Eestis tegutseb kokku üle viieteistkümne Toidupanga harukontori, mille kaudu saab toiduabi igal nädalal kokku umbes 9000 inimest üle Eesti. Statistikaameti andmetel elas 2017. aastal suhtelises vaesuses 22,6% Eesti elanikkonnast ehk 294 812 inimest ja absoluutses vaesuses 3,4% Eesti elanikkonnast ehk 44 400 inimest. Sellal kui paljudel inimestel on raskusi endale toidu hankimisega jääb kaubanduses ja tootmises igapäevaselt üle suur hulk väärtuslikku toitu. Eestis visatakse ära igal aastal 99 800 tonni toidukraami, millest 47 180 tonni on veel söömiskõlbulik. See tähendab, et igapäevaselt läheb äraviskamisele 130 000 kilo toitu, mida võib võrrelda neljateistkümne prügiautotäie söödava toiduga.
Just seepärast on Eesti ühiskonnas äärmiselt oluline roll täita Toidupangal. Toetudes vabatahtlike panusele, võetakse kaubandusest ja tootmisest peagi realiseerimistähtaja ületavad tooted, komplekteeritakse need spetsiaalsetesse toidukastidesse ja jagatakse seejärel sotsiaalametist saadud nimekirjade alusel laiali enim puudust kannatavatele inimestele ja peredele. Toidupank viib toidu sealt, kus on ülejääk, sinna, kus on sellest puudus, et võidelda vaesuse vastu ja vähendada toidu raiskamist.
Toidupanga poole oodatakse abipalvega pöörduma kõiki kriisiolukorras olevaid inimesi. Kelleltki abi saamine pole häbiasi! Meil kõigil on elus raskeid perioode ja kelleltki abi palumine ei ole mitte alla andmine, vaid siiras soov aidata iseennast ja oma lähedasi. Kunagi ei tohiks karta abi küsida või oma muredest rääkida, sest nagu Toidupanga tegevus näitab, on maailmas küllaga inimesi, kes on valmis aitama.
Peamiselt püüab Toidupank aidata väikeste lastega ja/või paljulapselisi allpool toimetulekupiiri elavaid peresid. Siiski tuleks meeles pidada, et Toidupanga abi on lühiajaline ning sellest ei saa igaveseks sõltuma jääda.
Abivajajad saavad küll kord nädalas toidukasti, kuid ohtralt head ja paremat sealt ei leia. Seepärast on iga väike annetus oluline! Suurematesse poodidesse üle Eesti on paigaldatud annetuskaste, kuhu on lihtne külastajatel oma panus jätta. Kõige paremini saab toetada ettevõtet annetades kauasäilivaid tooteid – kuivained, konserve, purgisuppe, toiduõli jne.
Toidupangas on kõigil käed-jalad pidevalt tööd täis ning seetõttu on asutusse abikäsi alati juurde tarvis. Peamiselt saavad vabatahtlikud olla abiks toidu kogumisel, toidupakkide komplekteerimisel, ladustamisel ja toidu väljastamisel. Vabatahtlikuna saab end kirja panna, võttes ühendust otse Toidupangaga.
Samuti on võimalus panustada Toidupanka rahaliselt läbi rakenduse mTasku, kus seda saab teha mugavalt, ilma telefoni juurest lahkumata.
Anna ka sina oma panus abivajajate kõhtude täitmisel ning aita astuda sammuke ühiskonna paremaks muutmisele lähemale!
Sõbrapäeva moosisusele valavad meekastest peale Grete, Andreas ja Maribel. Särtsu, mürtu ja maasikaid sellelt triolt teie Valentide ja Valentiinade õhtusse.
Möödunud reedel, 31. jaanuaril kihas Gustav Adolfi Gümnaasiumi võimla hoopis teistmoodi: toimumas oli aasta stiilseim sündmus Kuldlõige. GAG-i kauaaegne traditsioon anda võimalus noortele kunstnikutele ennast teostada oli ka see aasta hinnas ja lavalaudadele jõudis 6 väga tugevat ja säravat kollektsiooni.
Seekordse Kuldlõike teemaks oli “Alter ego”, mis andis disaineritele võimaluse avastada oma sisemist mina ja tuua see ka publiku ette. Ka show’d üritusel olid inspireeritud sellest teemast, mille lavastajaks oli üks peakorraldajatest Getriin Kotsar, G3RO. Glam, bang ja emotsionaalsus olid märksõnadeks.
Moeshow’l osales 6 disainerit neljast erinevast vanuseastmest:
Annabel Aleksius & Eva Karoliina Lepp “Capricote”
Oma kollektsiooni kirjeldasid neiud järgmiselt: “Esimeses kollektsioonis ühinesid kahe erineva mõttemaailmaga disainerite ideed ning sellest sündis kollektsioon “Capricote”. See on vastand igapäevaelule, rõhudes eripärale. Vaatamata ühisele kollektsioonile, säilisid mõlema looja isikupärased mõtted. Disainerid lõid eraldi kolm komplekti, millel on ühine värvivalik, kuid erinev materjal ning mõte. Lavale tulevad komplektid kordamööda, alustades Annabel Aleksiuse loominguga ja lõpetades Eva Karoliina Lepa omaga.”
Helen Tambla “Tiffany”
Helen iseloomustas oma mõtteid alter ego teemal nii: “Segadus, uimasus ja samas värskus. Minu kollektsioon Tiffany on kombineeritud erinevatest, üksteisega vastuolus, aga just seetõttu sobivatest elementidest, mille kaudu toongi välja alter ego ehk siis mitmekülgse iseloomu. Jahe ning värske nefriitroheline kooskõlas salapärase ja rahuliku vesihalliga. Riietel on lillemotiivid koos äkiliste ja mässumeelsete spreivärvikirjadega. Üritan edasi anda emotsiooni, nagu oleksid just ärganud, su silmad on veel udused ja sa ei saa täpselt aru, mis ümberringi toimub.”
Asmus Soodla “Toores tantsib, puhas inimene”
Asmuse mõtteid kollektsioonist: “Mööda teravate maakividega kaetud pinnast ülesmäge marssides karjus mulle tuulest murtud käoking, et ma kaevu juurest tagasi pööraks. Isegi mürktaim üritas mind päästa. Lõpuks maamajani jõudes sisenesin ja viisin oma tee tagatuppa. Kirjutuslaual olid järgmised juhised: 1) Kogu kokku kõik osad 2) Puhasta 3) Seo end õhuga 4) Õpi elama. Rebisin kirja pooleks, mõistes, et olin katnud nukule lauda.”
Kärt Keek “Nimega K”
Kärt on oma kollektsiooni kohta öelnud järgmised sõnad: “Ühe lausega ütleksin ma, et ,,nimega K’’ on – teine mina, teisest maailmast .Kui peaksin valima ühe sõna, mis iseloomustaks mu kollektsiooni, siis oleks see ,, julge’’. Enamasti ei kanta riideid oma mugavustsoonist väljaspool, ei soovita olla erinev, kuid selle kollektsiooniga on hoopis teine lugu – inimene, kes selle rõivaeseme selga tõmbab lööb sõna otseses mõttes särama ja ei pääse kellegi pilkudest.”
Maria Tõnisberg “Onyx”
Oma kollektsiooni “Onyx” kirjeldas Maria järgmiselt: “Onyx on musta varjund. Kollektsioonis tõlgendasin seda ja lasin sellel terve kollektsiooni üle võtta. Onyx ei ole minu alter ego. See on see, mis ma tahaksin olla, kuid mida ma tunnen, et igapäevaselt ei ole võimalik saavutada. See on segu evening ja streetwearist, mis on morfeerunud üheks tervikuks.”
Stella Tukia “SAY MY NAME”
Stella iseloomustas oma kollektsiooni nii: “Selleks kollektsiooniks oli mul nii palju inspiratsiooni kogunenud. Eriti mõjutas mind Alexander McQueen oma hullu ja julge stiiliga ning oskusega tekitada inimestes emotsiooni. Ka inspireerisid mind 3 erilist naist – rocknrollilik Stacy Black, seksikas Cherry ja musti nahkseelikuid armastav Baby Blackberry. Selles kõiges on minu hing, kõik tuli südamest.”
Žüriisse kuulusid Anne Vetik, Tauri Västrik, Lisa Salvaje, YASMYN, Katrin Aasmaa, Rainer Olbri ja Gita Siimpoeg ja esikoht nende meelest oli järgmine:
1. Kärt Keek “Nimega K” 2. Helen Tambla “Tiffany” 3. Maria Tõnisberg “Onyx”
Lisaauhinnad pälvisid Asmus Soodla – Converse 200€ kinkekaart “Independent enough not to follow” – ja Kärt Keek, kes sai nii publiku lemmikuks kui ka Katrin Aasmaa praktikakoha.
Tänusõnad tublidele korraldajatele, vabatahtlikutele ja koolile.
Meie kooli vahvad kuuendikud kohtusid direktori Henrik Salumiga, et vestelda koolist, elust ja muust. Üllatusi on varuks meie hipsterist muusikaarmastajal veel rohkesti, niiet head lugemist!
Intervjuu viisid läbi: Triinu Träss ja Juliet Marii Peets, 6.c klass
Kas direktoriks olemine on raskem kui õpetajaks? Miks?
“Jah, direktoriks olemine on hoopis teistsugune kui õpetajaks olemine, ehkki õpetajaks olemine on samuti raske. Direktori amet on raske sellepärast, et neid asju, millega on vaja tegeleda, on oluliselt rohkem.”
Miks see teistsugusem on?
“Teistsugune on sellepärast, et kui sa oled õpetaja, saad sa tegeleda palju õpilastega ja teistega rohkem suhelda. Direktorina on kirjavahetust palju ja ka palju kohtumisi, mis on küll ühest küljest põnev, aga teisest küljest on see oluliselt raskem.”
Kas teid on kunagi koolis kiusatud?
“Jah, on küll. Oma kooliajast mäletan küll seda.”
Mis on teie soovitused teie kooli õpilastele edaspidiseks eluks?
“Hmm, see on päris huvitav küsimus. Minu soovitus on see, et tuleb teha seda, mis endale kõige rohkem meeldib.”
Millisena näete meie kooli umbes kümne aasta pärast?
“Kümne aasta pärast? Öeldakse, et tänapäeval arenevad asjad nii kiiresti, et isegi viit aastat on võimatu ette ennustada. Ma arvan, et tegelikult kooli puhul on paljud asjad sarnased. Ma tahaks loota, et asjad muutuvad ainult helgemaks ja paremaks ja ilusamaks, aga ma arvan, et õpetaja ja õpilane jäävad ikka samaks.”
Kelleks te lapsena saada tahtsite ja miks?
Mul oli kaks unistust, ametit. Üks oli rokkstaar ja teine bussijuht. Ma isegi ei tea miks. Oot, bussijuhi kohta ma isegi tean. Ma elasin kohas, kus ma pidin bussiga kooli sõitma ja mulle alati meeldis jälgida, mida bussijuht teeb ja kuidas ta uksi avab. Rokkstaar ilmselt sellepärast, et mulle väga meeldib muusika.
Kui elu saaks uuesti otsast peale korduda siis mida te teeksite teisiti?
Hmmm. Ma ei teeks midagi suurt teisiti. Ma arvan, et ma tõenäoliselt oleks õppinud mingisuguse pilli selgeks. Ma tean, et ma jõuan veel, aga ma oleks tahtnud seda teha varem.
Kas soovite midagi koolis muuta? Mida?
Seda on natukene vara küsida, sest ma praegu olen nii vähe direktor olnud. Ma alles viin ennast asjadega kurssi ja praegu on see hetk, kus ma lihtsalt kaardistan olukorda. Mul ei ole plaanis midagi kardinaalselt muuta, aga loomulikult on väikeseid asju, mida ma tahan ja olen juba natukene muutnud.
Kas teil on ka mõni hobi?
Mulle meeldib väga muusika ja sport. Minu hobid on muusika kuulamine, vinüülplaatide kogumine, võrkpalli mängimine ning mulle meeldib aeg-ajalt jõusaalis käia. Ma kunagi käisin tennist ja korvpalli ka mängimas. Lisaks meeldivad mulle loomad ka – mul on koer ja kass. Mulle meeldib loomadega tegeleda.
Mis koolis te varem käisite õppimas?
Mina käisin Tallinna 21. keskkoolis.
Mida te arvate väljendist “Iga õige mees peab elu jooksul istutama puu, ehitama maja ja sõitma Tartu maratoni.”?
(Muigab.) Selle järgi ma olen puu istutanud ja ma ei ole üksi maja ehitanud, aga ma olen aidanud. Tartu maratoni ma pole sõitnud. Ma ei tea, kas selle asemel võiks olla ka mingi muu selline … ma ei tea … jooksumaraton vms. Tegelikult mõistlikud mõtted. Muidugi sihukesed eesmärgid võiksid olla.
Rääkisite, et teile väga meeldib muusika. Mis kategoorias olev muusika teile kõige rohkem meeldib?
See on väga keeruline küsimus. Minu jaoks on olemas kolm kategooriat. Ehk siis väga hea muusika, hea muusika ja muusika. Minu jaoks ei ole olemas sellist asja nagu halb muusika. Ma kuulan elektroonilist, rokki, popi, räppi ja hiphopi muusikat. Ma kuulan peaaegu et kõike.
Eelmine direktor viis õpilased taliujuma. Kas teil on ka midagi ebatavalist plaanis?
See ebatavaline võiks tulla üllatusena. See oleneb ka sellest, mida õpilased ebatavaliseks peavad. Küll ma midagi välja mõtlen.
Mis on teie jaoks kõige rohkem ja kõige vähem maitsenud toit?
Kõige rohkem maitsenud toit on pannkoogid. Neid pole küll mitu aastat olnud, aga need olid ülihead. Mulle üldiselt meeldib koolitoit. Mulle meeldivad kalapäevad. Minu arust need on hästi head. Kõige vähem mulle maitsesid kalavigurburgerid. Ka neid pole ammu olnud.Viimati olid need minu arust kaks aastat tagasi.
Kas teil on ka hirme?
Jaa. Ma kardan kõrgust, aga ma alati ronin igale poole kõrgetesse kohtadesse ja ma kardan lendamist, aga mulle kohutavalt meeldib reisimine. Ma pidevalt tegelen asjadega, mis mulle hirmu valmistavad.
Milline on olnud teie kõige põnevam reis?
Kõige põnevam reis ilmselt oli Hiina reis, kus ma käisin koos õpilastega. See oli juba tükk aega tagasi. See oli põnev selle poolest, et see võimalus tuli hästi äkki ja ma ei teadnud mida oodata ning kõik oli hoopis teistsugune. Ma alati tahtsin minna Islandile, ja kui ma esimest korda Islandile sattusin, oli see veel võimsam ja ägedam, kui ma oskasin oodata.
Räägitakse, et tuleks koolides rahvastepall ära keelata, kuna osa arvab, et see on liiga agressiivne mäng. Mida teie sellest arvate?
Mina hea meelega küsiksin õpilastelt seda. Kui õpilased tõesti arvavad, et see on liiga agressiivne ja see viib kiusamiseni, siis ei ole sellel õigustust, aga ma arvan, et see on see küsimus, millele õpilased peaksid vastama.
Milline tuleb teie uus aasta?
Ma loodan, et hästi edukas, ilus, rõõmus ja selline, kus ümber on hästi sõbralikud inimesed. Aga ma arvan, et see tuleb ka raske aasta, sest mul on nii palju õppida.
Eestis elades on inimestele kingitud see imeline privileeg, et Tallinna kesklinnast, kus ümberringi silm seletab ainult betooni, vaid mõnekümne minuti kaugusel laiuvad suured kumisevad metsad. Nad hingavad, räägivad, elavad täiesti oma elu ja selle juures on minu jaoks alati olnud midagi püha ja puutumatut. Metsas on kohti, kuhu ei pruugi kunagi varem sattunud olla, aga ometi on seal midagi nii kodust ja tuttavat.
Inimesed on tõeliselt andekad oma elu keeruliseks elamises, eriti eestlased, kes on veel ka eeskujulikud kannatajad. Linn kihab inimestest, kes ringiratast siblivad, et näha, kes esimesena välja langeb. Selline ennastrõhuv käitumine on saanud üpris tavaliseks ja selle pärast istungi vahel matemaatikatunnis või bussipeatuses, kui tekib tunne nagu tahaks ära joosta. Tahaks sumbata kuskile sügavale metsa ja lihtsalt kuulata. Selline tunne või tung on minu arvates väga põnev fenomen – justkui ürgne instinkt, mis aeg-ajalt minus pead tõstab. Mingi ajend, mis tõmbab mind mitte soojale maale, vaid metsade vahele.
Ümbritsetuna sellest elavast ja hingavast, mis oli seal enne mind ja saab olema ka hiljem, voolab minusse tihti selline stoiline rahu tunne. Lihtsalt kõnnin ja mõtlen kõik maailma asjad selgeks. See distants igapäevaelu ja selle hetke vahel lubab mõelda ja unustada iseennast kõige selle sisse. Kohinad, naginad, sahinad – kõik need hääled kajavad üksteisele vastu ning mina olen kõige selle keskel kõigest külaline, lihtsalt pealtvaataja. Kõike seda ümbritsevat on nii palju, et mured, mille eest metsa pageti, muutuvad järjest tühisemaks. Metsal on imepärane võime panna inimene end jälle väiksena tundma ja tõsta ta alla oma kõrgelt taburetilt. Anda inimesele tagasi inimlikkus. Mets kogu oma suuruses ja hiilguses on mulle alati tundunud nii igavene ning hiiglaslik, et ma tunnen taas, kui imepisike osa sellest kõigest olen mina. Mets toob mulle tagasi selle tähtsusetuse tunde, mis linnadžungli betooni vahel tähtsa näoga marssides vahel kaotsi läheb. Mets võtab mind oma rüppe nii kujundlikult kui ka füüsiliselt ja pakub mulle lihtsalt kõrva, mille läbi iseennast paremini ja selgemalt kuulda. Ning lõpuks olen nagu puhtaks pestud, kammitud ja siis, komm põses, koju saadetud – kohe palju kergem on olla. Mets kuulab ära kõik mu mured ja ehkki ta ei kõnele, räägib ta ikka just nii valjusti, et ma ta tarkusi kuuleks.
Lastel on alati jõuludest kõige toredam ja siiram arusaam. Et sellest veidi osa saada, läksin Kotzebuesse 2.ö klassi lastega juttu rääkima.
Küsimustele vastasid Karl, Karlotta, Robert ja Mirjam.
Mis te tahate jõuluvana käest saada?
Mina tahan endale telekat!
Mina tahan endale sellist mängu nagu Tick Tock Boom.
Mina tahaksin ühte hobusemudeli komplekti ning siis robotit.
Kas te kirja ka kirjutate jõuluvanale?
Jaa, mul on juba ammu kirjutatud.
Aga mis on jõuluvana aadress?
Eeee…päkapikula?
Põhjamaa 12.
Ei ei, see on Lapimaa 1321.
Miks jõuluvana üldse käib?
Kuna see on kohustuslik.
Sellepärast et me oleme nii tublid lapsed ja me oleme seda väärt. Sest ma olen aasta aega oodanud!
Võib-olla hoopis sellepärast et on Jeesuse sünnipäev.
Miks inimesed jõulude ajal kirikus käivad?
Me käisime Toomkirikus ja seal oli natuke väga igav.
Nad käivad sellepärast, et nad austavad Jeesust.
Sellepärast, et iga inimene peab vähemalt üks kord elus kirikus käima.
Sest et seal on ilus.
Inimesed käivad seal palvetamas, siis kui neil on mingi mure.
Palun lähme nüüd juba teise küsimuse juurde!
Kui vana jõuluvana on?
1000-aastane. Ei, see vist on solvang jõuluvanale!
24? Ei ta pole nii noor.. 134?
Ma arvan et ta on mingi 48 äkki.
Aga kuidas jõuluvana kõikide maailma lasteni jõuab?
Sest et jõuluvanasid on 5 tükki.
Ei! Neid on vähemalt 1000.
Igal maal on oma jõuluvana! Meil on Eesti jõuluvana, kelle on Eesti habe.
Jõuluvanal on selline võlupulber, mida ta paneb põhjapõtradele peale ja siis nad lendavad.
Kas te päkapikke olete näinud?
Jaa!
Päkapikul on selline punane müts ning hästi pikk habe. Tal on kogu aeg kaasas ka nöör, millega ta saab alla laskuda.
Mina tegin päkapikule lõksu. Ma ei saanud teda kätte päris, aga ma nägin vähemalt tema pilti või noh tema varju. See oli selline lõks kus asjad kukkusid üksteise peale ja siis lõpuks tegi pilti.
See on ju nagu see Kinderi reklaam.
Mina pole päkapikke näinud.
Robert meid ükskord veenis, et päkapikke pole olemas ning et temal käib tema ema, aga noh me ei uskunud seda väga.
Harold(algklasside õpetaja) jäi ju ükskord vahele kui ta sussi sisse asju pani.
Miks jõuluvanal nii suur habe on ja miks ta just punaseid riideid kannab?
Tal on nii suur habe, sest ta on 1000-aastane. Või sellepärast, et tal pole salli.
Punane on tema lemmikvärv, sellepärast on tal ka punased riided.
Punane on selline pühade värv.
Vanasti olid näärid ja siis oli jõuluvana sinine. Meie jõuluvana ei tahtnud lihtsalt olla sama värvi, võib-olla Ameerikas on roosa mantel hoopis.
Jõuluvanal ei ole tegelikult oma saani. Ma ükskord nägin, kuidas ta sõitis hoopis kaubaautoga.
Ma arvan, et alguses ta sõitis põhjapõtradega, aga nemad jäid vanaks ning siis ta hakkas mootorsaaniga sõitma.
Kust jõuluvana kõik kingid saab?
Ta tellib need e-poest jõulud.ee.
Tema päkapikkudel on tehas ning nad terve suve meisterdavad neid kingitusi. Nad teavad, mis on tänapäeval moes nagu näiteks kendama ja muud asjad.
Kõigepealt jõuluvana võtab kingipaberid ning teeb need karbikujuliseks. Siis kui ta jõululaupäeval lapsele selle kingi annab, siis ta palub lapsel soovida, mida ta tahab ning siis see kingitus ilmub sinna karbi sisse.
Jõulumemm on pensionil!
Mis päkapikk teile toob?
Võltspommi tõi ükskord. Ja peerupadja.
Mulle tõi sokid ja patsikummid.
Mulle tõi legosid, mida ma üldse ei tahtnud.
Mis on teie lemmik jõululaul?
See Last Christmas.
Mis on teie lemmik jõulutoit?
Mulle meeldib verikäkk, verivorst hapukapsas.
Mulle meeldib praetud kartul ja hapukapsas.
Mulle meeldib kartul ketšupiga.
Mulle maitsevad piparkoogid.
Millised peaksid inimesed jõulude ajal olema?
Lahked ja sõbralikud, kuigi ma oma õe vastu väga ei ole. Ma päris ingel ei ole.
Inimesed peaksid palju sööma.
Inimesed peaksid olema ilusad. Punased riided peaksid ka olema.
Kas jõulude ajal peaks annetama? Kas te olete annetanud kellelegi?
Jaa!
Mina küll ei taha kellegi teise peale raha kulutada.
Kui uudistes või Ringvaates vahepeal näidatakse mõnda inimest, kes on näiteks vähihaiged ja siis ma küsin emme käest, kas me oleme talle annetanud ja ta alati ütleb, et me oleme.
Mina vaatan alati hommikuti telekat ja seal on selline asi, kus näidatakse inimesi, kellel pole kodu kui on kõige külmemad ilmad. Siis ma küsin emmelt, et kas me võiksime annetada ja ta ütleb et muidugi.
Leelo Tungal on teinud ka sellise luuletuse, kes on väga kurb kuuse all, kuna ta teab, et mõned lapsed on jõulude ajal emata, isata ja üksikud. See on minu arust hästi hea luuletus.
Mina annetan tavaliselt loomade varjupaigale.
Mina annetaksin ainult lastegaiglale, sest see on minu lemmikhaigla.
Kas te oskate mõnda toredat laulu või luuletust, mida jõuluvanale esitada?
Jaa me kõik oskame ühte laulu mis me muusikatunnis õppisime!
Meie päevakangelased: isa Jüri Kaljurand ja tütar Katrin Soika
9.november tähistasime Eestis isadepäeva. Võime end Gustav Adolfi Gümnaasiumis erilisena tunda, sest meie kooliperes on lausa mitu põlvkonda isasid ja tütreid-poegi. Kes ei tunneks kedagigi Kaljurandade-Soikade dünastiast, kes nii truuks meie koolile on jäänud? Vestlesime paljudest selle dünastia nägudest ühe isa ja ühe tütrega: Jüri Kaljuranna ja Katrin Soikaga.
Kuidas sattus teie pere Gustav Adolfi Gümnaasiumi? Kes teie perest oli esimene meie koolis?
Katrin: “Minu vanaema oli esimene. Ja siis minu vanaema tegi sinuga(Jüriga) vahetust. Tema(Jüri) oli alguses Lagedi koolis ja minu vanaema oli siin inglise keele õpetaja. Ja Jüri oli Lagedi koolis, sest ta ei tahtnud sõjaväkke minna, jah?”
Jüri: “Jah, see oli vene aeg ja siis oli selline asi, et sõjaväest sai ära, kui maale õpetajaks läksid, kuni 27. eluaastani pidid õpetajana töötama. See oli siis selline aeg, kus linnalähedased koolid olid täis noori mehi ja vanu naisi. Ja siis hiljem, kui selgus, et siin polnud tööõpetuse õpetaja kohta, tulin ma siia.”
Katrin: “Ja minu vanaema läks sinna, sest seal jäi inglise keele õpetaja koht tühjaks. Jüri ja Anne tulid siia kooli koos. Mina tulin õpilaseks 7. klassi 1992. aastal.”
Jüri: “Nii see jah alguse saigi.”
Kas teil oli siis juba noorena mõte minna haridusse või tuli see perekonna eeskujul rohkem?”
Jüri: “Ta(Katrin) lihtsalt ei teadnud teisi ameteid!” (Kõik naeravad) Vanaisa oli ju ees õpetaja, vanaema ka, siis meie.”
Katrin: “Jaa, ning kui meil oli vaba aeg, siis nt Jüri emalt, kes kusjuures polnud õpetaja, küsisin ma, et millal me sinu kooli läheme?” (Naerame) Teiste tundides käisin ma ikka tundides kaasas, ma arvan, et sellepärast pole ma ka midagi muud kaalunud. Kuigi siis, kui ma kooli hakkasin lõpetama, mõtlesin geenitehnoloogia peale, kandideerisin ja sain sisse ka, aga ikkagi ei läinud, õpetaja-amet tõmbas enda poole.”
Teie pere õpetajate erialadeks on olnud nt inglise keel kuid tugevalt on esindatud ka kõiksugused reaal- ja loodusained. Kas need kaks on alati paralleelselt jooksnud või kuidas sellega täpselt on?
Katrin: “Kui Anne oleks ka siin, siis ta ütleks, et talle on alati loodusteadused meeldinud. Aga kuna nende ajal sai vaid ühte erialasse kandideerida ja Annel oli tugev inglise keel, siis ta läks inglise keelde, et kindlasti saaks ülikooli. Aga loodusained meeldisid talle ikka väga. Minu vanaisa õpetas ka füüsikat, kusjuures temaga käisime tihti metsas jalutamas – sellest arvatavasti ka minu suundumus.”
Jüri: “Minu eriala on täpsemalt siis tööõpetus ja füüsika. Ja füüsikat pole ma niisama võtnud, vaid mul on ikka tunnistus selle õpetamisoskusest.”
Katrin: “Ja tegelikult on minu eriala bioloogia, keemia ja füüsika põhikoolis ja keemia gümnaasiumis.”
Teie pereliikmeid on ju nii palju siin koolis. Mis tunnet see teis üldse tekitab? Ma oletan, et kodust tunnet?
Katrin: “Oo jaa, minul on väga kodune tunne siin!” (Naer)
Jüri: “Loomulikult ning mulle pole kunagi imelik tundunud, ma pole sind ju õpetanud ka.”
Katrin: “Ma ise käisin noorena ema tundides kaasas, kuigi ta minu õpetaja ei olnud. Tema eratundides käisin, kus ka teised olid õppimas.”
Jüri: “Aga tegelikult see ei sega õpetamist, seda ei pane isegi tähele.”
Katrin: “Ei pane jah, aga mulle väga meeldib neid kooli peal näha!”
Jüri: “See on teine asi! (naer) Need on kaks eri asja, kas vahetunnis näed või tunnis.”
Katrin: “Ei peagi külla tulema, näeme siin ära!”
Kuna novembrikuus tähistame isadepäeva, siis ma küsin teie isa ja tütre suhte kohta ka natukene. Esiteks, Katrin, kas te olite rohkem isa või ema inimene?
Katrin: “Ma arvan, et ma olin mõlema inimene, selle inimene, kellel minu jaoks rohkem aega oli. Sinuga (Jürile) me käisime kinos, ma mäletan, kui tuli “Home Alone” kinos, see oli väga põnev film! (Jüri mõtleb) Käisime küll, see oli väga põnev film.”
Jüri: “Kindlasti käisime jaa. Nii, kuidas aega oli.”
Oli teil isa ja tütrena Katrini lapsepõlves mõni tegevus, mida teile koos enim teha meeldis?
Katrin: “Ma ei ütleks, et me ainult kahekesi tegime, meil oli õde ka alati kaasas. Eraldi väga ei teinud, aga mis mulle kohe Jüriga meelde tuleb, on heinategu Jüri ema juures maal(naerame). See on alati üks asi, mis alati meelde tuleb, kui koos midagi teeme, see heina tallamine. Ja siis sai õunapuu otsast heinakuhja hüpatud ja tibusid taga aetud.”
Jüri: “Jah, mina olen pärit üldse Pärnu-Jaagupist, mitte Tallinnast.”
Katrin: “Ja tema ehitas sauna maakodus ning mulle meeldis alati seal sauna ehitamise juures olla ja vaadata, kuidas seal kõigepealt postid maast püsti tulid ja siis seinad ka juurde. Ja ükskord sa lõid omale naela jalga (Jüri kahtleb kuuldus) ja siis me kartsime, et meie rott on ära söödud!
Jüri: “Ei, ma astusin naela jalga.”
Katrin: “Ah ma mäletan, et verd oli kõik täis, ja arvasin, et meie rott oli ära söödud!”
Aga veel sinna aega tagasi vaadates, kuidas Sa (Katrin) lapsena oma isa vaatasid ja mida enim temalt enim õppisid? Ja mida hindad temas ka täna?
Katrin: “Mulle meeldib, et ta oskab hästi palju asju ise teha. Igasuguseid remonditöid ja mulle meeldivad tema lõikelauad ja karbikesed. Sest minu arvates oled sa ka suviti alati niimoodi nokitsenud.”
Kas Katrin oli esimene tütar? On teil ainult tütred?
Jüri: “Jah, on nii!”
Mida tähendab üldse isaks olemine Teile(Jüri) jaoks? Mis on teie isa ajaloos kõige õpetlikum olnud?
Jüri: “(mõtleb). Ei noh, tore on! (naer) Et on kedagi sellist lähedast. Eks mõni hetk ikka võib ajada hinge täis(Katrin naerab kõrval), kui lolluseid tehakse.”
Katrin: “Jaa, kui me õega lollusid tegime autos, ähvardasime, et me jätame selle auto kohe siia põõsasse seisma! Ükskord tegime isale jälle toreda üllatuse emaga, kui me tulime koeraga koju! See oli selline šokeeriv üllatus! Aga pärast jalutas isa temaga rõõmsalt ringi.”
Jüri: “Kas midagi muud jäi üle?”
(naerame)
Mis teile tänasel päeval koos meeldib teha? Te kindlasti näete iga päev koolis ka..
Jüri: “Kusjuures, me väga tihti ei näegi. On päevi ka, kus me üldse koolis ei kohtu, minul on ju tööõpetuse tunnid teises majas ka.”
Katrin: “Mina olen vahepeal ülikoolis ka.”
Jüri: “Seda sa oled jah, ja ega vahetunnis aega rääkida väga ei olegi.”
Katrin: “Ja vahepeal saad lapselapsed endale kaela!”
Jüri: “Seda ka jah.”
Aga kui teil on mõni nädalavahetus üksteise ja pere jaoks, mis teile siis teha meeldib?
Jüri: “Suvel oleme praktiliselt kogu perega maal.”
Katrin: “Mis see siis tuleb ka, kolm kuud? Kaks pool?”
Jüri: “Pigem kaks, see on see puhkuse aeg.”
Katrin: “Vahepeal jõuame külas ka käia.”
Jüri: “Kuigi tihti ei jõuagi, tööd on päris palju, terve patakas töid ootab. Aga ei, eks ikka saab.”
Katrin: “Aga sünnipäevadel ja tähtpäevadel ikka saame kokku. Ja mõnikord saab Jüri kedagi trenni ka viia!” (naer)
Kuidas teie peres isadepäeva tähistate või olete tähistanud? Mida teha meeldib?
Jüri: “Ega eriti suurelt ei tähistagi, saame kokku, tulevad, käivad, nii, kuidas aega on.”
Katrin: “Sööme kooki, räägime koolist (kihistavad naerda), aga eks meil on juba niigi põnev elu!”
Lõpetuseks küsin veel, kas siis teie lastel(Katrinile) ja teie lastelastel(Jürile) on potentsiaali üldse õpetajaks hakata? Kas neid vaadates tunnete midagi enda õpetaja omadustest ära?
Katrin: “(muiates) Näen mõnes jah!”
Jüri: “Kuulda on..”
Katrin: “Kõige väiksem mängib tihti kooli, aga ma ei taha survestada. Ega ma ka ei mäleta, kas mulle väiksest peale oli seda ametit soovitatud..”
Jüri: “Ega me ei survestanud ka. Kunagi polnud juttu, et lapsed peaksid õpetajateks saama.”
Katrin: “Eks ta kuidagi geene pidi liikus! Aga Jüri, sa soovitasid ikka.”
Jüri: “Kindlasti oli juttu, ausalt öeldes ei mäleta täpselt, aga ilmselt ikka mainisin, et mis see õpetaja amet on ja kuidas see töötab.”
Katrin: “Ma mäletan veel, et kui ma tundides kaasas käisin, siis mulle meeldis seal korda pidada. Kord Annega tunnis, umbes 3-4 aastasena, mäletan, et kui lapsed hakkasid rääkima, siis koputasin valjult vastu lauda. Mulle väga meeldis! Ma ei tea, kas see oli ehk kerge võimujanu (naer)?”
Jüri: “Võib-olla!”
Katrin: “Aga nii ma enam korda ei pea.”
Jüri: “Ongi nii? Siis sa oled muutunud! (itsitatakse)”
Alanud on novembrikuu, mis tähendab, et kätte on jõudnud parim aeg, millal kinno minna! Tulemas on iga-aastane Pimedate Ööde Filmifestival ja selle alla kuuluv laste- ja noortefilmide festival Just Film. Mõlemad kestavad 15. novembrist kuni 1. detsembrini.
PÖFF sai alguse 1997. aastal ning tänaseks on tegemist ainsa Põhja-Euroopa A-klassi filmifestivaliga. A-klassi sertifikaat on maailmas vaid 15 filmifestivalil. (Peale PÖFFI kuuluvad tiitliomanike hulka ka näiteks Cannes’i, Veneetsia ja Berliini filmifestival.) Selleaastasest PÖFFi programmist leiab üle 250 mängufilmi ja üle 300 lühi- ja animafilmi.
2001. aastal loodi PÖFFI spetsiaalselt laste- ja noortefilmidele keskenduv alafestival Just Film. Tänaseks on saanud Just Filmist üks suurima publikuarvuga laste- ja noorteüritusi ning igal aastal külastab Just Filmi ligi 18 000 filmihuvilist.
Nooremale kooliastmele soovitan koguperefilmi “Tormipoiss”. Film põhineb Austraalia best-selleril ja räägib uskumatult südamliku loo ühe vanahärra lapsepõlve-mälestustest. See on lugu poisist, kes kasvatab kolme pelikani. Ennekuulmatud seiklused võivad kinolinal alata!
Film on toodetud Austraalias, linastub inglise keeles koos eesti- ja venekeelsete subtiitritega ning kestab 99 minutit.
Järgnev film on sobilik vanemale kooliastmele. Film räägib loo tüdrukust nimega Cleo, kelle vanemad hukkusid autoõnnetuses. Raskes õnnetuses jäi imekombel ellu vaid tüdruk ise. Cleo elab koos oma väikevenna ja vanaemaga ning tal on kirg klassikalise muusika ja klaverimängu vastu. Ühel ööl koos oma sõbrannaga järjekordselt linnas pidutsedes kohtub ta salapärase endast vanema mehega. Sellest algab tema rännak tragöödiast taastumiseni.
Film on toodetud Belgias, linastub hollandi keeles koos eestikeelsete subtiitritega ning kestab 105 minutit.
See film on mõeldud kõigile spordisõpradele. “Sihitu” räägib loo kolmest ekstreemsportlasest, kes vallutavad lumelauatades mägesid. Bryan Iguchi, Jeremy Jones ja Travis Rice on oma ala legendid ja liigutavad inimvõimete piire. Meeste ohtlik katsumus on kaasahaarav ja köidab ilmselt ka nende meeli, kes suured ekstreemspordihuvilised pole.
Film linastub DOC@Just programmis, on toodetud USAs, linastub inglise keeles ning kestab 90 minutit.
Film kõigile teadushuvilistele. CRISPRi avastamine ja selle tehnoloogia on avanud ukse geenide ümberkirjutamiseks, haiguste ravimiseks ja beebide disainimiseks. See avastus aga tõstatab mitmed eetikaküsimused. Dokumentaalis võtavad sõna nii teadlased, kes CRISPRi avastasid, perekonnad, keda see mõjutab ja bioenergeetikud, kes selle tehnoloogia piire katsetavad.
Film linastub Teadus360 programmis, on toodetud USAs, linastub inglise keeles koos eestikeelsete subtiitritega ning kestab 107 minutit.
21.septembril on Maailmakoristuspäev, millest ka meie kool hoolega osa võtab. Selle raames tegime intervjuu geograafiaõpetaja Tiina Naissooga, et vestelda veidi prügist.
Kõigepealt natuke Teist endast. Miks Te üldse geograafiaõpetajaks hakkasite ning kuidas Te siia kooli sattusite?
Miks ma just selle ameti valisin, on tegelikult tagantjärgi raske vastata, see vist oli saatus. Ma tegelikult tahtsin saada Piirivalvesse ja minu vorm sellel ajal oli ka suurepärane, aga sellel päeval kui olid kehalised katsed, olin ma just eelneval päeval vedanud ühte väga rasket paati ja ma olin ennast nii ära venitanud, et ei suutnud neid katseid piisavalt hästi teha. Igaks olin pannud paberid loodusteaduste erialale, kuna olin lõpetanud Rakvere gümnaasiumi matemaatika ja füüsika süvaklassi ning ilma katseteta sai sisse. Siis lõpuks selgus, et see variant läkski. Ma pean tunnistama, et ma päris mitu aastat õppisin nii, et ma ei teadnud, kelleks ma tahan saada. Õppisin selleks, et oleks mingi eriala olemas, aga ma ei olnud selles veendunud. Siis hiljem kui ma hakkasin endale tööd otsima, siis mulle pakuti poole aasta pealt tööd siin, sest üks õpetaja oli ootamatult haigestunud. Nii ma siia ka jäin ja olen väga rahul, et töö ja hobi on mul koos.
Kas olete osalenud varem Maailmakoristuspäeval?
Noh see on juba 10 või 11 kord, millal selline üritus toimub ning me oleme sellest püüdnud alati mõne klassiga osa võtta. Päris kõigil osalenud ei ole, võib-olla kaks korda on vahele jäänud.
Mis te sellest üritusest arvate? Kas sellest on kasu ka?
Sellest on tohutult suur kasu inimeste teadlikkuse tõstmisel. Eestis võibolla on see kasu nii suur isegi pole, kuid need maailma riigid, kes on sellise ürituse meilt üle võtnud(nüüd juba vähemalt 150 riikii), seal on Maailmakoristuspäev teadlikkuse tõstmisel ikka väga suure töö ära teinud.
Sellel aastal on põhiline rõhk suitsukonide ja närimiskummide koristamisel, miks see nii on?
Suitsukonid on üks mikroplastiku allikas. Me kõik oleme ju tänaval näinud suitsukonisid ja kui tuleb vihm, siis kuhu nad lähevad? Nad lähevad meie kanalisatasiooni ning kui meil veab, siis nad lähevad veepuhastusjaama ja kõige suuremast sodist puhastatakse vesi ära, mikroplastik jääb aga ikkagi alles. Suitsu ots on aga tselluloosatsetaat ehk tegemist on plastiga, mis laguneb samamoodi mikroosakesteks rääkimata sellest, mida see suitsu ots sisaldab. See sisaldab näiteks kaadmiumii, ammoniaaki, arseeni, metaani, äädikat, metanooli, värve ja kõike muud sellist, mis on sinna lisatud selleks, et see suits liiga kiiresti ära ei põleks ning et ta ilusasti ühtlaselt hõõguks. Me ju tegelikult ise teame, et need on mürgised ja ebameeldivad ained. Kui ta nüüd vette satub, siis kõiki need mürkained veepuhastusjaamad ära võtta ei suuda. Lisaks on meie kanalisatsioonisüsteem kahesugune: üks osa läheb puhastusjaama, aga teine osa on sajuveetorustik, mis läheb otse merre. Kui suitsukoni satub sinna, siis läheb ta ilma igasuguse puhastamiseta ja laguneb vees väiksemateks plastiku osadeks. Kui meil „veab“ siis sadeneb see edasi Läänemere põhja mudasse, aga kui ei vea, siis sööme me mõne kala või taimena selle endale sisse. Närimiskummiga on sama lugu, see koosneb põhimõtteliselt kummist, plastikust ja sünteetilistest lõhna- ja värvainetest, mis jällegi looduses täielikult ei lagune ning see satub samamoodi näiteks põhjavette ja me joome selle endale sisse.
Millised riigid kõige suuremaks probleemiks on?
Ma nimetaks Kagu-Aasias olevaid riike, kus on prügi olukord ikka väga suur probleem. Näiteks Malaisia, kus siiamaani autod sõidavad ookeani kaldale ja valavad lihtsalt prügi maha.
Mis on maailmas hetkel kõige suurem prügiga seotud probleem, millega peaks koheselt tegelema?
Prügisaared on kõige-kõige-kõige suurem probleem üldse, sest see see on kõige suurem keskkonnaprobleem ookeanides. See plast, mis ookeanisse jõuab, sellega ei juhtu ju mitte midagi, ta laguneb ainult väiksemateks osadeks, aga päris ära ei lagune. Mikroplasti ja teisi plastiosakesi peavad loomad toiduks ning söövad ära ning selle tõttu nad surevad, kuna magu on täis plasti, mis ei ole söödav. Minu meelest ei suudeta isegi ülemaailmseid andmeid kokku lugeda, kui suur on plasti mõju mereelustikule ja selle hävimisele. Näiteks ka siin, Läänemere kaldal, on probleem. Kui me mööda mereäärt kõnnime, siis rannad tunduvad üldiselt suhteliselt puhtad, kuid kui uuriti söödavat rannakarpi Taani väinade juures, siis 2370 rannakarbist 184-l karbil leiti mikroplasti osakesi, mille me ju sööme omakorda ise ära.
Mida saaks nende prügisaarte osas siis ette võtta?
Ega üksikinimene ei saagi väga, see nõuab ikkagi riikidevahelist koostööd. Ideaalis, kui me tõesti oleksime ideaalsed inimesed, siis võiks riigid loobuda näiteks oma kaitseressurssidest. Mõelge missuguse raha ja majandusliku võimsuse me saaksime suunata oma keskkonnale ja selle korrastamisele.
Kas te ise sorteerite prügi?
Võimaluste piires jah. Ma tunnistan, et olen osaliselt ikkagi mugav inimene, et mul on kolm pakendisorteerimise võimalust: segaolmejääde, paber ja biojääde, samuti asju, mida ma saan taaskasutusse viia, viin ka alati ära, patareid kogun eraldi ja viin ohtlike jäätmete kogumispunkti, kuid peab tunnistama, et pakendit, mida võiks veel eraldi koguda, seda ma kahjuks ei tee, poen siinkohal korteri väiksuse taha. Ehk kindlasti peaks olema pakend, paber, bio- ja segaolmejääde(see prügi, mida sa ei oska kuhugi mujale panna). Ideaal oleks muidugi prügivaba sorteerimine. Seda on püütud teha ühes jaapani linnas ja seal on sorteerimisaluseid 40 ja siis saab kõik taaskasutada.
Miks seda peab tegema?
Et võimalikult palju seda ressurssi taaskasutada. Me ju pidevalt kasutame ja ostame igasuguseid materjale, mis tulevad loodusest, kuid selle asemel võiks kasutada taaskasutust. Näiteks kui viime oma riided taaskasutusse ning keegi ostab sealt särgi, selle asemel, et uut särki osta, tähendab see tegelikult tohutut vee kokkuhoidu, mis läheks puuvilla kasvatamise peale ning näiteks paberi kokkukogumine säästab puid, mis läheksid mahavõtmisele.
Kas meie koolis sorteeritakse piisavalt prügi?
Minu meelest läheb õpilastel kõik rahumeeli ühte prügikasti. Isegi see pakend, mille eest raha saaks, ehk siis pandipakend, läheb ka sinna samasse prügikasti, et ma ei näe siin tegelikult mingisugust sorteerimist. Ma näen küll seda, et söökla kogub eraldi biojäätmeid ja paberit, aga õpilaste suhtumine küll hea ei ole. Ma saan aru, et siin minu klassis ongi ainult üks prügikast, aga samas kui olid eraldi konteinerid, siis ega nendest väga kinni ei peetud. Esineb palju sellist lihtsalt prahi äraviskamist ilma mõtlemata, kuhu see võiks käia.
Mis on üldiselt Eesti olukord võrreldes teiste Euroopa riikidega?
Ma ei ole ise viimasel ajal väga ringi reisinud ja sellise pilguga vaadanud, aga teiste juttudest tean, et Eesti seisund on isegi päris hea. Arvestades seda, et umbes poole oma prügist me põletame, mis ei ole küll superhea variant, aga siiski, me vähemalt ei jäta teda kuhugi vedelema, vaid toodame sellest elektrit ja soojust. Seejuures sulavad sealt välja ka metallid, mida me ka taaskasutame. Ehk olukord on märkimisväärselt hea, aga kui võtta, et kolmandik meie prügist läheb ikkagi ladustamisele prügilatesse, siis see on halb. On ju olemas ettevõtteid, kes taaskasutavad plasti ja toodavad sellest näiteks aiaposte või seinalaudu, mis peavad isegi paremini vastu kui puidust toodetud seinalauad, aga võiks teha palju rohkem.
Kui hea see keskonnateadlikkus on üldse Teie arvates?
Vabal ajal suhtlen ma rohkem omaealiste või vanemate inimestega ja seal paneb tavaliselt hind ikkagi asjad paika. Ma usun, et haridus on ka tänapäeval tunduvalt erinev kui see oli mitukümend aastat tagasi.
Mida saaksime me poliitikas muuta, et prügi oleks vähem ja see oleks paremini sorteeritud?
Võibolla see, kui sorteerimine annaks selge hinnavõidu prügi äraveol või prügiarved sõltuksid konkreetselt sellest, kui hästi sinu prügi on sorteeritud, siis ma usun, et inimeste motivatsioon oleks kõrgem. Samuti võib ju alati vähendada makse ökokaupadel ja suurendada nendel kaupadel, mis on keskkonnale kahjulikumad.
