Õpetajaks sündinud perekond

Isadepäeva eri

Meie päevakangelased: isa Jüri Kaljurand ja tütar Katrin Soika

9.november tähistasime Eestis isadepäeva. Võime end Gustav Adolfi Gümnaasiumis erilisena tunda, sest meie kooliperes on lausa mitu põlvkonda isasid ja tütreid-poegi. Kes ei tunneks kedagigi Kaljurandade-Soikade dünastiast, kes nii truuks meie koolile on jäänud? Vestlesime paljudest selle dünastia nägudest ühe isa ja ühe tütrega: Jüri Kaljuranna ja Katrin Soikaga. 

Kuidas sattus teie pere Gustav Adolfi Gümnaasiumi? Kes teie perest oli esimene meie koolis?

Katrin: “Minu vanaema oli esimene. Ja siis minu vanaema tegi sinuga(Jüriga) vahetust. Tema(Jüri) oli alguses Lagedi koolis ja minu vanaema oli siin inglise keele õpetaja. Ja Jüri oli Lagedi koolis, sest ta ei tahtnud sõjaväkke minna, jah?”

Jüri: “Jah, see oli vene aeg ja siis oli selline asi, et sõjaväest sai ära, kui maale õpetajaks läksid, kuni 27. eluaastani pidid õpetajana töötama. See oli siis selline aeg, kus linnalähedased koolid olid täis noori mehi ja vanu naisi. Ja siis hiljem, kui selgus, et siin polnud tööõpetuse õpetaja kohta, tulin ma siia.”

Katrin: “Ja minu vanaema läks sinna, sest seal jäi inglise keele õpetaja koht tühjaks. Jüri ja Anne tulid siia kooli koos. Mina tulin õpilaseks 7. klassi 1992. aastal.”

Jüri: “Nii see jah alguse saigi.”

Kas teil oli siis juba noorena mõte minna haridusse või tuli see perekonna eeskujul rohkem?”

Jüri: “Ta(Katrin) lihtsalt ei teadnud teisi ameteid!” (Kõik naeravad) Vanaisa oli ju ees õpetaja, vanaema ka, siis meie.”

Katrin: “Jaa, ning kui meil oli vaba aeg, siis nt Jüri emalt, kes kusjuures polnud õpetaja, küsisin ma, et millal me sinu kooli läheme?” (Naerame) Teiste tundides käisin ma ikka tundides kaasas, ma arvan, et sellepärast pole ma ka midagi muud kaalunud. Kuigi siis, kui ma kooli hakkasin lõpetama, mõtlesin geenitehnoloogia peale, kandideerisin ja sain sisse ka, aga ikkagi ei läinud, õpetaja-amet tõmbas enda poole.”

Teie pere õpetajate erialadeks on olnud nt inglise keel kuid tugevalt on esindatud ka kõiksugused reaal- ja loodusained. Kas need kaks on alati paralleelselt jooksnud või kuidas sellega täpselt on?

Katrin: “Kui Anne oleks ka siin, siis ta ütleks, et talle on alati loodusteadused meeldinud. Aga kuna nende ajal sai vaid ühte erialasse kandideerida ja Annel oli tugev inglise keel, siis ta läks inglise keelde, et kindlasti saaks ülikooli. Aga loodusained meeldisid talle ikka väga. Minu vanaisa õpetas ka füüsikat, kusjuures temaga käisime tihti metsas jalutamas – sellest arvatavasti ka minu suundumus.”

Jüri: “Minu eriala on täpsemalt siis tööõpetus ja füüsika. Ja füüsikat pole ma niisama võtnud, vaid mul on ikka tunnistus selle õpetamisoskusest.”

Katrin: “Ja tegelikult on minu eriala bioloogia, keemia ja füüsika põhikoolis ja keemia gümnaasiumis.”

Teie pereliikmeid on ju nii palju siin koolis. Mis tunnet see teis üldse tekitab? Ma oletan, et kodust tunnet?

Katrin: “Oo jaa, minul on väga kodune tunne siin!” (Naer)

Jüri: “Loomulikult ning mulle pole kunagi imelik tundunud, ma pole sind ju õpetanud ka.”

Katrin: “Ma ise käisin noorena ema tundides kaasas, kuigi ta minu õpetaja ei olnud. Tema eratundides käisin, kus ka teised olid õppimas.”

Jüri: “Aga tegelikult see ei sega õpetamist, seda ei pane isegi tähele.”

Katrin: “Ei pane jah, aga mulle väga meeldib neid kooli peal näha!”

Jüri: “See on teine asi! (naer) Need on kaks eri asja, kas vahetunnis näed või tunnis.”

Katrin: “Ei peagi külla tulema, näeme siin ära!”

Kuna novembrikuus tähistame isadepäeva, siis ma küsin teie isa ja tütre suhte kohta ka natukene. Esiteks, Katrin, kas te olite rohkem isa või ema inimene?

Katrin: “Ma arvan, et ma olin mõlema inimene, selle inimene, kellel minu jaoks rohkem aega oli. Sinuga (Jürile) me käisime kinos, ma mäletan, kui tuli “Home Alone” kinos, see oli väga põnev film! (Jüri mõtleb) Käisime küll, see oli väga põnev film.”

Jüri: “Kindlasti käisime jaa. Nii, kuidas aega oli.”

Oli teil isa ja tütrena Katrini lapsepõlves mõni tegevus, mida teile koos enim teha meeldis?

Katrin: “Ma ei ütleks, et me ainult kahekesi tegime, meil oli õde ka alati kaasas. Eraldi väga ei teinud, aga mis mulle kohe Jüriga meelde tuleb, on heinategu Jüri ema juures maal(naerame). See on alati üks asi, mis alati meelde tuleb, kui koos midagi teeme, see heina tallamine. Ja siis sai õunapuu otsast heinakuhja hüpatud ja tibusid taga aetud.”

Jüri: “Jah, mina olen pärit üldse Pärnu-Jaagupist, mitte Tallinnast.”

Katrin: “Ja tema ehitas sauna maakodus ning mulle meeldis alati seal sauna ehitamise juures olla ja vaadata, kuidas seal kõigepealt postid maast püsti tulid ja siis seinad ka juurde. Ja ükskord sa lõid omale naela jalga (Jüri kahtleb kuuldus) ja siis me kartsime, et meie rott on ära söödud!

Jüri: “Ei, ma astusin naela jalga.”

Katrin: “Ah ma mäletan, et verd oli kõik täis, ja arvasin, et meie rott oli ära söödud!”

Aga veel sinna aega tagasi vaadates, kuidas Sa (Katrin) lapsena oma isa vaatasid ja mida enim temalt enim õppisid? Ja mida hindad temas ka täna?

Katrin: “Mulle meeldib, et ta oskab hästi palju asju ise teha. Igasuguseid remonditöid ja mulle meeldivad tema lõikelauad ja karbikesed. Sest minu arvates oled sa ka suviti alati niimoodi nokitsenud.”

Kas Katrin oli esimene tütar? On teil ainult tütred?

Jüri: “Jah, on nii!”

Mida tähendab üldse isaks olemine Teile(Jüri) jaoks? Mis on teie isa ajaloos kõige õpetlikum olnud?

Jüri: “(mõtleb). Ei noh, tore on! (naer) Et on kedagi sellist lähedast. Eks mõni hetk ikka võib ajada hinge täis(Katrin naerab kõrval), kui lolluseid tehakse.”

Katrin: “Jaa, kui me õega lollusid tegime autos, ähvardasime, et me jätame selle auto kohe siia põõsasse seisma! Ükskord tegime isale jälle toreda üllatuse emaga, kui me tulime koeraga koju! See oli selline šokeeriv üllatus! Aga pärast jalutas isa temaga rõõmsalt ringi.”

Jüri: “Kas midagi muud jäi üle?”

(naerame)

Mis teile tänasel päeval koos meeldib teha? Te kindlasti näete iga päev koolis ka..

Jüri: “Kusjuures, me väga tihti ei näegi. On päevi ka, kus me üldse koolis ei kohtu, minul on ju tööõpetuse tunnid teises majas ka.”

Katrin: “Mina olen vahepeal ülikoolis ka.”

Jüri: “Seda sa oled jah, ja ega vahetunnis aega rääkida väga ei olegi.”

Katrin: “Ja vahepeal saad lapselapsed endale kaela!”

Jüri: “Seda ka jah.”

Aga kui teil on mõni nädalavahetus üksteise ja pere jaoks, mis teile siis teha meeldib?

Jüri: “Suvel oleme praktiliselt kogu perega maal.”

Katrin: “Mis see siis tuleb ka, kolm kuud? Kaks pool?”

Jüri: “Pigem kaks, see on see puhkuse aeg.”

Katrin: “Vahepeal jõuame külas ka käia.”

Jüri: “Kuigi tihti ei jõuagi, tööd on päris palju, terve patakas töid ootab. Aga ei, eks ikka saab.”

Katrin: “Aga sünnipäevadel ja tähtpäevadel ikka saame kokku. Ja mõnikord saab Jüri kedagi trenni ka viia!” (naer)

Kuidas teie peres isadepäeva tähistate või olete tähistanud? Mida teha meeldib?

Jüri: “Ega eriti suurelt ei tähistagi, saame kokku, tulevad, käivad, nii, kuidas aega on.”

Katrin: “Sööme kooki, räägime koolist (kihistavad naerda), aga eks meil on juba niigi põnev elu!”

Lõpetuseks küsin veel, kas siis teie lastel(Katrinile) ja teie lastelastel(Jürile) on potentsiaali üldse õpetajaks hakata? Kas neid vaadates tunnete midagi enda õpetaja omadustest ära?

Katrin: “(muiates) Näen mõnes jah!”

Jüri: “Kuulda on..”

Katrin: “Kõige väiksem mängib tihti kooli, aga ma ei taha survestada. Ega ma ka ei mäleta, kas mulle väiksest peale oli seda ametit soovitatud..”

Jüri: “Ega me ei survestanud ka. Kunagi polnud juttu, et lapsed peaksid õpetajateks saama.”

Katrin: “Eks ta kuidagi geene pidi liikus!  Aga Jüri, sa soovitasid ikka.”

Jüri: “Kindlasti oli juttu, ausalt öeldes ei mäleta täpselt, aga ilmselt ikka mainisin, et mis see õpetaja amet on ja kuidas see töötab.”

Katrin: “Ma mäletan veel, et kui ma tundides kaasas käisin, siis mulle meeldis seal korda pidada. Kord Annega tunnis, umbes  3-4 aastasena, mäletan, et kui lapsed hakkasid rääkima, siis koputasin valjult vastu lauda. Mulle väga meeldis! Ma ei tea, kas see oli ehk kerge võimujanu (naer)?”

Jüri: “Võib-olla!”

Katrin: “Aga nii ma enam korda ei pea.”

Jüri: “Ongi nii? Siis sa oled muutunud! (itsitatakse)

Aitäh Teile, Katrin ja Jüri!

Intervjuu viis läbi Eglyd Hirv, G3 RO

Anu Kell: “Alguses mõtlesin, et ma õpetajana ikkagi surra ei taha.”

Pärast mitmeid meile ja üritusi ühist aega leida suutsin lõpuks tegusa eesti keele õpetaja Anu Kellaga maha istuda ning väikese intervjuu teha. Vestlesime õpetajaks olemisest, eesti keelest noorte seas ning loomulikult ka veidi tõest ja õigusest.

Kui kaua Te siin õpetajana töötanud olete?

13 aastat, mitte eluaeg, aga siiski piisavalt kaua, et tunnen ja armastan seda kooli.

Kuidas see eesti keele õpetaja amet tuli üldse? Kas tahtsite kogu aeg saada õpetajaks?

Ei, jumala pärast mitte. See tuli täiesti juhuslikult, mis näitabki, et sa võid õppida mida iganes, aga elu lihtsalt paneb asjad paika. Ma mitte kunagi oma elus ei mõelnud selle peale, et tahaksin õpetajaks saada. Tahtsin alguses tegelikult ajakirjanikuks saada, aga seda oleks pidanud õppima Tartus, kuid oma suhteliselt mõtlematu otsuse pärast noorelt mehele minna otsustasin jääda Tallinnasse ja minna Tallinna Ülikooli. Õppimise käigus käisin praktikal Pelgulinna Gümnaasiumis ning sealses kunstiklassis olid hästi erksa vaimuga õpilased. Seal ma tundsin esimest korda, et ma täiega naudin seda, mida teen.

Paari aasta pärast mõtlesin, et ma ikkagi õpetajana surra ei taha, et peaksin vahetama eriala nii kaua, kuni olen veel noor ja äge ja suudan midagi veel teha. Siis ma töötasingi ühe aasta Eesti Vähiliidu noorte tervisekasvatuse projekti juhina, väga peen amet! Käisin näiteks noortele rääkimas, kui kahjulik on suitsetamine (muide, suitsetamine on minu silmis kõige mõttetum tegevus maailmas siiani). Samaaegselt töötasin veel Õllesummeri toimkonnas, sain kõrvalt ajakirjaniku tööd ka teha Linnalehte ja see kõik oli väga huvitav. See oli rõõmus aasta, aga ma sain ühe aastaga aru, et see oli ikkagi väga väga vale otsus, et ma koolist ära tulin. Ja kui Saue kooli direktor tegi mulle ettepaneku tagasi tulla, ei mõelnud ma hetkegi.

Selline ära käimine mingisuguses vanuses on tegelikult väga kasulik. Tean ka teisi õpetajaid, kes alguses tohutu vaimustusega tööle tulevad, kuid siis tekib tüdimus. Siis käidki korraks ära, teed midagi muud ära ning tagasi tulles saad aru, et see on ikkagi töö, mida sa tahad teha. Ma otsin ka praegu uusi väljakutseid, see omadus viis mind ka näiteks Reaalkooli ja olen Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi juhatuse liige, aga kõige selle kõrvalt tean kindlalt, et õpetajatöö on ainus, mida ma päriselt tahan teha. Pole midagi parata – ilmselt ma siiski pean leppima mõttega, et suren õpetajana. Aga see mõte ei hirmuta mind enam.

Oli just kõige eestilikuma sõna võistlus, mis on Teie meelest kõige eestilikum sõna?

Ma mõtlesin tükk aega selle peale. Sõnajalaõis oli tegelikult üks minu valikutest, see on väga hea sõna. Esiteks on seal õ-täht, mis on eesti keelele iseloomulik ning samuti on ta kõlaliselt ilus sõna. Teiseks minu meelest sõnajalaõis iseloomustab eestlast ja kogu eestlase olemust väga hästi, sest eestlased on väga rahulolematud ja üritavad kogu aeg midagi leida, mida nad tegelikult ei leia. Sõnajalaõis on ka selline, mida polegi võimalik leida.

Kas on ka mingi sõna, mis on kõige koledam eesti keeles Teie arvates?

Ma ei teagi… Näiteks taristu pole suurem asi sõna, aga samas selle eelmine vorm infrastruktuur pole sugugi parem.

Kas Teil lemmikraamatut on?

Ühte kindlat lemmikut välja tuua ei ole võimalik. On mitmeid autoreid, kes mulle väga meeldivad, raamatuid samuti. Mulle väga meeldib näiteks Hugo “Hüljatud”, kuna see raamat lihtsalt kannab neid väärtusi, mida mina pean hästi oluliseks: õiglus, ausus, julgus vabaduse ja oma sõna eest seista ning kogu see romantiline õhustik sobib mulle samuti. Mulle meeldib ka Goethe “Faust” väga, aga ka näiteks Dan Browni “Inferno”, mis on seikluslik, toetub renessansiaja kultuurisümbolitele ning on seotud ka väga eetiliste tänapäeva probleemidega. Eesti kirjandusest meeldib mulle Jaan Kross väga, ka eelkõige seetõttu, et tema raamatud on seotud eestlaste kultuuriloolise taustaga. On raamatuid, mida ikka aeg-ajalt võtan jälle kätte ja loen uuesti, aga sellist ühte sada protsenti kindlat lemmikut on raske nimetada.

Mis teeb ühest teosest hea teose?

Eks see on muidugi individuaalne, mida keegi raamatust otsib. Mina kindlasti ei otsi raamatust ainult actionit, aga minu arvates peab seal siiski olema positiivses mõttes pinge. Midagi sellist, et oleks huvitav seda lugeda ja tahad teada, mis edasi saab. Kuidas seda pinget tekitada, eks see ongi hea kirjaniku tunnus.

Heaks näiteks on Tammsaare. Tema raamatud ei ole ju mingid action-raamatud, kogu tegevustik on masendav ja sünge, aga on eestlasi kõnetanud juba sadakond aastat. Ka Tanel Toomi filmis on see pinge tajutav ja tuntav.

Tammsaare ei meeldi võibolla nendele tänapäeva inimestele, kes ei viitsi süveneda, kuna temasse peab süvenema. Mulle meeldivad raamatud, mille lugemisele tuleb kaasa mõelda. Ma ei mäleta nii väga, kuidas Tammsaare mulle noorena meeldis, aga ma teda kindlasti lugesin, kuna ma olen kõikidest oma eksamikirjanditest tulnud Tammsaarega läbi. Ehk Tammsaare vähemalt kõnetas mind ja ma olen talle väga tänulik, et ta mind kõikidest eksamitest läbi aitas, eriti sellel ajal, kui pidi kirjutama igasugust poliitilist jama.

Nii et Teie arvates on Tanel Toomi film pigem hea?

Jaa, mulle meeldis ja enamikele mu tuttavatele samuti meeldib. On üksikud inimesed, kellele ei meeldi, aga ma olen tähele pannud, et need inimesed, kellele ei meeldi, on need, kellel on tekkinud mingisugune oma kuvand loetud tekstist. Paljud on öelnud, et on üllatunud, et Andres on nii kuri, et Tanel Toom on teinud temast mingisuguse naisepeksja, kuid tegelikult on see kõik juba Tammsaarel olemas. Raamatut lugedes jääb küll pigem mulje, et Pearu on halb ja Andres on hea, kuid tegelikult muutuski Andres järjest kurjemaks. Tanel Toom ise ütles ka, et ta oli selleks valmis, et eestlastel on juba romaanist “Tõde ja õigus” oma kuvand olemas, mis on kõikidel erinev. Ükskõik, mida ta teeb, kellelegi on see ikka vastumeelne. Minu meelest on see film aga hästi tehtud. Esiteks ongi seal see pinge ning teiseks on Toom valinud oma vaatepunkti, teinud sellest Andrese ja Pearu loo, Indreku näiteks on täiesti välja jätnud. See on tema valik ja minu meelest hea. Mulle väga meeldisid ka loodusvaated ja aastaaegade vaheldumine, mis seal näha oli.

Kellega Te kõige rohkem samastute sellest raamatust?

Oi, ei tahaks küll kellegagi samastuda. Paraku ma siiski kardan, et kõige rohkem Andresega, sest temal on väga palju eestlasele iseloomulikke jooni: jonnakus ja sihikindlus ja soov ennast iga hinna eest surnuks töötada, mis on tegelikult ka minus olemas. Kuigi tegelikult ei tahaks väga samastuda, tahaks pigem olla mõistuspärasem ja ma loodan, et ma ei ole ka nii kuri kui Andres. Tolle aja naistel polnud palju võimalusi, mul on hea meel, et ma sel ajal ei pidanud elama. Ma ei ole kindlasti nii õrn ja naiselik nagu Krõõt, ennast küll nii helgeks ei pea, kui tema on. Andresel on aga mingi eesmärk ning ta väga sihikindlalt töötab selle eesmärgi nimel, lõpuks on pettunud, kui ta selle eesmärgini ei jõua, mis on kõik ääretult eestlaslik. Sellepärast ongi see teos nii oluline, et Tammsaare on oma terava kirjanikusilmaga suutnud puudutada eestlaslikku põhiolemust. Kas me tahame või ei taha, eestlane on selline. See on meie lugu, me ei saa seda kuidagi eitada.

Mis Te arvate, kui kauaks seda eesti keelt üldse jätkub? Paratamatult räägitakse selle ära kadumisest, kuna see on nii “väike” keel.

Kuid see väike keel on kestnud sajandeid ega ole eriti suuremaks ega väiksemaks aja jooksul muutunud. Kreutzwald oli juba 19.sajandi keskel, kui ta “Kalevipoja” kirjutas, kindel, et eesti keel püsima ei jää ja kirjutaski eepose, et siis oleks olemas mingi arhiivis olev dokument, mis näitab, et selline keel on kunagi olnud. Õnneks ei olnud tal õigus, kuna eesti keel on siiamaani olemas ja kestab. Mina ei kuulu tegelikult nende pessimistide hulka, kes arvavad, et eesti keel täiesti ära kaob. See muidugi paratamatult muutub, seda ei saa eitada. Igal aastal räägitakse ka seda, et laulupeo traditsioon on hääbumas ja noori see ei huvita, kuid iga kord on laulupeol jälle pilt hoopis teistsugune. Nii kaua kui püsivad meie jaoks olulised verstapostid, siis ma ei näe põhjust, miks eesti keel peaks kuhugi kaduma, vähemalt minu eluaja jooksul kindlasti mitte.

Kas eesti haridussüsteem on piisavalt eesti keele põhine?

Ei, kindlasti mitte. Kindlasti võiks olla üks lisakursus eesti kirjandusele. See, mis on praegu riiklikult koolides ette nähtud, on kindlasti liiga vähe, sest mina näen kirjanduses väga olulist rolli inimeseks kasvamisel ning see on palju olulisem kui see, kas ja kui hästi inimene oskab mingeid muid aineid. Eesti keel ja kirjandus ei ole isegi nagu aine, see on väärtuste baas, mille kaudu kujuneb inimene ise ja tema empaatiavõime. Kirjandus on ka ühiskonna peegel, mille kaudu tunnetad paremini oma juuri, oma kultuuri. Sellepärast ongi kirjandus üks olulisemaid aineid.. Mis muidugi ei tähenda, et teised ained ei oleks olulised, aga inimeseks olemine on ju kõige olulisem. Sellele võiks rohkem tähelepanu pöörata, kuna me eelkõige kasvatamegi ju inimesi. 12. klassis on riikliku õppekava järgi ainult üks tund kirjandust nädalas, mida selle 45 minutiga teha jõuab? Ma ei jõua suud lahtigi teha või rääkima hakata. Õnneks meie koolis on kirjandusele ka 12. klassis rohkem mahtu antud.

Kas noorte keelekasutus on halb?

Noh, on lohakas jah ning hästi palju tuleb inglise keelt sisse küll. Kuid kui sellega tööd teha, siis 12.klassi lõpuks saame oma õpilased nii kaugele, et nad saavad aru, milline on korrektne keelekasutus. Ma teen väga selget vahet ka kirja- ja kõnekeelel. Keegi ei suuda kogu aeg ainult korrektselt rääkida ja selle jaoks ongi kõnekeel, aga sa pead olema vähemalt võimeline teatud hetkedel end ümber lülitama ja teadma, mis on korrektne.

Kui ma loen eesti keele riigieksami kirjandeid, siis need mind küll kurvastavad. On siiski väga palju noori, kes ei huvitu millestki ning kasutavad ka emakeelt väga lohakalt. Kui inimene on 12 aastat koolis käinud, siis ta võiks suuta kirjutada millestki enamast kui oma mobiiltelefonist või Austraaliasse tööle minemisest. Õnneks on siiski palju ka teistsuguseid noori, ka meie koolis, ja nendega on rõõm töötada.

Kui pikalt Te oma materjale teete?

See on väga erinev, ei oska täpselt öelda tundides või nii. Ma ütleks, et materjalide koostamine ja kontrolltööde kokku panemine on kõige huvitavam osa eesti keele õpetaja tööst, siis otsid erinevatest kohtadest huvitavaid materjale kokku. Kuigi on ka teisi huvitavaid asju. Näiteks õpilaste tööde parandamine teatud piirides on huvitav, näha seda, kuidas minu räägitud jutt on õpilasele pärale jõudnud ja kuidas tõlgendatakse erinevaid teoseid.

Kumb on parem, Reaalkool või GAG?

Oi-oi, sellele pole küll võimalik vastata, see on sama, nagu küsida ühe ema käest, kumba oma lastest ta rohkem armastab. Minu jaoks on need kaks kooli mõlemad väga olulised. Ja mul on omadus kiinduda kõikidesse oma õpilastesse nii, et ei suuda neist kuidagi lahti lasta. Küllap jätkub minu südames ruumi nii GAG kui Reaali õpilaste jaoks, olen selles kindel.

Küsimustele vastas: Anu Kell

Intervjueeris ja küsimused koostas: Anni-Liis Prangli

Kotzebue eri: “Poliitika on see, kus inimesed arutavad asju ja on tähtsad inimesed nagu Taavi Aas.”

Laste suud ei valeta ehk tõe väljaselgitamiseks vestlesin vahvate 2.R klassi õpilaste Saskia, Amina, Aleksandri, Henri ja Antoniga koolist, Eestist, poliitikast, rahast ja armastusest. Neil oli nii mõndagi öelda:

Te olete täna nii lahedalt riides, kes te olete?

Täna on retropäev!

Mina olen Charlie Chaplin.

Ma ei mäleta enda nime… Aa jaa, Elvis Presley.

Mina olen tavaline kooliõpilane.

Mina ei oskagi öelda, retronaine äkki.

Kas teile meeldib koolis käia?

Jaa!

Aga miks?

Siin saab hästi õppida ja see on päris suur.

Siin on head sõbrad, siin saab süüa, saab õppida ennast targaks ja saab kunagi ülikooli ka minna.

Siin on hea haridus, head sõbrad ning tore on käia oma kahe vennaga samas koolis, sest kui midagi halba juhtub, siis saab kohe neile öelda.

Siin on head õpetajad.

See on kiusamisvaba kool.

Miks on vaja üldse koolis käia?

Et targaks saada.

Et täiskasvanuna teaksid kõiki asju.

Et sõpru saada.

Kui sa koolis ei käi, siis sa ei tea suurena, kuidas sõpradega käituda ja ei tea, kuidas elus üldse käituda. Näiteks, kui sa oled suurem ja sa pole korralikult õppinud raha lugema, siis sa ei saa poest midagi osta.

Mis on teie lemmiktund?

Kunst, eesti keel, loodus ja klassijuhataja tund.

Digitund, klassijuhatajatund.

Kunst, klassijuhatajatund, eesti keel.

Matemaatika ja kunst.

Digitund, inglise keel ja muidugi vahetund.

Mis on digitund?

Seal saab õppida arvutites programmeerima, saad õppida, kuidas suurena mingeid asju kirjutada, või nii. Kui sa tahad firmat teha, siis paned Excelisse oma firma nime ja saad seal kõiki asju teha. Mõnikord oleme iPadides ka ja mängime Kahooti.

Muidu mulle digitund väga ei meeldi, aga kui Kahooti saab mängida, siis on tore.

Vahepeal paneb õpetaja meile vahetunnis Just Dance’i ja siis saame tantsida ka.

Mis te oma koolimajast arvate? Mis on kõige parem asi selle kooli juures?

See on õppimiskallakuga kool ja mulle meeldib õppida.

Mulle meeldib viies korrus. Ma pole seal küll kordagi käinud, aga ma tean mis seal teha saab.

Mulle meeldib arvutiklassis ka asju teha.

Mulle meeldib koolis ka neljandal korrusel olev ronimissein.

Mis on teie pühapäeva lemmiktegevus?

Pühapäeviti käin maakodus ja olen enda sugulastega koos.

Vahepeal on Henri kodus, siis lähme koos parki.

Vahel, kui koolist on vaba aeg, siis ma ostan endale jäätist, kutsun sõbrannad külla või nemad kutsuvad mind külla.

Mulle meeldib talvel Nõmme lumepargis suusatamas käia. Nõmme lumepargis saab suusatada ka, mitte ainult lumelauda teha, aga ma tegin eelmine kord oma esimese lumelauameetri. No tegelikult ikka üle kümne meetri.

Kas teil on eeskujusid?

Minul on üks väga kuulus jalgpallur Neymar.

Minul on väga palju eeskujusid, aga õppimise suhtes on ikka minu vennad mulle eeskujuks.

Minul on meie õpetaja, sest ta on tark.

Minul on ema ja isa.

Kas teile meeldib Eestis elada? Miks?

Siin on palju lõbusaid tegevusi, see on väike ning siin võib igal pool oma sõpru kohata.

Mulle meeldib siin sellepärast, et siin on igad ilmad, kuna meist ülevamal pool on ainult külmemad kohad, siin ei ole ainult lumi ja külm. Ma ei tahaks elada ka seal maailma keskel, kuna seal on kogu aeg liiga palav. Meie maal on mõlemat, igat aastaaega, kuigi siin on ausalt öeldes külma natuke rohkem.

Kui ma eesti keelt ei oskaks, siis ma ei saaks oma väikse õe naljakaid nalju kuulda.

Teised maad on nii suured, et seal peab nii kaua autoga sõitma, aga Eestis saab Pärnusse ainult kaks tundi sõita.

Näiteks Ameerikas, kus mina ka ükskord reisil käisin, siis see on nii suur maa, et sa enam ei mäleta lõpuks kus mis koht on.

Kas on mõni koht, kus te tahaksite veel elada peale Eesti?

Mul on kindlasti Egiptus, kuna minu isa on egiptlane ja ma tahaks püramiide ka näha.

Minul on New York või Brasiilia. New York sellepärast, et mul on seal palju tuttavaid, Brasiilia sellepärast, et ma tahan näha Neymari.

Minul on Türgi. Natukene tahaks elada ka Saaremaal. Ma tean, et see pole välismaa, aga tahaks ikka seal elada.

Mina tahaks Hollywoodis elada.

Tai ja Türgi, kuna pärast seda, kui ma seal käisin, olen ma tahtnud sinna tagasi minna.

Oskate te mulle öelda, mis asi on poliitika? Mida teevad poliitikud?

Poliitika on see, kus inimesed arutavad asju ja on tähtsad inimesed nagu Taavi Aas.

Ma arvan, et poliitika on see, kus arutatakse, kas tuleb mingi uus seadus või räägitakse asjadest, mis viimati on juhtunud.

Mul ei ole selle teema kohta midagi öelda.

Poliitikud teevad otsuseid. Arutavad, mis on õige, mis on vale ja kui kuskil mingi jama tekib, siis nad arutavad mida ette võtta.

Poliitikud hääletavad.

Oskate mõnda poliitikut nimetada?

Jüri Ratas.

Mul oli sama vastus.

Mis on valimised?

Valimised on see, kus hääletatakse, mis seadus tuleb. Alguses arutatakse Riigikogus, enne valimisi ja kui valimised on, siis nad otsustavad, kas nad teevad selle seaduse või ei tee.

Valimised on sellised, kus inimesed tulevad ja valivad, mis erakonna eest nad hääletaksid ja milline erakond võiks saada… Eee… kuhugi.

See on selline asi, et kui keegi suure uhke teatri omanik palub neil midagi ette võtta selle teatriga, siis nad näiteks hääletavad, kas see teater on sellises olukorras, et seda peab tegema või ei ole vaja.

Milleks on vaja presidenti?

Et ta saaks öelda, kas tema on nõus, et mingi asi ehitatakse või et kas mingi seadus kehtib või ei kehti.

Et riiki pidada.

Et tähtsatel üritustel kõnet pidada või võistlusel auhindu jagada, aga muidu, jah, tegeleb ta riigi juhtimisega.

Kui sina oleksid president üheks päevaks, mida sa siis teeksid?

Ostaksin kõikidele lastele jäätist!

Kui esmaspäev oleks, siis ma vaataksin, mis need rasked tööd on ja siis annaksin kõikidele ühe vaba päeva, kuna minu meelest on kõik inimesed teeninud ära ühe vaba päeva nädalas. Aga ma kõikidele ka vaba päeva ei annaks. Ma võtaksin mõned inimesed, näiteks kaubikujuhid ja saadaksin nad otsima neid inimesi, kes tänaval elavad ja viiksin nad vaestekodusse. Kuna kõik vaesed inimesed ei jõua ise sinna vaestekodusse, siis ma saadaksin autod välja.

Minul oli peaaegu sama mõte, ainult et ma paneksin need vaesed hotelli elama.

Kui mina oleksin Eesti Vabariigi president kasvõi üheks päevaks, siis ütleksin ma kõikidele täiskasvanutele, et jätke töö ära ja tegelege oma lastega.

See oleks liiga raske töö minu jaoks.

Mina annaksin teistele raha.

Mina annetaksin ka raha, näiteks haiglatele.

Mina ostaksin veel riigi money eest välismaalt kasulikke asju, et need, kes ei saa reisida saaksid ka välismaalt lahedaid asju.

Mina teeksin nii, et mul oleks kaksteist korda aastas sünnipäev, igal kuul.

Kas raha on oluline?

On siis oluline, kui midagi on vaja osta, aga muidu pere on olulisem ja üldse on maailmas palju rohkem asju, mis on olulisemad, näiteks hing ja elamine. Rahaahneks ei tohi aga kunagi minna.

Muidugi on raha elu jaoks vaja, aga sa ei tohi sellega liiale minna. Kui sa ostad absoluutselt kõike, siis võib-olla sul lõpuks ei olegi raha. Siis sul on palju raskem. Muidugi ei ole raha  kõige tähtsam, aga seda on sul elu jaoks vaja, et süüa osta.

Raha ei ole küll kõige tähtsam asi, aga see on vajalik ka. Emad ja isad maksavad näiteks selle eest, et ühes majas elada.

Näiteks kui minna puhvetisse, siis on hea raha hoida ja osta midagi väikest, mitte et paned kõik ühele asjale.

Kellelegi ei meeldi ju kodutu olla. On ikka natukene raha vaja, et kodus elada ja mingeid asju maksta, aga mitte nii palju, et saaksid terve poe tühjaks osta.

Kõik asjad maksavad, isegi õhk, elektriarved ja sellised asjad.

Aga kas armastust on vaja? Mis on üldse armastus?

Armastus on see, kui keegi teineteist armastab ja perekond on koos.

Armastus on väga vajalik, kuna kui inimesed üksteist ei armastaks, oleks kõik inimesed juba ammu maa pealt pühitud. See on sellepärast, et kui armastust ei oleks, ei saaks ka lapsi ja ilma lasteta ei tule täiskasvanuid. Armastust on rohkem vaja kui raha, aga seda on vaja sama palju kui elu, sest ilma armastuseta ei oleks elu.

Lapsed ei saa ju tegelikult armastada teist last, kui ta just ei ole sinu vend või õde, sest sa ei saa ju temaga tegelikult abielluda. Ükskord me proovisime lasteaias panna ühte tüdrukut ja ühte poissi paari, planeerisime ja muretsesime kõik asjad, aga pulmad jäid ära.

Aga poisid, kas teie teate mis on armastus?

Mina ei oska sellel teemal rääkida.

Kindlasti teame, aga mitte nii hästi kui tüdrukud.

Kui pere on koos, siis on armastus.

Näiteks kui keegi sulle üldse ei meeldiks, siis nad oleksid üksteise peale kurjad  ja siis ei oleks armastust.

Küsimustele vastasid: Saskia Rebeka Vaarend, Amina Radi, Aleksander Rava, Henri Põder ja Anton Sookael.

Intervjueerija: Anni-Liis Prangli

Aasta alguse intervjuu direktori kohusetäitja Tiivi Pikhofiga

Foto: Tiit Mõtus

Vahetult pärast uue aasta tulekut läksin kooli, et teha intervjuu meie kooli kauaaegse õppejuhi Tiivi Pikhofiga, kes nüüd uuel poolaastal täidab ka direktori kohusetäitja rolli. Uurisin veidi tema töö ja uue aasta plaanide kohta ning küsisin ka veidi kooliväliseid küsimusi.

Kuidas Teil jõulud ja aastavahetus möödusid? Kuidas oma pühi tavaliselt veedate? On Teil äkki mõni tore traditsioon?

Jõulude ajal olen alati kodus koos oma perega. Lähen oma ema juurde, oma õe juurde ning oma abikaasa pere juurde, nii et jõulud tähendavad mulle automaratoni ümber Eesti. Kõik olulised kohad tuleb läbi sõita ning kui lõpuks tagasi jõuan, siis on jube hea tunne jälle kodus olla. Aastavahetusel lähen alati abikaasaga kuskile lühikesele reisile, nii paar-kolm päeva, nii ka sellel aastal.

Olete siin koolis vist juba päris kaua töötanud, kui kaua täpsemalt?

Jaa, Gustav Adolfi Gümnaasiumis olen mina töötanud 16 aastat. Tulin siia juba eelmise direktori Ain Siimanni ajal, kes võttis mind siia algklassiõpetajaks. Mul just huvitaval kombel jaanuaris täitub 10 aastat õppejuhina. Alguses, kui süsteemid siin natuke teised olid, olin ma kogu kooli õppejuht ning kui juhtimisstruktuurid muutusid, sain ma endale kõrvale ka gümnaasiumi õppejuhi ja mina jäin siis põhikooli õppejuhiks.

Mis on Teie arvates olnud kõige paremad, meeldejäävamad muutused koolielus selle aja vältel?

Mul on tegelikult sellest hea rääkida, kuna olen näinud kooli mõlema direktori, nii Ain Siimanni kui Hendrik Aguri ajal. Tuleb öelda, et kui Hendrik Agur direktoriks tuli, siis sellest ajast peale on kool hästi palju muutunud. On olnud väga palju avalikku tähelepanu ja meediakajastust. Pole vist Eestimaal inimest, kes ei teaks, mis Gustav Adolfi Gümnaasiumis tehakse, isegi kui teeme tavalisi asju. Näiteks eelmisel aastal oli selline juhus, et koolimaja oli külm, aga meie lugesime seda Delfist, selle asemel, et õpilasesindus või keegi oleks tulnud kurtma. Ma täiesti nõustun, et maja on külm, kuna meil on see nii ehitatud.

Tõesti, koolis on palju muutunud. Kool on palju suuremaks kasvanud, meie juhtimisstruktuur on muutunud, meie traditsioonilised sündmused on muutunud. Reaalainete olümpiaad on laienenud rahvusvaheliseks ja kooli on tulnud väga palju muusikat ja musitseerimisvõimalusi, mis on kõik lastele vabakasutusel. Veel IKT (info- ja kommunikatsioonitehnoloogia) areng on olnud meeletu, näiteks enne Hendrikut ei olnud õpetajatel isegi meiliaadresse ja eKool oli ainult algklassidel. Võrreldes sellega, mis meil nüüd kõik on, oleme eeskujuks kõigile teistele koolidele. Muidugi on meil nüüd ka uus õppehoone.

Olite siis praegu Kotzebues õppejuht?

Jaa, nüüd kaks aastat olen kahe maja vahel jooksnud. Kuna olen põhikooli õppejõud, siis olen nii Kotzebues väiksematega kui ka siin majas 7.-9. klassidega. Tulevikus tuleb ilmselt veel muudatusi, Kotzebue saab oma õppejuhi ja siin peamajas on siis oma, kuna kõike ei jõua korraga lihtsalt.

Kuidas Teile Kotzebues meeldib?

Väga meeldib. Seal on väga head töötingimused õpetajatele, ruumi õpilastele. Kui enne siin keeltemajas oli mitme klassi peale väike koridorijupp, kus ei saanud muud teha, kui rivis seista, siis nüüd Kotzebue maja pakub õpilastele väga palju võimalusi liikumiseks, vaba aja ja vahetundide veetmiseks, õppimiseks väljaspool klassiruumi – harukordselt head võimalused.

Aga kummas majas teile meeldib rohkem töötada?

(Pikk vaikus, vastust ei tule.)

Küsin siis nii, et kas teile meeldib rohkem töötada suurte või väikestega?

No ikka pigem väikestega. Põhikool on ikkagi rohkem minu eriala, aga olude sunnil töötan kõigiga. Ega sellel mingit vahet pole.

Õpilased teavad Teid vist kõige rohkem kui kapuutside ja nugade-kahvlite kontrollijat. Mis on tegelikult õppejuhi igapäevased tööülesanded?

Õppejuhi ülesanne on kogu õppetöö organiseerimine. Tegelikult teen ju mina tunniplaani, õpetajate töögraafikud, lahendan jooksvaid küsimusi jne. Ühesõnaga teen peaaegu kõike, mis puudutab 1.-9. klasse, pluss veel mõned ülekoolilised asjad. Kuna gümnaasiumi õppejuhid on nüüd siin vahetunud ja jäänud lapsehoolduspuhkustele ja mina olen siin nii kaua olnud, siis mõned sellised olulised asjad on kõik kuidagi minu kätte koondunud, lihtsalt olude sunnil, kuna ma olen stabiilselt olemas olnud.

Kuidas peab üks õige GAGi õpilane sööma?

Kui GAGi õpilane istub ükskõik millise laua taha, siis sööb ta vastavalt hea eurooplase kommetele noa ja kahvliga, alati viisakalt. Aga kui GAGi õpilane on kodus, istub diivani peal või sööb McDonald’sis burksi või on matkal, siis loomulikult ei söö ta seda noa ja kahvliga. Kui ta istub laua taga, siis kasutab ta kindlasti nuga ja kahvlit!

Kas Teil on mingeid plaane seoses direktori kohusetäitja ametiga uuel poolaastal? Midagi, mida sooviksite kindlasti teha?

No kõige suurem plaan on see, et tuleb ikkagi direktori asju ka teha. Kindlasti direktor teeb hoopis teisi asju, kui teeb õppejuht, näiteks koolieelarve ning majanduslikud ja tehnilised küsimused. Mingid õppejuhi ülesanded jagan ma ära teistele õpetajatele või õppetoolijuhatajatele, sest kahte asja enam korraga ei jõua. Selle poole aastaga aga midagi muuta küll ei jõua. Kool on üldse selline koht, kus ei tehta kiireid muutusi, neid tehakse tasapisi. Uusi suuri asju kindlasti ei tule. Need asjad, mis on aga meie kooli arengukavas ette nähtud, nendega küll jätkame. On palju asju, mis tuleks korda teha.

Mida ootate uuelt direktorilt?

Oleme siin Kerstiga kõrvalkabinetis arutanud, millist direktorit me tahame. Töökat, intelligentset, sõbralikku, toredat ja võimekat inimest.

Kui Te ei oleks praegu selle ameti peal, kus praegu, siis kellena Te töötaksite?

Kui ma ei oleks õpetaja, siis ma oleksin loomaarst või töötaksin kuskil meditsiinis. Ma ei oleks päris arst, vaid pigem medõde või füsioterapeut.

Lugesin ka Teie eelmist intervjuud Ausõnale. Kas te oma balletitantsijaks saamise unistust ei oleks tahtnud täide viia?

Ma tahtsin just öelda, aga mõtlesin, et ei hakka nalja tegema, et baleriin võiks ka olla. Mul käis see mõte peast läbi küll. Balletitantsija, vist jah, minu vanuses enam olla ei saaks, aga kunagi see unistus oli. Mine tea, võib-olla ma oleksin praegu siis balletiõpetaja. Selles vanuses lavale enam küll ei saaks.

Ütlesite oma eelmises intervjuus, et Teil pole kodus mitte ühtegi kapuutsiga dressikat, kas nüüd on mõni tekkinud?

Ei ole, aga mul on seda vaja olnud, sest sügisel istutasime Kotzebue maja ette puid ja põõsaid ning kuna kedagi teist polnud, siis ma tegin seda ise. Siis laenasin kapuutsiga pusa oma mehe kapist.

Kuidas on muutunud koolikord ja kooliõpilaste elu võrreldes ajaga, mil ise koolis käisite?

Mina olen Pärnust pärit, käisin Pärnu I keskkoolis. Väga palju on muutunud. Õpilasega arvestatakse tunduvalt rohkem, õpetaja ei ole enam ainuke, kes ütleb ja teeb, vaid kooli asjadesse kaasatakse ka õpilasi. Õpilastel on õigus öelda ka midagi õpetaja töö kohta ja ettepanekuid teha, minu ajal seda kindlasti polnud. Koolitoit on ka tunduvalt parem. Jah, kord oli pisut teistsugune. Ühiskond on arenenud ja mõttemaailm on teiseks muutunud.

Mis on praegu Teie lemmik koolitoit?

Ma võtan väga palju salatit ja kui on valikus tatar, makaron ja kartul, siis mina võtan alati kartuli, kuna makaron saab kõige kiiremini otsa.

Kas teil on midagi soovida õpilastele uueks aastaks?

Teineteise märkamist kiirel ajal ja et me oskaksime aeg-ajalt midagi head välja tuua. Võib ka olla mingi väga pisike asi, kuid mina usun, et iga kiitus annab tiivad. Kiitus võib olla ka väga sõbralik naeratus või tunnustav pilk. Ka sellest piisab, et edasi minna ja et tuju läheks heaks ja jõudu juurde saada. Olen ka õpetajatele igal koosolekul öelnud, et palun kirjutame ka positiivseid asju tagasisideks, kuna meil on väga tublid õpilased ja võib-olla suuremat tähelepanu saavad need, kes käivad olümpiaadidel või võistlustel. Samal ajal on meil aga nii palju toredaid õpilasi, kes õpivad väga hästi, kuid võistlustele ei jõua. Neid tuleks ka märgata. Igale lapsele tuleks aasta või trimestri lõpus midagi head kas öelda või märkida eKooli. See oleks minu unistus, kui need tunnistused, mis nüüd kajastavad ka õpetajate kommentaare, oleks täis positiivsust lisaks sellele, mis tuleks paremini teha. Võib-olla on see niivõrd väike asi, aga seda on vaja.

Kas õpetajad vajavad ka kiitust?

Jaa, loomulikult vajavad nad kiitust ja tunnustust. Olen väga uhke, et me saime eelmisel aastal kooliga sellise tunnustuse nagu Tallinna kõige tunnustavam kool. Kuidagi haridusametist võeti kokku koolid, kes oma õpetajaid esitasid aasta õpetaja ja muudele konkurssidele ning meie oleme hästi palju esitanud ja vahel ka saanud. See rida õpetajatest, kes meil on tunnustatud, on päris pikk. Me oleme ise ka oma kooli sees loonud uusi tunnustamise meetodeid: meil on hõbedased ja kuldsed rinnamärgid, sihtasutuse stipendium õpetajale, mida antakse igal Eesti Vabariigi aastapäeval ühele õpetajale ja ikka veel me vahest juhtkonnas mõtleme, kuidas võiks veel õpetajaid esile tõsta. Viskan siinkohal ka palli õpilastele, et äkki teie leiutate veel mingi viisi, kuidas õpetajaid tunnustada. Muidugi üks asi, mida õpilased saavad alati teha, on kirjutada iga-aastasesse personaalsesse tagasisidesse, mida me siin teeme, kui hea õpetaja on ja mida õpetaja hästi teeb. Ma pean ütlema, et heale õpetajale võib mul tulla õpilaste poolt lausa pool lehekülge kiitust, kus igaüks on paar sõna kirjutanud, ja ma olen näinud, kuidas õpetajad on neid lugedes pisarateni liigutatud. See on õpetajale tegelikult väga suur tunnustus, kui õpilane ütleb, et ta teeb oma tööd hästi ja on tubli. Ma arvan, et see on suurem kui juhtkonna tunnustus. Jätkake seda!

Suur aitäh teile toreda intervjuu eest, Tiivi!

Foto: Tiit Mõtus

Autor – Anni-Liis Prangli, G2 PR-IN