Kallis on olla õpetaja
Miia-Mai Mäe G3PR-IN
2023. aasta 10. novembril korraldasid Eesti koolide õpetajad paaritunnise hoiatusstreigi. See lühike hoiatus tekitas kõneainet kogu riigis. Enne jõuluvaheaega hoiatati, et ega see pikaajaline streik ka olemata jää. Õpilased ootasid pigem huviga, et mis päriselt saama hakkab. Käesoleva aasta 22. jaanuaril algas õpetajate tähtajatu streik, mis sai avapaugu Toompeal, Riigikogu hoone ees korraldatud meeleavaldusega.
Aga mille pärast üldse meelt avaldati? Õpetajad on juba aastaid tundnud, et nende töökoormus, töötingimused ja töö eest teenitav palk ei ole omavahel kooskõlas. Õpetajate kõrval näevad sama ka õpilased, kes ka meie koolis meelsasti õpetajaid oma otsuses streikida toetasid. Me näeme igapäevaselt, kuidas õpetajad juba varajastel hommikutundidel koolimajas on, siis võib neid näha päeva jooksul tegelemas kõikvõimalike eripalgeliste ülesannetega, et kõikidele klassidele tegusaid ja huvipakkuvaid tunde anda, ja kuidas nad alles õhtupoolikutel koju tagasi jõuavad. Julgen siinkohal eeldada, et ega töö koju jõudmisega ei lõpe. Kontrolltööd vajavad siiski parandamist, ja mitmed õpetajad on vestluste käigus maininud, et see toimub ikka nende vabast ajast. Tsiteerin siinkohal ajalooõpetajat Indrek Riigorit, kes pidas meeleavaldusel ka kõne ning hiljem eraldi oma mõtteid jagas: ,,See (situatsioon) on kohati lootusetu. Aga ma olen alati öelnud, et õpetaja on selline, kes ei ela ega sure. Seega pole hullu, me elame edasi ja õpetamine jätkub. Kasvõi surmani.” Õpetaja on õpetaja ka koolist väljaspool, nagu ka õpilane on õpilane vabal ajal. Aga kui isegi väljaspool tööaega ei saa õpetajad tööülesandeid kõrvale jätta, siis on ju ilmselge, miks õpetajad ennast Eesti riigis alaväärtustatutena tunnevad.
Kuigi jutt oli tähtajatust ja potentsiaalselt nädalatepikkusest streigist, olid mõned õpetajad juba peale kolme päeva töörindel tagasi. Miks? Sest nende rahaline olukord lihtsalt ei lubanud rohkem streikida. Kahju, et isegi oma põhimõtete tõestamisel on omad piirid.
Pärast meeleavaldust jagas oma mõtteid ka Jaak Juske: ,,Aasta aega tagasi, parlamendivalimiste eel, lubasid kõik erakonnad üksteise võidu õpetajate palka tõsta. Ja nüüd on aeg need lubadused täide viia. Kuna valitsus ei ole seda teinud siis ongi õpetajad koondunud üheskoos ja korraldanud üleriigilise tähtajatu streigi niikaua, kuni nõudmised saavad täidetud. Eelkõige on õpetajatel soov, et sõlmitaks järgmiste aastate peale palgalepe.” Indrek Riigori mõtted olid sarnased: ,,Nad võiksid loomulikult midagi väga kiiresti teha. Aga ma just rääkisin poliitikutega ja nemad arvavad, et asi on nii põhimõtteliseks läinud, et teatud naisterahvas meie riigi eesotsas on otsustanud mitte järgi anda ja me ei tea tegelikult, mis sellest saab. Me pole hetkel väga lootusrikkad. Aga me oleme võitlusvalmid.”
Nüüd, kuu aega hiljem, on lepe jõus. Õpetajad said palgalisa! Keskmiselt lausa 17 eurot kuus…
Natuke närune number, kas pole? Me oleme eestlastena alati uhked, kui aeg-ajalt korraldatavatel PISA testidel oleme jälle eesotsas. Aga unustame mugavalt ära, mis töö nende tulemuste taga on. Igaüks õpib küll ise, kuid seda tavaliselt läbi õpetajate oskusliku juhendamise. Just nende abil, kes on õpetanud neid samu inimesi, kes küll suure suuga õpetajate palka tõsta lubasid, kuid seda päriselt teha ei suuda. 17 lisaeurot kuus ei ole kindlasti aus number kõige selle eest, mida õpetajad ühe riigi arenguks teevad. Õpetajad ja hariduse kvaliteet on pisikese rahvana meie kõige suurem ressurss ja viimasel ajal tundub, et see loodusvara on taastumatu.
Aina vähem noori inimesi näeb õpetajaametit atraktiivsena, sest kogu see töö ja vaev lihtsalt öeldes ei tasu ennast ära.
Mina arvan, et õpetajad ei peaks oma tahtmisest taganema. Mina, nagu ka suur osa meie kooli õpilasi, saan aru, kui väärtuslikud on kõik need teadmised, mis õpetajatel aastatega kinnistuvad ja mida nad isegi ebamugavates töötingimustes alati altid jagama on. Siinkohal jääb ainult loota, et mõni neist õpilastest, kes kogu tralli jaanuaris kaasa tegi, jõuab kunagi positsioonile, kus on reaalne võimalus asju parandada, mäletab kõiki neid õpetajaid, kes 12 aastat iga päev teda eluks ette valmistas, ning on piisavalt tugev, et päriselt õpetajate palku tõsta, töötingimusi parendada ja töötunde vähendada.
Jätan teid mõttega, mida jagas Jaak Juske: ,,Elagu õpetajad!”