljudest selle dünastia nägudest ühe isa ja ühe tütrega: Jüri Kaljuranna ja Katrin Soikaga. 

Kuidas sattus teie pere Gustav Adolfi Gümnaasiumi? Kes teie perest oli esimene meie koolis?

Katrin: “Minu vanaema oli esimene. Ja siis minu vanaema tegi sinuga(Jüriga) vahetust. Tema(Jüri) oli alguses Lagedi koolis ja minu vanaema oli siin inglise keele õpetaja. Ja Jüri oli Lagedi koolis, sest ta ei tahtnud sõjaväkke minna, jah?”

Jüri: “Jah, see oli vene aeg ja siis oli selline asi, et sõjaväest sai ära, kui maale õpetajaks läksid, kuni 27. eluaastani pidid õpetajana töötama. See oli siis selline aeg, kus linnalähedased koolid olid täis noori mehi ja vanu naisi. Ja siis hiljem, kui selgus, et siin polnud tööõpetuse õpetaja kohta, tulin ma siia.”

Katrin: “Ja minu vanaema läks sinna, sest seal jäi inglise keele õpetaja koht tühjaks. Jüri ja Anne tulid siia kooli koos. Mina tulin õpilaseks 7. klassi 1992. aastal.”

Jüri: “Nii see jah alguse saigi.”

Kas teil oli siis juba noorena mõte minna haridusse või tuli see perekonna eeskujul rohkem?”

Jüri: “Ta(Katrin) lihtsalt ei teadnud teisi ameteid!” (Kõik naeravad) Vanaisa oli ju ees õpetaja, vanaema ka, siis meie.”

Katrin: “Jaa, ning kui meil oli vaba aeg, siis nt Jüri emalt, kes kusjuures polnud õpetaja, küsisin ma, et millal me sinu kooli läheme?” (Naerame) Teiste tundides käisin ma ikka tundides kaasas, ma arvan, et sellepärast pole ma ka midagi muud kaalunud. Kuigi siis, kui ma kooli hakkasin lõpetama, mõtlesin geenitehnoloogia peale, kandideerisin ja sain sisse ka, aga ikkagi ei läinud, õpetaja-amet tõmbas enda poole.”

Teie pere õpetajate erialadeks on olnud nt inglise keel kuid tugevalt on esindatud ka kõiksugused reaal- ja loodusained. Kas need kaks on alati paralleelselt jooksnud või kuidas sellega täpselt on?

Katrin: “Kui Anne oleks ka siin, siis ta ütleks, et talle on alati loodusteadused meeldinud. Aga kuna nende ajal sai vaid ühte erialasse kandideerida ja Annel oli tugev inglise keel, siis ta läks inglise keelde, et kindlasti saaks ülikooli. Aga loodusained meeldisid talle ikka väga. Minu vanaisa õpetas ka füüsikat, kusjuures temaga käisime tihti metsas jalutamas – sellest arvatavasti ka minu suundumus.”

Jüri: “Minu eriala on täpsemalt siis tööõpetus ja füüsika. Ja füüsikat pole ma niisama võtnud, vaid mul on ikka tunnistus selle õpetamisoskusest.”

Katrin: “Ja tegelikult on minu eriala bioloogia, keemia ja füüsika põhikoolis ja keemia gümnaasiumis.”

Teie pereliikmeid on ju nii palju siin koolis. Mis tunnet see teis üldse tekitab? Ma oletan, et kodust tunnet?

Katrin: “Oo jaa, minul on väga kodune tunne siin!” (Naer)

Jüri: “Loomulikult ning mulle pole kunagi imelik tundunud, ma pole sind ju õpetanud ka.”

Katrin: “Ma ise käisin noorena ema tundides kaasas, kuigi ta minu õpetaja ei olnud. Tema eratundides käisin, kus ka teised olid õppimas.”

Jüri: “Aga tegelikult see ei sega õpetamist, seda ei pane isegi tähele.”

Katrin: “Ei pane jah, aga mulle väga meeldib neid kooli peal näha!”

Jüri: “See on teine asi! (naer) Need on kaks eri asja, kas vahetunnis näed või tunnis.”

Katrin: “Ei peagi külla tulema, näeme siin ära!”

Kuna novembrikuus tähistame isadepäeva, siis ma küsin teie isa ja tütre suhte kohta ka natukene. Esiteks, Katrin, kas te olite rohkem isa või ema inimene?

Katrin: “Ma arvan, et ma olin mõlema inimene, selle inimene, kellel minu jaoks rohkem aega oli. Sinuga (Jürile) me käisime kinos, ma mäletan, kui tuli “Home Alone” kinos, see oli väga põnev film! (Jüri mõtleb) Käisime küll, see oli väga põnev film.”

Jüri: “Kindlasti käisime jaa. Nii, kuidas aega oli.”

Oli teil isa ja tütrena Katrini lapsepõlves mõni tegevus, mida teile koos enim teha meeldis?

Katrin: “Ma ei ütleks, et me ainult kahekesi tegime, meil oli õde ka alati kaasas. Eraldi väga ei teinud, aga mis mulle kohe Jüriga meelde tuleb, on heinategu Jüri ema juures maal(naerame). See on alati üks asi, mis alati meelde tuleb, kui koos midagi teeme, see heina tallamine. Ja siis sai õunapuu otsast heinakuhja hüpatud ja tibusid taga aetud.”

Jüri: “Jah, mina olen pärit üldse Pärnu-Jaagupist, mitte Tallinnast.”

Katrin: “Ja tema ehitas sauna maakodus ning mulle meeldis alati seal sauna ehitamise juures olla ja vaadata, kuidas seal kõigepealt postid maast püsti tulid ja siis seinad ka juurde. Ja ükskord sa lõid omale naela jalga (Jüri kahtleb kuuldus) ja siis me kartsime, et meie rott on ära söödud!

Jüri: “Ei, ma astusin naela jalga.”

Katrin: “Ah ma mäletan, et verd oli kõik täis, ja arvasin, et meie rott oli ära söödud!”

Aga veel sinna aega tagasi vaadates, kuidas Sa (Katrin) lapsena oma isa vaatasid ja mida enim temalt enim õppisid? Ja mida hindad temas ka täna?

Katrin: “Mulle meeldib, et ta oskab hästi palju asju ise teha. Igasuguseid remonditöid ja mulle meeldivad tema lõikelauad ja karbikesed. Sest minu arvates oled sa ka suviti alati niimoodi nokitsenud.”

Kas Katrin oli esimene tütar? On teil ainult tütred?

Jüri: “Jah, on nii!”

Mida tähendab üldse isaks olemine Teile(Jüri) jaoks? Mis on teie isa ajaloos kõige õpetlikum olnud?

Jüri: “(mõtleb). Ei noh, tore on! (naer) Et on kedagi sellist lähedast. Eks mõni hetk ikka võib ajada hinge täis(Katrin naerab kõrval), kui lolluseid tehakse.”

Katrin: “Jaa, kui me õega lollusid tegime autos, ähvardasime, et me jätame selle auto kohe siia põõsasse seisma! Ükskord tegime isale jälle toreda üllatuse emaga, kui me tulime koeraga koju! See oli selline šokeeriv üllatus! Aga pärast jalutas isa temaga rõõmsalt ringi.”

Jüri: “Kas midagi muud jäi üle?”

(naerame)

Mis teile tänasel päeval koos meeldib teha? Te kindlasti näete iga päev koolis ka..

Jüri: “Kusjuures, me väga tihti ei näegi. On päevi ka, kus me üldse koolis ei kohtu, minul on ju tööõpetuse tunnid teises majas ka.”

Katrin: “Mina olen vahepeal ülikoolis ka.”

Jüri: “Seda sa oled jah, ja ega vahetunnis aega rääkida väga ei olegi.”

Katrin: “Ja vahepeal saad lapselapsed endale kaela!”

Jüri: “Seda ka jah.”

Aga kui teil on mõni nädalavahetus üksteise ja pere jaoks, mis teile siis teha meeldib?

Jüri: “Suvel oleme praktiliselt kogu perega maal.”

Katrin: “Mis see siis tuleb ka, kolm kuud? Kaks pool?”

Jüri: “Pigem kaks, see on see puhkuse aeg.”

Katrin: “Vahepeal jõuame külas ka käia.”

Jüri: “Kuigi tihti ei jõuagi, tööd on päris palju, terve patakas töid ootab. Aga ei, eks ikka saab.”

Katrin: “Aga sünnipäevadel ja tähtpäevadel ikka saame kokku. Ja mõnikord saab Jüri kedagi trenni ka viia!” (naer)

Kuidas teie peres isadepäeva tähistate või olete tähistanud? Mida teha meeldib?

Jüri: “Ega eriti suurelt ei tähistagi, saame kokku, tulevad, käivad, nii, kuidas aega on.”

Katrin: “Sööme kooki, räägime koolist (kihistavad naerda), aga eks meil on juba niigi põnev elu!”

Lõpetuseks küsin veel, kas siis teie lastel(Katrinile) ja teie lastelastel(Jürile) on potentsiaali üldse õpetajaks hakata? Kas neid vaadates tunnete midagi enda õpetaja omadustest ära?

Katrin: “(muiates) Näen mõnes jah!”

Jüri: “Kuulda on..”

Katrin: “Kõige väiksem mängib tihti kooli, aga ma ei taha survestada. Ega ma ka ei mäleta, kas mulle väiksest peale oli seda ametit soovitatud..”

Jüri: “Ega me ei survestanud ka. Kunagi polnud juttu, et lapsed peaksid õpetajateks saama.”

Katrin: “Eks ta kuidagi geene pidi liikus!  Aga Jüri, sa soovitasid ikka.”

Jüri: “Kindlasti oli juttu, ausalt öeldes ei mäleta täpselt, aga ilmselt ikka mainisin, et mis see õpetaja amet on ja kuidas see töötab.”

Katrin: “Ma mäletan veel, et kui ma tundides kaasas käisin, siis mulle meeldis seal korda pidada. Kord Annega tunnis, umbes  3-4 aastasena, mäletan, et kui lapsed hakkasid rääkima, siis koputasin valjult vastu lauda. Mulle väga meeldis! Ma ei tea, kas see oli ehk kerge võimujanu (naer)?”

Jüri: “Võib-olla!”

Katrin: “Aga nii ma enam korda ei pea.”

Jüri: “Ongi nii? Siis sa oled muutunud! (itsitatakse)

Aitäh Teile, Katrin ja Jüri!

Intervjuu viis läbi Eglyd Hirv, G3 RO

November on filmikuu!

Alanud on novembrikuu, mis tähendab, et kätte on jõudnud parim aeg, millal kinno minna! Tulemas on iga-aastane Pimedate Ööde Filmifestival ja selle alla kuuluv laste- ja noortefilmide festival Just Film. Mõlemad kestavad 15. novembrist kuni 1. detsembrini.

PÖFF sai alguse 1997. aastal ning tänaseks on tegemist ainsa Põhja-Euroopa A-klassi filmifestivaliga. A-klassi sertifikaat on maailmas vaid 15 filmifestivalil. (Peale PÖFFI kuuluvad tiitliomanike hulka ka näiteks Cannes’i, Veneetsia ja Berliini filmifestival.) Selleaastasest PÖFFi programmist leiab üle 250 mängufilmi ja üle 300 lühi- ja animafilmi.

2001. aastal loodi PÖFFI spetsiaalselt laste- ja noortefilmidele keskenduv alafestival Just Film. Tänaseks on saanud Just Filmist üks suurima publikuarvuga laste- ja noorteüritusi ning igal aastal külastab Just Filmi ligi 18 000 filmihuvilist.

Siit leiate tulevaks filmifestivaliks 4 filmisoovitust:

Tormipoiss

Nooremale kooliastmele soovitan koguperefilmi “Tormipoiss”. Film põhineb Austraalia best-selleril ja räägib uskumatult südamliku loo ühe vanahärra lapsepõlve-mälestustest. See on lugu poisist, kes kasvatab kolme pelikani. Ennekuulmatud seiklused võivad kinolinal alata! 

Film on toodetud Austraalias, linastub inglise keeles koos eesti- ja venekeelsete subtiitritega ning kestab 99 minutit.

Vaata treilerit: https://youtu.be/6cBOvn18yeQ 

Osta pilet: https://www.justfilm.ee/movie/tormipoiss/

Cleo

Järgnev film on sobilik vanemale kooliastmele. Film räägib loo tüdrukust nimega Cleo, kelle vanemad hukkusid autoõnnetuses. Raskes õnnetuses jäi imekombel ellu vaid tüdruk ise. Cleo elab koos oma väikevenna ja vanaemaga ning tal on kirg klassikalise muusika ja klaverimängu vastu. Ühel ööl koos oma sõbrannaga järjekordselt linnas pidutsedes kohtub ta salapärase endast vanema mehega. Sellest algab tema rännak tragöödiast taastumiseni.

Film on toodetud Belgias, linastub hollandi keeles koos eestikeelsete subtiitritega ning kestab 105 minutit.

Vaata treilerit: https://youtu.be/qdzwqSFhxqQ 

Osta pilet: https://www.justfilm.ee/movie/cleo/

Sihitu

See film on mõeldud kõigile spordisõpradele. “Sihitu” räägib loo kolmest ekstreemsportlasest, kes vallutavad lumelauatades mägesid. Bryan Iguchi, Jeremy Jones ja Travis Rice on oma ala legendid ja liigutavad inimvõimete piire. Meeste ohtlik katsumus on kaasahaarav ja köidab ilmselt ka nende meeli, kes suured ekstreemspordihuvilised pole.

Film linastub DOC@Just programmis, on toodetud USAs, linastub inglise keeles ning kestab 90 minutit.

Vaata treilerit: https://youtu.be/6PDiQL1-XpU 

Osta pilet: https://www.justfilm.ee/movie/sihitu/

Inimloomus

Film kõigile teadushuvilistele. CRISPRi avastamine ja selle tehnoloogia on avanud ukse geenide ümberkirjutamiseks, haiguste ravimiseks ja beebide disainimiseks. See avastus aga tõstatab mitmed eetikaküsimused. Dokumentaalis võtavad sõna nii teadlased, kes CRISPRi avastasid, perekonnad, keda see mõjutab ja bioenergeetikud, kes selle tehnoloogia piire katsetavad.

Film linastub Teadus360 programmis, on toodetud USAs, linastub inglise keeles koos eestikeelsete subtiitritega ning kestab 107 minutit.

Vaata treilerit: https://youtu.be/cC1rLzlbgkg 

Osta pilet: https://www.justfilm.ee/movie/inimloomus/

PS! Kui nende filmisoovituste seast midagi enda jaoks ei leidnud, saad tutvuda filmiprogrammidega nendel linkidel:

Just Filmi programm: https://www.justfilm.ee/a-z/

PÖFFi programm: https://poff.ee/filmid/

Tänavu kuuluvad Just Filmi žüriisse lausa kaks meie kooli õpilast! Joonas Väli 9.c klassist ja Maili Kukke G1RO klassist. Edu!

Põnevaid filmielamusi!

Artikli pani kokku Anna Kristina Pihlakas, G2 RO

Kasutatud pildid:

https://www.abc.net.au/news/image/10123076-4×3-940×705.jpg
https://images.filmfestival.be/image/filmfest/960-650/19-2161_cover.jpg
https://poff.ee/2019WP/wp-content/uploads/kodulehe_baasi/F_6_Roadless.jpg
https://85j2vhd5w7-flywheel.netdna-ssl.com/wp-content/uploads/HNcas9.jpg

Anu Kell: “Alguses mõtlesin, et ma õpetajana ikkagi surra ei taha.”

Pärast mitmeid meile ja üritusi ühist aega leida suutsin lõpuks tegusa eesti keele õpetaja Anu Kellaga maha istuda ning väikese intervjuu teha. Vestlesime õpetajaks olemisest, eesti keelest noorte seas ning loomulikult ka veidi tõest ja õigusest.

Kui kaua Te siin õpetajana töötanud olete?

13 aastat, mitte eluaeg, aga siiski piisavalt kaua, et tunnen ja armastan seda kooli.

Kuidas see eesti keele õpetaja amet tuli üldse? Kas tahtsite kogu aeg saada õpetajaks?

Ei, jumala pärast mitte. See tuli täiesti juhuslikult, mis näitabki, et sa võid õppida mida iganes, aga elu lihtsalt paneb asjad paika. Ma mitte kunagi oma elus ei mõelnud selle peale, et tahaksin õpetajaks saada. Tahtsin alguses tegelikult ajakirjanikuks saada, aga seda oleks pidanud õppima Tartus, kuid oma suhteliselt mõtlematu otsuse pärast noorelt mehele minna otsustasin jääda Tallinnasse ja minna Tallinna Ülikooli. Õppimise käigus käisin praktikal Pelgulinna Gümnaasiumis ning sealses kunstiklassis olid hästi erksa vaimuga õpilased. Seal ma tundsin esimest korda, et ma täiega naudin seda, mida teen.

Paari aasta pärast mõtlesin, et ma ikkagi õpetajana surra ei taha, et peaksin vahetama eriala nii kaua, kuni olen veel noor ja äge ja suudan midagi veel teha. Siis ma töötasingi ühe aasta Eesti Vähiliidu noorte tervisekasvatuse projekti juhina, väga peen amet! Käisin näiteks noortele rääkimas, kui kahjulik on suitsetamine (muide, suitsetamine on minu silmis kõige mõttetum tegevus maailmas siiani). Samaaegselt töötasin veel Õllesummeri toimkonnas, sain kõrvalt ajakirjaniku tööd ka teha Linnalehte ja see kõik oli väga huvitav. See oli rõõmus aasta, aga ma sain ühe aastaga aru, et see oli ikkagi väga väga vale otsus, et ma koolist ära tulin. Ja kui Saue kooli direktor tegi mulle ettepaneku tagasi tulla, ei mõelnud ma hetkegi.

Selline ära käimine mingisuguses vanuses on tegelikult väga kasulik. Tean ka teisi õpetajaid, kes alguses tohutu vaimustusega tööle tulevad, kuid siis tekib tüdimus. Siis käidki korraks ära, teed midagi muud ära ning tagasi tulles saad aru, et see on ikkagi töö, mida sa tahad teha. Ma otsin ka praegu uusi väljakutseid, see omadus viis mind ka näiteks Reaalkooli ja olen Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi juhatuse liige, aga kõige selle kõrvalt tean kindlalt, et õpetajatöö on ainus, mida ma päriselt tahan teha. Pole midagi parata – ilmselt ma siiski pean leppima mõttega, et suren õpetajana. Aga see mõte ei hirmuta mind enam.

Oli just kõige eestilikuma sõna võistlus, mis on Teie meelest kõige eestilikum sõna?

Ma mõtlesin tükk aega selle peale. Sõnajalaõis oli tegelikult üks minu valikutest, see on väga hea sõna. Esiteks on seal õ-täht, mis on eesti keelele iseloomulik ning samuti on ta kõlaliselt ilus sõna. Teiseks minu meelest sõnajalaõis iseloomustab eestlast ja kogu eestlase olemust väga hästi, sest eestlased on väga rahulolematud ja üritavad kogu aeg midagi leida, mida nad tegelikult ei leia. Sõnajalaõis on ka selline, mida polegi võimalik leida.

Kas on ka mingi sõna, mis on kõige koledam eesti keeles Teie arvates?

Ma ei teagi… Näiteks taristu pole suurem asi sõna, aga samas selle eelmine vorm infrastruktuur pole sugugi parem.

Kas Teil lemmikraamatut on?

Ühte kindlat lemmikut välja tuua ei ole võimalik. On mitmeid autoreid, kes mulle väga meeldivad, raamatuid samuti. Mulle väga meeldib näiteks Hugo “Hüljatud”, kuna see raamat lihtsalt kannab neid väärtusi, mida mina pean hästi oluliseks: õiglus, ausus, julgus vabaduse ja oma sõna eest seista ning kogu see romantiline õhustik sobib mulle samuti. Mulle meeldib ka Goethe “Faust” väga, aga ka näiteks Dan Browni “Inferno”, mis on seikluslik, toetub renessansiaja kultuurisümbolitele ning on seotud ka väga eetiliste tänapäeva probleemidega. Eesti kirjandusest meeldib mulle Jaan Kross väga, ka eelkõige seetõttu, et tema raamatud on seotud eestlaste kultuuriloolise taustaga. On raamatuid, mida ikka aeg-ajalt võtan jälle kätte ja loen uuesti, aga sellist ühte sada protsenti kindlat lemmikut on raske nimetada.

Mis teeb ühest teosest hea teose?

Eks see on muidugi individuaalne, mida keegi raamatust otsib. Mina kindlasti ei otsi raamatust ainult actionit, aga minu arvates peab seal siiski olema positiivses mõttes pinge. Midagi sellist, et oleks huvitav seda lugeda ja tahad teada, mis edasi saab. Kuidas seda pinget tekitada, eks see ongi hea kirjaniku tunnus.

Heaks näiteks on Tammsaare. Tema raamatud ei ole ju mingid action-raamatud, kogu tegevustik on masendav ja sünge, aga on eestlasi kõnetanud juba sadakond aastat. Ka Tanel Toomi filmis on see pinge tajutav ja tuntav.

Tammsaare ei meeldi võibolla nendele tänapäeva inimestele, kes ei viitsi süveneda, kuna temasse peab süvenema. Mulle meeldivad raamatud, mille lugemisele tuleb kaasa mõelda. Ma ei mäleta nii väga, kuidas Tammsaare mulle noorena meeldis, aga ma teda kindlasti lugesin, kuna ma olen kõikidest oma eksamikirjanditest tulnud Tammsaarega läbi. Ehk Tammsaare vähemalt kõnetas mind ja ma olen talle väga tänulik, et ta mind kõikidest eksamitest läbi aitas, eriti sellel ajal, kui pidi kirjutama igasugust poliitilist jama.

Nii et Teie arvates on Tanel Toomi film pigem hea?

Jaa, mulle meeldis ja enamikele mu tuttavatele samuti meeldib. On üksikud inimesed, kellele ei meeldi, aga ma olen tähele pannud, et need inimesed, kellele ei meeldi, on need, kellel on tekkinud mingisugune oma kuvand loetud tekstist. Paljud on öelnud, et on üllatunud, et Andres on nii kuri, et Tanel Toom on teinud temast mingisuguse naisepeksja, kuid tegelikult on see kõik juba Tammsaarel olemas. Raamatut lugedes jääb küll pigem mulje, et Pearu on halb ja Andres on hea, kuid tegelikult muutuski Andres järjest kurjemaks. Tanel Toom ise ütles ka, et ta oli selleks valmis, et eestlastel on juba romaanist “Tõde ja õigus” oma kuvand olemas, mis on kõikidel erinev. Ükskõik, mida ta teeb, kellelegi on see ikka vastumeelne. Minu meelest on see film aga hästi tehtud. Esiteks ongi seal see pinge ning teiseks on Toom valinud oma vaatepunkti, teinud sellest Andrese ja Pearu loo, Indreku näiteks on täiesti välja jätnud. See on tema valik ja minu meelest hea. Mulle väga meeldisid ka loodusvaated ja aastaaegade vaheldumine, mis seal näha oli.

Kellega Te kõige rohkem samastute sellest raamatust?

Oi, ei tahaks küll kellegagi samastuda. Paraku ma siiski kardan, et kõige rohkem Andresega, sest temal on väga palju eestlasele iseloomulikke jooni: jonnakus ja sihikindlus ja soov ennast iga hinna eest surnuks töötada, mis on tegelikult ka minus olemas. Kuigi tegelikult ei tahaks väga samastuda, tahaks pigem olla mõistuspärasem ja ma loodan, et ma ei ole ka nii kuri kui Andres. Tolle aja naistel polnud palju võimalusi, mul on hea meel, et ma sel ajal ei pidanud elama. Ma ei ole kindlasti nii õrn ja naiselik nagu Krõõt, ennast küll nii helgeks ei pea, kui tema on. Andresel on aga mingi eesmärk ning ta väga sihikindlalt töötab selle eesmärgi nimel, lõpuks on pettunud, kui ta selle eesmärgini ei jõua, mis on kõik ääretult eestlaslik. Sellepärast ongi see teos nii oluline, et Tammsaare on oma terava kirjanikusilmaga suutnud puudutada eestlaslikku põhiolemust. Kas me tahame või ei taha, eestlane on selline. See on meie lugu, me ei saa seda kuidagi eitada.

Mis Te arvate, kui kauaks seda eesti keelt üldse jätkub? Paratamatult räägitakse selle ära kadumisest, kuna see on nii “väike” keel.

Kuid see väike keel on kestnud sajandeid ega ole eriti suuremaks ega väiksemaks aja jooksul muutunud. Kreutzwald oli juba 19.sajandi keskel, kui ta “Kalevipoja” kirjutas, kindel, et eesti keel püsima ei jää ja kirjutaski eepose, et siis oleks olemas mingi arhiivis olev dokument, mis näitab, et selline keel on kunagi olnud. Õnneks ei olnud tal õigus, kuna eesti keel on siiamaani olemas ja kestab. Mina ei kuulu tegelikult nende pessimistide hulka, kes arvavad, et eesti keel täiesti ära kaob. See muidugi paratamatult muutub, seda ei saa eitada. Igal aastal räägitakse ka seda, et laulupeo traditsioon on hääbumas ja noori see ei huvita, kuid iga kord on laulupeol jälle pilt hoopis teistsugune. Nii kaua kui püsivad meie jaoks olulised verstapostid, siis ma ei näe põhjust, miks eesti keel peaks kuhugi kaduma, vähemalt minu eluaja jooksul kindlasti mitte.

Kas eesti haridussüsteem on piisavalt eesti keele põhine?

Ei, kindlasti mitte. Kindlasti võiks olla üks lisakursus eesti kirjandusele. See, mis on praegu riiklikult koolides ette nähtud, on kindlasti liiga vähe, sest mina näen kirjanduses väga olulist rolli inimeseks kasvamisel ning see on palju olulisem kui see, kas ja kui hästi inimene oskab mingeid muid aineid. Eesti keel ja kirjandus ei ole isegi nagu aine, see on väärtuste baas, mille kaudu kujuneb inimene ise ja tema empaatiavõime. Kirjandus on ka ühiskonna peegel, mille kaudu tunnetad paremini oma juuri, oma kultuuri. Sellepärast ongi kirjandus üks olulisemaid aineid.. Mis muidugi ei tähenda, et teised ained ei oleks olulised, aga inimeseks olemine on ju kõige olulisem. Sellele võiks rohkem tähelepanu pöörata, kuna me eelkõige kasvatamegi ju inimesi. 12. klassis on riikliku õppekava järgi ainult üks tund kirjandust nädalas, mida selle 45 minutiga teha jõuab? Ma ei jõua suud lahtigi teha või rääkima hakata. Õnneks meie koolis on kirjandusele ka 12. klassis rohkem mahtu antud.

Kas noorte keelekasutus on halb?

Noh, on lohakas jah ning hästi palju tuleb inglise keelt sisse küll. Kuid kui sellega tööd teha, siis 12.klassi lõpuks saame oma õpilased nii kaugele, et nad saavad aru, milline on korrektne keelekasutus. Ma teen väga selget vahet ka kirja- ja kõnekeelel. Keegi ei suuda kogu aeg ainult korrektselt rääkida ja selle jaoks ongi kõnekeel, aga sa pead olema vähemalt võimeline teatud hetkedel end ümber lülitama ja teadma, mis on korrektne.

Kui ma loen eesti keele riigieksami kirjandeid, siis need mind küll kurvastavad. On siiski väga palju noori, kes ei huvitu millestki ning kasutavad ka emakeelt väga lohakalt. Kui inimene on 12 aastat koolis käinud, siis ta võiks suuta kirjutada millestki enamast kui oma mobiiltelefonist või Austraaliasse tööle minemisest. Õnneks on siiski palju ka teistsuguseid noori, ka meie koolis, ja nendega on rõõm töötada.

Kui pikalt Te oma materjale teete?

See on väga erinev, ei oska täpselt öelda tundides või nii. Ma ütleks, et materjalide koostamine ja kontrolltööde kokku panemine on kõige huvitavam osa eesti keele õpetaja tööst, siis otsid erinevatest kohtadest huvitavaid materjale kokku. Kuigi on ka teisi huvitavaid asju. Näiteks õpilaste tööde parandamine teatud piirides on huvitav, näha seda, kuidas minu räägitud jutt on õpilasele pärale jõudnud ja kuidas tõlgendatakse erinevaid teoseid.

Kumb on parem, Reaalkool või GAG?

Oi-oi, sellele pole küll võimalik vastata, see on sama, nagu küsida ühe ema käest, kumba oma lastest ta rohkem armastab. Minu jaoks on need kaks kooli mõlemad väga olulised. Ja mul on omadus kiinduda kõikidesse oma õpilastesse nii, et ei suuda neist kuidagi lahti lasta. Küllap jätkub minu südames ruumi nii GAG kui Reaali õpilaste jaoks, olen selles kindel.

Küsimustele vastas: Anu Kell

Intervjueeris ja küsimused koostas: Anni-Liis Prangli

G5 vaba lava

Foto: Luisa Vilo (TRK)

Koostas: Johanna-Maria Poell

10. mail toimus Tallinna Inglise Kolledžis juba mitmendat-setmendat korda G5 Vaba Lava.

Eelmisel reedel kogunesid Tallinna Inglise Kolledži kammersaalis noored nii kesklinna koolidest kui ka väljastpoolt, et kaeda teiste oskusi ja/või esitleda oma varjatud talente.

Kokku esines vaba laval 14 erinevat koosseisu. Näha sai nii rahvatantsu kui ka cheerleader’eid, kuulata noorte omakirjutatud laule ja ka rohkem- või vähemtuntud artistide loomingu cover’eid. Vaatamata reede õhtule oli TIKi kammersaal rahvast pungil ning publikust puudust ei tekkinud.

Gustav Adolfi Gümnaasiumist esinesid vaba laval G2 PR-IN õpilane Maria Tähe, kes esitas kuulajatele omaloomingulise pala, ja G2 MAT-IN suunal õppiv Kristjan Madis Kask, kes astus üles kollektiivi “Saatana sõjapeenis” liikmena.

G5 on Tallinna kesklinna koole ühendav organisatsioon, mis koondab enda alla Tallinna Reaalkooli, Tallinna 21. Kooli, Tallinna Prantsuse Lütseumi, Tallinna Inglise Kolledži ja Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilasi.

Ausõna toimetus rõhutab, et uute G5 sündmuste kohta jagatakse alati infot ka GAG sotsiaalmeedia kanalites (nt instagramis @gustavadolf1631) ning soovitab kõigil GAGi õpilastel ka edaspidi G5 üritustel osaleda.


Foto: Luisa Vilo (TRK)
Foto: Luisa Vilo (TRK)
Foto: Luisa Vilo (TRK)

Parima suve ootuses

Foto: Hannelore Karmel Juurikas

Aasta tagasi kl 14:57 istusin kooli 4. korruse õppekeskuses, arvutis minu ees oli avatud lehekülg www.malev.ee ning mina vaatasin kannatamatult kella, vajutasin pidevalt “värskenda” lehte ning ootasin, millal need kolm pikka minutit täis tiksuvad.

Ning siis äkitselt oligi kell saanud 15:00. Nüüd hakkas aeg liikuma senisest vähemalt umbes 7 korda kiiremini. Täitsin registreerimisankeedi ära nii kiiresti, kui võimalik, endal närvid püsti ja süda sees tagumas, ning vajutasin “saada ära” nupule. Sama tegid aga veel üle tuhande noore üle Tallinna, mistõttu mu avaldus kuidagi teele ei tahtnud minna. Seega vajutasin seda ja “refresh” nuppu kordamööda veel vähemalt 4 minutit, kuni viimaks täidetud ankeet ikkagi ära saadetud sai. Need olid igatahes mu aasta kõige pingelisemad 10 minutit.

Järgnesid umbkaudu kolm passiivselt ärevat nädalat, mille jooksul sai korduvalt mõlgutatud ja teiste kandideerijatega jagatud mõtteid stiilis “ma niii loodan, et ma sain rühma!” ja “mida ma oma suvega küll siis peale hakkan, kui ma malevasse ei saa??”, kuni lõpuks, ühel päikesepaistelisel kolmapäeval maikuu lõpus sain vene keele tunni ajal kõne ühelt tundmata numbrilt. Julgemata õpetaja Erichit omavolilise klassist väljumisega segada, jätsin sellele tol hetkel vastamata, kuid vahetunni saabudes helistasin tagasi. Nagu auväärt lugeja juba aimata võib, oli tegu ühega minu eelmise suve kahest rühmajuhist, kellelt kuulsin kõige ilusamad viis sõna: “Oled pääsenud RMK Elistvere malevarühma!”

Ja nii sai alguse mu elu kõige ilusam suvi. Või, kuna kõik mõjutab kõike ja suvele järgneb sügis, sügisele talv ja nii edasi, peaksin ehk ütlema, et nii sai 2. mai 2018 kõige pingelisematest kümnest minutist alguse seni kõige parem aasta minu elus.

Malev ei ole mitte ainult võimalus teha paar nädalat tööd ja selle eest natuke raha teenida, kuigi jah, seda ka muidugi.

Malev on vabadus; malev on julgus olla see, kes oled. Malev on inimesed, kes saavad omaks juba peale mõnetunnist bussisõitu Tallinnast ööbimiskohta.

Malev on südamest naerdes põrandale kägarasse vajumine, selle vahele õhku ahmimine ja suutmatus püsti tõusta.

Malev on säravad naeratused, tugevad kallistused või käesurumised, ja paratamatult ka kerge melanhoolia, mida tunned, kui kaks-kolm erilist nädalat läbi saavad ning on aeg taas tavalise tsiviil-linnaelu juurde tagasi pöörduda. Samas on malev ka mõistmine, et sõprus ja siseringinaljad jäävad kestma ka kauaks peale nende paari nädala lõppemist.
Malev on kõik need väikesed kiiksud ja veidrused erinevate inimeste juures ning nendega arvestama õppimine. Malev on sõbrad ja  kogukond, malevarühm justkui pisike väike kommuun. Oma.

Malev on võrkpalliservid ja lõkkesuitsust läbi imbunud riided; rattarühma puhul kümned, kui mitte sajad läbi vändatud kilomeetrid. Malev on sisukad vestlused ja pikaleveninud maffia-mängud; särgid-püksid-sokid-põlvikud. Iga malevakogemus on erinev ja minu malevakogemuse juurde kuulub ka puhkepäeval karu jälgedes matkamine ning kell viis hommikul skatepark’is perekonnavalssi tantsimine.

Igal juhul väidan, et malev on üks suur seiklus.

Seega, armas GAGikas, kui Sa õpid 6.-12. klassis ning ei ole oma suve veel täielikult ära sisustanud ja kui Sa kahtled, kas võtta vastu see seiklus või ei, kas minna malevasse või mitte, siis siin on Sulle märk. See on vihje, et ole täna kell 15:00 arvuti ees.

Vali eelnevalt välja rühm, sõltuvalt vanusest ja huvidest kas linnasisene või -väline, samuti tutvu enne tööülesannetega. Mõtle, mida teha tahad: kas heakorratöid, taastada soosid, korjata marju, panna püsti telklaagreid, teenindada restoranis või tanklas. Samuti on sel aastal mitu teemarühma: leidub nii riigikaitse, rahvatantsu, muusika kui ka improteatri suunitlusega rühmi. Milleteemaline seiklus sind enim köidab?

Vali välja. Siin on see võimalus. Ja täna, veidi enne kella 15-t ole valmis.

Usun, et Sa ei kahetse.

Malevas näeme!

Armastusega

Johanna-Maria Poell

12. d

Reeded tuleviku nimel

Autor: Johanna-Maria Poell

Eelmise nädala neljapäeval, 14. märtsil seisin koos teiste abiturientide ja G2-astme gümnasistidega Mederi saalis ning laulsin emakeelepäeva aktuse lõpus juba ammu pähe kulunud koolilaulu sõnu:

See vana koolimaja armas

meil meelest eal ei unune.

Sa seisnud sellel kohal kaua

ja seisad teist nii kaua veel.“

Kooli hoone on seisnud sellel kohal juba 13. sajandist ning alates 1631. aastast on siin järjepidevalt haridust antud. See maja seisab sellel kohal ilmselt tõepoolest vähemalt teist nii kaua veel (ma vähemalt loodan, ei taha ära sõnuda muidugi), aga kas selles majas mitmesaja aasta pärast ka inimesi kohtab?

Ilmselt küll, kuna Keskkonnaagentuur prognoosib 2100. aastaks Läänemere veetaseme tõusu vaid umbes meetri võrra¹. See tähendab, et Gustav Adolfi kool naljalt ära ei upu.

Küll aga võime küsimuse, kas inimesi mõnesaja aasta pärast mõnel praegu tihedalt asustatud alal veel kohata võib, esitada mõne teise piirkonna kohta, ja siis ei pruugi vastused enam nii rõõmustavad olla.

Kliimamuutustega kaasnevad tormid, üleujutused, kõrbestumine ja merevee taseme tõus toovad lisaks liikide väljasuremisele ja inimpopulatsiooni eeldatavale langusele kaasa kliimapõgenikud, globaalse migratsioonikriisi. IPCC (ÜRO Valitsustevahelise Kliimamuutuste Paneeli) hinnangul võib maailmas aastaks 2050 olla 150 miljonit kliimapõgenikku.²

Kuigi kliima soojenemise kohta on IPCC koostanud mitmeid raporteid, mis peaksid olema valitsustele abiks kliimapoliitikate ja -otsuste väljatöötamisel, kuna neis on välja toodud lai teaduslik taust ja võimalikud kliimastsenaariumid koos mõjuhinnangutega³, on Maa keskmine temperatuur jätkuvalt tõusmas, muutusi ei paista. Nii võibki vabalt juhtuda, et mõni teine koolimaja mõnes teises maailma regioonis jääb tühjaks ning ununeb kunagiste õppurite meelest. Saab jäädavalt ajalooks.

Halvimat on võimalik siiski ära hoida, seda juhul, kui võimalikult kiiresti tegutsema hakata. Väga mitmed noored on keskkonnamuutuste ja planeedi tuleviku pärast mures. Laiema avalikkuse tähelepanu on globaalsele soojenemisele toonud keskkonnaaktivist Greta Thunberg, 16-aastane rootsi neiu, kes 2018. aasta augustis, tol ajal 15-aastasena Rootsi parlamendihoone ees kliimastreiki alustas. Tüdruk seisis kolm nädalat igal koolipäeval Riksdagi ees, eesmärgiga juhtida tähelepanu kliimamuutustele. Pärast üldvalimisi on rootslanna streikinud igal reedel. Aktivist on võtnud kasutusele moto “Fridays for Future” (reeded tuleviku nimel), ta tugineb oma väljaütlemistes teadusele ning on nomineeritud Nobeli preemiale. ⁴

Thunbergi eeskujul on tuhanded noored üle maailma hakanud sarnaseid rahumeelseid meeleavaldusi korraldama.

15. märtsil, eelmisel reedel toimus ülemaailmne koolistreigi aktsioon, milles osales Thunbergi andmeil üle 1,4 miljoni inimese 2083-s kohas 125-st riigist⁵. YouthStrike4Climate Eesti osakonna eestvedamisel toimusid rahumeelsed meeleavaldused Tallinnas Toompeal ja Tartus Raekoja ees. Samuti streigiti Paide keskväljakul.
Rahumeelse meeleavalduse eesmärgiks oli juhtida avalikkuse ja poliitikute tähelepanu inimtekkelistele kliimasoojenemisele.

Eesti kliimastreike koondav ühendus YouthStrike4Climate Eesti tõi meeleavalduste Facebook’i ürituste postituses välja noorte nõudmised:

“➡️Kliimakriisiga tegelemine ja keskkonna hoidmine peab olema Eesti poliitikas prioriteediks. See peab kajastuma ka kõigi erakondade programmides ning selles osas tuleb sõlmida ühiskondlik lepe.

➡️Võimuorganid, nii Eestis, Euroopas kui ka mujal maailmas, peavad võtma ette konkreetseid tegusid, et kindlustada kõigile turvaline tulevik, kus globaalne soojenemine ei ületaks 1.5 kraadi murdepunkti.

➡️Valitsus peab esitama plaani, mis seda tagab ja mida nad on seadusega kohustatud täitma. Sellega seoses tuleb Eestis lõpetada põlevkivi kaevandamine ja kasutamine elektrienergiaks ning minna nii kiiresti kui võimalik üle taastuvenergiale.”

Selleks, et oma vaadete eest seista, muutsin minagi päev peale emakeeleaktusel koolilaulu laulmist oma igapäevase hommikuse jalutuskäigu (Balti jaamast mööda Suur-Kloostri tänavat Gustav Adolfi Gümnaasiumisse) marsruuti ning kõndisin hoopis parlamendihoone ette. “Klii-ma-streik! Maa ei ole prügikast!” skandeeriti meeleavaldusel trummilöökide saatel. Kõnesid pidasid nii kooliõpilased, õpetajad kui ka doktorandid.

Toompeal võis Riigikogu ees seismas näha ligi 700 noort. Veidi üle neljakümne neist olid Gustav Adolfi Gümnaasiumist, peamiselt võis kohata gümnasiste G1- ja G2-kooliastmetest ning 12. d klassi koos õpetaja Jaak Juskega, kes õpilaste eestvedamisel ühiskonnaõpetuse tunni ühiskonnaelu endaga sidunud olid, kuid ka põhikooliõpilasi.

Õpilasesinduse president Karl-Sten Kõrgmaa ütles, et teda motiveeris reedel kooli asemel Toompeale minema mure tuleviku pärast: “asi ei ole ainult kliimasoojenemises, asi on ka liigses prügis, mida ookeanid täis on ja mitmetes teistes loodusega seotud ülemaailmsetes probleemides, millega ei tegelda piisavalt.” Noormees lisas, et lisaks andis talle protestile minekuks tõuke risk, et peagi loodavasse valitsusse pääseb kliimasoojenemist tühiseks probleemiks pidav erakond. G2-RO õpilane toonitas, et kindlasti ei olnud tema mineku põhjuseks õppetöö vältimine.

G1 PR-IN õpilane Triinu-Liis ütles, et temale toob külmavärinaid mõte, et kui tema peaks kunagi lapsevanemaks saama, ei pruugi tema lapsed kunagi teada saada, mis on puhas õhk, loodus, meri ja neli aastaaega Eestis. “Inimene käitub Maal, nagu kuuluks see talle, aga see, et teda (inimesi) kõige rohkem on, ei tähenda, et võib teiste liikide heaolu lihtsalt unustada ja hakata metsi maha raiuma. See ei ole okei ja kui keegi midagi kiiresti ei muuda, siis mis meist kõigist saab? Selleks, et midagi muutuks, läksingi streikima.”

G1-astme õpilane Laura (nimi muudetud) lisas, et teda motiveeris osalema vanemate generatsioonide poolne kliimasoojenemise ning reostuse pidev alavääristamine ning tähtsusetuks pidamine.

Eesti kliimastreikide korraldajad on lubanud streikimist jätkata ka tulevastel reedetel. Küsimuse peale, kas meie kooli noored plaanivad ka järgmistel nädalatel Toompeale protestima minna, vastati erinevalt.

Karl-Sten sõnas, et kasvõi õppetöö tõttu ta seda päris igal nädalal võimalikuks ei pea. “Küll aga lähen siis, kui ametis on uus valitsus ning nad ei näita märkigi sellest, et midagi muutuma hakkab,” lisas ta. Samuti lubas ta osaleda järgmisel ülemaailmsel aktsioonil, mis toimub mai lõpus, “sest nii saame saata sõnumi ka Euroopa Liidule ning suurriikidele.”

Ka Laura nõustus, et igal reedel osalemist ta tõenäoliseks ei pea, kuid samas lubas, et 15. märtsi streik ei jäänud kindlasti tema viimaseks.

Triinu-Liis ütles, et sooviks väga tulevikus võimalikult sageli uuesti meelt avaldama minna, kuid et tal ei ole seda ilmselt võimalik teha kogunevate põhjuseta puudumiste tõttu. “Kliima ja loodus on mulle väga olulised, kuid samuti on haridus ja nende vahel valima sundimine ei ole minu arvates õige.”

Kell 11 helisesid meeleavaldusel sajad äratuskellad, mille eesmärk oli sümboolselt poliitikuid üles äratada ning neid keskkonnale senisest enam tähelepanu pöörama suunata. Noored olid ärkvel, nad olid äratajateks. Võib loota, et peagi ärkavad kõik, sõltumata vanusest ja erialast, ning hakkavad koos tegutsema. Et globaalne soojenemine väheneks. Et võimalikult vähe loodust kannataks. Et üle maailma võimalikult vähe maju tühjaks jääks. Tuleviku nimel.

¹ http://www.klab.ee/kohanemine/wp-content/uploads/sites/4/2016/04/2016-04-07-KAUR_Lopparuanne.pdf

² https://maailmakool.ee/kliimamuutused/

³ https://www.envir.ee/et/IPCC

https://www.theguardian.com/world/2019/mar/11/greta-thunberg-schoolgirl-climate-change-warrior-some-people-can-let-things-go-i-cant

https://www.instagram.com/p/BvEC1r9BG9Q/

Mis on Changemakers Academy ja miks on seda vaja?

Kahe aastaga on Changemakers Academy inspireerinud noori panustama enam kui 12 000 tundi, et aidata sotsiaalsetel ettevõtetel edu saavutada. Ometi teavad programmist vähesed noored ning osalejakohtadele pürgijaid on tunduvalt vähem kui võiks.

Changemakers Academy (CA) on kolmandat aastat toimuv noorteprogramm, mille käigus lahendavad nii eesti kui ka vene keelt kõnelevad noored tiimides sotsiaalsete ettevõtete probleeme. Programm kestab kaks kuud ja algab ettevõtte probleemi leidmisega, seejärel pakutakse välja lahendus ning viiakse see ka ellu. Vahepeal toimuvad koolitused ja vahevõistlused nagu inspiratsioonipäev, mis sel aastal noored Narva viis. Kõige paremini ja aktiivsemalt hakkama saanud tiim võidab auhinnareisi Londonisse.

Ometi tundub, et hiljuti Eesti Vabaühenduste Liidu aasta innustaja auhinna ning haridus- ja teadusministeeriumi noorsoo aasta teo võitnud programm on oluliselt ebapopulaarsem kui võiks. Selle hooaja 102 kohale kandideerijaid oli kokku vaid 172, kui samas oleks võinud arvata, et ainuüksi võimalus Londonit külastada motiveerinuks rohkemaid noori. Tekib küsimus, kas meie noored on vähemotiveeritud, laisad või pole info nendeni jõudnud?

Programmi algataja ja eestvedaja Erkki Kubberi eesmärgiks on noortesse süstida kohusetundlikkust ja proaktiivsust. Programmi missiooniks nende Facebooki-lehel on aidata igaühel programmist osa võtval inimesel saavutada oma täielik potentsiaal, seeläbi olla võimeline realiseerima oma maksimaalseid võimeid ning saavutamaks endale omaseid eesmärke elus.

Kui probleem ongi meie noortes, näib programm olevat ideaalne viis neid motiveerida ning süstida neisse kohusetundlikkust ja eneseusku lisaks kõikidele programmi käigus saadavatele kogemustele, oskustele ning teadmistele. Samuti soodustab CA vene- ja eestikeelsete noorte omavahelist suhtlust, mis võib Tuleviku-Eesti ühiskonna ühtsemaks muuta.

Ka ettevõtete jaoks on CA oluline. Programmis osalevad ettevõtted kuuluvad sotsiaalsete ettevõtete võrgustikku (SEV). Nende eesmärgiks ei ole lihtsalt kasumi teenimine, vaid ka panustamine heategevusse või ühiskondliku probleemi lahendamisse. töötajateks erivajadustega inimesed, teistes aga annetatakse raha või tooted abivajajatele.

SEVi kuuluvate ettevõtete panus heategevusse on mitmekülgne: lapsed, noored, vähekindlustatud jne. Panustamise suundi on palju, kuid paraku on kõigil üks ühine külg: neil on probleemid (nt vähene tuntus, puudus vahenditest), mis takistavad eesmärkideni jõudmist.

Seega, lisaks noorte kaasamisele ja motiveerimisele, annab Changemakers Academy sotsiaalsetele ettevõtetele võimaluse noortega koos kahe kuu vältel koostada turundusplaani, mis võib mõne nende probleemi lahendada. Probleemi lahendamine võimaldab oluliselt kiiremini jõuda enamate inimesteni ega eelda seejuures summasid, mida võivad sellise töö eest küsida professionaalsed turundusspetsialistid ja -nõustajad.

See aasta osales programmis mitu Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilast, kes oma tiimidega lahendusi aktiivselt ellu viivad. Finaalgaalal Lennusadamas, 2. märtsil, esitasid kõik 17 tiimi oma turunduslahendusi kuue minuti jooksul. Siis toimus rahvahääletus kolme parima valimiseks, samuti valis lemmiku žürii. Häälte lugemise ajal kuulutati välja žürii lemmik, kuulati esinejaid, kuulutati välja parima tiimi mängu top 6 (selle jaoks koguti punkte terve programmi vältel) ja anti välja Telia eriauhind. Rahva lemmikuteks kuulutati EBLARC, Heksagon ja Baguette, kes kõik said ühe minuti, et rääkida, miks peaks rahvas just nende poolt hääletama. Hääletamine toimus interneti vahendusel, kus Baguette sai 71 häält ning Heksagon ja EBLARC jäid 73 punktiga viiki. Et selgitada kahe hulgast rahava lemmik, korrati netipõhist hääletust kahe vahel ning rahva lemmikuks osutus EBLARC (nende ideega tutvu sellel lehel: https://www.facebook.com/changemakersacademysev/videos/365278627643172/?epa=SEARCH_BOX 

Loodetavasti kohtume tuleval Changemakers Academyl juba rohkemate motiveerituid GAG-i õpilastega.

Autor: Triinu-Liis Klein, G1 PR-IN

English Morning ’19

English Morning on iga-aastane ingliskeelne etendus, mida korraldab 11.a klass, see aasta siis esimest korda G2 PR-IN klass. Etendus toimub inglise keele nädala raames. Sellel aastal toimus see 8. veebruaril. Etendusele pole kunagi otseseid kriteeriumeid ette antud ning igal klassil on etendusest oma visioon.

Sellel aastal oli English Morningu etendus inspireeritud briti muusikast ja sarjast “Doctor Who”. Nagu juba aimata võib, siis rännati etenduses ajastust ajastusse. Peategelane ja G2 PR-INi klassijuhataja Henrik Salum satub plaadipoes kogemata kokku doctor Whoga ning saab enda valdusesse ajarändamismasina Tardise. Rännates läbi 70ndad, 80ndad ja 90ndad kohtub Salum erinevate briti tähtedega, alustades Annie Lennoxist ja Queenist ning lõpetades Nirvana ja Modern Talkinguga (viimane sattus Salumiga liigagi palju kokku). Lõpuks satuvad kõikidest kümnenditest pärit esinejad tagasi plaadipoodi ning laulavad lõpetuseks Doctor Who kitarri saatel loo “Wonderwall”.

Etendusele eelnesid arvukad pingsad proovid, eriti ööl vastu reedet, kui klass koolis ööbis. Saladuskatte all võib öelda, et alles viimastes proovides saime enamus asjad paika ja magama jõudsime alles kella kahe paiku. Hommikul kell pool kaheksa olid aga kõik ilusti kooli sööklas hommikupudru järjekorras ning juba kell 9.00 hakkas esimene etendus, mis möödus edukalt.

Pärast kolme etendust olime küll rampväsinud, kuid samas ülimalt õnnelikud, kuna saime palju positiivset tagasisidet ja tohutult hea kogemuse näitlemise ja klassiga koos töötamise osas. Hiljem võis veel mitu päeva kuulda, kuidas klassis keegi ümises „Purple rain“i või „You’re my heart, you’re my soul“i, isegi Salumile hakkas vist lõpuks Modern Talking meeldima.

Mainime ära inimesed, kes nägid selle etenduse jaoks tõesti palju vaeva ja väärivad kirjalikult ära mainimist ning suurt aplausi:

Jacqueline Elizabeth Lääne kirjutas kogu etenduse skripti ja oli lavastaja eest, Teele Sumeri oli talle suureks abiks;

Karl Kevin Ruul tegi ja lõikas kokku kõik videod ning hoolitses etenduse ajal selle eest, et kõik õigel ajal töötaks;

Hanna-Liise Tropp hoolitses meie vingete kostüümide eest;

Henrik Salum oli nõus laval näitlema ja tegi suurejoonelise rolli peategelasena;

loomulikult oli kogu näitetrupp suurepärane, seda nägid kõik oma silmaga!

Artikli autor: Anni-Liis Prangli