Aasta alguse intervjuu direktori kohusetäitja Tiivi Pikhofiga

Foto: Tiit Mõtus

Vahetult pärast uue aasta tulekut läksin kooli, et teha intervjuu meie kooli kauaaegse õppejuhi Tiivi Pikhofiga, kes nüüd uuel poolaastal täidab ka direktori kohusetäitja rolli. Uurisin veidi tema töö ja uue aasta plaanide kohta ning küsisin ka veidi kooliväliseid küsimusi.

Kuidas Teil jõulud ja aastavahetus möödusid? Kuidas oma pühi tavaliselt veedate? On Teil äkki mõni tore traditsioon?

Jõulude ajal olen alati kodus koos oma perega. Lähen oma ema juurde, oma õe juurde ning oma abikaasa pere juurde, nii et jõulud tähendavad mulle automaratoni ümber Eesti. Kõik olulised kohad tuleb läbi sõita ning kui lõpuks tagasi jõuan, siis on jube hea tunne jälle kodus olla. Aastavahetusel lähen alati abikaasaga kuskile lühikesele reisile, nii paar-kolm päeva, nii ka sellel aastal.

Olete siin koolis vist juba päris kaua töötanud, kui kaua täpsemalt?

Jaa, Gustav Adolfi Gümnaasiumis olen mina töötanud 16 aastat. Tulin siia juba eelmise direktori Ain Siimanni ajal, kes võttis mind siia algklassiõpetajaks. Mul just huvitaval kombel jaanuaris täitub 10 aastat õppejuhina. Alguses, kui süsteemid siin natuke teised olid, olin ma kogu kooli õppejuht ning kui juhtimisstruktuurid muutusid, sain ma endale kõrvale ka gümnaasiumi õppejuhi ja mina jäin siis põhikooli õppejuhiks.

Mis on Teie arvates olnud kõige paremad, meeldejäävamad muutused koolielus selle aja vältel?

Mul on tegelikult sellest hea rääkida, kuna olen näinud kooli mõlema direktori, nii Ain Siimanni kui Hendrik Aguri ajal. Tuleb öelda, et kui Hendrik Agur direktoriks tuli, siis sellest ajast peale on kool hästi palju muutunud. On olnud väga palju avalikku tähelepanu ja meediakajastust. Pole vist Eestimaal inimest, kes ei teaks, mis Gustav Adolfi Gümnaasiumis tehakse, isegi kui teeme tavalisi asju. Näiteks eelmisel aastal oli selline juhus, et koolimaja oli külm, aga meie lugesime seda Delfist, selle asemel, et õpilasesindus või keegi oleks tulnud kurtma. Ma täiesti nõustun, et maja on külm, kuna meil on see nii ehitatud.

Tõesti, koolis on palju muutunud. Kool on palju suuremaks kasvanud, meie juhtimisstruktuur on muutunud, meie traditsioonilised sündmused on muutunud. Reaalainete olümpiaad on laienenud rahvusvaheliseks ja kooli on tulnud väga palju muusikat ja musitseerimisvõimalusi, mis on kõik lastele vabakasutusel. Veel IKT (info- ja kommunikatsioonitehnoloogia) areng on olnud meeletu, näiteks enne Hendrikut ei olnud õpetajatel isegi meiliaadresse ja eKool oli ainult algklassidel. Võrreldes sellega, mis meil nüüd kõik on, oleme eeskujuks kõigile teistele koolidele. Muidugi on meil nüüd ka uus õppehoone.

Olite siis praegu Kotzebues õppejuht?

Jaa, nüüd kaks aastat olen kahe maja vahel jooksnud. Kuna olen põhikooli õppejõud, siis olen nii Kotzebues väiksematega kui ka siin majas 7.-9. klassidega. Tulevikus tuleb ilmselt veel muudatusi, Kotzebue saab oma õppejuhi ja siin peamajas on siis oma, kuna kõike ei jõua korraga lihtsalt.

Kuidas Teile Kotzebues meeldib?

Väga meeldib. Seal on väga head töötingimused õpetajatele, ruumi õpilastele. Kui enne siin keeltemajas oli mitme klassi peale väike koridorijupp, kus ei saanud muud teha, kui rivis seista, siis nüüd Kotzebue maja pakub õpilastele väga palju võimalusi liikumiseks, vaba aja ja vahetundide veetmiseks, õppimiseks väljaspool klassiruumi – harukordselt head võimalused.

Aga kummas majas teile meeldib rohkem töötada?

(Pikk vaikus, vastust ei tule.)

Küsin siis nii, et kas teile meeldib rohkem töötada suurte või väikestega?

No ikka pigem väikestega. Põhikool on ikkagi rohkem minu eriala, aga olude sunnil töötan kõigiga. Ega sellel mingit vahet pole.

Õpilased teavad Teid vist kõige rohkem kui kapuutside ja nugade-kahvlite kontrollijat. Mis on tegelikult õppejuhi igapäevased tööülesanded?

Õppejuhi ülesanne on kogu õppetöö organiseerimine. Tegelikult teen ju mina tunniplaani, õpetajate töögraafikud, lahendan jooksvaid küsimusi jne. Ühesõnaga teen peaaegu kõike, mis puudutab 1.-9. klasse, pluss veel mõned ülekoolilised asjad. Kuna gümnaasiumi õppejuhid on nüüd siin vahetunud ja jäänud lapsehoolduspuhkustele ja mina olen siin nii kaua olnud, siis mõned sellised olulised asjad on kõik kuidagi minu kätte koondunud, lihtsalt olude sunnil, kuna ma olen stabiilselt olemas olnud.

Kuidas peab üks õige GAGi õpilane sööma?

Kui GAGi õpilane istub ükskõik millise laua taha, siis sööb ta vastavalt hea eurooplase kommetele noa ja kahvliga, alati viisakalt. Aga kui GAGi õpilane on kodus, istub diivani peal või sööb McDonald’sis burksi või on matkal, siis loomulikult ei söö ta seda noa ja kahvliga. Kui ta istub laua taga, siis kasutab ta kindlasti nuga ja kahvlit!

Kas Teil on mingeid plaane seoses direktori kohusetäitja ametiga uuel poolaastal? Midagi, mida sooviksite kindlasti teha?

No kõige suurem plaan on see, et tuleb ikkagi direktori asju ka teha. Kindlasti direktor teeb hoopis teisi asju, kui teeb õppejuht, näiteks koolieelarve ning majanduslikud ja tehnilised küsimused. Mingid õppejuhi ülesanded jagan ma ära teistele õpetajatele või õppetoolijuhatajatele, sest kahte asja enam korraga ei jõua. Selle poole aastaga aga midagi muuta küll ei jõua. Kool on üldse selline koht, kus ei tehta kiireid muutusi, neid tehakse tasapisi. Uusi suuri asju kindlasti ei tule. Need asjad, mis on aga meie kooli arengukavas ette nähtud, nendega küll jätkame. On palju asju, mis tuleks korda teha.

Mida ootate uuelt direktorilt?

Oleme siin Kerstiga kõrvalkabinetis arutanud, millist direktorit me tahame. Töökat, intelligentset, sõbralikku, toredat ja võimekat inimest.

Kui Te ei oleks praegu selle ameti peal, kus praegu, siis kellena Te töötaksite?

Kui ma ei oleks õpetaja, siis ma oleksin loomaarst või töötaksin kuskil meditsiinis. Ma ei oleks päris arst, vaid pigem medõde või füsioterapeut.

Lugesin ka Teie eelmist intervjuud Ausõnale. Kas te oma balletitantsijaks saamise unistust ei oleks tahtnud täide viia?

Ma tahtsin just öelda, aga mõtlesin, et ei hakka nalja tegema, et baleriin võiks ka olla. Mul käis see mõte peast läbi küll. Balletitantsija, vist jah, minu vanuses enam olla ei saaks, aga kunagi see unistus oli. Mine tea, võib-olla ma oleksin praegu siis balletiõpetaja. Selles vanuses lavale enam küll ei saaks.

Ütlesite oma eelmises intervjuus, et Teil pole kodus mitte ühtegi kapuutsiga dressikat, kas nüüd on mõni tekkinud?

Ei ole, aga mul on seda vaja olnud, sest sügisel istutasime Kotzebue maja ette puid ja põõsaid ning kuna kedagi teist polnud, siis ma tegin seda ise. Siis laenasin kapuutsiga pusa oma mehe kapist.

Kuidas on muutunud koolikord ja kooliõpilaste elu võrreldes ajaga, mil ise koolis käisite?

Mina olen Pärnust pärit, käisin Pärnu I keskkoolis. Väga palju on muutunud. Õpilasega arvestatakse tunduvalt rohkem, õpetaja ei ole enam ainuke, kes ütleb ja teeb, vaid kooli asjadesse kaasatakse ka õpilasi. Õpilastel on õigus öelda ka midagi õpetaja töö kohta ja ettepanekuid teha, minu ajal seda kindlasti polnud. Koolitoit on ka tunduvalt parem. Jah, kord oli pisut teistsugune. Ühiskond on arenenud ja mõttemaailm on teiseks muutunud.

Mis on praegu Teie lemmik koolitoit?

Ma võtan väga palju salatit ja kui on valikus tatar, makaron ja kartul, siis mina võtan alati kartuli, kuna makaron saab kõige kiiremini otsa.

Kas teil on midagi soovida õpilastele uueks aastaks?

Teineteise märkamist kiirel ajal ja et me oskaksime aeg-ajalt midagi head välja tuua. Võib ka olla mingi väga pisike asi, kuid mina usun, et iga kiitus annab tiivad. Kiitus võib olla ka väga sõbralik naeratus või tunnustav pilk. Ka sellest piisab, et edasi minna ja et tuju läheks heaks ja jõudu juurde saada. Olen ka õpetajatele igal koosolekul öelnud, et palun kirjutame ka positiivseid asju tagasisideks, kuna meil on väga tublid õpilased ja võib-olla suuremat tähelepanu saavad need, kes käivad olümpiaadidel või võistlustel. Samal ajal on meil aga nii palju toredaid õpilasi, kes õpivad väga hästi, kuid võistlustele ei jõua. Neid tuleks ka märgata. Igale lapsele tuleks aasta või trimestri lõpus midagi head kas öelda või märkida eKooli. See oleks minu unistus, kui need tunnistused, mis nüüd kajastavad ka õpetajate kommentaare, oleks täis positiivsust lisaks sellele, mis tuleks paremini teha. Võib-olla on see niivõrd väike asi, aga seda on vaja.

Kas õpetajad vajavad ka kiitust?

Jaa, loomulikult vajavad nad kiitust ja tunnustust. Olen väga uhke, et me saime eelmisel aastal kooliga sellise tunnustuse nagu Tallinna kõige tunnustavam kool. Kuidagi haridusametist võeti kokku koolid, kes oma õpetajaid esitasid aasta õpetaja ja muudele konkurssidele ning meie oleme hästi palju esitanud ja vahel ka saanud. See rida õpetajatest, kes meil on tunnustatud, on päris pikk. Me oleme ise ka oma kooli sees loonud uusi tunnustamise meetodeid: meil on hõbedased ja kuldsed rinnamärgid, sihtasutuse stipendium õpetajale, mida antakse igal Eesti Vabariigi aastapäeval ühele õpetajale ja ikka veel me vahest juhtkonnas mõtleme, kuidas võiks veel õpetajaid esile tõsta. Viskan siinkohal ka palli õpilastele, et äkki teie leiutate veel mingi viisi, kuidas õpetajaid tunnustada. Muidugi üks asi, mida õpilased saavad alati teha, on kirjutada iga-aastasesse personaalsesse tagasisidesse, mida me siin teeme, kui hea õpetaja on ja mida õpetaja hästi teeb. Ma pean ütlema, et heale õpetajale võib mul tulla õpilaste poolt lausa pool lehekülge kiitust, kus igaüks on paar sõna kirjutanud, ja ma olen näinud, kuidas õpetajad on neid lugedes pisarateni liigutatud. See on õpetajale tegelikult väga suur tunnustus, kui õpilane ütleb, et ta teeb oma tööd hästi ja on tubli. Ma arvan, et see on suurem kui juhtkonna tunnustus. Jätkake seda!

Suur aitäh teile toreda intervjuu eest, Tiivi!

Foto: Tiit Mõtus

Autor – Anni-Liis Prangli, G2 PR-IN

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *