Category: Intervjuud

Meie kooli vahvad kuuendikud kohtusid direktori Henrik Salumiga, et vestelda koolist, elust ja muust. Üllatusi on varuks meie hipsterist muusikaarmastajal veel rohkesti, niiet head lugemist!

Intervjuu viisid läbi: Triinu Träss ja Juliet Marii Peets, 6.c klass

Kas direktoriks olemine on raskem kui õpetajaks? Miks?

“Jah, direktoriks olemine on hoopis teistsugune kui õpetajaks olemine, ehkki õpetajaks olemine on samuti raske. Direktori amet on raske sellepärast, et neid asju, millega on vaja tegeleda, on oluliselt rohkem.”

Miks see teistsugusem on?

“Teistsugune on sellepärast, et kui sa oled õpetaja, saad sa tegeleda palju õpilastega ja teistega rohkem suhelda. Direktorina on kirjavahetust palju ja ka palju kohtumisi, mis on küll ühest küljest põnev, aga teisest küljest on see oluliselt raskem.”

Kas teid on kunagi koolis kiusatud?

“Jah, on küll. Oma kooliajast mäletan küll seda.”

Mis on teie soovitused teie kooli õpilastele edaspidiseks eluks?

“Hmm, see on päris huvitav küsimus. Minu soovitus on see, et tuleb teha seda, mis endale kõige rohkem meeldib.”

Millisena näete meie kooli umbes kümne aasta pärast?

“Kümne aasta pärast? Öeldakse, et tänapäeval arenevad asjad nii kiiresti, et isegi viit aastat on võimatu ette ennustada. Ma arvan, et tegelikult kooli puhul on paljud asjad sarnased. Ma tahaks loota, et asjad muutuvad ainult helgemaks ja paremaks ja ilusamaks, aga ma arvan, et õpetaja ja õpilane jäävad ikka samaks.”

Kelleks te lapsena saada tahtsite ja miks?

Mul oli kaks unistust, ametit. Üks oli rokkstaar ja teine bussijuht. Ma isegi ei tea miks. Oot, bussijuhi kohta ma isegi tean. Ma elasin kohas, kus ma pidin bussiga kooli sõitma ja mulle alati meeldis jälgida, mida bussijuht teeb ja kuidas ta uksi avab. Rokkstaar ilmselt sellepärast, et mulle väga meeldib muusika.

Kui elu saaks uuesti otsast peale korduda siis mida te teeksite teisiti?

Hmmm. Ma ei teeks midagi suurt teisiti. Ma arvan, et ma tõenäoliselt oleks õppinud mingisuguse pilli selgeks. Ma tean, et ma jõuan veel, aga ma oleks tahtnud seda teha varem.

Kas soovite midagi koolis muuta? Mida?

Seda on natukene vara küsida, sest ma praegu olen nii vähe direktor olnud. Ma alles viin ennast asjadega kurssi ja praegu on see hetk, kus ma lihtsalt kaardistan olukorda. Mul ei ole plaanis midagi kardinaalselt muuta, aga loomulikult on väikeseid asju, mida ma tahan ja olen juba natukene muutnud.

Kas teil on ka mõni hobi?

Mulle meeldib väga muusika ja sport. Minu hobid on muusika kuulamine, vinüülplaatide kogumine, võrkpalli mängimine ning mulle meeldib aeg-ajalt jõusaalis käia. Ma kunagi käisin tennist ja korvpalli ka mängimas. Lisaks meeldivad mulle loomad ka – mul on koer ja kass. Mulle meeldib loomadega tegeleda.

Mis koolis te varem käisite õppimas?

Mina käisin Tallinna 21. keskkoolis.

Mida te arvate väljendist “Iga õige mees peab elu jooksul istutama puu, ehitama maja ja sõitma Tartu maratoni.”?

(Muigab.) Selle järgi ma olen puu istutanud ja ma ei ole üksi maja ehitanud, aga ma olen aidanud. Tartu maratoni ma pole sõitnud. Ma ei tea, kas selle asemel võiks olla ka mingi muu selline … ma ei tea … jooksumaraton vms. Tegelikult mõistlikud mõtted. Muidugi sihukesed eesmärgid võiksid olla.

Rääkisite, et teile väga meeldib muusika. Mis kategoorias olev muusika teile kõige rohkem meeldib?

See on väga keeruline küsimus. Minu jaoks on olemas kolm kategooriat. Ehk siis väga hea muusika, hea muusika ja muusika. Minu jaoks ei ole olemas sellist asja nagu halb muusika. Ma kuulan elektroonilist, rokki, popi, räppi ja hiphopi muusikat. Ma kuulan peaaegu et kõike.

Eelmine direktor viis õpilased taliujuma. Kas teil on ka midagi ebatavalist plaanis?

See ebatavaline võiks tulla üllatusena. See oleneb ka sellest, mida õpilased ebatavaliseks peavad. Küll ma midagi välja mõtlen.

Mis on teie jaoks kõige rohkem ja kõige vähem maitsenud toit?

Kõige rohkem maitsenud toit on pannkoogid. Neid pole küll mitu aastat olnud, aga need olid ülihead. Mulle üldiselt meeldib koolitoit. Mulle meeldivad kalapäevad. Minu arust need on hästi head. Kõige vähem mulle maitsesid kalavigurburgerid. Ka neid pole ammu olnud. Viimati olid need minu arust kaks aastat tagasi.

Kas teil on ka hirme?

Jaa. Ma kardan kõrgust, aga ma alati ronin igale poole kõrgetesse kohtadesse ja ma kardan lendamist, aga mulle kohutavalt meeldib reisimine. Ma pidevalt tegelen asjadega, mis mulle hirmu valmistavad.

Milline on olnud teie kõige põnevam reis?

Kõige põnevam reis ilmselt oli Hiina reis, kus ma käisin koos õpilastega. See oli juba tükk aega tagasi. See oli põnev selle poolest, et see võimalus tuli hästi äkki ja ma ei teadnud mida oodata ning kõik oli hoopis teistsugune. Ma alati tahtsin minna Islandile, ja kui ma esimest korda Islandile sattusin, oli see veel võimsam ja ägedam, kui ma oskasin oodata.

Räägitakse, et tuleks koolides rahvastepall ära keelata, kuna osa arvab, et see on liiga agressiivne mäng. Mida teie sellest arvate?

Mina hea meelega küsiksin õpilastelt seda. Kui õpilased tõesti arvavad, et see on liiga agressiivne ja see viib kiusamiseni, siis ei ole sellel õigustust, aga ma arvan, et see on see küsimus, millele õpilased peaksid vastama.

Milline tuleb teie uus aasta?

Ma loodan, et hästi edukas, ilus, rõõmus ja selline, kus ümber on hästi sõbralikud inimesed. Aga ma arvan, et see tuleb ka raske aasta, sest mul on nii palju õppida.

Lastel on alati jõuludest kõige toredam ja siiram arusaam. Et sellest veidi osa saada, läksin Kotzebuesse 2.ö klassi lastega juttu rääkima.

Küsimustele vastasid Karl, Karlotta, Robert ja Mirjam.

Mis te tahate jõuluvana käest saada?

Mina tahan endale telekat!

Mina tahan endale sellist mängu nagu Tick Tock Boom.

Mina tahaksin ühte hobusemudeli komplekti ning siis robotit.

Kas te kirja ka kirjutate jõuluvanale?

Jaa, mul on juba ammu kirjutatud.

Aga mis on jõuluvana aadress?

Eeee…päkapikula?

Põhjamaa 12.

Ei ei, see on Lapimaa 1321.

Miks jõuluvana üldse käib?

Kuna see on kohustuslik. 

Sellepärast et me oleme nii tublid lapsed ja me oleme seda väärt. Sest ma olen aasta aega oodanud!

Võib-olla hoopis sellepärast et on Jeesuse sünnipäev.

Miks inimesed jõulude ajal kirikus käivad?

Me käisime Toomkirikus ja seal oli natuke väga igav.

Nad käivad sellepärast, et nad austavad Jeesust.

Sellepärast, et iga inimene peab vähemalt üks kord elus kirikus käima.

Sest et seal on ilus.

Inimesed käivad seal palvetamas, siis kui neil on mingi mure.

Palun lähme nüüd juba teise küsimuse juurde!

Kui vana jõuluvana on?

1000-aastane. Ei, see vist on solvang jõuluvanale!

24? Ei ta pole nii noor.. 134?

Ma arvan et ta on mingi 48 äkki.

Aga kuidas jõuluvana kõikide maailma lasteni jõuab?

Sest et jõuluvanasid on 5 tükki.

Ei! Neid on vähemalt 1000.

Igal maal on oma jõuluvana! Meil on Eesti jõuluvana, kelle on Eesti habe.

Jõuluvanal on selline võlupulber, mida ta paneb põhjapõtradele peale ja siis nad lendavad.

Kas te päkapikke olete näinud?

Jaa!

Päkapikul on selline punane müts ning hästi pikk habe. Tal on kogu aeg kaasas ka nöör, millega ta saab alla laskuda.

Mina tegin päkapikule lõksu. Ma ei saanud teda kätte päris, aga ma nägin vähemalt tema pilti või noh tema varju. See oli selline lõks kus asjad kukkusid üksteise peale ja siis lõpuks tegi pilti.

See on ju nagu see Kinderi reklaam.

Mina pole päkapikke näinud. 

Robert meid ükskord veenis, et päkapikke pole olemas ning et temal käib tema ema, aga noh me ei uskunud seda väga.

Harold(algklasside õpetaja) jäi ju ükskord vahele kui ta sussi sisse asju pani.

Miks jõuluvanal nii suur habe on ja miks ta just punaseid riideid kannab?

Tal on nii suur habe, sest ta on 1000-aastane. Või sellepärast, et tal pole salli.

Punane on tema lemmikvärv, sellepärast on tal ka punased riided.

Punane on selline pühade värv. 

Vanasti olid näärid ja siis oli jõuluvana sinine. Meie jõuluvana ei tahtnud lihtsalt olla sama värvi, võib-olla Ameerikas on roosa mantel hoopis.

Jõuluvanal ei ole tegelikult oma saani. Ma ükskord nägin, kuidas ta sõitis hoopis kaubaautoga.

Ma arvan, et alguses ta sõitis põhjapõtradega, aga nemad jäid vanaks ning siis ta hakkas mootorsaaniga sõitma.

Kust jõuluvana kõik kingid saab?

Ta tellib need e-poest jõulud.ee.

Tema päkapikkudel on tehas ning nad terve suve meisterdavad neid kingitusi. Nad teavad, mis on tänapäeval moes nagu näiteks kendama ja muud asjad.

Kõigepealt jõuluvana võtab kingipaberid ning teeb need karbikujuliseks. Siis kui ta jõululaupäeval lapsele selle kingi annab, siis ta palub lapsel soovida, mida ta tahab ning siis see kingitus ilmub sinna karbi sisse.

Jõulumemm on pensionil!

Mis päkapikk teile toob?

Võltspommi tõi ükskord. Ja peerupadja.

Mulle tõi sokid ja patsikummid.

Mulle tõi legosid, mida ma üldse ei tahtnud.

Mis on teie lemmik jõululaul?

See Last Christmas.

Mis on teie lemmik jõulutoit?

Mulle meeldib verikäkk, verivorst hapukapsas.

Mulle meeldib praetud kartul ja hapukapsas.

Mulle meeldib kartul ketšupiga.

Mulle maitsevad piparkoogid.

Millised peaksid inimesed jõulude ajal olema?

Lahked ja sõbralikud, kuigi ma oma õe vastu väga ei ole. Ma päris ingel ei ole.

Inimesed peaksid palju sööma.

Inimesed peaksid olema ilusad. Punased riided peaksid ka olema.

Kas jõulude ajal peaks annetama? Kas te olete annetanud kellelegi?

Jaa! 

Mina küll ei taha kellegi teise peale raha kulutada. 

Kui uudistes või Ringvaates vahepeal näidatakse mõnda inimest, kes on näiteks vähihaiged ja siis ma küsin emme käest, kas me oleme talle annetanud ja ta alati ütleb, et me oleme.

Mina vaatan alati hommikuti telekat ja seal on selline asi, kus näidatakse inimesi, kellel pole kodu kui on kõige külmemad ilmad. Siis ma küsin emmelt, et kas me võiksime annetada ja ta ütleb et muidugi.

Leelo Tungal on teinud ka sellise luuletuse, kes on väga kurb kuuse all, kuna ta teab, et mõned lapsed on jõulude ajal emata, isata ja üksikud. See on minu arust hästi hea luuletus.

Mina annetan tavaliselt loomade varjupaigale.

Mina annetaksin ainult lastegaiglale, sest see on minu lemmikhaigla.

Kas te oskate mõnda toredat laulu või luuletust, mida jõuluvanale esitada?

Jaa me kõik oskame ühte laulu mis me muusikatunnis õppisime!

Kuula siit: 
https://drive.google.com/file/d/1wJm4ZsVaZp0nV3LQuSz8X80xu-68jhLw/view?ts=5df685cd

Häid pühi ja sööge ikka verivorste!

Intervjuu koostas Anni-Liis Prangli

Pärast mitmeid meile ja üritusi ühist aega leida suutsin lõpuks tegusa eesti keele õpetaja Anu Kellaga maha istuda ning väikese intervjuu teha. Vestlesime õpetajaks olemisest, eesti keelest noorte seas ning loomulikult ka veidi tõest ja õigusest.

Kui kaua Te siin õpetajana töötanud olete?

13 aastat, mitte eluaeg, aga siiski piisavalt kaua, et tunnen ja armastan seda kooli.

Kuidas see eesti keele õpetaja amet tuli üldse? Kas tahtsite kogu aeg saada õpetajaks?

Ei, jumala pärast mitte. See tuli täiesti juhuslikult, mis näitabki, et sa võid õppida mida iganes, aga elu lihtsalt paneb asjad paika. Ma mitte kunagi oma elus ei mõelnud selle peale, et tahaksin õpetajaks saada. Tahtsin alguses tegelikult ajakirjanikuks saada, aga seda oleks pidanud õppima Tartus, kuid oma suhteliselt mõtlematu otsuse pärast noorelt mehele minna otsustasin jääda Tallinnasse ja minna Tallinna Ülikooli. Õppimise käigus käisin praktikal Pelgulinna Gümnaasiumis ning sealses kunstiklassis olid hästi erksa vaimuga õpilased. Seal ma tundsin esimest korda, et ma täiega naudin seda, mida teen.

Paari aasta pärast mõtlesin, et ma ikkagi õpetajana surra ei taha, et peaksin vahetama eriala nii kaua, kuni olen veel noor ja äge ja suudan midagi veel teha. Siis ma töötasingi ühe aasta Eesti Vähiliidu noorte tervisekasvatuse projekti juhina, väga peen amet! Käisin näiteks noortele rääkimas, kui kahjulik on suitsetamine (muide, suitsetamine on minu silmis kõige mõttetum tegevus maailmas siiani). Samaaegselt töötasin veel Õllesummeri toimkonnas, sain kõrvalt ajakirjaniku tööd ka teha Linnalehte ja see kõik oli väga huvitav. See oli rõõmus aasta, aga ma sain ühe aastaga aru, et see oli ikkagi väga väga vale otsus, et ma koolist ära tulin. Ja kui Saue kooli direktor tegi mulle ettepaneku tagasi tulla, ei mõelnud ma hetkegi.

Selline ära käimine mingisuguses vanuses on tegelikult väga kasulik. Tean ka teisi õpetajaid, kes alguses tohutu vaimustusega tööle tulevad, kuid siis tekib tüdimus. Siis käidki korraks ära, teed midagi muud ära ning tagasi tulles saad aru, et see on ikkagi töö, mida sa tahad teha. Ma otsin ka praegu uusi väljakutseid, see omadus viis mind ka näiteks Reaalkooli ja olen Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi juhatuse liige, aga kõige selle kõrvalt tean kindlalt, et õpetajatöö on ainus, mida ma päriselt tahan teha. Pole midagi parata – ilmselt ma siiski pean leppima mõttega, et suren õpetajana. Aga see mõte ei hirmuta mind enam.

Oli just kõige eestilikuma sõna võistlus, mis on Teie meelest kõige eestilikum sõna?

Ma mõtlesin tükk aega selle peale. Sõnajalaõis oli tegelikult üks minu valikutest, see on väga hea sõna. Esiteks on seal õ-täht, mis on eesti keelele iseloomulik ning samuti on ta kõlaliselt ilus sõna. Teiseks minu meelest sõnajalaõis iseloomustab eestlast ja kogu eestlase olemust väga hästi, sest eestlased on väga rahulolematud ja üritavad kogu aeg midagi leida, mida nad tegelikult ei leia. Sõnajalaõis on ka selline, mida polegi võimalik leida.

Kas on ka mingi sõna, mis on kõige koledam eesti keeles Teie arvates?

Ma ei teagi… Näiteks taristu pole suurem asi sõna, aga samas selle eelmine vorm infrastruktuur pole sugugi parem.

Kas Teil lemmikraamatut on?

Ühte kindlat lemmikut välja tuua ei ole võimalik. On mitmeid autoreid, kes mulle väga meeldivad, raamatuid samuti. Mulle väga meeldib näiteks Hugo “Hüljatud”, kuna see raamat lihtsalt kannab neid väärtusi, mida mina pean hästi oluliseks: õiglus, ausus, julgus vabaduse ja oma sõna eest seista ning kogu see romantiline õhustik sobib mulle samuti. Mulle meeldib ka Goethe “Faust” väga, aga ka näiteks Dan Browni “Inferno”, mis on seikluslik, toetub renessansiaja kultuurisümbolitele ning on seotud ka väga eetiliste tänapäeva probleemidega. Eesti kirjandusest meeldib mulle Jaan Kross väga, ka eelkõige seetõttu, et tema raamatud on seotud eestlaste kultuuriloolise taustaga. On raamatuid, mida ikka aeg-ajalt võtan jälle kätte ja loen uuesti, aga sellist ühte sada protsenti kindlat lemmikut on raske nimetada.

Mis teeb ühest teosest hea teose?

Eks see on muidugi individuaalne, mida keegi raamatust otsib. Mina kindlasti ei otsi raamatust ainult actionit, aga minu arvates peab seal siiski olema positiivses mõttes pinge. Midagi sellist, et oleks huvitav seda lugeda ja tahad teada, mis edasi saab. Kuidas seda pinget tekitada, eks see ongi hea kirjaniku tunnus.

Heaks näiteks on Tammsaare. Tema raamatud ei ole ju mingid action-raamatud, kogu tegevustik on masendav ja sünge, aga on eestlasi kõnetanud juba sadakond aastat. Ka Tanel Toomi filmis on see pinge tajutav ja tuntav.

Tammsaare ei meeldi võibolla nendele tänapäeva inimestele, kes ei viitsi süveneda, kuna temasse peab süvenema. Mulle meeldivad raamatud, mille lugemisele tuleb kaasa mõelda. Ma ei mäleta nii väga, kuidas Tammsaare mulle noorena meeldis, aga ma teda kindlasti lugesin, kuna ma olen kõikidest oma eksamikirjanditest tulnud Tammsaarega läbi. Ehk Tammsaare vähemalt kõnetas mind ja ma olen talle väga tänulik, et ta mind kõikidest eksamitest läbi aitas, eriti sellel ajal, kui pidi kirjutama igasugust poliitilist jama.

Nii et Teie arvates on Tanel Toomi film pigem hea?

Jaa, mulle meeldis ja enamikele mu tuttavatele samuti meeldib. On üksikud inimesed, kellele ei meeldi, aga ma olen tähele pannud, et need inimesed, kellele ei meeldi, on need, kellel on tekkinud mingisugune oma kuvand loetud tekstist. Paljud on öelnud, et on üllatunud, et Andres on nii kuri, et Tanel Toom on teinud temast mingisuguse naisepeksja, kuid tegelikult on see kõik juba Tammsaarel olemas. Raamatut lugedes jääb küll pigem mulje, et Pearu on halb ja Andres on hea, kuid tegelikult muutuski Andres järjest kurjemaks. Tanel Toom ise ütles ka, et ta oli selleks valmis, et eestlastel on juba romaanist “Tõde ja õigus” oma kuvand olemas, mis on kõikidel erinev. Ükskõik, mida ta teeb, kellelegi on see ikka vastumeelne. Minu meelest on see film aga hästi tehtud. Esiteks ongi seal see pinge ning teiseks on Toom valinud oma vaatepunkti, teinud sellest Andrese ja Pearu loo, Indreku näiteks on täiesti välja jätnud. See on tema valik ja minu meelest hea. Mulle väga meeldisid ka loodusvaated ja aastaaegade vaheldumine, mis seal näha oli.

Kellega Te kõige rohkem samastute sellest raamatust?

Oi, ei tahaks küll kellegagi samastuda. Paraku ma siiski kardan, et kõige rohkem Andresega, sest temal on väga palju eestlasele iseloomulikke jooni: jonnakus ja sihikindlus ja soov ennast iga hinna eest surnuks töötada, mis on tegelikult ka minus olemas. Kuigi tegelikult ei tahaks väga samastuda, tahaks pigem olla mõistuspärasem ja ma loodan, et ma ei ole ka nii kuri kui Andres. Tolle aja naistel polnud palju võimalusi, mul on hea meel, et ma sel ajal ei pidanud elama. Ma ei ole kindlasti nii õrn ja naiselik nagu Krõõt, ennast küll nii helgeks ei pea, kui tema on. Andresel on aga mingi eesmärk ning ta väga sihikindlalt töötab selle eesmärgi nimel, lõpuks on pettunud, kui ta selle eesmärgini ei jõua, mis on kõik ääretult eestlaslik. Sellepärast ongi see teos nii oluline, et Tammsaare on oma terava kirjanikusilmaga suutnud puudutada eestlaslikku põhiolemust. Kas me tahame või ei taha, eestlane on selline. See on meie lugu, me ei saa seda kuidagi eitada.

Mis Te arvate, kui kauaks seda eesti keelt üldse jätkub? Paratamatult räägitakse selle ära kadumisest, kuna see on nii “väike” keel.

Kuid see väike keel on kestnud sajandeid ega ole eriti suuremaks ega väiksemaks aja jooksul muutunud. Kreutzwald oli juba 19.sajandi keskel, kui ta “Kalevipoja” kirjutas, kindel, et eesti keel püsima ei jää ja kirjutaski eepose, et siis oleks olemas mingi arhiivis olev dokument, mis näitab, et selline keel on kunagi olnud. Õnneks ei olnud tal õigus, kuna eesti keel on siiamaani olemas ja kestab. Mina ei kuulu tegelikult nende pessimistide hulka, kes arvavad, et eesti keel täiesti ära kaob. See muidugi paratamatult muutub, seda ei saa eitada. Igal aastal räägitakse ka seda, et laulupeo traditsioon on hääbumas ja noori see ei huvita, kuid iga kord on laulupeol jälle pilt hoopis teistsugune. Nii kaua kui püsivad meie jaoks olulised verstapostid, siis ma ei näe põhjust, miks eesti keel peaks kuhugi kaduma, vähemalt minu eluaja jooksul kindlasti mitte.

Kas eesti haridussüsteem on piisavalt eesti keele põhine?

Ei, kindlasti mitte. Kindlasti võiks olla üks lisakursus eesti kirjandusele. See, mis on praegu riiklikult koolides ette nähtud, on kindlasti liiga vähe, sest mina näen kirjanduses väga olulist rolli inimeseks kasvamisel ning see on palju olulisem kui see, kas ja kui hästi inimene oskab mingeid muid aineid. Eesti keel ja kirjandus ei ole isegi nagu aine, see on väärtuste baas, mille kaudu kujuneb inimene ise ja tema empaatiavõime. Kirjandus on ka ühiskonna peegel, mille kaudu tunnetad paremini oma juuri, oma kultuuri. Sellepärast ongi kirjandus üks olulisemaid aineid.. Mis muidugi ei tähenda, et teised ained ei oleks olulised, aga inimeseks olemine on ju kõige olulisem. Sellele võiks rohkem tähelepanu pöörata, kuna me eelkõige kasvatamegi ju inimesi. 12. klassis on riikliku õppekava järgi ainult üks tund kirjandust nädalas, mida selle 45 minutiga teha jõuab? Ma ei jõua suud lahtigi teha või rääkima hakata. Õnneks meie koolis on kirjandusele ka 12. klassis rohkem mahtu antud.

Kas noorte keelekasutus on halb?

Noh, on lohakas jah ning hästi palju tuleb inglise keelt sisse küll. Kuid kui sellega tööd teha, siis 12.klassi lõpuks saame oma õpilased nii kaugele, et nad saavad aru, milline on korrektne keelekasutus. Ma teen väga selget vahet ka kirja- ja kõnekeelel. Keegi ei suuda kogu aeg ainult korrektselt rääkida ja selle jaoks ongi kõnekeel, aga sa pead olema vähemalt võimeline teatud hetkedel end ümber lülitama ja teadma, mis on korrektne.

Kui ma loen eesti keele riigieksami kirjandeid, siis need mind küll kurvastavad. On siiski väga palju noori, kes ei huvitu millestki ning kasutavad ka emakeelt väga lohakalt. Kui inimene on 12 aastat koolis käinud, siis ta võiks suuta kirjutada millestki enamast kui oma mobiiltelefonist või Austraaliasse tööle minemisest. Õnneks on siiski palju ka teistsuguseid noori, ka meie koolis, ja nendega on rõõm töötada.

Kui pikalt Te oma materjale teete?

See on väga erinev, ei oska täpselt öelda tundides või nii. Ma ütleks, et materjalide koostamine ja kontrolltööde kokku panemine on kõige huvitavam osa eesti keele õpetaja tööst, siis otsid erinevatest kohtadest huvitavaid materjale kokku. Kuigi on ka teisi huvitavaid asju. Näiteks õpilaste tööde parandamine teatud piirides on huvitav, näha seda, kuidas minu räägitud jutt on õpilasele pärale jõudnud ja kuidas tõlgendatakse erinevaid teoseid.

Kumb on parem, Reaalkool või GAG?

Oi-oi, sellele pole küll võimalik vastata, see on sama, nagu küsida ühe ema käest, kumba oma lastest ta rohkem armastab. Minu jaoks on need kaks kooli mõlemad väga olulised. Ja mul on omadus kiinduda kõikidesse oma õpilastesse nii, et ei suuda neist kuidagi lahti lasta. Küllap jätkub minu südames ruumi nii GAG kui Reaali õpilaste jaoks, olen selles kindel.

Küsimustele vastas: Anu Kell

Intervjueeris ja küsimused koostas: Anni-Liis Prangli

Vahetult pärast uue aasta tulekut läksin kooli, et teha intervjuu meie kooli kauaaegse õppejuhi Tiivi Pikhofiga, kes nüüd uuel poolaastal täidab ka direktori kohusetäitja rolli. Uurisin veidi tema töö ja uue aasta plaanide kohta ning küsisin ka veidi kooliväliseid küsimusi.

Kuidas Teil jõulud ja aastavahetus möödusid? Kuidas oma pühi tavaliselt veedate? On Teil äkki mõni tore traditsioon?

Jõulude ajal olen alati kodus koos oma perega. Lähen oma ema juurde, oma õe juurde ning oma abikaasa pere juurde, nii et jõulud tähendavad mulle automaratoni ümber Eesti. Kõik olulised kohad tuleb läbi sõita ning kui lõpuks tagasi jõuan, siis on jube hea tunne jälle kodus olla. Aastavahetusel lähen alati abikaasaga kuskile lühikesele reisile, nii paar-kolm päeva, nii ka sellel aastal.

Olete siin koolis vist juba päris kaua töötanud, kui kaua täpsemalt?

Jaa, Gustav Adolfi Gümnaasiumis olen mina töötanud 16 aastat. Tulin siia juba eelmise direktori Ain Siimanni ajal, kes võttis mind siia algklassiõpetajaks. Mul just huvitaval kombel jaanuaris täitub 10 aastat õppejuhina. Alguses, kui süsteemid siin natuke teised olid, olin ma kogu kooli õppejuht ning kui juhtimisstruktuurid muutusid, sain ma endale kõrvale ka gümnaasiumi õppejuhi ja mina jäin siis põhikooli õppejuhiks.

Mis on Teie arvates olnud kõige paremad, meeldejäävamad muutused koolielus selle aja vältel?

Mul on tegelikult sellest hea rääkida, kuna olen näinud kooli mõlema direktori, nii Ain Siimanni kui Hendrik Aguri ajal. Tuleb öelda, et kui Hendrik Agur direktoriks tuli, siis sellest ajast peale on kool hästi palju muutunud. On olnud väga palju avalikku tähelepanu ja meediakajastust. Pole vist Eestimaal inimest, kes ei teaks, mis Gustav Adolfi Gümnaasiumis tehakse, isegi kui teeme tavalisi asju. Näiteks eelmisel aastal oli selline juhus, et koolimaja oli külm, aga meie lugesime seda Delfist, selle asemel, et õpilasesindus või keegi oleks tulnud kurtma. Ma täiesti nõustun, et maja on külm, kuna meil on see nii ehitatud.

Tõesti, koolis on palju muutunud. Kool on palju suuremaks kasvanud, meie juhtimisstruktuur on muutunud, meie traditsioonilised sündmused on muutunud. Reaalainete olümpiaad on laienenud rahvusvaheliseks ja kooli on tulnud väga palju muusikat ja musitseerimisvõimalusi, mis on kõik lastele vabakasutusel. Veel IKT (info- ja kommunikatsioonitehnoloogia) areng on olnud meeletu, näiteks enne Hendrikut ei olnud õpetajatel isegi meiliaadresse ja eKool oli ainult algklassidel. Võrreldes sellega, mis meil nüüd kõik on, oleme eeskujuks kõigile teistele koolidele. Muidugi on meil nüüd ka uus õppehoone.

Olite siis praegu Kotzebues õppejuht?

Jaa, nüüd kaks aastat olen kahe maja vahel jooksnud. Kuna olen põhikooli õppejõud, siis olen nii Kotzebues väiksematega kui ka siin majas 7.-9. klassidega. Tulevikus tuleb ilmselt veel muudatusi, Kotzebue saab oma õppejuhi ja siin peamajas on siis oma, kuna kõike ei jõua korraga lihtsalt.

Kuidas Teile Kotzebues meeldib?

Väga meeldib. Seal on väga head töötingimused õpetajatele, ruumi õpilastele. Kui enne siin keeltemajas oli mitme klassi peale väike koridorijupp, kus ei saanud muud teha, kui rivis seista, siis nüüd Kotzebue maja pakub õpilastele väga palju võimalusi liikumiseks, vaba aja ja vahetundide veetmiseks, õppimiseks väljaspool klassiruumi – harukordselt head võimalused.

Aga kummas majas teile meeldib rohkem töötada?

(Pikk vaikus, vastust ei tule.)

Küsin siis nii, et kas teile meeldib rohkem töötada suurte või väikestega?

No ikka pigem väikestega. Põhikool on ikkagi rohkem minu eriala, aga olude sunnil töötan kõigiga. Ega sellel mingit vahet pole.

Õpilased teavad Teid vist kõige rohkem kui kapuutside ja nugade-kahvlite kontrollijat. Mis on tegelikult õppejuhi igapäevased tööülesanded?

Õppejuhi ülesanne on kogu õppetöö organiseerimine. Tegelikult teen ju mina tunniplaani, õpetajate töögraafikud, lahendan jooksvaid küsimusi jne. Ühesõnaga teen peaaegu kõike, mis puudutab 1.-9. klasse, pluss veel mõned ülekoolilised asjad. Kuna gümnaasiumi õppejuhid on nüüd siin vahetunud ja jäänud lapsehoolduspuhkustele ja mina olen siin nii kaua olnud, siis mõned sellised olulised asjad on kõik kuidagi minu kätte koondunud, lihtsalt olude sunnil, kuna ma olen stabiilselt olemas olnud.

Kuidas peab üks õige GAGi õpilane sööma?

Kui GAGi õpilane istub ükskõik millise laua taha, siis sööb ta vastavalt hea eurooplase kommetele noa ja kahvliga, alati viisakalt. Aga kui GAGi õpilane on kodus, istub diivani peal või sööb McDonald’sis burksi või on matkal, siis loomulikult ei söö ta seda noa ja kahvliga. Kui ta istub laua taga, siis kasutab ta kindlasti nuga ja kahvlit!

Kas Teil on mingeid plaane seoses direktori kohusetäitja ametiga uuel poolaastal? Midagi, mida sooviksite kindlasti teha?

No kõige suurem plaan on see, et tuleb ikkagi direktori asju ka teha. Kindlasti direktor teeb hoopis teisi asju, kui teeb õppejuht, näiteks koolieelarve ning majanduslikud ja tehnilised küsimused. Mingid õppejuhi ülesanded jagan ma ära teistele õpetajatele või õppetoolijuhatajatele, sest kahte asja enam korraga ei jõua. Selle poole aastaga aga midagi muuta küll ei jõua. Kool on üldse selline koht, kus ei tehta kiireid muutusi, neid tehakse tasapisi. Uusi suuri asju kindlasti ei tule. Need asjad, mis on aga meie kooli arengukavas ette nähtud, nendega küll jätkame. On palju asju, mis tuleks korda teha.

Mida ootate uuelt direktorilt?

Oleme siin Kerstiga kõrvalkabinetis arutanud, millist direktorit me tahame. Töökat, intelligentset, sõbralikku, toredat ja võimekat inimest.

Kui Te ei oleks praegu selle ameti peal, kus praegu, siis kellena Te töötaksite?

Kui ma ei oleks õpetaja, siis ma oleksin loomaarst või töötaksin kuskil meditsiinis. Ma ei oleks päris arst, vaid pigem medõde või füsioterapeut.

Lugesin ka Teie eelmist intervjuud Ausõnale. Kas te oma balletitantsijaks saamise unistust ei oleks tahtnud täide viia?

Ma tahtsin just öelda, aga mõtlesin, et ei hakka nalja tegema, et baleriin võiks ka olla. Mul käis see mõte peast läbi küll. Balletitantsija, vist jah, minu vanuses enam olla ei saaks, aga kunagi see unistus oli. Mine tea, võib-olla ma oleksin praegu siis balletiõpetaja. Selles vanuses lavale enam küll ei saaks.

Ütlesite oma eelmises intervjuus, et Teil pole kodus mitte ühtegi kapuutsiga dressikat, kas nüüd on mõni tekkinud?

Ei ole, aga mul on seda vaja olnud, sest sügisel istutasime Kotzebue maja ette puid ja põõsaid ning kuna kedagi teist polnud, siis ma tegin seda ise. Siis laenasin kapuutsiga pusa oma mehe kapist.

Kuidas on muutunud koolikord ja kooliõpilaste elu võrreldes ajaga, mil ise koolis käisite?

Mina olen Pärnust pärit, käisin Pärnu I keskkoolis. Väga palju on muutunud. Õpilasega arvestatakse tunduvalt rohkem, õpetaja ei ole enam ainuke, kes ütleb ja teeb, vaid kooli asjadesse kaasatakse ka õpilasi. Õpilastel on õigus öelda ka midagi õpetaja töö kohta ja ettepanekuid teha, minu ajal seda kindlasti polnud. Koolitoit on ka tunduvalt parem. Jah, kord oli pisut teistsugune. Ühiskond on arenenud ja mõttemaailm on teiseks muutunud.

Mis on praegu Teie lemmik koolitoit?

Ma võtan väga palju salatit ja kui on valikus tatar, makaron ja kartul, siis mina võtan alati kartuli, kuna makaron saab kõige kiiremini otsa.

Kas teil on midagi soovida õpilastele uueks aastaks?

Teineteise märkamist kiirel ajal ja et me oskaksime aeg-ajalt midagi head välja tuua. Võib ka olla mingi väga pisike asi, kuid mina usun, et iga kiitus annab tiivad. Kiitus võib olla ka väga sõbralik naeratus või tunnustav pilk. Ka sellest piisab, et edasi minna ja et tuju läheks heaks ja jõudu juurde saada. Olen ka õpetajatele igal koosolekul öelnud, et palun kirjutame ka positiivseid asju tagasisideks, kuna meil on väga tublid õpilased ja võib-olla suuremat tähelepanu saavad need, kes käivad olümpiaadidel või võistlustel. Samal ajal on meil aga nii palju toredaid õpilasi, kes õpivad väga hästi, kuid võistlustele ei jõua. Neid tuleks ka märgata. Igale lapsele tuleks aasta või trimestri lõpus midagi head kas öelda või märkida eKooli. See oleks minu unistus, kui need tunnistused, mis nüüd kajastavad ka õpetajate kommentaare, oleks täis positiivsust lisaks sellele, mis tuleks paremini teha. Võib-olla on see niivõrd väike asi, aga seda on vaja.

Kas õpetajad vajavad ka kiitust?

Jaa, loomulikult vajavad nad kiitust ja tunnustust. Olen väga uhke, et me saime eelmisel aastal kooliga sellise tunnustuse nagu Tallinna kõige tunnustavam kool. Kuidagi haridusametist võeti kokku koolid, kes oma õpetajaid esitasid aasta õpetaja ja muudele konkurssidele ning meie oleme hästi palju esitanud ja vahel ka saanud. See rida õpetajatest, kes meil on tunnustatud, on päris pikk. Me oleme ise ka oma kooli sees loonud uusi tunnustamise meetodeid: meil on hõbedased ja kuldsed rinnamärgid, sihtasutuse stipendium õpetajale, mida antakse igal Eesti Vabariigi aastapäeval ühele õpetajale ja ikka veel me vahest juhtkonnas mõtleme, kuidas võiks veel õpetajaid esile tõsta. Viskan siinkohal ka palli õpilastele, et äkki teie leiutate veel mingi viisi, kuidas õpetajaid tunnustada. Muidugi üks asi, mida õpilased saavad alati teha, on kirjutada iga-aastasesse personaalsesse tagasisidesse, mida me siin teeme, kui hea õpetaja on ja mida õpetaja hästi teeb. Ma pean ütlema, et heale õpetajale võib mul tulla õpilaste poolt lausa pool lehekülge kiitust, kus igaüks on paar sõna kirjutanud, ja ma olen näinud, kuidas õpetajad on neid lugedes pisarateni liigutatud. See on õpetajale tegelikult väga suur tunnustus, kui õpilane ütleb, et ta teeb oma tööd hästi ja on tubli. Ma arvan, et see on suurem kui juhtkonna tunnustus. Jätkake seda!

Suur aitäh teile toreda intervjuu eest, Tiivi!

Autor – Anni-Liis Prangli, G2 PR-IN