21.septembril on Maailmakoristuspäev, millest ka meie kool hoolega osa võtab. Selle raames tegime intervjuu geograafiaõpetaja Tiina Naissooga, et vestelda veidi prügist.
Kõigepealt natuke Teist endast. Miks Te üldse geograafiaõpetajaks hakkasite ning kuidas Te siia kooli sattusite?
Miks ma just selle ameti valisin, on tegelikult tagantjärgi raske vastata, see vist oli saatus. Ma tegelikult tahtsin saada Piirivalvesse ja minu vorm sellel ajal oli ka suurepärane, aga sellel päeval kui olid kehalised katsed, olin ma just eelneval päeval vedanud ühte väga rasket paati ja ma olin ennast nii ära venitanud, et ei suutnud neid katseid piisavalt hästi teha. Igaks olin pannud paberid loodusteaduste erialale, kuna olin lõpetanud Rakvere gümnaasiumi matemaatika ja füüsika süvaklassi ning ilma katseteta sai sisse. Siis lõpuks selgus, et see variant läkski. Ma pean tunnistama, et ma päris mitu aastat õppisin nii, et ma ei teadnud, kelleks ma tahan saada. Õppisin selleks, et oleks mingi eriala olemas, aga ma ei olnud selles veendunud. Siis hiljem kui ma hakkasin endale tööd otsima, siis mulle pakuti poole aasta pealt tööd siin, sest üks õpetaja oli ootamatult haigestunud. Nii ma siia ka jäin ja olen väga rahul, et töö ja hobi on mul koos.
Kas olete osalenud varem Maailmakoristuspäeval?
Noh see on juba 10 või 11 kord, millal selline üritus toimub ning me oleme sellest püüdnud alati mõne klassiga osa võtta. Päris kõigil osalenud ei ole, võib-olla kaks korda on vahele jäänud.
Mis te sellest üritusest arvate? Kas sellest on kasu ka?
Sellest on tohutult suur kasu inimeste teadlikkuse tõstmisel. Eestis võibolla on see kasu nii suur isegi pole, kuid need maailma riigid, kes on sellise ürituse meilt üle võtnud(nüüd juba vähemalt 150 riikii), seal on Maailmakoristuspäev teadlikkuse tõstmisel ikka väga suure töö ära teinud.
Sellel aastal on põhiline rõhk suitsukonide ja närimiskummide koristamisel, miks see nii on?
Suitsukonid on üks mikroplastiku allikas. Me kõik oleme ju tänaval näinud suitsukonisid ja kui tuleb vihm, siis kuhu nad lähevad? Nad lähevad meie kanalisatasiooni ning kui meil veab, siis nad lähevad veepuhastusjaama ja kõige suuremast sodist puhastatakse vesi ära, mikroplastik jääb aga ikkagi alles. Suitsu ots on aga tselluloosatsetaat ehk tegemist on plastiga, mis laguneb samamoodi mikroosakesteks rääkimata sellest, mida see suitsu ots sisaldab. See sisaldab näiteks kaadmiumii, ammoniaaki, arseeni, metaani, äädikat, metanooli, värve ja kõike muud sellist, mis on sinna lisatud selleks, et see suits liiga kiiresti ära ei põleks ning et ta ilusasti ühtlaselt hõõguks. Me ju tegelikult ise teame, et need on mürgised ja ebameeldivad ained. Kui ta nüüd vette satub, siis kõiki need mürkained veepuhastusjaamad ära võtta ei suuda. Lisaks on meie kanalisatsioonisüsteem kahesugune: üks osa läheb puhastusjaama, aga teine osa on sajuveetorustik, mis läheb otse merre. Kui suitsukoni satub sinna, siis läheb ta ilma igasuguse puhastamiseta ja laguneb vees väiksemateks plastiku osadeks. Kui meil „veab“ siis sadeneb see edasi Läänemere põhja mudasse, aga kui ei vea, siis sööme me mõne kala või taimena selle endale sisse. Närimiskummiga on sama lugu, see koosneb põhimõtteliselt kummist, plastikust ja sünteetilistest lõhna- ja värvainetest, mis jällegi looduses täielikult ei lagune ning see satub samamoodi näiteks põhjavette ja me joome selle endale sisse.
Millised riigid kõige suuremaks probleemiks on?
Ma nimetaks Kagu-Aasias olevaid riike, kus on prügi olukord ikka väga suur probleem. Näiteks Malaisia, kus siiamaani autod sõidavad ookeani kaldale ja valavad lihtsalt prügi maha.
Mis on maailmas hetkel kõige suurem prügiga seotud probleem, millega peaks koheselt tegelema?
Prügisaared on kõige-kõige-kõige suurem probleem üldse, sest see see on kõige suurem keskkonnaprobleem ookeanides. See plast, mis ookeanisse jõuab, sellega ei juhtu ju mitte midagi, ta laguneb ainult väiksemateks osadeks, aga päris ära ei lagune. Mikroplasti ja teisi plastiosakesi peavad loomad toiduks ning söövad ära ning selle tõttu nad surevad, kuna magu on täis plasti, mis ei ole söödav. Minu meelest ei suudeta isegi ülemaailmseid andmeid kokku lugeda, kui suur on plasti mõju mereelustikule ja selle hävimisele. Näiteks ka siin, Läänemere kaldal, on probleem. Kui me mööda mereäärt kõnnime, siis rannad tunduvad üldiselt suhteliselt puhtad, kuid kui uuriti söödavat rannakarpi Taani väinade juures, siis 2370 rannakarbist 184-l karbil leiti mikroplasti osakesi, mille me ju sööme omakorda ise ära.
Mida saaks nende prügisaarte osas siis ette võtta?
Ega üksikinimene ei saagi väga, see nõuab ikkagi riikidevahelist koostööd. Ideaalis, kui me tõesti oleksime ideaalsed inimesed, siis võiks riigid loobuda näiteks oma kaitseressurssidest. Mõelge missuguse raha ja majandusliku võimsuse me saaksime suunata oma keskkonnale ja selle korrastamisele.
Kas te ise sorteerite prügi?
Võimaluste piires jah. Ma tunnistan, et olen osaliselt ikkagi mugav inimene, et mul on kolm pakendisorteerimise võimalust: segaolmejääde, paber ja biojääde, samuti asju, mida ma saan taaskasutusse viia, viin ka alati ära, patareid kogun eraldi ja viin ohtlike jäätmete kogumispunkti, kuid peab tunnistama, et pakendit, mida võiks veel eraldi koguda, seda ma kahjuks ei tee, poen siinkohal korteri väiksuse taha. Ehk kindlasti peaks olema pakend, paber, bio- ja segaolmejääde(see prügi, mida sa ei oska kuhugi mujale panna). Ideaal oleks muidugi prügivaba sorteerimine. Seda on püütud teha ühes jaapani linnas ja seal on sorteerimisaluseid 40 ja siis saab kõik taaskasutada.
Miks seda peab tegema?
Et võimalikult palju seda ressurssi taaskasutada. Me ju pidevalt kasutame ja ostame igasuguseid materjale, mis tulevad loodusest, kuid selle asemel võiks kasutada taaskasutust. Näiteks kui viime oma riided taaskasutusse ning keegi ostab sealt särgi, selle asemel, et uut särki osta, tähendab see tegelikult tohutut vee kokkuhoidu, mis läheks puuvilla kasvatamise peale ning näiteks paberi kokkukogumine säästab puid, mis läheksid mahavõtmisele.
Kas meie koolis sorteeritakse piisavalt prügi?
Minu meelest läheb õpilastel kõik rahumeeli ühte prügikasti. Isegi see pakend, mille eest raha saaks, ehk siis pandipakend, läheb ka sinna samasse prügikasti, et ma ei näe siin tegelikult mingisugust sorteerimist. Ma näen küll seda, et söökla kogub eraldi biojäätmeid ja paberit, aga õpilaste suhtumine küll hea ei ole. Ma saan aru, et siin minu klassis ongi ainult üks prügikast, aga samas kui olid eraldi konteinerid, siis ega nendest väga kinni ei peetud. Esineb palju sellist lihtsalt prahi äraviskamist ilma mõtlemata, kuhu see võiks käia.
Mis on üldiselt Eesti olukord võrreldes teiste Euroopa riikidega?
Ma ei ole ise viimasel ajal väga ringi reisinud ja sellise pilguga vaadanud, aga teiste juttudest tean, et Eesti seisund on isegi päris hea. Arvestades seda, et umbes poole oma prügist me põletame, mis ei ole küll superhea variant, aga siiski, me vähemalt ei jäta teda kuhugi vedelema, vaid toodame sellest elektrit ja soojust. Seejuures sulavad sealt välja ka metallid, mida me ka taaskasutame. Ehk olukord on märkimisväärselt hea, aga kui võtta, et kolmandik meie prügist läheb ikkagi ladustamisele prügilatesse, siis see on halb. On ju olemas ettevõtteid, kes taaskasutavad plasti ja toodavad sellest näiteks aiaposte või seinalaudu, mis peavad isegi paremini vastu kui puidust toodetud seinalauad, aga võiks teha palju rohkem.
Kui hea see keskonnateadlikkus on üldse Teie arvates?
Vabal ajal suhtlen ma rohkem omaealiste või vanemate inimestega ja seal paneb tavaliselt hind ikkagi asjad paika. Ma usun, et haridus on ka tänapäeval tunduvalt erinev kui see oli mitukümend aastat tagasi.
Mida saaksime me poliitikas muuta, et prügi oleks vähem ja see oleks paremini sorteeritud?
Võibolla see, kui sorteerimine annaks selge hinnavõidu prügi äraveol või prügiarved sõltuksid konkreetselt sellest, kui hästi sinu prügi on sorteeritud, siis ma usun, et inimeste motivatsioon oleks kõrgem. Samuti võib ju alati vähendada makse ökokaupadel ja suurendada nendel kaupadel, mis on keskkonnale kahjulikumad.
Intervjueeris Anni-Liis Prangli
