Isadepäeva eri
9.november tähistasime Eestis isadepäeva. Võime end Gustav Adolfi Gümnaasiumis erilisena tunda, sest meie kooliperes on lausa mitu põlvkonda isasid ja tütreid-poegi. Kes ei tunneks kedagigi Kaljurandade-Soikade dünastiast, kes nii truuks meie koolile on jäänud? Vestlesime paljudest selle dünastia nägudest ühe isa ja ühe tütrega: Jüri Kaljuranna ja Katrin Soikaga.
Kuidas sattus teie pere Gustav Adolfi Gümnaasiumi? Kes teie perest oli esimene meie koolis?
Katrin: “Minu vanaema oli esimene. Ja siis minu vanaema tegi sinuga(Jüriga) vahetust. Tema(Jüri) oli alguses Lagedi koolis ja minu vanaema oli siin inglise keele õpetaja. Ja Jüri oli Lagedi koolis, sest ta ei tahtnud sõjaväkke minna, jah?”
Jüri: “Jah, see oli vene aeg ja siis oli selline asi, et sõjaväest sai ära, kui maale õpetajaks läksid, kuni 27. eluaastani pidid õpetajana töötama. See oli siis selline aeg, kus linnalähedased koolid olid täis noori mehi ja vanu naisi. Ja siis hiljem, kui selgus, et siin polnud tööõpetuse õpetaja kohta, tulin ma siia.”
Katrin: “Ja minu vanaema läks sinna, sest seal jäi inglise keele õpetaja koht tühjaks. Jüri ja Anne tulid siia kooli koos. Mina tulin õpilaseks 7. klassi 1992. aastal.”
Jüri: “Nii see jah alguse saigi.”
Kas teil oli siis juba noorena mõte minna haridusse või tuli see perekonna eeskujul rohkem?”
Jüri: “Ta(Katrin) lihtsalt ei teadnud teisi ameteid!” (Kõik naeravad) Vanaisa oli ju ees õpetaja, vanaema ka, siis meie.”
Katrin: “Jaa, ning kui meil oli vaba aeg, siis nt Jüri emalt, kes kusjuures polnud õpetaja, küsisin ma, et millal me sinu kooli läheme?” (Naerame) Teiste tundides käisin ma ikka tundides kaasas, ma arvan, et sellepärast pole ma ka midagi muud kaalunud. Kuigi siis, kui ma kooli hakkasin lõpetama, mõtlesin geenitehnoloogia peale, kandideerisin ja sain sisse ka, aga ikkagi ei läinud, õpetaja-amet tõmbas enda poole.”
Teie pere õpetajate erialadeks on olnud nt inglise keel kuid tugevalt on esindatud ka kõiksugused reaal- ja loodusained. Kas need kaks on alati paralleelselt jooksnud või kuidas sellega täpselt on?
Katrin: “Kui Anne oleks ka siin, siis ta ütleks, et talle on alati loodusteadused meeldinud. Aga kuna nende ajal sai vaid ühte erialasse kandideerida ja Annel oli tugev inglise keel, siis ta läks inglise keelde, et kindlasti saaks ülikooli. Aga loodusained meeldisid talle ikka väga. Minu vanaisa õpetas ka füüsikat, kusjuures temaga käisime tihti metsas jalutamas – sellest arvatavasti ka minu suundumus.”
Jüri: “Minu eriala on täpsemalt siis tööõpetus ja füüsika. Ja füüsikat pole ma niisama võtnud, vaid mul on ikka tunnistus selle õpetamisoskusest.”
Katrin: “Ja tegelikult on minu eriala bioloogia, keemia ja füüsika põhikoolis ja keemia gümnaasiumis.”
Teie pereliikmeid on ju nii palju siin koolis. Mis tunnet see teis üldse tekitab? Ma oletan, et kodust tunnet?
Katrin: “Oo jaa, minul on väga kodune tunne siin!” (Naer)
Jüri: “Loomulikult ning mulle pole kunagi imelik tundunud, ma pole sind ju õpetanud ka.”
Katrin: “Ma ise käisin noorena ema tundides kaasas, kuigi ta minu õpetaja ei olnud. Tema eratundides käisin, kus ka teised olid õppimas.”
Jüri: “Aga tegelikult see ei sega õpetamist, seda ei pane isegi tähele.”
Katrin: “Ei pane jah, aga mulle väga meeldib neid kooli peal näha!”
Jüri: “See on teine asi! (naer) Need on kaks eri asja, kas vahetunnis näed või tunnis.”
Katrin: “Ei peagi külla tulema, näeme siin ära!”
Kuna novembrikuus tähistame isadepäeva, siis ma küsin teie isa ja tütre suhte kohta ka natukene. Esiteks, Katrin, kas te olite rohkem isa või ema inimene?
Katrin: “Ma arvan, et ma olin mõlema inimene, selle inimene, kellel minu jaoks rohkem aega oli. Sinuga (Jürile) me käisime kinos, ma mäletan, kui tuli “Home Alone” kinos, see oli väga põnev film! (Jüri mõtleb) Käisime küll, see oli väga põnev film.”
Jüri: “Kindlasti käisime jaa. Nii, kuidas aega oli.”
Oli teil isa ja tütrena Katrini lapsepõlves mõni tegevus, mida teile koos enim teha meeldis?
Katrin: “Ma ei ütleks, et me ainult kahekesi tegime, meil oli õde ka alati kaasas. Eraldi väga ei teinud, aga mis mulle kohe Jüriga meelde tuleb, on heinategu Jüri ema juures maal(naerame). See on alati üks asi, mis alati meelde tuleb, kui koos midagi teeme, see heina tallamine. Ja siis sai õunapuu otsast heinakuhja hüpatud ja tibusid taga aetud.”
Jüri: “Jah, mina olen pärit üldse Pärnu-Jaagupist, mitte Tallinnast.”
Katrin: “Ja tema ehitas sauna maakodus ning mulle meeldis alati seal sauna ehitamise juures olla ja vaadata, kuidas seal kõigepealt postid maast püsti tulid ja siis seinad ka juurde. Ja ükskord sa lõid omale naela jalga (Jüri kahtleb kuuldus) ja siis me kartsime, et meie rott on ära söödud!
Jüri: “Ei, ma astusin naela jalga.”
Katrin: “Ah ma mäletan, et verd oli kõik täis, ja arvasin, et meie rott oli ära söödud!”
Aga veel sinna aega tagasi vaadates, kuidas Sa (Katrin) lapsena oma isa vaatasid ja mida enim temalt enim õppisid? Ja mida hindad temas ka täna?
Katrin: “Mulle meeldib, et ta oskab hästi palju asju ise teha. Igasuguseid remonditöid ja mulle meeldivad tema lõikelauad ja karbikesed. Sest minu arvates oled sa ka suviti alati niimoodi nokitsenud.”
Kas Katrin oli esimene tütar? On teil ainult tütred?
Jüri: “Jah, on nii!”
Mida tähendab üldse isaks olemine Teile(Jüri) jaoks? Mis on teie isa ajaloos kõige õpetlikum olnud?
Jüri: “(mõtleb). Ei noh, tore on! (naer) Et on kedagi sellist lähedast. Eks mõni hetk ikka võib ajada hinge täis(Katrin naerab kõrval), kui lolluseid tehakse.”
Katrin: “Jaa, kui me õega lollusid tegime autos, ähvardasime, et me jätame selle auto kohe siia põõsasse seisma! Ükskord tegime isale jälle toreda üllatuse emaga, kui me tulime koeraga koju! See oli selline šokeeriv üllatus! Aga pärast jalutas isa temaga rõõmsalt ringi.”
Jüri: “Kas midagi muud jäi üle?”
(naerame)
Mis teile tänasel päeval koos meeldib teha? Te kindlasti näete iga päev koolis ka..
Jüri: “Kusjuures, me väga tihti ei näegi. On päevi ka, kus me üldse koolis ei kohtu, minul on ju tööõpetuse tunnid teises majas ka.”
Katrin: “Mina olen vahepeal ülikoolis ka.”
Jüri: “Seda sa oled jah, ja ega vahetunnis aega rääkida väga ei olegi.”
Katrin: “Ja vahepeal saad lapselapsed endale kaela!”
Jüri: “Seda ka jah.”
Aga kui teil on mõni nädalavahetus üksteise ja pere jaoks, mis teile siis teha meeldib?
Jüri: “Suvel oleme praktiliselt kogu perega maal.”
Katrin: “Mis see siis tuleb ka, kolm kuud? Kaks pool?”
Jüri: “Pigem kaks, see on see puhkuse aeg.”
Katrin: “Vahepeal jõuame külas ka käia.”
Jüri: “Kuigi tihti ei jõuagi, tööd on päris palju, terve patakas töid ootab. Aga ei, eks ikka saab.”
Katrin: “Aga sünnipäevadel ja tähtpäevadel ikka saame kokku. Ja mõnikord saab Jüri kedagi trenni ka viia!” (naer)
Kuidas teie peres isadepäeva tähistate või olete tähistanud? Mida teha meeldib?
Jüri: “Ega eriti suurelt ei tähistagi, saame kokku, tulevad, käivad, nii, kuidas aega on.”
Katrin: “Sööme kooki, räägime koolist (kihistavad naerda), aga eks meil on juba niigi põnev elu!”
Lõpetuseks küsin veel, kas siis teie lastel(Katrinile) ja teie lastelastel(Jürile) on potentsiaali üldse õpetajaks hakata? Kas neid vaadates tunnete midagi enda õpetaja omadustest ära?
Katrin: “(muiates) Näen mõnes jah!”
Jüri: “Kuulda on..”
Katrin: “Kõige väiksem mängib tihti kooli, aga ma ei taha survestada. Ega ma ka ei mäleta, kas mulle väiksest peale oli seda ametit soovitatud..”
Jüri: “Ega me ei survestanud ka. Kunagi polnud juttu, et lapsed peaksid õpetajateks saama.”
Katrin: “Eks ta kuidagi geene pidi liikus! Aga Jüri, sa soovitasid ikka.”
Jüri: “Kindlasti oli juttu, ausalt öeldes ei mäleta täpselt, aga ilmselt ikka mainisin, et mis see õpetaja amet on ja kuidas see töötab.”
Katrin: “Ma mäletan veel, et kui ma tundides kaasas käisin, siis mulle meeldis seal korda pidada. Kord Annega tunnis, umbes 3-4 aastasena, mäletan, et kui lapsed hakkasid rääkima, siis koputasin valjult vastu lauda. Mulle väga meeldis! Ma ei tea, kas see oli ehk kerge võimujanu (naer)?”
Jüri: “Võib-olla!”
Katrin: “Aga nii ma enam korda ei pea.”
Jüri: “Ongi nii? Siis sa oled muutunud! (itsitatakse)”
Aitäh Teile, Katrin ja Jüri!
Intervjuu viis läbi Eglyd Hirv, G3 RO
