Luulekonkurss “Kus mu süda on?”
Eesti Vabariigi 106. aastapäeva puhul korraldas AUSÕNA toimetus luulekonkursi “Kus mu süda on?”, kuhu saadeti kokku 9 luuletust, millest parimad on nüüd teie ees! Žürii valis välja ühe võitja ja kolm järgnevat parimat, keda kindlasti pidi esile tõstma. Hääletuskomisjon koosnes järgnevatest õpilastest: Marian Traus, Johanna Lisette Rohtma, Katarina Kuningas, Kreete Kallaste, Liis Kuusmann, Lisete Talvar. Et hääletus oleks ikkagi õiglane, olid kõik luuletuste autorid anonüümsed ning samuti ei osalenud žüriist keegi luulekonkursil.
Õdusat lugemist!
kuhu on kadunud taevasära,
traute
õnnejoovas pisaraojad?
kus on mu süda, hingevärav,
päikesesoojad helgemad ajad?
olen nad unustan’d küpsisekarpi,
mis puhkamas kodumaa mullas
kohta, kus lapsepõlv nii kiirelt ja vargsi
mööda vilksatas, mängis ja hullas
olen kaotanud kõrvust metsade muusika
hommikukaste karge kaja
külmun’d on maasikad ühes vanaema kruusiga
kõledaks jäänud viilkatustega maja
püüdes karata üle jaanilõkke
ehk leian kord ma tagasi tee
sumades pea ees mälestustejõkke
emamaa avali käte vahele
võibolla istun veel kunagi taas
rüübates kuuma mustsõstrateed
südames rahu, pragudeta vaas
palgeil memme paitused
(*AUSÕNA luulekonkursi “Kus mu süda on” võitja)
Kus mu süda on?
HH
Küsid sa mul, lumises vanalinnas,
kus ajalugu pulbitseb tulval.
Kus igal kivil on lugu,
iga maja sosistab saladust,
ja külma talvehommiku päikesekiir muudab kõik kullaks just.
Mu süda on aias,
õunapuude all,
kus kevaditi õied laotuvad nagu valge vaip.
Sügisel viljad raskeks muutuvad,
igas õunas peitub lapsepõlve maitse,
magus ja laitmatu.
Ja merekohin,
see igavene laul,
mis kõlab vanaema majas,
seal maal.
Lained, mis räägivad lugusid kaugelt,
mu süda kuulab, igatseb, tundes end osana sellest kõigest,
see on tal kaunis ja armas.
Nii on mu süda siin, seal, igal pool,
Eestimaa pinnal, kus iga paik on kallis.
See maa, mis hoiab mu juuri, mu mälestusi,
see on minu armastus, minu süda, minu kodu.
kaunis, kena, võrratu ja ilus
kõigest tüdruk
küll palju on neid sõnu mille
lahke puude pead mul siluks
kui vaid keegi pühendaks neid mulle
ma tean üht imekaunit neidu
kes aina sõnatuks mind viib
maailma eest poeb ta aina peitu
justkui lind kel haavata sai tiib
kuid sõnatuks on vale väide
kurnavalt kaunis on ta ilu
kuid ka õige poleks ükski näide
sest ega põhjendused vigu silu
kõige kauneim, mis siin ilmas
on haavad meie sees
ilu pole vaid vaataja silmas
vaid valus meid ootab ees
maarjamaa
carl
mu armsaim kodumaa
sind eales ei hülga ma
sinu künklikule maastikule on tindipliiatsiga kirjutatud
jöed
ojad
ja muud mulinad
oma südame sulle poetan sinu heldete käte vahele
sinu niiskesse mulda selle matan
koos rukkilille, pisara ja kasteheinaga
maarjamaa
mu armsaim kodumaa
sind eales ei hülga ma
sinu lapikule maale on kuhjunud
puid
pöösaid
metsi
oma südame sulle poetan sinu soiste järvede pöhja
sinu mageda merevee külge
selle kuusevaiguga kleebin
maarjamaa
mu armsaim kodumaa
sind eales ei hülga ma
sinu pöldudelt on tuul vötnud
heina
kaera
nisu
oma südame sulle poetan sinu külma lume sisse
sinu kargesse rahusse
selle jäätan vihmapiisaga
maarjamaa
mu armsaim kodumaa
sind eales ei hülga ma
mu süda igavesti kuulub sulle
ma loodan, et sa tead
24. veebruar 2022
Lisete Lige
(Eesti Vabariik 104 & Venemaa tung Ukrainasse)
Natuke kurblik ja valus on täna pidutseda.
Ei, mitte sellepärast, et üksinda kodus seda praegu laialt levivat pandeemiahaigust kannatan. See on veel väike kannatus võrreldes Sinu kannatustega.
Mõtlen hoopis, et pole veel oma elu ajal nii teravalt tundnud, et Su Suur Naaber nii suurejooneliselt 21. sajandist ajalooõpikut kirjutaks.
.
Aga täna on Sinu sünnipäev, armas Eesti. Sa sündisid läbi ime. Lausa kaks korda. Mis iganes ootab ees, siis Sa väärid kohta ja aega, et tähistada Sinu sündimist ja kestvust.
.
Ma küll sündisin selles piiratud ja punases Eestis, aga kogu oma teadliku elu olen kogenud Su sinimustvalget vabadust.
Ma olen lapsest peale kuulnud Sinust lugusid, mis võõras võim Sinuga tegi, aga ise olen rõõmsalt tirtsust peale triibuseelikus aktustel ja laulupidudel Sulle lõõritanud.
Ma olen alati Su elulugu kalliks pidanud ja Su ilu südames kandnud.
Sa teed mind õnnelikuks, sest oled mulle andnud vabaduse olla, rääkida emakeeles ja anda edasi kõike, mida Su 104 aastat ja enamgi on pakkunud.
.
Ma tahan iga päev tänada Jumalat selle eest, et Sa ikka oled.
Ma tahan ikka palvetada selle eest, et Sa jääksid kauaks kestma.
Sa väärid alati tähistamist.
Palju õnne, mu armas Eesti.
noorem hing ja vanem süda
elsa tuisk
mind omaks võtab maa
isamaa ja emakeel
käsikäes
üks üheta ei saa
sinine on see, mis paitab taevast
on usk ja rahva lootus
kõneleb merel olevast üksikust laevast
on oma kodule tõotus
must on meie maa ja muld
on meie sünge minevik
siiski, iga muld on alati kuld
taeva äärel paistmas videvik
see videvik on meie valge
meie püüd ja sihikindlus
valged ööd ja lumi, talved
Eesti – meie rahva kindlus
miks ma järsku vaikseks jäin
kõigest tüdruk
pärisid mult paljud
kõik vastused peas läbi käin
leida on vaid mõtted valjud
ma küsin endalt pidevalt
miks teen nii ja miks teen naa
näen elu endalt eest minevat
aga peale hüpata ei saa
kuidas saan ma pidurdada aega
ning kuidas teha seda vaevata
kas ma tohin hüüda headaega
kui ma ei jaksa ise hauda kaevata
võib-olla ma siiski jään
mida elu siis küll toob
äkki siis ma alles näen
kuidas elu mõtet loob
shhh
rebekka k.
mu südame koht on ses sinimustvalges
rahvakalendri tähtpäevade suves ja talves
vanaema teise korruse raamaturiiuli ee-des
turiste täis vanalinna igaveses reedes
laulupeo sügavates külmavärinate tundes
nii teadmatult arusaadavas võromaa murdes
saaremaa praami vabastavas tuules
ta tahab sulle midagi öelda, shhh….kas kuuled?
mu veri on kahte tooni
rebekka k.
täna on vabariigi aastapäev
ja eestist pean ma lahkuma
pole ammu olnud miskit
mis mu hinge nii tühjaks võttis
ja südame pani jahtuma
sest olenemata sellest
et kaks tooni on mu veres
mu südame põksuma lööb
maarjamaa soe puudutus
ja otsustan uppuda
minu vaba eesti meres