Õpetajaks sündinud perekond

Isadepäeva eri

Meie päevakangelased: isa Jüri Kaljurand ja tütar Katrin Soika

9.november tähistasime Eestis isadepäeva. Võime end Gustav Adolfi Gümnaasiumis erilisena tunda, sest meie kooliperes on lausa mitu põlvkonda isasid ja tütreid-poegi. Kes ei tunneks kedagigi Kaljurandade-Soikade dünastiast, kes nii truuks meie koolile on jäänud? Vestlesime paljudest selle dünastia nägudest ühe isa ja ühe tütrega: Jüri Kaljuranna ja Katrin Soikaga. 

Kuidas sattus teie pere Gustav Adolfi Gümnaasiumi? Kes teie perest oli esimene meie koolis?

Katrin: “Minu vanaema oli esimene. Ja siis minu vanaema tegi sinuga(Jüriga) vahetust. Tema(Jüri) oli alguses Lagedi koolis ja minu vanaema oli siin inglise keele õpetaja. Ja Jüri oli Lagedi koolis, sest ta ei tahtnud sõjaväkke minna, jah?”

Jüri: “Jah, see oli vene aeg ja siis oli selline asi, et sõjaväest sai ära, kui maale õpetajaks läksid, kuni 27. eluaastani pidid õpetajana töötama. See oli siis selline aeg, kus linnalähedased koolid olid täis noori mehi ja vanu naisi. Ja siis hiljem, kui selgus, et siin polnud tööõpetuse õpetaja kohta, tulin ma siia.”

Katrin: “Ja minu vanaema läks sinna, sest seal jäi inglise keele õpetaja koht tühjaks. Jüri ja Anne tulid siia kooli koos. Mina tulin õpilaseks 7. klassi 1992. aastal.”

Jüri: “Nii see jah alguse saigi.”

Kas teil oli siis juba noorena mõte minna haridusse või tuli see perekonna eeskujul rohkem?”

Jüri: “Ta(Katrin) lihtsalt ei teadnud teisi ameteid!” (Kõik naeravad) Vanaisa oli ju ees õpetaja, vanaema ka, siis meie.”

Katrin: “Jaa, ning kui meil oli vaba aeg, siis nt Jüri emalt, kes kusjuures polnud õpetaja, küsisin ma, et millal me sinu kooli läheme?” (Naerame) Teiste tundides käisin ma ikka tundides kaasas, ma arvan, et sellepärast pole ma ka midagi muud kaalunud. Kuigi siis, kui ma kooli hakkasin lõpetama, mõtlesin geenitehnoloogia peale, kandideerisin ja sain sisse ka, aga ikkagi ei läinud, õpetaja-amet tõmbas enda poole.”

Teie pere õpetajate erialadeks on olnud nt inglise keel kuid tugevalt on esindatud ka kõiksugused reaal- ja loodusained. Kas need kaks on alati paralleelselt jooksnud või kuidas sellega täpselt on?

Katrin: “Kui Anne oleks ka siin, siis ta ütleks, et talle on alati loodusteadused meeldinud. Aga kuna nende ajal sai vaid ühte erialasse kandideerida ja Annel oli tugev inglise keel, siis ta läks inglise keelde, et kindlasti saaks ülikooli. Aga loodusained meeldisid talle ikka väga. Minu vanaisa õpetas ka füüsikat, kusjuures temaga käisime tihti metsas jalutamas – sellest arvatavasti ka minu suundumus.”

Jüri: “Minu eriala on täpsemalt siis tööõpetus ja füüsika. Ja füüsikat pole ma niisama võtnud, vaid mul on ikka tunnistus selle õpetamisoskusest.”

Katrin: “Ja tegelikult on minu eriala bioloogia, keemia ja füüsika põhikoolis ja keemia gümnaasiumis.”

Teie pereliikmeid on ju nii palju siin koolis. Mis tunnet see teis üldse tekitab? Ma oletan, et kodust tunnet?

Katrin: “Oo jaa, minul on väga kodune tunne siin!” (Naer)

Jüri: “Loomulikult ning mulle pole kunagi imelik tundunud, ma pole sind ju õpetanud ka.”

Katrin: “Ma ise käisin noorena ema tundides kaasas, kuigi ta minu õpetaja ei olnud. Tema eratundides käisin, kus ka teised olid õppimas.”

Jüri: “Aga tegelikult see ei sega õpetamist, seda ei pane isegi tähele.”

Katrin: “Ei pane jah, aga mulle väga meeldib neid kooli peal näha!”

Jüri: “See on teine asi! (naer) Need on kaks eri asja, kas vahetunnis näed või tunnis.”

Katrin: “Ei peagi külla tulema, näeme siin ära!”

Kuna novembrikuus tähistame isadepäeva, siis ma küsin teie isa ja tütre suhte kohta ka natukene. Esiteks, Katrin, kas te olite rohkem isa või ema inimene?

Katrin: “Ma arvan, et ma olin mõlema inimene, selle inimene, kellel minu jaoks rohkem aega oli. Sinuga (Jürile) me käisime kinos, ma mäletan, kui tuli “Home Alone” kinos, see oli väga põnev film! (Jüri mõtleb) Käisime küll, see oli väga põnev film.”

Jüri: “Kindlasti käisime jaa. Nii, kuidas aega oli.”

Oli teil isa ja tütrena Katrini lapsepõlves mõni tegevus, mida teile koos enim teha meeldis?

Katrin: “Ma ei ütleks, et me ainult kahekesi tegime, meil oli õde ka alati kaasas. Eraldi väga ei teinud, aga mis mulle kohe Jüriga meelde tuleb, on heinategu Jüri ema juures maal(naerame). See on alati üks asi, mis alati meelde tuleb, kui koos midagi teeme, see heina tallamine. Ja siis sai õunapuu otsast heinakuhja hüpatud ja tibusid taga aetud.”

Jüri: “Jah, mina olen pärit üldse Pärnu-Jaagupist, mitte Tallinnast.”

Katrin: “Ja tema ehitas sauna maakodus ning mulle meeldis alati seal sauna ehitamise juures olla ja vaadata, kuidas seal kõigepealt postid maast püsti tulid ja siis seinad ka juurde. Ja ükskord sa lõid omale naela jalga (Jüri kahtleb kuuldus) ja siis me kartsime, et meie rott on ära söödud!

Jüri: “Ei, ma astusin naela jalga.”

Katrin: “Ah ma mäletan, et verd oli kõik täis, ja arvasin, et meie rott oli ära söödud!”

Aga veel sinna aega tagasi vaadates, kuidas Sa (Katrin) lapsena oma isa vaatasid ja mida enim temalt enim õppisid? Ja mida hindad temas ka täna?

Katrin: “Mulle meeldib, et ta oskab hästi palju asju ise teha. Igasuguseid remonditöid ja mulle meeldivad tema lõikelauad ja karbikesed. Sest minu arvates oled sa ka suviti alati niimoodi nokitsenud.”

Kas Katrin oli esimene tütar? On teil ainult tütred?

Jüri: “Jah, on nii!”

Mida tähendab üldse isaks olemine Teile(Jüri) jaoks? Mis on teie isa ajaloos kõige õpetlikum olnud?

Jüri: “(mõtleb). Ei noh, tore on! (naer) Et on kedagi sellist lähedast. Eks mõni hetk ikka võib ajada hinge täis(Katrin naerab kõrval), kui lolluseid tehakse.”

Katrin: “Jaa, kui me õega lollusid tegime autos, ähvardasime, et me jätame selle auto kohe siia põõsasse seisma! Ükskord tegime isale jälle toreda üllatuse emaga, kui me tulime koeraga koju! See oli selline šokeeriv üllatus! Aga pärast jalutas isa temaga rõõmsalt ringi.”

Jüri: “Kas midagi muud jäi üle?”

(naerame)

Mis teile tänasel päeval koos meeldib teha? Te kindlasti näete iga päev koolis ka..

Jüri: “Kusjuures, me väga tihti ei näegi. On päevi ka, kus me üldse koolis ei kohtu, minul on ju tööõpetuse tunnid teises majas ka.”

Katrin: “Mina olen vahepeal ülikoolis ka.”

Jüri: “Seda sa oled jah, ja ega vahetunnis aega rääkida väga ei olegi.”

Katrin: “Ja vahepeal saad lapselapsed endale kaela!”

Jüri: “Seda ka jah.”

Aga kui teil on mõni nädalavahetus üksteise ja pere jaoks, mis teile siis teha meeldib?

Jüri: “Suvel oleme praktiliselt kogu perega maal.”

Katrin: “Mis see siis tuleb ka, kolm kuud? Kaks pool?”

Jüri: “Pigem kaks, see on see puhkuse aeg.”

Katrin: “Vahepeal jõuame külas ka käia.”

Jüri: “Kuigi tihti ei jõuagi, tööd on päris palju, terve patakas töid ootab. Aga ei, eks ikka saab.”

Katrin: “Aga sünnipäevadel ja tähtpäevadel ikka saame kokku. Ja mõnikord saab Jüri kedagi trenni ka viia!” (naer)

Kuidas teie peres isadepäeva tähistate või olete tähistanud? Mida teha meeldib?

Jüri: “Ega eriti suurelt ei tähistagi, saame kokku, tulevad, käivad, nii, kuidas aega on.”

Katrin: “Sööme kooki, räägime koolist (kihistavad naerda), aga eks meil on juba niigi põnev elu!”

Lõpetuseks küsin veel, kas siis teie lastel(Katrinile) ja teie lastelastel(Jürile) on potentsiaali üldse õpetajaks hakata? Kas neid vaadates tunnete midagi enda õpetaja omadustest ära?

Katrin: “(muiates) Näen mõnes jah!”

Jüri: “Kuulda on..”

Katrin: “Kõige väiksem mängib tihti kooli, aga ma ei taha survestada. Ega ma ka ei mäleta, kas mulle väiksest peale oli seda ametit soovitatud..”

Jüri: “Ega me ei survestanud ka. Kunagi polnud juttu, et lapsed peaksid õpetajateks saama.”

Katrin: “Eks ta kuidagi geene pidi liikus!  Aga Jüri, sa soovitasid ikka.”

Jüri: “Kindlasti oli juttu, ausalt öeldes ei mäleta täpselt, aga ilmselt ikka mainisin, et mis see õpetaja amet on ja kuidas see töötab.”

Katrin: “Ma mäletan veel, et kui ma tundides kaasas käisin, siis mulle meeldis seal korda pidada. Kord Annega tunnis, umbes  3-4 aastasena, mäletan, et kui lapsed hakkasid rääkima, siis koputasin valjult vastu lauda. Mulle väga meeldis! Ma ei tea, kas see oli ehk kerge võimujanu (naer)?”

Jüri: “Võib-olla!”

Katrin: “Aga nii ma enam korda ei pea.”

Jüri: “Ongi nii? Siis sa oled muutunud! (itsitatakse)

Aitäh Teile, Katrin ja Jüri!

Intervjuu viis läbi Eglyd Hirv, G3 RO

Õpetaja Tiina Naissoo prügi sorteerimisest: “Minu meelest läheb õpilastel kõik prügi rahumeeli ühte prügikasti.”

21.septembril on Maailmakoristuspäev, millest ka meie kool hoolega osa võtab. Selle raames tegime intervjuu geograafiaõpetaja Tiina Naissooga, et vestelda veidi prügist.

Kõigepealt natuke Teist endast. Miks Te üldse geograafiaõpetajaks hakkasite ning kuidas Te siia kooli sattusite?

Miks ma just selle ameti valisin, on tegelikult tagantjärgi raske vastata, see vist oli saatus. Ma tegelikult tahtsin saada Piirivalvesse ja minu vorm sellel ajal oli ka suurepärane, aga sellel päeval kui olid kehalised katsed, olin ma just eelneval päeval vedanud ühte väga rasket paati ja ma olin ennast nii ära venitanud, et ei suutnud neid katseid piisavalt hästi teha. Igaks olin pannud paberid loodusteaduste erialale, kuna olin lõpetanud Rakvere gümnaasiumi matemaatika ja füüsika süvaklassi ning ilma katseteta sai sisse. Siis lõpuks selgus, et see variant läkski. Ma pean tunnistama, et ma päris mitu aastat õppisin nii, et ma ei teadnud, kelleks ma tahan saada. Õppisin selleks, et oleks mingi eriala olemas, aga ma ei olnud selles veendunud. Siis hiljem kui ma hakkasin endale tööd otsima, siis mulle pakuti poole aasta pealt tööd siin, sest üks õpetaja oli ootamatult haigestunud. Nii ma siia ka jäin ja olen väga rahul, et töö ja hobi on mul koos.

Kas olete osalenud varem Maailmakoristuspäeval?

Noh see on juba 10 või 11 kord, millal selline üritus toimub ning me oleme sellest püüdnud alati mõne klassiga osa võtta. Päris kõigil osalenud ei ole, võib-olla kaks korda on vahele jäänud.

Mis te sellest üritusest arvate? Kas sellest on kasu ka?

Sellest on tohutult suur kasu inimeste teadlikkuse tõstmisel. Eestis võibolla on see kasu nii suur isegi pole, kuid need maailma riigid, kes on sellise ürituse meilt üle võtnud(nüüd juba vähemalt 150 riikii), seal on Maailmakoristuspäev teadlikkuse tõstmisel ikka väga suure töö ära teinud.

Sellel aastal on põhiline rõhk suitsukonide ja närimiskummide koristamisel, miks see nii on?

Suitsukonid on üks mikroplastiku allikas. Me kõik oleme ju tänaval näinud suitsukonisid ja kui tuleb vihm, siis kuhu nad lähevad? Nad lähevad meie kanalisatasiooni ning kui meil veab, siis nad lähevad veepuhastusjaama ja kõige suuremast sodist puhastatakse vesi ära, mikroplastik jääb aga ikkagi alles. Suitsu ots on aga tselluloosatsetaat ehk tegemist on plastiga, mis laguneb samamoodi mikroosakesteks rääkimata sellest, mida see suitsu ots sisaldab. See sisaldab näiteks kaadmiumii, ammoniaaki, arseeni, metaani, äädikat, metanooli, värve ja kõike muud sellist, mis on sinna lisatud selleks, et see suits liiga kiiresti ära ei põleks ning et ta ilusasti ühtlaselt hõõguks. Me ju tegelikult ise teame, et need on mürgised ja ebameeldivad ained. Kui ta nüüd vette satub, siis kõiki need mürkained veepuhastusjaamad ära võtta ei suuda. Lisaks on meie kanalisatsioonisüsteem kahesugune: üks osa läheb puhastusjaama, aga teine osa on sajuveetorustik, mis läheb otse merre. Kui suitsukoni satub sinna, siis läheb ta ilma igasuguse puhastamiseta ja laguneb vees väiksemateks plastiku osadeks. Kui meil „veab“ siis sadeneb see edasi Läänemere põhja mudasse, aga kui ei vea, siis sööme me mõne kala või taimena selle endale sisse. Närimiskummiga on sama lugu, see koosneb põhimõtteliselt kummist, plastikust ja sünteetilistest lõhna- ja värvainetest, mis jällegi looduses täielikult ei lagune ning see satub samamoodi näiteks põhjavette ja me joome selle endale sisse.

Millised riigid kõige suuremaks probleemiks on?

Ma nimetaks Kagu-Aasias olevaid riike, kus on prügi olukord ikka väga suur probleem. Näiteks Malaisia, kus siiamaani autod sõidavad ookeani kaldale ja valavad lihtsalt prügi maha.

Mis on maailmas hetkel kõige suurem prügiga seotud probleem, millega peaks koheselt tegelema?

Prügisaared on kõige-kõige-kõige suurem probleem üldse, sest see see on kõige suurem keskkonnaprobleem ookeanides. See plast, mis ookeanisse jõuab, sellega ei juhtu ju mitte midagi, ta laguneb ainult väiksemateks osadeks, aga päris ära ei lagune. Mikroplasti ja teisi plastiosakesi peavad loomad toiduks ning söövad ära ning selle tõttu nad surevad, kuna magu on täis plasti, mis ei ole söödav. Minu meelest ei suudeta isegi ülemaailmseid andmeid kokku lugeda, kui suur on plasti mõju mereelustikule ja selle hävimisele. Näiteks ka siin, Läänemere kaldal, on probleem. Kui me mööda mereäärt kõnnime, siis rannad tunduvad üldiselt suhteliselt puhtad, kuid kui uuriti söödavat rannakarpi Taani väinade juures, siis 2370 rannakarbist 184-l karbil leiti mikroplasti osakesi, mille me ju sööme omakorda ise ära.

Mida saaks nende prügisaarte osas siis ette võtta?

Ega üksikinimene ei saagi väga, see nõuab ikkagi riikidevahelist koostööd. Ideaalis, kui me tõesti oleksime ideaalsed inimesed, siis võiks riigid loobuda näiteks oma kaitseressurssidest. Mõelge missuguse raha ja majandusliku võimsuse me saaksime suunata oma keskkonnale ja selle korrastamisele.

Kas te ise sorteerite prügi?

Võimaluste piires jah. Ma tunnistan, et olen osaliselt ikkagi mugav inimene, et mul on kolm pakendisorteerimise võimalust: segaolmejääde, paber ja biojääde, samuti asju, mida ma saan taaskasutusse viia, viin ka alati ära, patareid kogun eraldi ja viin ohtlike jäätmete kogumispunkti, kuid peab tunnistama, et pakendit, mida võiks veel eraldi koguda, seda ma kahjuks ei tee, poen siinkohal korteri väiksuse taha. Ehk kindlasti peaks olema pakend, paber, bio- ja segaolmejääde(see prügi, mida sa ei oska kuhugi mujale panna). Ideaal oleks muidugi prügivaba sorteerimine. Seda on püütud teha ühes jaapani linnas ja seal on sorteerimisaluseid 40 ja siis saab kõik taaskasutada.

Miks seda peab tegema?

Et võimalikult palju seda ressurssi taaskasutada. Me ju pidevalt kasutame ja ostame igasuguseid materjale, mis tulevad loodusest, kuid selle asemel võiks kasutada taaskasutust. Näiteks kui viime oma riided taaskasutusse ning keegi ostab sealt särgi, selle asemel, et uut särki osta, tähendab see tegelikult tohutut vee kokkuhoidu, mis läheks puuvilla kasvatamise peale ning näiteks paberi kokkukogumine säästab puid, mis läheksid mahavõtmisele.

Kas meie koolis sorteeritakse piisavalt prügi?

Minu meelest läheb õpilastel kõik rahumeeli ühte prügikasti. Isegi see pakend, mille eest raha saaks, ehk siis pandipakend, läheb ka sinna samasse prügikasti, et ma ei näe siin tegelikult mingisugust sorteerimist. Ma näen küll seda, et söökla kogub eraldi biojäätmeid ja paberit, aga õpilaste suhtumine küll hea ei ole. Ma saan aru, et siin minu klassis ongi ainult üks prügikast, aga samas kui olid eraldi konteinerid, siis ega nendest väga kinni ei peetud. Esineb palju sellist lihtsalt prahi äraviskamist ilma mõtlemata, kuhu see võiks käia.

Mis on üldiselt Eesti olukord võrreldes teiste Euroopa riikidega?

Ma ei ole ise viimasel ajal väga ringi reisinud ja sellise pilguga vaadanud, aga teiste juttudest tean, et Eesti seisund on isegi päris hea. Arvestades seda, et umbes poole oma prügist me põletame, mis ei ole küll superhea variant, aga siiski, me vähemalt ei jäta teda kuhugi vedelema, vaid toodame sellest elektrit ja soojust. Seejuures sulavad sealt välja ka metallid, mida me ka taaskasutame. Ehk olukord on märkimisväärselt hea, aga kui võtta, et kolmandik meie prügist läheb ikkagi ladustamisele prügilatesse, siis see on halb. On ju olemas ettevõtteid, kes taaskasutavad plasti ja toodavad sellest näiteks aiaposte või seinalaudu, mis peavad isegi paremini vastu kui puidust toodetud seinalauad, aga võiks teha palju rohkem. 

Kui hea see keskonnateadlikkus on üldse Teie arvates?

Vabal ajal suhtlen ma rohkem omaealiste või vanemate inimestega ja seal paneb tavaliselt hind ikkagi asjad paika. Ma usun, et haridus on ka tänapäeval tunduvalt erinev kui see oli mitukümend aastat tagasi.

Mida saaksime me poliitikas muuta, et prügi oleks vähem ja see oleks paremini sorteeritud?

Võibolla see, kui sorteerimine annaks selge hinnavõidu prügi äraveol või prügiarved sõltuksid konkreetselt sellest, kui hästi sinu prügi on sorteeritud, siis ma usun, et inimeste motivatsioon oleks kõrgem. Samuti võib ju alati vähendada makse ökokaupadel ja suurendada nendel kaupadel, mis on keskkonnale kahjulikumad.

Intervjueeris Anni-Liis Prangli

Mitte kellegi Eesti

Kelle oma Eesti on? Sinu? Minu? Meie? Või hoopiski nende ja tema? Ei-ei, see on ju meie kõigi oma. Me kõik sobime siia välja arvatud geid, tumedama nahavärviga inimesed, naised, kellel pole 30-aastaselt lapsi, mehed, kes ei suuda naist üleval pidada, juudid, venelased, feministid, liberaalid, immigrandid, naised, kes tahavad aborti teha, transseksuaalid ja nii edasi.

Eestlastel on olnud meeletult keeruline ajalugu ja seetõttu on ka välja kujunenud teistsugused vaated kultuurile, majandusele, ühiskonnale ja selle normidele. Eestlased on konservatiivsed ja austavad väga oma traditsioone, kardetakse kõike, mis pole tuttav, kuid samas tahetakse kogu aeg uudsust ja innovaatilisust. Kõik, kes on kunagi välismaalastega kokku puutunud, mainivad suure uhkusega, et Eesti on “e-riik”, “parim koht maailmas start-upide jaoks” ja “ürgne metsamaa”. Seda on suur rõõm kuulda seni, kuni selgub, et eestlane on üks äärmiselt ebatolerantne inimene.

Minul on olnud õnn kasvada teadmisega, et inimesed on võrdväärsete õigustega, sõltumata nende nahavärvist, rassist, orientatsioonist jne. Ma mõistan vähemusi, nende murekohti ja seda, miks kõik riigid tunduvad elamiseks ahvatlevamad kui Eesti. Oma 1,3 miljoni elaniku ja raske orjapõlvega tundub igasugune võõra ja “ebanormaalse” lubamine riiki justkui uue riski võtmine. Millal siis järgmine pauk käib? Millal me oma vabaduse taaskord kaotame ning  elame hirmus ja ahastuses?

Mida rohkem me oma vabadust kaotada kardame, seda rohkem me seda ohustame. Kui inimene hoiab millestki nii meeleheitlikult kinni, siis on tõenäosus, et see libiseb neil käest. Eestis on käinud palju võõraid võime, mistõttu me ei julge enam kedagi vastu võtta, kuid ometi tuleks mõista, et teisiti ei saa me areneda. Tallinnast ei pea saama rahvaste paabel ja Eestist läbikäiguhoov, kuid ometi tuleks mõista, et meie võimalus euroopastuda ja tekitada inimestele meeldiv elamispaik, ei sõltu ainult majandusest, rahast ja poliitikast. Kõik tuleb kodusest kasvatusest ja on oluline, et vanemad õpetaksid oma lastele tolerantsust. Õpetaksid seda, kuidas aidata neid, kes on nõrgemad ja väetimad. Tolereerida neid, kes on vähemuses. Õpetada, et vabadus öelda, mõelda, luua ja olla on inimõigus ning ei pea seda häbenema.

Eestlane laulab vabaduse nimel ja selle eest. Ometi algab see kõik kusagilt sügavamalt hingesopist, kus me teeme oma valikuid, milliseks me maailma loome. Tänasel päeval on meil võimalus ja vabadus olla see, kes me olla soovime. Uskuda seda, mida õigeks peame, luua seda, mis meelepärane. Igal inimesel on õigus öelda ja kaasa rääkida, igal inimesel on õigus õnnele ja igal inimesel on õigus olla tema ise. Miks on vaja seda siis piirata? Kas sellist Eestit me tahame?

Autor: Getriin Kotsar, G2RO

Intervjuu puhvetimüüa Sirjega

Saame tuttavaks: puhvetimüüja Sirje

Te olete siin töötanud septembrist saati, on mul õigus?

Jah.

Kus te enne olite töötanud?

Turvavaldkonnas.

Kuidas seni läinud on? Kuidas meeldib siin?

Kenasti on läinud, olen juba sisse elanud ja nüüd juba päris kenasti.

Kas töö ei muutu ühekülgseks? Mida te teete, kui kedagi ei ole letis tellimas?

Kui kedagi ei ole siin, siis ma panen kaupa välja, tellin kaupa, toon juurde – ega siin igavaks ja üksluiseks ei lähe, sest te (õpilased-toim) ju vahetate ja iga vahetund on erinevad õpilased. Ei, ükskõikseks küll veel ei ole läinud.

Teil on kooli üks tänuväärsemaid ameteid. Kui paljud tegelikult ütlevad „aitäh“?

Ikkagi kõik ütlevad „aitäh“. Lapsed on väga viisakad, ei saa midagi öelda. Tõesti kõik on väga viisakad.

Kuidas teile tundub, mis on kõige ostetumad tooted puhvetist?

Kõik oleneb täiesti päevast.  Šokolaadijäätised – need lähevad peale lõunat –  ja hommikuvõileivad.

Kas mõni kaup on ka, mida üldse ei osteta?

Mõni kaup seisab kaua ja, kui lapsed saavad aru, mis see on ja maitsevad, siis hakkab see ka minema.

Mida teile vabal ajal meeldib teha?

Ma jalutan väga palju, mul on koer ja ma jäin koeraga palju jalutamas. Käin ka teatris ja reisimas. Mitmekülgne on see vaba aeg mul.

Kas te reisite pigem Eestis või välismaal?

Ma eelistan ikka soojale maale minna – ma olen soojalembeline inimene.

Kas te Eesti Laulu jälgisite?

Jah, kusjuures jälgisin.

Kas mõni laul meeldis ka eriliselt?

Selle rootslase (Victor Crone’i-toim) oma.

Üldiselt, õhtuti, kas te pigem vaatate televiisorit või loete raamatut?

Pigem televiisorit. Siin ma ei kuule ju uudiseid ega midagi, siis ma tahan uudiseid kuulata.

Vabariigi aastapäev oli hiljuti. Kuidas te seda tähistasite?

Nagu iga aasta: käisime perega Toompeal, oli pidulaud – nagu kõik teised.

Mis on sõprus ja mis armastus?

Käes on aasta kõige sõbralikum päev ehk sõbrapäev!!!

Küsisime meie kooli õpetajatelt, mis on nende arvates sõprus ja armastus.

Agu Ojasoo: “See on umbes nii nagu astmel üks ja astmel kaks. Enne peab olema selge astmel üks ehk olema peab sõprus. Teistpidi need asjad ei käi, et tekib armastus ja sõprust ei tekigi, siis ei kõlba see kuskile.”

Helina Reino: “No armastus…siin ma ikkagi ütleksin, et on molekulid mängus. Armumine on ikka kehakeemia. Teine on lugupidamine ja kiindumus. Sõprus ongi võib-olla omavahel sobivate inimeste vaheline vastastikune austus. Sõprus on ka sobivus. Aga armastust loeksin ma juba molekulaarseks protsessiks, kuigi sinna tahab käib ka muidugi austus ning kõike muud, sest ega me ei saa ju neid välistada, aga seal on ikka rohkem.”

Inna Graužiniene: “Sõber on sõber. Sa võid ta peale loota ja ta mõistab sind ka siis, kui sind on raske mõista. Mul ei ole palju sõpru. Olen teadlikult ka osa sõpru välistanud. Sõber mõistab sind ka siis kui sind on raske mõista, toetab sind ja annab sulle ka head nõu, mitte lihtsalt moe pärast ning muidugi proovin mina ka samaga vastata. Aga armastus, kes seda üldse teab, mis see armastus on. No noorest peast armumine… nii nagu mina ütlesin: “Armastus – see on kirgastumine” *naerab*. See lööb sulle nagu põmm pähe ja siis mingid aastad on sul selline armastus, kuid hiljem tuleb juba rahulik armastus.”

Jaak Juske: “Ma arvan, et sõprus on truudus ja armastus on kirg.”

Juta-Tiia Mägi: “Sõprus on midagi sellist, millele saab alati kindel olla ja millele saab toetuda, kui on raske. Sõber on see, kellele ma võin ka kell kolm öösel helistada, kui väga vaja on. Sõber on see, kes mõistab ja hindab mind, ka kõikide mu vigadega. Armastus… hmm… seda on väga raske defineerida. See on midagi väga ilusat.”

Kersti Kukk: “Ma arvan, et mõlemad on minu jaoks üsna sama. Hoolimine ja üksteise jaoks olemas olemine.”

Kristjan Salum: “Sõprus on see, kui saad kellegi peale loota, kedagi toetada ja ise toetusele loota ning teil on ka ühised huvid. Aga armastus on midagi rohkemat.”

Koidula Kangur (blond peamaja valvelaua daam): “Need on kaks ise asja – sõprusega võib tulla armastus, kuid võib ka erand olla. Sõprus võib olla ka näiteks mehega, et oled mehega ka väga hea sõber. Koolipõlves oli mul väga häid meessõpru, kes mind koolitöödes aitasid. Aga armastus on hoopis midagi muud, sest see on teistsugune mehe ja naise vaheline suhe. Mehed on veel paremad sõbrad kui naised, sest nemad peavad rohkem saladusi. Öeldakse, et mees ja naine ei saa sõbrad olla, kuid saab küll olla. Kui mina olin täisealine, kuid käisin veel koolis, siis mehe loal käis mul sõber külas, kellega koos me õppisime. Ta andsid mulle väga palju nõu ja oli tõesti sõber. Ma võisin talle kõiki oma muresid rääkida ning kellelegi ta midagi välja ei rääkinud, tüdrukud räägivad rohkem välja – see oli lihtsalt sõprus.”

Lilian Kippasto: “Sõprus on see, kui sa võid inimese peale alati loota. Armastus on see, kui ilma sõnadeta mõistetakse üksteist ja aidatakse, kasu saamata.”

Lisete Lige: “Kui niimoodi hästi kiiresti öelda, siis ma arvan, et tegelikult sõprus ja armastus on väga sarnased. Me kindlasti ei peaks ootama neist seda, mida me saame, vaid peaksime endalt küsima, mida meil on vastu anda ja siis toimivad nii sõprus kui ka armastus suhetes imeliselt.”

Merle Ilus: “See on nii raske küsimus… sõprus ja armastus… ma ei oskagi öelda.”

*Muusikaõpetaja Merle Ilusa arvates on kõige ilusam armastuslaul prantsuse filmist “Mees ja naine” (“Un homme et une femme” – režissöör Claude Lelouch).

Nele Raat: “Need on väga suured mõisted. No ma vastan väga trafaretselt, sest ega siin sellist ühtset ja õiget vastust, nagu üldse kunstilises elus, polegi. Ma tõmbaksin nende kahe mõiste vahele tegelikult võrdusmärgi või kaldkriipsu, et ei saa ju olla üht ilma teiseta. Pigem on see selline kooskõla, ühtehingamine või ühte jalga käimine. Sa võid olla oma armastatuga parim sõber ning selleks, et sul oleksid sõbrad, pead sa neid ikkagi ju armastama. Mõlema puhul on selline kokkukuuluvustunne.”

Rain Vellerind: “Sõprus on üks sulatatud juust, umbes nagu see merevaik. Siis ka tantsuansambel ja kui võtta seda laiemas plaanis, globaalselt, näiteks vene keeles, seal on sõprus ehk дружба tagurpidi absurd. Aga armastus… see on midagi keerulisemat. See võtab kohe sõnatuks. Ma pean mõtlema. Selle nimelist sulajuustu ei tule ette. Hea küll… võtame füüsika: ju see mingi energia ikka on. See on energia jäävuse seadus, et kui seda on, peab see millestki tekkima. Kui selle energia saaks näiteks Iru vanade soojuselektrijaamade põletamise asemel tööle rakendada, siis me saaks kõigepealt Eesti energiaprobleemid lahendatud ja tulevikus ka kogu maailma. Ma tean, mis see on, see on nagu tuumafüüsikas…te pole veel seda õppinud. Seal on olemas seoseenergia – vot armastus ongi üks selle erivorme, mis teatud mõttes on seotud sellise asjaga nagu massidefekt. Kui mass läheb kaduma, tuleb energia välja ja kui energia kaob, läheb mass välja – vot armastus on ka nii, et vahepeal kaob ära ning siis on energiat vähem, kuid siis ta jälle tuleb ja energiat on palju.”

Valdur Parašin: “Sõprus on pikaajaline suhe kahe inimese vahel, kes on üksteist kaua tundnud ja saavad üksteist usaldada. Armastus on natuke teistmoodi. See on ka pikaajaline sügavam tunne, kuid lisaks sõprusele tunnevad nad üksteise vastu ka külgetõmmet.”

Ülle Salumäe: “Mõlemad on tunded. Üks nendest on kirglikum – see on armastus. Mõlemat ühendab pühendumine.”

*Küsisime õpetaja Salumäelt ka tema lemmik armastusromaani, mille peale ta vastas, et on vale inimene sellele küsimusele vastamiseks, sest juba aastaid pole ükski armastusromaan tema öökapile sattunud. Salumäe: “Pakun välja sellise teose nagu Saint-Exupéry “Väike prints”, sest see räägib armastusest, hoolimisest ja sõprusest.”

Kui soovid teada, mida on öelda meie kooli kõige pisematel sõprusest, armastusest ja kassidest, kuula kindlasti ka meie uhiuut podcasti osa!

Autor – Maria-Elisabeth Lootus G2-RO

Kuldlõige 2019 – mis toimub lava taga?

Kellele ei meeldiks käia prestiižsetel üritusel, kuhu minnes saab teha uhke meigi, panna selga kõige ilusamad riideid ja kõrgeimad kontsakingad? On tõesti imetore, kuid tihtipeale kiputakse unustama, et kõige selle taga on töökad korraldajad ja usinad vabatahtlikud, kes annavad endast maksimumi eduka ürituse korraldamiseks. Sama lugu on disainerite ja modellidega: ka nemad valmistuvad ürituseks ette, täiustavad kõnnakut ja lihvivaid viimaseid detaile. Tahame teile, lugejaile, natuke neid uksi paotada. Siin on 10 asja, mida sa Kuldlõike korraldamisest teada võiksid:

1. Midagi ei juhtu iseenesest.

Publik võib küll laval näha sujuvat ja hästi organiseeritud liikumist, kus laval on kordamööda õhtujuhid, žüriiliikmed, kollektsioonid ja esinejad, aga selle taga on pidev korraldajatevaheline suhtlus ja toimuvast kolm sammu ees olemine. Kui esimese kollektsiooni esimene modell laval kõnnib, sätib lava taga end valmis juba neljandana lavale minev kollektsioon. Walkie-talkied on korraldajate suurimad sõbrad ja kui korraldajatel õnnestub hetkekski saali näha, on juba päev korda läinud.

2. Vabatahtlike tiim

Korraldajad küll teostavad palju, aga ükski üritus ei oleks võimalik ilma suurepärase vabatahtlike tiimita. Küll oli hakkajaid noori nii puhvetis, piletimüügis ja kontrollis ning abiks ruumide kordasättimises. Tugev põhi oli see, mis Kuldlõike külastajale nii meeldivaks tegi.

3. Saal püsti ja maha

Kuldlõige toimus meie oma suures võimlas, kuid ega modellid parkettpõrandal ei kõndinud ja külalised seinaäärsetel pinkidel ei istunud – saal tuli ehitada kibekiirelt üles ja sama usinalt ka maha lammutada, kuid see protsess algas juba varem. Paar kuud varem mõeldi välja saaliplaan, pandi paika istekohad ning muretseti vaibad ja toolid. Alles päev enne läks suuremat sorti ehitamiseks – vaibad rulliti maha, toolid pandi ritta, lavad pandi püsti ja diivanid toodi. Ning õhtul sama asi ümberpööratuna. Kõik selleks, et saal näeks šikk välja.

4. Toetajad

Toetajateta ei oleks Kuldlõige olnud mitte midagi. Nii esikolmik, žürii kui ka loosiauhindade võitjad said kõik midagi ürituse imelistelt toetajatelt. Samuti olid platsis ka GAG-i õpilasfirmad, kes kohapeal oma toodangut müüsid ja end tutvustasid. Toetajad aga ei tule niisama, nende otsimine on omaette protsess ja kunst. Et elus midagi saada, tuleb selle nimel tööd teha, aga õnneks Kuldlõike tiim seda ei kartnud ja toetajaid saime rohkem, kui oli oodata!

5. Valgus ja heli

Päris pimedas ruumis moedemonstratsiooni teha ei saa ehk terasem silm pani tähele ka valgustiimi saali tagaosas ja erinevaid prožektoreid, mis iga kollektsiooni omapäraseks tegid. Sama tiim vastutas ka heli eest: kollektsioonide taustaks lugu, pauside ajaks meeleolumuusika, esineja helitehnika ja õhtujuhtide mikrid olid kõik nende kätetöö. Kusjuures, tegemist oli enamjaolt meie oma kooli poistega. Ja nii ongi, kes palju teeb, see palju jõuab!

6. Modellide väljanägemine

Ükski kollektsioon pole täiuslik ilma õige jumestuse ja soenguteta. Nagu lavalt ilmselt näha oli, polnud meigid ning soengud mitte ainult au naturel, vaid näha sai nii kirjusid kujundeid, kinniseotud suid, klaassilmi kui ka lainetavaid juukseid. Just seepärast olid disainerite hullumeelsete ideede teostamiseks appi tulnud andekad grimmi- ja juuksurikooli õpilased, kes ka kõige ekstravagantsemate lookidega hakkama said. Nii nagu päris modelli töös, pidid modellid juba üsna varakult meigitooli istuma ning hiliste õhtutundideni paksu meigikihi all head välja nägema.

7. Viimane lihv enne lavale minekut

Täiesti tavaline vaatepilt on närvivapustuse äärel olev noor moelooja, kes vahetult enne lavale minekut oma modelli seelikusaba all niidi ja nõelaga ukerdab. Viimased kiired jõupingutused olid siiski seda väärt ja kõik kollektsioonid jõudsid oma täies hiilguses lavale.

8. Emotsioonid

Disainerid panustasid tohutult aega ja vaeva oma kollektsioonide loomisesse, mistõttu on ilmselge, et enne esimest (või juba mitmendat) lavaleminekut, on nii loojal kui ka mõnel modellil närvid püsti. Ärevuse maandamiseks kasutati mitmeid erinevaid meetodeid: kes tegi joogat, kes kuulas muusikat ja kes õmbles – kõigil omad viisid, kuid emotsioonid lavalt tulles olid täiesti vastupidised. Oli kuulda rõõmuhõiskeid ja naeru. “See oli kõige võimsaim tunne!” või “Tehtud!” olid laused, mida enim kuulda sai.

9. Kõik läheb hästi?

Nagu juba eelnevalt mainitud, olid paljud modellid juba varakult võimlamajas soengu järjekorras. Seal oodates oli näha, kuidas korraldajad ja vabatahtlikud väsinud silmade ning murelike nägudega vaikselt, kuid sihikindlalt ringi tuhisesid. Tiim oli kurnatud, sest seljataga oli ju kuudepikkune organiseerimine. Ka magamatus polnud neile võõras, sest saali kaunistati eelneval päeval hiliste õhtutundideni ja varahommikul jätkati tööga. Nii mõnelgi oli hirm, et Kuldlõikest tuleb täielik läbikukkumine. Lõppkokkuvõttes olid korraldajad vaatamata väsimusele väga uhked ja kergendunud, Kuldlõige tuli ju sel aastal veelgi parem kui eelmisel!

10. Labürint – ajurünnak ja universaalsus

Kõneledes peakorraldaja Lislotte Minejeviga (12.a) GAGi podcastis, selgus nii mõnigi huvitav fakt Kuldlõike kohta. Jutuks tuli ka kust tekkis teema “Labürint”. Lislotte rääkis, kuidas nad tegid korraldustiimiga ajurünnaku. Selleks, et teada saada, kuidas lõplik teema valiti ja mis tähendus on labürindil tegelikult, tuleb oodata järgmise podcasti ilmumiseni. Uues podcastis räägime Kuldlõike korraldamisest lähemalt – võlust, valust, lavatagusest elust ja paljust muust. Samuti kuulete Kuldlõike värske võitja Helen Tambla (8.b) muljeid moeshow toimumise päevast.

Foto: Markus Muide

Veel pilte Kuldlõikest leiad Instagramist https://www.instagram.com/kuldloige/ ja Facebookist https://m.facebook.com/kuldloigegag/ 

Autorid: Eglyd Marion Hirv ja Maria-Elisabeth Lootus G2-RO

Lucia-päev 2018 @GAG

Lucia-päev ehk eestipäraselt Luutsinapäev on tuntud kõige enam skandinaavlaste seas, pole ühtegi rootslast, kes seda iga-aastaselt 13. detsembril ei tähistaks. Lucia päev on algselt kristlik püha, mälestamaks Püha Luciat. Vana kalendri järgi tähistati Lucia-päeva aasta pimedaimal ööl, talvisel pööripäeval. Tavaliselt kujutatakse teda valges rüüs, punase ümber piha kantava vööga ja küünlapärjaga.

Foto: Trevor Carl Oskar Gerbjörn, G2 RO

Legendi järgi abistas 3. sajandil elanud Lucia katakombides end Rooma võimu eest varjavaid kristlasi toidu ja kõige muu vaja minevaga. Ta pani tee valgustamiseks endale pähe küünaldega pärja, niiviisi mahtus tema kätesse rohkem abivajajatele mõeldud varusid. Hiljem tapsid Lucia roomlased, sest ta ei olnud nõus kristlusest lahti ütlema ja niiviisi saigi temast ristiusu märter.

Lucia päeva tähistatakse GAGis igal aastal, mida korraldavad pühendunud rootsi keele 11. klassi õpilased. Proovidega alustatakse tavaliselt juba sügisest, kuna koolikaaslastele tahetakse tuua põnev ja suursugune aktus. Klassikaline Lucia-päeva tähistamine kujutab endast alati saali rongkäiguna sisenemist, kus eesotsas kõnnib, küünlapärg peas, püha Lucia, ja tema järel küünlaid käes hoidvad tüdrukud ja muidugi ka koonusmütsidega tähepoisid. Lauldakse tuntud Luciapäeva- ja muid jõululaule ning loetakse roostikeelset luulet.


Foto: Trevor Carl Oskar Gerbjörn, G2 RO

Selle aastane Lucia-päev üllatas oma uudse lähenemisega. G2 RO õpilased olid hakkama saanud pooletunnise näidendiga, kust ei puudunud laulvad näitlejad, tants, trall ning efektne lavakujundus. Etendati nimelt lugu, kuidas jõudis Itaaliast pärit Lucia Rootsi ning seal kohalike valgustajaks sai. Siiski, klassikat ei saa unustada ja nii järgnes minimuusikalile klassikaline Lucia-päeva pühalik laulmine. Kiiks jäeti siiski külge: Mederi saali siseneti tossu ja paugu saatel, justkui oleks taevast saabutud.

Gümnaasiumi 2. astme rootsi keele suund tõi see aasta koolikaaslastele kindlasti väga meeleoluka ja uudse Lucia-päeva aktuse, kuid kindel on, et pühalikkusega sai siiski, nagu kord ja kohus, kõigi hingi paitada. G2 RO tänab!

Foto: Trevor Carl Oskar Gerbjörn, G2 RO

Autorid : Anna Kristina Pihlakas ja Eglyd Hirv

Tegijatest

Hakkajaid noori on meil palju ja neile on pühendatud täiesti oma nurk. Kui mõni artikkel paelub, saate kohe autori endaga siia tutvuma tulla.

Eglyd Hirv – kommunikatsioonikomisjoni esimees; Ausõna peatoimetaja
Maria-Elisabeth Lootus – Podcasti juht; ajakirjanik
Kathleen Loss – GAG-i sotsiaalmeedia juht; ajakirjanik
Karl-Sten Kõrgmaa – GAG-i õpilasesinduse president
Aurelia Kuum – ajakirjanik
Anni-Liis Prangli – ajakirjanik; keeletoimetaja
Rainer Pirn – ajakirjanik; sotsiaalmeedia haldaja
Ella Miina Koger – ajakirjanik
Johanna-Maria Poell – ajakirjanik, keeletoimetaja
Tristan Saupõld – ajakirjanik
Anna Kristina Pihlakas – ajakirjanik; sotsiaalmeedia haldaja; keeletoimetaja
Miia Eliise Sarapuu – ajakirjanik; keeletoimetaja
Getriin Kotsar – ajakirjanik, podcasti läbiviija