Üks täitsa tavaline noor inimene, kellel päris mitmed aastad koolis käidud, võib tunda ängistust – ta enam ei suuda. Karussellina tiirlev elu virvarr võib teinekord oma teravaid hambaid näidata, kusjuures eriti hull on olukord siis, kui tempokas tormaja muutub vihaseks kiskjaks, kes oma jõupositsiooni maksma paneb. Kuid kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem, ütleb vanasõna.
Nii ongi, sest valehäbita võib haarata õlekõrrest, milleks näiteks Mark Mansoni raamat ,,The subtle art of not giving a f***”. Karmi, ent siira huumoriga vabastab Manson lugejaid ennasthävitavast kinnisideest olla eksimatu. Tegu on eneseabiraamatuga, aga see on hoopis teise lähenemisnurgaga.
Kes meist ei tahaks head elu? Olla perfektne ja edukas kõigis ettevõtmistes? Paljud ühiskonna liikmed tunnevad end olevat pinge all anda endast kõik, muuta maailma ja samaaegselt elada õnnelikult. Ka õpilastena tahame parimat saavutada, saada A+ ja teistele mitte pettumust valmistada – see kõik paneb paratamatult meid muretsema. Soov olla võimalikult perfektne võib aga hoopis rohkem kahju kui head teha.
Kuid ei ole head ilma halvata. Manson toob esile huvitava mõtte: kui iga inimene oleks perfektne, poleks maailmal mõtet, kuna kõik oleksid ühtemoodi. Kohati võib tunduda, et olla “keskmine” on justkui uus tiitel ebaõnnestumisele. Tegelikkuses ei ole keegi perfektne. Arvan, et mida varem aktsepteerida oma nõrkusi ja mitte neid põdeda, seda kergem on edasi minna.
Mark Manson kirjutab väga konkreetse näidete abil raskustest, mida inimesed elu jooksul kogeda võivad. Ta annab nõu, kuidas mõttemustrite muutmine võib parandada elukvaliteeti: murevabama elu võti peitub tema sõnul vähem hoolimises.
See ei tähenda siiski, et peaksime ükskõiksemad olema, vaid vastupidi: vajalik oleks leida omale midagi, mis tõsiselt korda läheb ja on väärt väärtustamist (näiteks pere, sõbrad, kool, töö või mõni eesmärk) ning sellele keskenduda. Kui inimene kellestki/millestki hoolib, pühendub ta neile/sellele, täpselt nagu lähedased sõbrad on valmis sõpruse nimel vaeva nägema. Tähtis on aru saada, kes või mis on väärt hoolimist.
Tänapäeva kiirel infoajastul levivad sotsiaalmeedias kõiksugu uudised, kõmulood ja skandaalid, mis meelitavad ligi rahulolematuid kommenteerijaid. Olgugi, et konstruktiivne kriitika on kasulik, kuid üldjuhul ei ole avaldatud arvamused just argumenteeritud. Kui kommenteerija kritiseerib väsimatult tema eraellu puutumatuid sündmusi, viitab see asjaolule, et too inimene ei ole leidnud oma elus midagi, mida piisavalt väärtustada. Kuid kas meiegi tahame elul nii mööduda lasta? Kui ei, siis Mansoni raamat annab häid nippe, mis ei nõua psühholoogi visiite.
Soovitus kokkuvõtteks: leia, mida väärtustada ja ära hooli mõttetustest, mis elu prügiga risustavad.
Autor – Ella Miina Koger, G1 MAT-IN
