Kuidas mõjutas valikkursus minu tulevikku?
Elsa Tuisk G3Ü
2026
Üheteistkümnenda klassi alguses hakkasid järsku kõik mu ümber tegema tulevikuplaane. Kes läheb välismaale, kes Tartusse, kes üldse mitte ülikooli. Ma ju alles sain gümnaasiumisse, kuidas on võimalik, et ma pean juba teadma, kes minust saama peaks… Maha ma aga jääda ei saanud, seega hakkasin kohe kaaluma erinevaid variante ja otsima erialasid, mis mulle sobida võiksid, sest ülikooli ma minna tahtsin. Algselt võtsin ette Eesti Kunstiakadeemia veebilehe, ent sain peagi aru, et kunstilise eriala jaoks on vaja loovust ja ohtralt originaalseid ideid. Nendest jäi mul aga puudu. Järgmine loogiline mõte tulevikuks oligi meditsiin, täpsemalt Tartu Ülikooli stomatoloogia ehk hambaarstiteadus. Olen juba mitu aastat endale geelküüsi teinud, seega olen enda käelist tööd kõvasti harjutanud. Üleüldse meeldib mulle kätega tööd teha, olgu selleks kaartide tegemine, maalimine, meisterdamine või mõni muu praktiline töö. Kõik eelnevad oskused tulevad hambaarstinduses väga kasuks, sest selle eriala peamised tööülesanded baseeruvadki ju kätel. Lisaks teadsin ma, et tahan tulevikus tööd, kus saaksin tegeleda inimestega, sest olen hea suhtleja ja sellel raisku minna ma lasta ei tahtnud. Üheteistkümnenda klassi lõpuks tegin endale kindlaks, et hambaarstiteadus on see, mida tulevikus õppida tahan. Käisin ka esimese kursuse tudengit varjutamas. Nägin küll hambaarstindusest vähe, rohkem anatoomiat ja biofüüsikat, aga õppimine tundus siiski huvitav.
Kuidas mõjutas kaheteistkümnendas klassis lisandunud meditsiiniteaduste praktiliste aluste valikaine minu tulevikku? Olen äärmiselt tänulik, et GAG sellist valikainet üldse pakub. Ma ei osanud sellest midagi oodata, ent osutusin hea üllatuse osaliseks. Valikaine külalistest osutusid mulle kõige huvitavamaks Tartu Ülikooli lõpetanud noored Mia Kaabel ja Lisanna Põlluaas, kes rääkisid õpingutest arstiteaduskonnas. Tegu oli kahe täiesti erineva perspektiiviga: üks, kes sihtis ainult perfektseid tulemusi ning teine, kes jättis aega ka muuks lõbuks, veetmata iga viimast õhtut õpikute vahel, et töid sajale punktile sooritada. Nende tehtud esitlus oli väga silmaringi avardav ja võtsin sealt kaasa tärkava huvi arstiteaduskonna vastu.
Lisaks sellele, et sain kuulata erinevaid spetsialiste ja ülikoolis õppivaid või juba lõpetanud noori enda eriala valikust rääkimas, sain ka varjutamas käia. Valisin üheks töövarjupäevaks raseda ning sünnitaja kriitiliste seisundite ja vastsündinu abistamise simulatsiooniõppuse, mis osutus oodatust palju kirjumaks. Kõigepealt sain tutvuda oma ala spetsialistidega, kelleks olid peamiselt naistearstid ja ämmaemandad, ning seejärel ruumidega, kus õppust läbi viidi: seminariruum ja kiirabiauto sisemust meenutav simulatsiooniruum. Sellele järgnes sissejuhatav kirjeldus õppusest ning päriselulised olukorrad simulatsioonitoas, kus kiirabibrigaadid pidid reaalajas kannatanut aitama ja vajadusel sünnitust vastu võtma. Üleüldse oli varjutamine väga mitmekülgne ning laiendas mu teadmisi kiirabibrigaadide tööülesannetest. Sain vestelda erinevate brigaadide liikmetega ja arutada nendega nende töö häid ja halvemaid külgi. Sellest sai alguse minu suurem huvi arstiteaduste eriala vastu.
Eluks ajaks jääb mulle aga meelde minu töövarjutamine Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, kus varjutasin anestesioloog-ülemarsti, kes on ühtlasi II intensiivravi osakonna juhataja. Veetsin PERH-is olles aega intensiivravi teises osakonnas, kus sain ilmeka ülevaate seal tehtavatest toimingutest, patsientide seisundite hindamisest ja ravimisest ning ka omajagu arstide mustast huumorist. “Joodikute” asemel kasutatakse seal hoopis väljendit “napsitrallitajad” ning kui patsient on “kangekaelne”, siis on ta nii vastuhakkaja kui päriselt kange kaelaga. Lisaks intensiivravi osakonnale sain minna ka operatsioonikeskusesse, kus sain anestesioloog-ülemarsti käe kõrval vaadata, kuidas patsient magama pannakse. Tegu oli kardiokirurgilise operatsiooniga, mille käigus vahetati südameklapp ja korrigeeriti aorti. Kuna aordis oli tromb, tuli verevool ümber suunata. Näha inimese avatud roiete vahelt pumpavat südant on vist midagi, mida ma poleks kunagi enda elus näha oodanud – sürreaalne kogemus. Sain tutvuda ka kunstilist kehavälist vereringet võimaldava masinaga, tegu oli päris võimsa konstruktsiooniga. Viimaks tegin ringi peale ka EMO-le, natuke telgitaguseid päeva lõppu. Kogu varjutamise kogemus sütitas minus ebareaalselt suure kire arstiteaduste vastu ning pani mind täielikult ümber mõtlema enda senist fikseeritud karjäärivalikut – hambaarstindust (vt Pilt 1).
Kui muidu olin endale kindlaks seadnud eesmärgi saada hambaarstiks ning hoidusin üldse arstiteaduskonda uurimast – peamiselt, sest õpingud on kuus aastat pikad ning sellele järgneb ka residentuur -, siis nüüd hakkas mind huvitama ka arstiks saamine. Valikaine raames külastasime nii Tallinna kui Tartu Tervishoiu Kõrgkooli, kus tutvusin õe, hooldaja, optometristi, proviisori ja ka toiduhügieeni spetsialisti tööga. Olgugi, et ma neid tööd tulevikus ilmselt ei valiks, olid loengud ja ka praktikumid kõik väga köitvad ja töötasin huviga kaasa.
Lisaks valikaine kohustuslikele varjutamistele, käisin ka palju iseseisvalt varjutamas. Tudengivarjuks sattusin kolmel korral: kaks korda hambaarstiteaduskonda – üks kord esimese kursuse ja teine kord teise kursuse tudengile – ning ühe korra arstiteaduskonda. Tudengivarjutamistest meenub kõige enam teise kursuse hambaarstiteaduskonna tudengite praktikum, kus prepareeriti kaviteete, tehti komposiide ja hiljem poleeriti. Olgugi, et praktikum oli ajaliselt pikk, oli tudengeid töötamas vaadata seda väärt. Sain ka ise ühe komposiidi täita ning sain õppejõult tagasihoidlikud kiidusõnad (vt Pilt 2). Kõik tudengivarjutamised aitasid mul mõista tudengielu ning selle erinevusi gümnaasiumis õppimisega. Lühemad koolipäevad, mis tihti on lünklikud, erinevate hoonete vahelt käimine ning ebareaalselt palju õppimist koolivälisel ajal. Õnneks ma viimasest olin juba varem teadlik.
Ka töövarjutamisest mul väheks ei jäänud. Käisin varjutamas perearsti, üldkirurgi ning kaks korda hambaarsti.
Hambaarsti varjutamisest jäi kõrva taha arsti öeldu, et tema töö juures on kõige raskem olla sümpaatne. Öelda ära patsiendile, kellel lihtsalt pole protseduuriks piisavalt raha või hoopis proovida leida teine odavam, ent kehvem lahendus – talle teeb see südamele kõige rohkem valu. Üleüldine pilt hambaarsti tööst mulle meeldis. Töökeskkond, ümbritsevad inimesed ja tööülesanded moodustasid terviku, mis mulle tuleviku mõttes väga istuks (vt Pilt 3). Lisaks meenutasid hambaarsti puurid geelküünte tegemiseks kasutatavaid puure ehk tundus nagu oleksin ka ise võimeline neid kasutama.
Perearsti töö tundus samuti köitev. Arsti selja taga istudes nägin päeva jooksul seinast seina inimesi. Kellel on lapsega probleeme, kellel valutas neljast kohast korraga või kes oli lihtsalt sunnitud ülevaatusele tulema, kuigi ise seal olemist absoluutselt ei nautinud. Perearst, keda varjutasin, oli väga sõbralik ja tutvustas oma tööd huviga. Ka patsiente võttis ta vastu hea tujuga, aidates probleemidele ruttu lahendusi leida. Temaga vesteldes mõistsin, et perearsti töö ei ole sugugi mõeldamatu. Töö on mitmekülgne, pakub iga päev uusi üllatusi, sest patsientide probleemid on iga kord erinevad, ning nõuab nii laialdasi teadmisi kui ka head suhtlemisoskust, et iga patsienti võimalikult hästi aidata (vt Pilt 4).
Üldkirurgi varjutamine on selle kõrval aga kirjeldamatu kogemus. Käisin Ida-Tallinna Keskhaiglas varjutamas üldkirurgi, kes spetsialiseerub peamiselt nahamoodustiste kirurgiale, ent teeb vähesel määral ka muid lõikusi. Veetsin oma päeva operatsiooniruumis, kus sain vaadata erinevate nahamoodustiste ja sünnimärkide eemaldamist. Kusjuures sain ka ise niite läbi lõigata, seega olen kirurgi usaldusele tänulik. Rääkisin nii kirurgi kui kirurgia õdedega nende tööst ning sain ülevaate üldkirurgia erialast. Päeva lõpuks pidin tõdema, et kui juba üksteist aastat arstiks õppida, siis miks mitte juba kirurgiks. Päeva tegi eriliseks ka fakt, et sain selga päris tööriietuse ehk sinise meditsiini tuunika, seega tundsin end haiglas ringi liigeldes nagu haigla töötaja (vt Pilt 5). Tunne oli igatahes uhke ja siht silme ees.
Meditsiiniteaduste praktiliste aluste valikaine andis mulle kindluse varem kujunenud tulevikuplaanide osas. Teadsin, et tahan saada arstiks – olgu selleks hambaarst, perearst, anestesioloog või hoopis kirurg – ning valikaine avas mulle nende valikute uurimiseks hunnikutes uksi. Tulevikku ette öelda ma ei oska ja maagiks saada ma ei soovi, seega lõplikku valikkursuse mõju oma tulevikule ma öelda ei oska. Siiski on minu lootus suurenenud, motivatsioon ja tuhin arstiks saada kasvanud ning siht, mis kunagi pole olnud nii suur kui nüüd, silme ees.