Anu Kell: “Alguses mõtlesin, et ma õpetajana ikkagi surra ei taha.”

Pärast mitmeid meile ja üritusi ühist aega leida suutsin lõpuks tegusa eesti keele õpetaja Anu Kellaga maha istuda ning väikese intervjuu teha. Vestlesime õpetajaks olemisest, eesti keelest noorte seas ning loomulikult ka veidi tõest ja õigusest.

Kui kaua Te siin õpetajana töötanud olete?

13 aastat, mitte eluaeg, aga siiski piisavalt kaua, et tunnen ja armastan seda kooli.

Kuidas see eesti keele õpetaja amet tuli üldse? Kas tahtsite kogu aeg saada õpetajaks?

Ei, jumala pärast mitte. See tuli täiesti juhuslikult, mis näitabki, et sa võid õppida mida iganes, aga elu lihtsalt paneb asjad paika. Ma mitte kunagi oma elus ei mõelnud selle peale, et tahaksin õpetajaks saada. Tahtsin alguses tegelikult ajakirjanikuks saada, aga seda oleks pidanud õppima Tartus, kuid oma suhteliselt mõtlematu otsuse pärast noorelt mehele minna otsustasin jääda Tallinnasse ja minna Tallinna Ülikooli. Õppimise käigus käisin praktikal Pelgulinna Gümnaasiumis ning sealses kunstiklassis olid hästi erksa vaimuga õpilased. Seal ma tundsin esimest korda, et ma täiega naudin seda, mida teen.

Paari aasta pärast mõtlesin, et ma ikkagi õpetajana surra ei taha, et peaksin vahetama eriala nii kaua, kuni olen veel noor ja äge ja suudan midagi veel teha. Siis ma töötasingi ühe aasta Eesti Vähiliidu noorte tervisekasvatuse projekti juhina, väga peen amet! Käisin näiteks noortele rääkimas, kui kahjulik on suitsetamine (muide, suitsetamine on minu silmis kõige mõttetum tegevus maailmas siiani). Samaaegselt töötasin veel Õllesummeri toimkonnas, sain kõrvalt ajakirjaniku tööd ka teha Linnalehte ja see kõik oli väga huvitav. See oli rõõmus aasta, aga ma sain ühe aastaga aru, et see oli ikkagi väga väga vale otsus, et ma koolist ära tulin. Ja kui Saue kooli direktor tegi mulle ettepaneku tagasi tulla, ei mõelnud ma hetkegi.

Selline ära käimine mingisuguses vanuses on tegelikult väga kasulik. Tean ka teisi õpetajaid, kes alguses tohutu vaimustusega tööle tulevad, kuid siis tekib tüdimus. Siis käidki korraks ära, teed midagi muud ära ning tagasi tulles saad aru, et see on ikkagi töö, mida sa tahad teha. Ma otsin ka praegu uusi väljakutseid, see omadus viis mind ka näiteks Reaalkooli ja olen Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi juhatuse liige, aga kõige selle kõrvalt tean kindlalt, et õpetajatöö on ainus, mida ma päriselt tahan teha. Pole midagi parata – ilmselt ma siiski pean leppima mõttega, et suren õpetajana. Aga see mõte ei hirmuta mind enam.

Oli just kõige eestilikuma sõna võistlus, mis on Teie meelest kõige eestilikum sõna?

Ma mõtlesin tükk aega selle peale. Sõnajalaõis oli tegelikult üks minu valikutest, see on väga hea sõna. Esiteks on seal õ-täht, mis on eesti keelele iseloomulik ning samuti on ta kõlaliselt ilus sõna. Teiseks minu meelest sõnajalaõis iseloomustab eestlast ja kogu eestlase olemust väga hästi, sest eestlased on väga rahulolematud ja üritavad kogu aeg midagi leida, mida nad tegelikult ei leia. Sõnajalaõis on ka selline, mida polegi võimalik leida.

Kas on ka mingi sõna, mis on kõige koledam eesti keeles Teie arvates?

Ma ei teagi… Näiteks taristu pole suurem asi sõna, aga samas selle eelmine vorm infrastruktuur pole sugugi parem.

Kas Teil lemmikraamatut on?

Ühte kindlat lemmikut välja tuua ei ole võimalik. On mitmeid autoreid, kes mulle väga meeldivad, raamatuid samuti. Mulle väga meeldib näiteks Hugo “Hüljatud”, kuna see raamat lihtsalt kannab neid väärtusi, mida mina pean hästi oluliseks: õiglus, ausus, julgus vabaduse ja oma sõna eest seista ning kogu see romantiline õhustik sobib mulle samuti. Mulle meeldib ka Goethe “Faust” väga, aga ka näiteks Dan Browni “Inferno”, mis on seikluslik, toetub renessansiaja kultuurisümbolitele ning on seotud ka väga eetiliste tänapäeva probleemidega. Eesti kirjandusest meeldib mulle Jaan Kross väga, ka eelkõige seetõttu, et tema raamatud on seotud eestlaste kultuuriloolise taustaga. On raamatuid, mida ikka aeg-ajalt võtan jälle kätte ja loen uuesti, aga sellist ühte sada protsenti kindlat lemmikut on raske nimetada.

Mis teeb ühest teosest hea teose?

Eks see on muidugi individuaalne, mida keegi raamatust otsib. Mina kindlasti ei otsi raamatust ainult actionit, aga minu arvates peab seal siiski olema positiivses mõttes pinge. Midagi sellist, et oleks huvitav seda lugeda ja tahad teada, mis edasi saab. Kuidas seda pinget tekitada, eks see ongi hea kirjaniku tunnus.

Heaks näiteks on Tammsaare. Tema raamatud ei ole ju mingid action-raamatud, kogu tegevustik on masendav ja sünge, aga on eestlasi kõnetanud juba sadakond aastat. Ka Tanel Toomi filmis on see pinge tajutav ja tuntav.

Tammsaare ei meeldi võibolla nendele tänapäeva inimestele, kes ei viitsi süveneda, kuna temasse peab süvenema. Mulle meeldivad raamatud, mille lugemisele tuleb kaasa mõelda. Ma ei mäleta nii väga, kuidas Tammsaare mulle noorena meeldis, aga ma teda kindlasti lugesin, kuna ma olen kõikidest oma eksamikirjanditest tulnud Tammsaarega läbi. Ehk Tammsaare vähemalt kõnetas mind ja ma olen talle väga tänulik, et ta mind kõikidest eksamitest läbi aitas, eriti sellel ajal, kui pidi kirjutama igasugust poliitilist jama.

Nii et Teie arvates on Tanel Toomi film pigem hea?

Jaa, mulle meeldis ja enamikele mu tuttavatele samuti meeldib. On üksikud inimesed, kellele ei meeldi, aga ma olen tähele pannud, et need inimesed, kellele ei meeldi, on need, kellel on tekkinud mingisugune oma kuvand loetud tekstist. Paljud on öelnud, et on üllatunud, et Andres on nii kuri, et Tanel Toom on teinud temast mingisuguse naisepeksja, kuid tegelikult on see kõik juba Tammsaarel olemas. Raamatut lugedes jääb küll pigem mulje, et Pearu on halb ja Andres on hea, kuid tegelikult muutuski Andres järjest kurjemaks. Tanel Toom ise ütles ka, et ta oli selleks valmis, et eestlastel on juba romaanist “Tõde ja õigus” oma kuvand olemas, mis on kõikidel erinev. Ükskõik, mida ta teeb, kellelegi on see ikka vastumeelne. Minu meelest on see film aga hästi tehtud. Esiteks ongi seal see pinge ning teiseks on Toom valinud oma vaatepunkti, teinud sellest Andrese ja Pearu loo, Indreku näiteks on täiesti välja jätnud. See on tema valik ja minu meelest hea. Mulle väga meeldisid ka loodusvaated ja aastaaegade vaheldumine, mis seal näha oli.

Kellega Te kõige rohkem samastute sellest raamatust?

Oi, ei tahaks küll kellegagi samastuda. Paraku ma siiski kardan, et kõige rohkem Andresega, sest temal on väga palju eestlasele iseloomulikke jooni: jonnakus ja sihikindlus ja soov ennast iga hinna eest surnuks töötada, mis on tegelikult ka minus olemas. Kuigi tegelikult ei tahaks väga samastuda, tahaks pigem olla mõistuspärasem ja ma loodan, et ma ei ole ka nii kuri kui Andres. Tolle aja naistel polnud palju võimalusi, mul on hea meel, et ma sel ajal ei pidanud elama. Ma ei ole kindlasti nii õrn ja naiselik nagu Krõõt, ennast küll nii helgeks ei pea, kui tema on. Andresel on aga mingi eesmärk ning ta väga sihikindlalt töötab selle eesmärgi nimel, lõpuks on pettunud, kui ta selle eesmärgini ei jõua, mis on kõik ääretult eestlaslik. Sellepärast ongi see teos nii oluline, et Tammsaare on oma terava kirjanikusilmaga suutnud puudutada eestlaslikku põhiolemust. Kas me tahame või ei taha, eestlane on selline. See on meie lugu, me ei saa seda kuidagi eitada.

Mis Te arvate, kui kauaks seda eesti keelt üldse jätkub? Paratamatult räägitakse selle ära kadumisest, kuna see on nii “väike” keel.

Kuid see väike keel on kestnud sajandeid ega ole eriti suuremaks ega väiksemaks aja jooksul muutunud. Kreutzwald oli juba 19.sajandi keskel, kui ta “Kalevipoja” kirjutas, kindel, et eesti keel püsima ei jää ja kirjutaski eepose, et siis oleks olemas mingi arhiivis olev dokument, mis näitab, et selline keel on kunagi olnud. Õnneks ei olnud tal õigus, kuna eesti keel on siiamaani olemas ja kestab. Mina ei kuulu tegelikult nende pessimistide hulka, kes arvavad, et eesti keel täiesti ära kaob. See muidugi paratamatult muutub, seda ei saa eitada. Igal aastal räägitakse ka seda, et laulupeo traditsioon on hääbumas ja noori see ei huvita, kuid iga kord on laulupeol jälle pilt hoopis teistsugune. Nii kaua kui püsivad meie jaoks olulised verstapostid, siis ma ei näe põhjust, miks eesti keel peaks kuhugi kaduma, vähemalt minu eluaja jooksul kindlasti mitte.

Kas eesti haridussüsteem on piisavalt eesti keele põhine?

Ei, kindlasti mitte. Kindlasti võiks olla üks lisakursus eesti kirjandusele. See, mis on praegu riiklikult koolides ette nähtud, on kindlasti liiga vähe, sest mina näen kirjanduses väga olulist rolli inimeseks kasvamisel ning see on palju olulisem kui see, kas ja kui hästi inimene oskab mingeid muid aineid. Eesti keel ja kirjandus ei ole isegi nagu aine, see on väärtuste baas, mille kaudu kujuneb inimene ise ja tema empaatiavõime. Kirjandus on ka ühiskonna peegel, mille kaudu tunnetad paremini oma juuri, oma kultuuri. Sellepärast ongi kirjandus üks olulisemaid aineid.. Mis muidugi ei tähenda, et teised ained ei oleks olulised, aga inimeseks olemine on ju kõige olulisem. Sellele võiks rohkem tähelepanu pöörata, kuna me eelkõige kasvatamegi ju inimesi. 12. klassis on riikliku õppekava järgi ainult üks tund kirjandust nädalas, mida selle 45 minutiga teha jõuab? Ma ei jõua suud lahtigi teha või rääkima hakata. Õnneks meie koolis on kirjandusele ka 12. klassis rohkem mahtu antud.

Kas noorte keelekasutus on halb?

Noh, on lohakas jah ning hästi palju tuleb inglise keelt sisse küll. Kuid kui sellega tööd teha, siis 12.klassi lõpuks saame oma õpilased nii kaugele, et nad saavad aru, milline on korrektne keelekasutus. Ma teen väga selget vahet ka kirja- ja kõnekeelel. Keegi ei suuda kogu aeg ainult korrektselt rääkida ja selle jaoks ongi kõnekeel, aga sa pead olema vähemalt võimeline teatud hetkedel end ümber lülitama ja teadma, mis on korrektne.

Kui ma loen eesti keele riigieksami kirjandeid, siis need mind küll kurvastavad. On siiski väga palju noori, kes ei huvitu millestki ning kasutavad ka emakeelt väga lohakalt. Kui inimene on 12 aastat koolis käinud, siis ta võiks suuta kirjutada millestki enamast kui oma mobiiltelefonist või Austraaliasse tööle minemisest. Õnneks on siiski palju ka teistsuguseid noori, ka meie koolis, ja nendega on rõõm töötada.

Kui pikalt Te oma materjale teete?

See on väga erinev, ei oska täpselt öelda tundides või nii. Ma ütleks, et materjalide koostamine ja kontrolltööde kokku panemine on kõige huvitavam osa eesti keele õpetaja tööst, siis otsid erinevatest kohtadest huvitavaid materjale kokku. Kuigi on ka teisi huvitavaid asju. Näiteks õpilaste tööde parandamine teatud piirides on huvitav, näha seda, kuidas minu räägitud jutt on õpilasele pärale jõudnud ja kuidas tõlgendatakse erinevaid teoseid.

Kumb on parem, Reaalkool või GAG?

Oi-oi, sellele pole küll võimalik vastata, see on sama, nagu küsida ühe ema käest, kumba oma lastest ta rohkem armastab. Minu jaoks on need kaks kooli mõlemad väga olulised. Ja mul on omadus kiinduda kõikidesse oma õpilastesse nii, et ei suuda neist kuidagi lahti lasta. Küllap jätkub minu südames ruumi nii GAG kui Reaali õpilaste jaoks, olen selles kindel.

Küsimustele vastas: Anu Kell

Intervjueeris ja küsimused koostas: Anni-Liis Prangli

G5 vaba lava

Foto: Luisa Vilo (TRK)

Koostas: Johanna-Maria Poell

10. mail toimus Tallinna Inglise Kolledžis juba mitmendat-setmendat korda G5 Vaba Lava.

Eelmisel reedel kogunesid Tallinna Inglise Kolledži kammersaalis noored nii kesklinna koolidest kui ka väljastpoolt, et kaeda teiste oskusi ja/või esitleda oma varjatud talente.

Kokku esines vaba laval 14 erinevat koosseisu. Näha sai nii rahvatantsu kui ka cheerleader’eid, kuulata noorte omakirjutatud laule ja ka rohkem- või vähemtuntud artistide loomingu cover’eid. Vaatamata reede õhtule oli TIKi kammersaal rahvast pungil ning publikust puudust ei tekkinud.

Gustav Adolfi Gümnaasiumist esinesid vaba laval G2 PR-IN õpilane Maria Tähe, kes esitas kuulajatele omaloomingulise pala, ja G2 MAT-IN suunal õppiv Kristjan Madis Kask, kes astus üles kollektiivi “Saatana sõjapeenis” liikmena.

G5 on Tallinna kesklinna koole ühendav organisatsioon, mis koondab enda alla Tallinna Reaalkooli, Tallinna 21. Kooli, Tallinna Prantsuse Lütseumi, Tallinna Inglise Kolledži ja Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilasi.

Ausõna toimetus rõhutab, et uute G5 sündmuste kohta jagatakse alati infot ka GAG sotsiaalmeedia kanalites (nt instagramis @gustavadolf1631) ning soovitab kõigil GAGi õpilastel ka edaspidi G5 üritustel osaleda.


Foto: Luisa Vilo (TRK)
Foto: Luisa Vilo (TRK)
Foto: Luisa Vilo (TRK)

Parima suve ootuses

Foto: Hannelore Karmel Juurikas

Aasta tagasi kl 14:57 istusin kooli 4. korruse õppekeskuses, arvutis minu ees oli avatud lehekülg www.malev.ee ning mina vaatasin kannatamatult kella, vajutasin pidevalt “värskenda” lehte ning ootasin, millal need kolm pikka minutit täis tiksuvad.

Ning siis äkitselt oligi kell saanud 15:00. Nüüd hakkas aeg liikuma senisest vähemalt umbes 7 korda kiiremini. Täitsin registreerimisankeedi ära nii kiiresti, kui võimalik, endal närvid püsti ja süda sees tagumas, ning vajutasin “saada ära” nupule. Sama tegid aga veel üle tuhande noore üle Tallinna, mistõttu mu avaldus kuidagi teele ei tahtnud minna. Seega vajutasin seda ja “refresh” nuppu kordamööda veel vähemalt 4 minutit, kuni viimaks täidetud ankeet ikkagi ära saadetud sai. Need olid igatahes mu aasta kõige pingelisemad 10 minutit.

Järgnesid umbkaudu kolm passiivselt ärevat nädalat, mille jooksul sai korduvalt mõlgutatud ja teiste kandideerijatega jagatud mõtteid stiilis “ma niii loodan, et ma sain rühma!” ja “mida ma oma suvega küll siis peale hakkan, kui ma malevasse ei saa??”, kuni lõpuks, ühel päikesepaistelisel kolmapäeval maikuu lõpus sain vene keele tunni ajal kõne ühelt tundmata numbrilt. Julgemata õpetaja Erichit omavolilise klassist väljumisega segada, jätsin sellele tol hetkel vastamata, kuid vahetunni saabudes helistasin tagasi. Nagu auväärt lugeja juba aimata võib, oli tegu ühega minu eelmise suve kahest rühmajuhist, kellelt kuulsin kõige ilusamad viis sõna: “Oled pääsenud RMK Elistvere malevarühma!”

Ja nii sai alguse mu elu kõige ilusam suvi. Või, kuna kõik mõjutab kõike ja suvele järgneb sügis, sügisele talv ja nii edasi, peaksin ehk ütlema, et nii sai 2. mai 2018 kõige pingelisematest kümnest minutist alguse seni kõige parem aasta minu elus.

Malev ei ole mitte ainult võimalus teha paar nädalat tööd ja selle eest natuke raha teenida, kuigi jah, seda ka muidugi.

Malev on vabadus; malev on julgus olla see, kes oled. Malev on inimesed, kes saavad omaks juba peale mõnetunnist bussisõitu Tallinnast ööbimiskohta.

Malev on südamest naerdes põrandale kägarasse vajumine, selle vahele õhku ahmimine ja suutmatus püsti tõusta.

Malev on säravad naeratused, tugevad kallistused või käesurumised, ja paratamatult ka kerge melanhoolia, mida tunned, kui kaks-kolm erilist nädalat läbi saavad ning on aeg taas tavalise tsiviil-linnaelu juurde tagasi pöörduda. Samas on malev ka mõistmine, et sõprus ja siseringinaljad jäävad kestma ka kauaks peale nende paari nädala lõppemist.
Malev on kõik need väikesed kiiksud ja veidrused erinevate inimeste juures ning nendega arvestama õppimine. Malev on sõbrad ja  kogukond, malevarühm justkui pisike väike kommuun. Oma.

Malev on võrkpalliservid ja lõkkesuitsust läbi imbunud riided; rattarühma puhul kümned, kui mitte sajad läbi vändatud kilomeetrid. Malev on sisukad vestlused ja pikaleveninud maffia-mängud; särgid-püksid-sokid-põlvikud. Iga malevakogemus on erinev ja minu malevakogemuse juurde kuulub ka puhkepäeval karu jälgedes matkamine ning kell viis hommikul skatepark’is perekonnavalssi tantsimine.

Igal juhul väidan, et malev on üks suur seiklus.

Seega, armas GAGikas, kui Sa õpid 6.-12. klassis ning ei ole oma suve veel täielikult ära sisustanud ja kui Sa kahtled, kas võtta vastu see seiklus või ei, kas minna malevasse või mitte, siis siin on Sulle märk. See on vihje, et ole täna kell 15:00 arvuti ees.

Vali eelnevalt välja rühm, sõltuvalt vanusest ja huvidest kas linnasisene või -väline, samuti tutvu enne tööülesannetega. Mõtle, mida teha tahad: kas heakorratöid, taastada soosid, korjata marju, panna püsti telklaagreid, teenindada restoranis või tanklas. Samuti on sel aastal mitu teemarühma: leidub nii riigikaitse, rahvatantsu, muusika kui ka improteatri suunitlusega rühmi. Milleteemaline seiklus sind enim köidab?

Vali välja. Siin on see võimalus. Ja täna, veidi enne kella 15-t ole valmis.

Usun, et Sa ei kahetse.

Malevas näeme!

Armastusega

Johanna-Maria Poell

12. d

Reeded tuleviku nimel

Autor: Johanna-Maria Poell

Eelmise nädala neljapäeval, 14. märtsil seisin koos teiste abiturientide ja G2-astme gümnasistidega Mederi saalis ning laulsin emakeelepäeva aktuse lõpus juba ammu pähe kulunud koolilaulu sõnu:

See vana koolimaja armas

meil meelest eal ei unune.

Sa seisnud sellel kohal kaua

ja seisad teist nii kaua veel.“

Kooli hoone on seisnud sellel kohal juba 13. sajandist ning alates 1631. aastast on siin järjepidevalt haridust antud. See maja seisab sellel kohal ilmselt tõepoolest vähemalt teist nii kaua veel (ma vähemalt loodan, ei taha ära sõnuda muidugi), aga kas selles majas mitmesaja aasta pärast ka inimesi kohtab?

Ilmselt küll, kuna Keskkonnaagentuur prognoosib 2100. aastaks Läänemere veetaseme tõusu vaid umbes meetri võrra¹. See tähendab, et Gustav Adolfi kool naljalt ära ei upu.

Küll aga võime küsimuse, kas inimesi mõnesaja aasta pärast mõnel praegu tihedalt asustatud alal veel kohata võib, esitada mõne teise piirkonna kohta, ja siis ei pruugi vastused enam nii rõõmustavad olla.

Kliimamuutustega kaasnevad tormid, üleujutused, kõrbestumine ja merevee taseme tõus toovad lisaks liikide väljasuremisele ja inimpopulatsiooni eeldatavale langusele kaasa kliimapõgenikud, globaalse migratsioonikriisi. IPCC (ÜRO Valitsustevahelise Kliimamuutuste Paneeli) hinnangul võib maailmas aastaks 2050 olla 150 miljonit kliimapõgenikku.²

Kuigi kliima soojenemise kohta on IPCC koostanud mitmeid raporteid, mis peaksid olema valitsustele abiks kliimapoliitikate ja -otsuste väljatöötamisel, kuna neis on välja toodud lai teaduslik taust ja võimalikud kliimastsenaariumid koos mõjuhinnangutega³, on Maa keskmine temperatuur jätkuvalt tõusmas, muutusi ei paista. Nii võibki vabalt juhtuda, et mõni teine koolimaja mõnes teises maailma regioonis jääb tühjaks ning ununeb kunagiste õppurite meelest. Saab jäädavalt ajalooks.

Halvimat on võimalik siiski ära hoida, seda juhul, kui võimalikult kiiresti tegutsema hakata. Väga mitmed noored on keskkonnamuutuste ja planeedi tuleviku pärast mures. Laiema avalikkuse tähelepanu on globaalsele soojenemisele toonud keskkonnaaktivist Greta Thunberg, 16-aastane rootsi neiu, kes 2018. aasta augustis, tol ajal 15-aastasena Rootsi parlamendihoone ees kliimastreiki alustas. Tüdruk seisis kolm nädalat igal koolipäeval Riksdagi ees, eesmärgiga juhtida tähelepanu kliimamuutustele. Pärast üldvalimisi on rootslanna streikinud igal reedel. Aktivist on võtnud kasutusele moto “Fridays for Future” (reeded tuleviku nimel), ta tugineb oma väljaütlemistes teadusele ning on nomineeritud Nobeli preemiale. ⁴

Thunbergi eeskujul on tuhanded noored üle maailma hakanud sarnaseid rahumeelseid meeleavaldusi korraldama.

15. märtsil, eelmisel reedel toimus ülemaailmne koolistreigi aktsioon, milles osales Thunbergi andmeil üle 1,4 miljoni inimese 2083-s kohas 125-st riigist⁵. YouthStrike4Climate Eesti osakonna eestvedamisel toimusid rahumeelsed meeleavaldused Tallinnas Toompeal ja Tartus Raekoja ees. Samuti streigiti Paide keskväljakul.
Rahumeelse meeleavalduse eesmärgiks oli juhtida avalikkuse ja poliitikute tähelepanu inimtekkelistele kliimasoojenemisele.

Eesti kliimastreike koondav ühendus YouthStrike4Climate Eesti tõi meeleavalduste Facebook’i ürituste postituses välja noorte nõudmised:

“➡️Kliimakriisiga tegelemine ja keskkonna hoidmine peab olema Eesti poliitikas prioriteediks. See peab kajastuma ka kõigi erakondade programmides ning selles osas tuleb sõlmida ühiskondlik lepe.

➡️Võimuorganid, nii Eestis, Euroopas kui ka mujal maailmas, peavad võtma ette konkreetseid tegusid, et kindlustada kõigile turvaline tulevik, kus globaalne soojenemine ei ületaks 1.5 kraadi murdepunkti.

➡️Valitsus peab esitama plaani, mis seda tagab ja mida nad on seadusega kohustatud täitma. Sellega seoses tuleb Eestis lõpetada põlevkivi kaevandamine ja kasutamine elektrienergiaks ning minna nii kiiresti kui võimalik üle taastuvenergiale.”

Selleks, et oma vaadete eest seista, muutsin minagi päev peale emakeeleaktusel koolilaulu laulmist oma igapäevase hommikuse jalutuskäigu (Balti jaamast mööda Suur-Kloostri tänavat Gustav Adolfi Gümnaasiumisse) marsruuti ning kõndisin hoopis parlamendihoone ette. “Klii-ma-streik! Maa ei ole prügikast!” skandeeriti meeleavaldusel trummilöökide saatel. Kõnesid pidasid nii kooliõpilased, õpetajad kui ka doktorandid.

Toompeal võis Riigikogu ees seismas näha ligi 700 noort. Veidi üle neljakümne neist olid Gustav Adolfi Gümnaasiumist, peamiselt võis kohata gümnasiste G1- ja G2-kooliastmetest ning 12. d klassi koos õpetaja Jaak Juskega, kes õpilaste eestvedamisel ühiskonnaõpetuse tunni ühiskonnaelu endaga sidunud olid, kuid ka põhikooliõpilasi.

Õpilasesinduse president Karl-Sten Kõrgmaa ütles, et teda motiveeris reedel kooli asemel Toompeale minema mure tuleviku pärast: “asi ei ole ainult kliimasoojenemises, asi on ka liigses prügis, mida ookeanid täis on ja mitmetes teistes loodusega seotud ülemaailmsetes probleemides, millega ei tegelda piisavalt.” Noormees lisas, et lisaks andis talle protestile minekuks tõuke risk, et peagi loodavasse valitsusse pääseb kliimasoojenemist tühiseks probleemiks pidav erakond. G2-RO õpilane toonitas, et kindlasti ei olnud tema mineku põhjuseks õppetöö vältimine.

G1 PR-IN õpilane Triinu-Liis ütles, et temale toob külmavärinaid mõte, et kui tema peaks kunagi lapsevanemaks saama, ei pruugi tema lapsed kunagi teada saada, mis on puhas õhk, loodus, meri ja neli aastaaega Eestis. “Inimene käitub Maal, nagu kuuluks see talle, aga see, et teda (inimesi) kõige rohkem on, ei tähenda, et võib teiste liikide heaolu lihtsalt unustada ja hakata metsi maha raiuma. See ei ole okei ja kui keegi midagi kiiresti ei muuda, siis mis meist kõigist saab? Selleks, et midagi muutuks, läksingi streikima.”

G1-astme õpilane Laura (nimi muudetud) lisas, et teda motiveeris osalema vanemate generatsioonide poolne kliimasoojenemise ning reostuse pidev alavääristamine ning tähtsusetuks pidamine.

Eesti kliimastreikide korraldajad on lubanud streikimist jätkata ka tulevastel reedetel. Küsimuse peale, kas meie kooli noored plaanivad ka järgmistel nädalatel Toompeale protestima minna, vastati erinevalt.

Karl-Sten sõnas, et kasvõi õppetöö tõttu ta seda päris igal nädalal võimalikuks ei pea. “Küll aga lähen siis, kui ametis on uus valitsus ning nad ei näita märkigi sellest, et midagi muutuma hakkab,” lisas ta. Samuti lubas ta osaleda järgmisel ülemaailmsel aktsioonil, mis toimub mai lõpus, “sest nii saame saata sõnumi ka Euroopa Liidule ning suurriikidele.”

Ka Laura nõustus, et igal reedel osalemist ta tõenäoliseks ei pea, kuid samas lubas, et 15. märtsi streik ei jäänud kindlasti tema viimaseks.

Triinu-Liis ütles, et sooviks väga tulevikus võimalikult sageli uuesti meelt avaldama minna, kuid et tal ei ole seda ilmselt võimalik teha kogunevate põhjuseta puudumiste tõttu. “Kliima ja loodus on mulle väga olulised, kuid samuti on haridus ja nende vahel valima sundimine ei ole minu arvates õige.”

Kell 11 helisesid meeleavaldusel sajad äratuskellad, mille eesmärk oli sümboolselt poliitikuid üles äratada ning neid keskkonnale senisest enam tähelepanu pöörama suunata. Noored olid ärkvel, nad olid äratajateks. Võib loota, et peagi ärkavad kõik, sõltumata vanusest ja erialast, ning hakkavad koos tegutsema. Et globaalne soojenemine väheneks. Et võimalikult vähe loodust kannataks. Et üle maailma võimalikult vähe maju tühjaks jääks. Tuleviku nimel.

¹ http://www.klab.ee/kohanemine/wp-content/uploads/sites/4/2016/04/2016-04-07-KAUR_Lopparuanne.pdf

² https://maailmakool.ee/kliimamuutused/

³ https://www.envir.ee/et/IPCC

https://www.theguardian.com/world/2019/mar/11/greta-thunberg-schoolgirl-climate-change-warrior-some-people-can-let-things-go-i-cant

https://www.instagram.com/p/BvEC1r9BG9Q/

Mis on Changemakers Academy ja miks on seda vaja?

Kahe aastaga on Changemakers Academy inspireerinud noori panustama enam kui 12 000 tundi, et aidata sotsiaalsetel ettevõtetel edu saavutada. Ometi teavad programmist vähesed noored ning osalejakohtadele pürgijaid on tunduvalt vähem kui võiks.

Changemakers Academy (CA) on kolmandat aastat toimuv noorteprogramm, mille käigus lahendavad nii eesti kui ka vene keelt kõnelevad noored tiimides sotsiaalsete ettevõtete probleeme. Programm kestab kaks kuud ja algab ettevõtte probleemi leidmisega, seejärel pakutakse välja lahendus ning viiakse see ka ellu. Vahepeal toimuvad koolitused ja vahevõistlused nagu inspiratsioonipäev, mis sel aastal noored Narva viis. Kõige paremini ja aktiivsemalt hakkama saanud tiim võidab auhinnareisi Londonisse.

Ometi tundub, et hiljuti Eesti Vabaühenduste Liidu aasta innustaja auhinna ning haridus- ja teadusministeeriumi noorsoo aasta teo võitnud programm on oluliselt ebapopulaarsem kui võiks. Selle hooaja 102 kohale kandideerijaid oli kokku vaid 172, kui samas oleks võinud arvata, et ainuüksi võimalus Londonit külastada motiveerinuks rohkemaid noori. Tekib küsimus, kas meie noored on vähemotiveeritud, laisad või pole info nendeni jõudnud?

Programmi algataja ja eestvedaja Erkki Kubberi eesmärgiks on noortesse süstida kohusetundlikkust ja proaktiivsust. Programmi missiooniks nende Facebooki-lehel on aidata igaühel programmist osa võtval inimesel saavutada oma täielik potentsiaal, seeläbi olla võimeline realiseerima oma maksimaalseid võimeid ning saavutamaks endale omaseid eesmärke elus.

Kui probleem ongi meie noortes, näib programm olevat ideaalne viis neid motiveerida ning süstida neisse kohusetundlikkust ja eneseusku lisaks kõikidele programmi käigus saadavatele kogemustele, oskustele ning teadmistele. Samuti soodustab CA vene- ja eestikeelsete noorte omavahelist suhtlust, mis võib Tuleviku-Eesti ühiskonna ühtsemaks muuta.

Ka ettevõtete jaoks on CA oluline. Programmis osalevad ettevõtted kuuluvad sotsiaalsete ettevõtete võrgustikku (SEV). Nende eesmärgiks ei ole lihtsalt kasumi teenimine, vaid ka panustamine heategevusse või ühiskondliku probleemi lahendamisse. töötajateks erivajadustega inimesed, teistes aga annetatakse raha või tooted abivajajatele.

SEVi kuuluvate ettevõtete panus heategevusse on mitmekülgne: lapsed, noored, vähekindlustatud jne. Panustamise suundi on palju, kuid paraku on kõigil üks ühine külg: neil on probleemid (nt vähene tuntus, puudus vahenditest), mis takistavad eesmärkideni jõudmist.

Seega, lisaks noorte kaasamisele ja motiveerimisele, annab Changemakers Academy sotsiaalsetele ettevõtetele võimaluse noortega koos kahe kuu vältel koostada turundusplaani, mis võib mõne nende probleemi lahendada. Probleemi lahendamine võimaldab oluliselt kiiremini jõuda enamate inimesteni ega eelda seejuures summasid, mida võivad sellise töö eest küsida professionaalsed turundusspetsialistid ja -nõustajad.

See aasta osales programmis mitu Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilast, kes oma tiimidega lahendusi aktiivselt ellu viivad. Finaalgaalal Lennusadamas, 2. märtsil, esitasid kõik 17 tiimi oma turunduslahendusi kuue minuti jooksul. Siis toimus rahvahääletus kolme parima valimiseks, samuti valis lemmiku žürii. Häälte lugemise ajal kuulutati välja žürii lemmik, kuulati esinejaid, kuulutati välja parima tiimi mängu top 6 (selle jaoks koguti punkte terve programmi vältel) ja anti välja Telia eriauhind. Rahva lemmikuteks kuulutati EBLARC, Heksagon ja Baguette, kes kõik said ühe minuti, et rääkida, miks peaks rahvas just nende poolt hääletama. Hääletamine toimus interneti vahendusel, kus Baguette sai 71 häält ning Heksagon ja EBLARC jäid 73 punktiga viiki. Et selgitada kahe hulgast rahava lemmik, korrati netipõhist hääletust kahe vahel ning rahva lemmikuks osutus EBLARC (nende ideega tutvu sellel lehel: https://www.facebook.com/changemakersacademysev/videos/365278627643172/?epa=SEARCH_BOX 

Loodetavasti kohtume tuleval Changemakers Academyl juba rohkemate motiveerituid GAG-i õpilastega.

Autor: Triinu-Liis Klein, G1 PR-IN

English Morning ’19

English Morning on iga-aastane ingliskeelne etendus, mida korraldab 11.a klass, see aasta siis esimest korda G2 PR-IN klass. Etendus toimub inglise keele nädala raames. Sellel aastal toimus see 8. veebruaril. Etendusele pole kunagi otseseid kriteeriumeid ette antud ning igal klassil on etendusest oma visioon.

Sellel aastal oli English Morningu etendus inspireeritud briti muusikast ja sarjast “Doctor Who”. Nagu juba aimata võib, siis rännati etenduses ajastust ajastusse. Peategelane ja G2 PR-INi klassijuhataja Henrik Salum satub plaadipoes kogemata kokku doctor Whoga ning saab enda valdusesse ajarändamismasina Tardise. Rännates läbi 70ndad, 80ndad ja 90ndad kohtub Salum erinevate briti tähtedega, alustades Annie Lennoxist ja Queenist ning lõpetades Nirvana ja Modern Talkinguga (viimane sattus Salumiga liigagi palju kokku). Lõpuks satuvad kõikidest kümnenditest pärit esinejad tagasi plaadipoodi ning laulavad lõpetuseks Doctor Who kitarri saatel loo “Wonderwall”.

Etendusele eelnesid arvukad pingsad proovid, eriti ööl vastu reedet, kui klass koolis ööbis. Saladuskatte all võib öelda, et alles viimastes proovides saime enamus asjad paika ja magama jõudsime alles kella kahe paiku. Hommikul kell pool kaheksa olid aga kõik ilusti kooli sööklas hommikupudru järjekorras ning juba kell 9.00 hakkas esimene etendus, mis möödus edukalt.

Pärast kolme etendust olime küll rampväsinud, kuid samas ülimalt õnnelikud, kuna saime palju positiivset tagasisidet ja tohutult hea kogemuse näitlemise ja klassiga koos töötamise osas. Hiljem võis veel mitu päeva kuulda, kuidas klassis keegi ümises „Purple rain“i või „You’re my heart, you’re my soul“i, isegi Salumile hakkas vist lõpuks Modern Talking meeldima.

Mainime ära inimesed, kes nägid selle etenduse jaoks tõesti palju vaeva ja väärivad kirjalikult ära mainimist ning suurt aplausi:

Jacqueline Elizabeth Lääne kirjutas kogu etenduse skripti ja oli lavastaja eest, Teele Sumeri oli talle suureks abiks;

Karl Kevin Ruul tegi ja lõikas kokku kõik videod ning hoolitses etenduse ajal selle eest, et kõik õigel ajal töötaks;

Hanna-Liise Tropp hoolitses meie vingete kostüümide eest;

Henrik Salum oli nõus laval näitlema ja tegi suurejoonelise rolli peategelasena;

loomulikult oli kogu näitetrupp suurepärane, seda nägid kõik oma silmaga!

Artikli autor: Anni-Liis Prangli

Mis on sõprus ja mis armastus?

Käes on aasta kõige sõbralikum päev ehk sõbrapäev!!!

Küsisime meie kooli õpetajatelt, mis on nende arvates sõprus ja armastus.

Agu Ojasoo: “See on umbes nii nagu astmel üks ja astmel kaks. Enne peab olema selge astmel üks ehk olema peab sõprus. Teistpidi need asjad ei käi, et tekib armastus ja sõprust ei tekigi, siis ei kõlba see kuskile.”

Helina Reino: “No armastus…siin ma ikkagi ütleksin, et on molekulid mängus. Armumine on ikka kehakeemia. Teine on lugupidamine ja kiindumus. Sõprus ongi võib-olla omavahel sobivate inimeste vaheline vastastikune austus. Sõprus on ka sobivus. Aga armastust loeksin ma juba molekulaarseks protsessiks, kuigi sinna tahab käib ka muidugi austus ning kõike muud, sest ega me ei saa ju neid välistada, aga seal on ikka rohkem.”

Inna Graužiniene: “Sõber on sõber. Sa võid ta peale loota ja ta mõistab sind ka siis, kui sind on raske mõista. Mul ei ole palju sõpru. Olen teadlikult ka osa sõpru välistanud. Sõber mõistab sind ka siis kui sind on raske mõista, toetab sind ja annab sulle ka head nõu, mitte lihtsalt moe pärast ning muidugi proovin mina ka samaga vastata. Aga armastus, kes seda üldse teab, mis see armastus on. No noorest peast armumine… nii nagu mina ütlesin: “Armastus – see on kirgastumine” *naerab*. See lööb sulle nagu põmm pähe ja siis mingid aastad on sul selline armastus, kuid hiljem tuleb juba rahulik armastus.”

Jaak Juske: “Ma arvan, et sõprus on truudus ja armastus on kirg.”

Juta-Tiia Mägi: “Sõprus on midagi sellist, millele saab alati kindel olla ja millele saab toetuda, kui on raske. Sõber on see, kellele ma võin ka kell kolm öösel helistada, kui väga vaja on. Sõber on see, kes mõistab ja hindab mind, ka kõikide mu vigadega. Armastus… hmm… seda on väga raske defineerida. See on midagi väga ilusat.”

Kersti Kukk: “Ma arvan, et mõlemad on minu jaoks üsna sama. Hoolimine ja üksteise jaoks olemas olemine.”

Kristjan Salum: “Sõprus on see, kui saad kellegi peale loota, kedagi toetada ja ise toetusele loota ning teil on ka ühised huvid. Aga armastus on midagi rohkemat.”

Koidula Kangur (blond peamaja valvelaua daam): “Need on kaks ise asja – sõprusega võib tulla armastus, kuid võib ka erand olla. Sõprus võib olla ka näiteks mehega, et oled mehega ka väga hea sõber. Koolipõlves oli mul väga häid meessõpru, kes mind koolitöödes aitasid. Aga armastus on hoopis midagi muud, sest see on teistsugune mehe ja naise vaheline suhe. Mehed on veel paremad sõbrad kui naised, sest nemad peavad rohkem saladusi. Öeldakse, et mees ja naine ei saa sõbrad olla, kuid saab küll olla. Kui mina olin täisealine, kuid käisin veel koolis, siis mehe loal käis mul sõber külas, kellega koos me õppisime. Ta andsid mulle väga palju nõu ja oli tõesti sõber. Ma võisin talle kõiki oma muresid rääkida ning kellelegi ta midagi välja ei rääkinud, tüdrukud räägivad rohkem välja – see oli lihtsalt sõprus.”

Lilian Kippasto: “Sõprus on see, kui sa võid inimese peale alati loota. Armastus on see, kui ilma sõnadeta mõistetakse üksteist ja aidatakse, kasu saamata.”

Lisete Lige: “Kui niimoodi hästi kiiresti öelda, siis ma arvan, et tegelikult sõprus ja armastus on väga sarnased. Me kindlasti ei peaks ootama neist seda, mida me saame, vaid peaksime endalt küsima, mida meil on vastu anda ja siis toimivad nii sõprus kui ka armastus suhetes imeliselt.”

Merle Ilus: “See on nii raske küsimus… sõprus ja armastus… ma ei oskagi öelda.”

*Muusikaõpetaja Merle Ilusa arvates on kõige ilusam armastuslaul prantsuse filmist “Mees ja naine” (“Un homme et une femme” – režissöör Claude Lelouch).

Nele Raat: “Need on väga suured mõisted. No ma vastan väga trafaretselt, sest ega siin sellist ühtset ja õiget vastust, nagu üldse kunstilises elus, polegi. Ma tõmbaksin nende kahe mõiste vahele tegelikult võrdusmärgi või kaldkriipsu, et ei saa ju olla üht ilma teiseta. Pigem on see selline kooskõla, ühtehingamine või ühte jalga käimine. Sa võid olla oma armastatuga parim sõber ning selleks, et sul oleksid sõbrad, pead sa neid ikkagi ju armastama. Mõlema puhul on selline kokkukuuluvustunne.”

Rain Vellerind: “Sõprus on üks sulatatud juust, umbes nagu see merevaik. Siis ka tantsuansambel ja kui võtta seda laiemas plaanis, globaalselt, näiteks vene keeles, seal on sõprus ehk дружба tagurpidi absurd. Aga armastus… see on midagi keerulisemat. See võtab kohe sõnatuks. Ma pean mõtlema. Selle nimelist sulajuustu ei tule ette. Hea küll… võtame füüsika: ju see mingi energia ikka on. See on energia jäävuse seadus, et kui seda on, peab see millestki tekkima. Kui selle energia saaks näiteks Iru vanade soojuselektrijaamade põletamise asemel tööle rakendada, siis me saaks kõigepealt Eesti energiaprobleemid lahendatud ja tulevikus ka kogu maailma. Ma tean, mis see on, see on nagu tuumafüüsikas…te pole veel seda õppinud. Seal on olemas seoseenergia – vot armastus ongi üks selle erivorme, mis teatud mõttes on seotud sellise asjaga nagu massidefekt. Kui mass läheb kaduma, tuleb energia välja ja kui energia kaob, läheb mass välja – vot armastus on ka nii, et vahepeal kaob ära ning siis on energiat vähem, kuid siis ta jälle tuleb ja energiat on palju.”

Valdur Parašin: “Sõprus on pikaajaline suhe kahe inimese vahel, kes on üksteist kaua tundnud ja saavad üksteist usaldada. Armastus on natuke teistmoodi. See on ka pikaajaline sügavam tunne, kuid lisaks sõprusele tunnevad nad üksteise vastu ka külgetõmmet.”

Ülle Salumäe: “Mõlemad on tunded. Üks nendest on kirglikum – see on armastus. Mõlemat ühendab pühendumine.”

*Küsisime õpetaja Salumäelt ka tema lemmik armastusromaani, mille peale ta vastas, et on vale inimene sellele küsimusele vastamiseks, sest juba aastaid pole ükski armastusromaan tema öökapile sattunud. Salumäe: “Pakun välja sellise teose nagu Saint-Exupéry “Väike prints”, sest see räägib armastusest, hoolimisest ja sõprusest.”

Kui soovid teada, mida on öelda meie kooli kõige pisematel sõprusest, armastusest ja kassidest, kuula kindlasti ka meie uhiuut podcasti osa!

Autor – Maria-Elisabeth Lootus G2-RO

Kuldlõige 2019 – mis toimub lava taga?

Kellele ei meeldiks käia prestiižsetel üritusel, kuhu minnes saab teha uhke meigi, panna selga kõige ilusamad riideid ja kõrgeimad kontsakingad? On tõesti imetore, kuid tihtipeale kiputakse unustama, et kõige selle taga on töökad korraldajad ja usinad vabatahtlikud, kes annavad endast maksimumi eduka ürituse korraldamiseks. Sama lugu on disainerite ja modellidega: ka nemad valmistuvad ürituseks ette, täiustavad kõnnakut ja lihvivaid viimaseid detaile. Tahame teile, lugejaile, natuke neid uksi paotada. Siin on 10 asja, mida sa Kuldlõike korraldamisest teada võiksid:

1. Midagi ei juhtu iseenesest.

Publik võib küll laval näha sujuvat ja hästi organiseeritud liikumist, kus laval on kordamööda õhtujuhid, žüriiliikmed, kollektsioonid ja esinejad, aga selle taga on pidev korraldajatevaheline suhtlus ja toimuvast kolm sammu ees olemine. Kui esimese kollektsiooni esimene modell laval kõnnib, sätib lava taga end valmis juba neljandana lavale minev kollektsioon. Walkie-talkied on korraldajate suurimad sõbrad ja kui korraldajatel õnnestub hetkekski saali näha, on juba päev korda läinud.

2. Vabatahtlike tiim

Korraldajad küll teostavad palju, aga ükski üritus ei oleks võimalik ilma suurepärase vabatahtlike tiimita. Küll oli hakkajaid noori nii puhvetis, piletimüügis ja kontrollis ning abiks ruumide kordasättimises. Tugev põhi oli see, mis Kuldlõike külastajale nii meeldivaks tegi.

3. Saal püsti ja maha

Kuldlõige toimus meie oma suures võimlas, kuid ega modellid parkettpõrandal ei kõndinud ja külalised seinaäärsetel pinkidel ei istunud – saal tuli ehitada kibekiirelt üles ja sama usinalt ka maha lammutada, kuid see protsess algas juba varem. Paar kuud varem mõeldi välja saaliplaan, pandi paika istekohad ning muretseti vaibad ja toolid. Alles päev enne läks suuremat sorti ehitamiseks – vaibad rulliti maha, toolid pandi ritta, lavad pandi püsti ja diivanid toodi. Ning õhtul sama asi ümberpööratuna. Kõik selleks, et saal näeks šikk välja.

4. Toetajad

Toetajateta ei oleks Kuldlõige olnud mitte midagi. Nii esikolmik, žürii kui ka loosiauhindade võitjad said kõik midagi ürituse imelistelt toetajatelt. Samuti olid platsis ka GAG-i õpilasfirmad, kes kohapeal oma toodangut müüsid ja end tutvustasid. Toetajad aga ei tule niisama, nende otsimine on omaette protsess ja kunst. Et elus midagi saada, tuleb selle nimel tööd teha, aga õnneks Kuldlõike tiim seda ei kartnud ja toetajaid saime rohkem, kui oli oodata!

5. Valgus ja heli

Päris pimedas ruumis moedemonstratsiooni teha ei saa ehk terasem silm pani tähele ka valgustiimi saali tagaosas ja erinevaid prožektoreid, mis iga kollektsiooni omapäraseks tegid. Sama tiim vastutas ka heli eest: kollektsioonide taustaks lugu, pauside ajaks meeleolumuusika, esineja helitehnika ja õhtujuhtide mikrid olid kõik nende kätetöö. Kusjuures, tegemist oli enamjaolt meie oma kooli poistega. Ja nii ongi, kes palju teeb, see palju jõuab!

6. Modellide väljanägemine

Ükski kollektsioon pole täiuslik ilma õige jumestuse ja soenguteta. Nagu lavalt ilmselt näha oli, polnud meigid ning soengud mitte ainult au naturel, vaid näha sai nii kirjusid kujundeid, kinniseotud suid, klaassilmi kui ka lainetavaid juukseid. Just seepärast olid disainerite hullumeelsete ideede teostamiseks appi tulnud andekad grimmi- ja juuksurikooli õpilased, kes ka kõige ekstravagantsemate lookidega hakkama said. Nii nagu päris modelli töös, pidid modellid juba üsna varakult meigitooli istuma ning hiliste õhtutundideni paksu meigikihi all head välja nägema.

7. Viimane lihv enne lavale minekut

Täiesti tavaline vaatepilt on närvivapustuse äärel olev noor moelooja, kes vahetult enne lavale minekut oma modelli seelikusaba all niidi ja nõelaga ukerdab. Viimased kiired jõupingutused olid siiski seda väärt ja kõik kollektsioonid jõudsid oma täies hiilguses lavale.

8. Emotsioonid

Disainerid panustasid tohutult aega ja vaeva oma kollektsioonide loomisesse, mistõttu on ilmselge, et enne esimest (või juba mitmendat) lavaleminekut, on nii loojal kui ka mõnel modellil närvid püsti. Ärevuse maandamiseks kasutati mitmeid erinevaid meetodeid: kes tegi joogat, kes kuulas muusikat ja kes õmbles – kõigil omad viisid, kuid emotsioonid lavalt tulles olid täiesti vastupidised. Oli kuulda rõõmuhõiskeid ja naeru. “See oli kõige võimsaim tunne!” või “Tehtud!” olid laused, mida enim kuulda sai.

9. Kõik läheb hästi?

Nagu juba eelnevalt mainitud, olid paljud modellid juba varakult võimlamajas soengu järjekorras. Seal oodates oli näha, kuidas korraldajad ja vabatahtlikud väsinud silmade ning murelike nägudega vaikselt, kuid sihikindlalt ringi tuhisesid. Tiim oli kurnatud, sest seljataga oli ju kuudepikkune organiseerimine. Ka magamatus polnud neile võõras, sest saali kaunistati eelneval päeval hiliste õhtutundideni ja varahommikul jätkati tööga. Nii mõnelgi oli hirm, et Kuldlõikest tuleb täielik läbikukkumine. Lõppkokkuvõttes olid korraldajad vaatamata väsimusele väga uhked ja kergendunud, Kuldlõige tuli ju sel aastal veelgi parem kui eelmisel!

10. Labürint – ajurünnak ja universaalsus

Kõneledes peakorraldaja Lislotte Minejeviga (12.a) GAGi podcastis, selgus nii mõnigi huvitav fakt Kuldlõike kohta. Jutuks tuli ka kust tekkis teema “Labürint”. Lislotte rääkis, kuidas nad tegid korraldustiimiga ajurünnaku. Selleks, et teada saada, kuidas lõplik teema valiti ja mis tähendus on labürindil tegelikult, tuleb oodata järgmise podcasti ilmumiseni. Uues podcastis räägime Kuldlõike korraldamisest lähemalt – võlust, valust, lavatagusest elust ja paljust muust. Samuti kuulete Kuldlõike värske võitja Helen Tambla (8.b) muljeid moeshow toimumise päevast.

Foto: Markus Muide

Veel pilte Kuldlõikest leiad Instagramist https://www.instagram.com/kuldloige/ ja Facebookist https://m.facebook.com/kuldloigegag/ 

Autorid: Eglyd Marion Hirv ja Maria-Elisabeth Lootus G2-RO

Kotzebue eri: “Poliitika on see, kus inimesed arutavad asju ja on tähtsad inimesed nagu Taavi Aas.”

Laste suud ei valeta ehk tõe väljaselgitamiseks vestlesin vahvate 2.R klassi õpilaste Saskia, Amina, Aleksandri, Henri ja Antoniga koolist, Eestist, poliitikast, rahast ja armastusest. Neil oli nii mõndagi öelda:

Te olete täna nii lahedalt riides, kes te olete?

Täna on retropäev!

Mina olen Charlie Chaplin.

Ma ei mäleta enda nime… Aa jaa, Elvis Presley.

Mina olen tavaline kooliõpilane.

Mina ei oskagi öelda, retronaine äkki.

Kas teile meeldib koolis käia?

Jaa!

Aga miks?

Siin saab hästi õppida ja see on päris suur.

Siin on head sõbrad, siin saab süüa, saab õppida ennast targaks ja saab kunagi ülikooli ka minna.

Siin on hea haridus, head sõbrad ning tore on käia oma kahe vennaga samas koolis, sest kui midagi halba juhtub, siis saab kohe neile öelda.

Siin on head õpetajad.

See on kiusamisvaba kool.

Miks on vaja üldse koolis käia?

Et targaks saada.

Et täiskasvanuna teaksid kõiki asju.

Et sõpru saada.

Kui sa koolis ei käi, siis sa ei tea suurena, kuidas sõpradega käituda ja ei tea, kuidas elus üldse käituda. Näiteks, kui sa oled suurem ja sa pole korralikult õppinud raha lugema, siis sa ei saa poest midagi osta.

Mis on teie lemmiktund?

Kunst, eesti keel, loodus ja klassijuhataja tund.

Digitund, klassijuhatajatund.

Kunst, klassijuhatajatund, eesti keel.

Matemaatika ja kunst.

Digitund, inglise keel ja muidugi vahetund.

Mis on digitund?

Seal saab õppida arvutites programmeerima, saad õppida, kuidas suurena mingeid asju kirjutada, või nii. Kui sa tahad firmat teha, siis paned Excelisse oma firma nime ja saad seal kõiki asju teha. Mõnikord oleme iPadides ka ja mängime Kahooti.

Muidu mulle digitund väga ei meeldi, aga kui Kahooti saab mängida, siis on tore.

Vahepeal paneb õpetaja meile vahetunnis Just Dance’i ja siis saame tantsida ka.

Mis te oma koolimajast arvate? Mis on kõige parem asi selle kooli juures?

See on õppimiskallakuga kool ja mulle meeldib õppida.

Mulle meeldib viies korrus. Ma pole seal küll kordagi käinud, aga ma tean mis seal teha saab.

Mulle meeldib arvutiklassis ka asju teha.

Mulle meeldib koolis ka neljandal korrusel olev ronimissein.

Mis on teie pühapäeva lemmiktegevus?

Pühapäeviti käin maakodus ja olen enda sugulastega koos.

Vahepeal on Henri kodus, siis lähme koos parki.

Vahel, kui koolist on vaba aeg, siis ma ostan endale jäätist, kutsun sõbrannad külla või nemad kutsuvad mind külla.

Mulle meeldib talvel Nõmme lumepargis suusatamas käia. Nõmme lumepargis saab suusatada ka, mitte ainult lumelauda teha, aga ma tegin eelmine kord oma esimese lumelauameetri. No tegelikult ikka üle kümne meetri.

Kas teil on eeskujusid?

Minul on üks väga kuulus jalgpallur Neymar.

Minul on väga palju eeskujusid, aga õppimise suhtes on ikka minu vennad mulle eeskujuks.

Minul on meie õpetaja, sest ta on tark.

Minul on ema ja isa.

Kas teile meeldib Eestis elada? Miks?

Siin on palju lõbusaid tegevusi, see on väike ning siin võib igal pool oma sõpru kohata.

Mulle meeldib siin sellepärast, et siin on igad ilmad, kuna meist ülevamal pool on ainult külmemad kohad, siin ei ole ainult lumi ja külm. Ma ei tahaks elada ka seal maailma keskel, kuna seal on kogu aeg liiga palav. Meie maal on mõlemat, igat aastaaega, kuigi siin on ausalt öeldes külma natuke rohkem.

Kui ma eesti keelt ei oskaks, siis ma ei saaks oma väikse õe naljakaid nalju kuulda.

Teised maad on nii suured, et seal peab nii kaua autoga sõitma, aga Eestis saab Pärnusse ainult kaks tundi sõita.

Näiteks Ameerikas, kus mina ka ükskord reisil käisin, siis see on nii suur maa, et sa enam ei mäleta lõpuks kus mis koht on.

Kas on mõni koht, kus te tahaksite veel elada peale Eesti?

Mul on kindlasti Egiptus, kuna minu isa on egiptlane ja ma tahaks püramiide ka näha.

Minul on New York või Brasiilia. New York sellepärast, et mul on seal palju tuttavaid, Brasiilia sellepärast, et ma tahan näha Neymari.

Minul on Türgi. Natukene tahaks elada ka Saaremaal. Ma tean, et see pole välismaa, aga tahaks ikka seal elada.

Mina tahaks Hollywoodis elada.

Tai ja Türgi, kuna pärast seda, kui ma seal käisin, olen ma tahtnud sinna tagasi minna.

Oskate te mulle öelda, mis asi on poliitika? Mida teevad poliitikud?

Poliitika on see, kus inimesed arutavad asju ja on tähtsad inimesed nagu Taavi Aas.

Ma arvan, et poliitika on see, kus arutatakse, kas tuleb mingi uus seadus või räägitakse asjadest, mis viimati on juhtunud.

Mul ei ole selle teema kohta midagi öelda.

Poliitikud teevad otsuseid. Arutavad, mis on õige, mis on vale ja kui kuskil mingi jama tekib, siis nad arutavad mida ette võtta.

Poliitikud hääletavad.

Oskate mõnda poliitikut nimetada?

Jüri Ratas.

Mul oli sama vastus.

Mis on valimised?

Valimised on see, kus hääletatakse, mis seadus tuleb. Alguses arutatakse Riigikogus, enne valimisi ja kui valimised on, siis nad otsustavad, kas nad teevad selle seaduse või ei tee.

Valimised on sellised, kus inimesed tulevad ja valivad, mis erakonna eest nad hääletaksid ja milline erakond võiks saada… Eee… kuhugi.

See on selline asi, et kui keegi suure uhke teatri omanik palub neil midagi ette võtta selle teatriga, siis nad näiteks hääletavad, kas see teater on sellises olukorras, et seda peab tegema või ei ole vaja.

Milleks on vaja presidenti?

Et ta saaks öelda, kas tema on nõus, et mingi asi ehitatakse või et kas mingi seadus kehtib või ei kehti.

Et riiki pidada.

Et tähtsatel üritustel kõnet pidada või võistlusel auhindu jagada, aga muidu, jah, tegeleb ta riigi juhtimisega.

Kui sina oleksid president üheks päevaks, mida sa siis teeksid?

Ostaksin kõikidele lastele jäätist!

Kui esmaspäev oleks, siis ma vaataksin, mis need rasked tööd on ja siis annaksin kõikidele ühe vaba päeva, kuna minu meelest on kõik inimesed teeninud ära ühe vaba päeva nädalas. Aga ma kõikidele ka vaba päeva ei annaks. Ma võtaksin mõned inimesed, näiteks kaubikujuhid ja saadaksin nad otsima neid inimesi, kes tänaval elavad ja viiksin nad vaestekodusse. Kuna kõik vaesed inimesed ei jõua ise sinna vaestekodusse, siis ma saadaksin autod välja.

Minul oli peaaegu sama mõte, ainult et ma paneksin need vaesed hotelli elama.

Kui mina oleksin Eesti Vabariigi president kasvõi üheks päevaks, siis ütleksin ma kõikidele täiskasvanutele, et jätke töö ära ja tegelege oma lastega.

See oleks liiga raske töö minu jaoks.

Mina annaksin teistele raha.

Mina annetaksin ka raha, näiteks haiglatele.

Mina ostaksin veel riigi money eest välismaalt kasulikke asju, et need, kes ei saa reisida saaksid ka välismaalt lahedaid asju.

Mina teeksin nii, et mul oleks kaksteist korda aastas sünnipäev, igal kuul.

Kas raha on oluline?

On siis oluline, kui midagi on vaja osta, aga muidu pere on olulisem ja üldse on maailmas palju rohkem asju, mis on olulisemad, näiteks hing ja elamine. Rahaahneks ei tohi aga kunagi minna.

Muidugi on raha elu jaoks vaja, aga sa ei tohi sellega liiale minna. Kui sa ostad absoluutselt kõike, siis võib-olla sul lõpuks ei olegi raha. Siis sul on palju raskem. Muidugi ei ole raha  kõige tähtsam, aga seda on sul elu jaoks vaja, et süüa osta.

Raha ei ole küll kõige tähtsam asi, aga see on vajalik ka. Emad ja isad maksavad näiteks selle eest, et ühes majas elada.

Näiteks kui minna puhvetisse, siis on hea raha hoida ja osta midagi väikest, mitte et paned kõik ühele asjale.

Kellelegi ei meeldi ju kodutu olla. On ikka natukene raha vaja, et kodus elada ja mingeid asju maksta, aga mitte nii palju, et saaksid terve poe tühjaks osta.

Kõik asjad maksavad, isegi õhk, elektriarved ja sellised asjad.

Aga kas armastust on vaja? Mis on üldse armastus?

Armastus on see, kui keegi teineteist armastab ja perekond on koos.

Armastus on väga vajalik, kuna kui inimesed üksteist ei armastaks, oleks kõik inimesed juba ammu maa pealt pühitud. See on sellepärast, et kui armastust ei oleks, ei saaks ka lapsi ja ilma lasteta ei tule täiskasvanuid. Armastust on rohkem vaja kui raha, aga seda on vaja sama palju kui elu, sest ilma armastuseta ei oleks elu.

Lapsed ei saa ju tegelikult armastada teist last, kui ta just ei ole sinu vend või õde, sest sa ei saa ju temaga tegelikult abielluda. Ükskord me proovisime lasteaias panna ühte tüdrukut ja ühte poissi paari, planeerisime ja muretsesime kõik asjad, aga pulmad jäid ära.

Aga poisid, kas teie teate mis on armastus?

Mina ei oska sellel teemal rääkida.

Kindlasti teame, aga mitte nii hästi kui tüdrukud.

Kui pere on koos, siis on armastus.

Näiteks kui keegi sulle üldse ei meeldiks, siis nad oleksid üksteise peale kurjad  ja siis ei oleks armastust.

Küsimustele vastasid: Saskia Rebeka Vaarend, Amina Radi, Aleksander Rava, Henri Põder ja Anton Sookael.

Intervjueerija: Anni-Liis Prangli

Lucia-päev 2018 @GAG

Lucia-päev ehk eestipäraselt Luutsinapäev on tuntud kõige enam skandinaavlaste seas, pole ühtegi rootslast, kes seda iga-aastaselt 13. detsembril ei tähistaks. Lucia päev on algselt kristlik püha, mälestamaks Püha Luciat. Vana kalendri järgi tähistati Lucia-päeva aasta pimedaimal ööl, talvisel pööripäeval. Tavaliselt kujutatakse teda valges rüüs, punase ümber piha kantava vööga ja küünlapärjaga.

Foto: Trevor Carl Oskar Gerbjörn, G2 RO

Legendi järgi abistas 3. sajandil elanud Lucia katakombides end Rooma võimu eest varjavaid kristlasi toidu ja kõige muu vaja minevaga. Ta pani tee valgustamiseks endale pähe küünaldega pärja, niiviisi mahtus tema kätesse rohkem abivajajatele mõeldud varusid. Hiljem tapsid Lucia roomlased, sest ta ei olnud nõus kristlusest lahti ütlema ja niiviisi saigi temast ristiusu märter.

Lucia päeva tähistatakse GAGis igal aastal, mida korraldavad pühendunud rootsi keele 11. klassi õpilased. Proovidega alustatakse tavaliselt juba sügisest, kuna koolikaaslastele tahetakse tuua põnev ja suursugune aktus. Klassikaline Lucia-päeva tähistamine kujutab endast alati saali rongkäiguna sisenemist, kus eesotsas kõnnib, küünlapärg peas, püha Lucia, ja tema järel küünlaid käes hoidvad tüdrukud ja muidugi ka koonusmütsidega tähepoisid. Lauldakse tuntud Luciapäeva- ja muid jõululaule ning loetakse roostikeelset luulet.


Foto: Trevor Carl Oskar Gerbjörn, G2 RO

Selle aastane Lucia-päev üllatas oma uudse lähenemisega. G2 RO õpilased olid hakkama saanud pooletunnise näidendiga, kust ei puudunud laulvad näitlejad, tants, trall ning efektne lavakujundus. Etendati nimelt lugu, kuidas jõudis Itaaliast pärit Lucia Rootsi ning seal kohalike valgustajaks sai. Siiski, klassikat ei saa unustada ja nii järgnes minimuusikalile klassikaline Lucia-päeva pühalik laulmine. Kiiks jäeti siiski külge: Mederi saali siseneti tossu ja paugu saatel, justkui oleks taevast saabutud.

Gümnaasiumi 2. astme rootsi keele suund tõi see aasta koolikaaslastele kindlasti väga meeleoluka ja uudse Lucia-päeva aktuse, kuid kindel on, et pühalikkusega sai siiski, nagu kord ja kohus, kõigi hingi paitada. G2 RO tänab!

Foto: Trevor Carl Oskar Gerbjörn, G2 RO

Autorid : Anna Kristina Pihlakas ja Eglyd Hirv