TEATER ON SUHT CRINGE
(AGA TEGELT ON KÕIK SUHT CRINGE)
Stefanie Schneider G3L & Silver Robin Marimäe G3Ü
AUTUMNUS 2026
Ühel teisipäeva lõunal seadsime oma ärevil sammud Von Krahli Teatri poole, kus meid võtsid lahkelt vastu teatri trupi neli liiget: Edgar Vunš, Karl Birnbaum, Markus Andreas Auling ja Herman Pihlak. Enne laua taha istumist ei oleks osanud kuidagi ette näha, et järgneva tunni jooksul kujuneb välja niivõrd mõnus atmosfäär, mille sees sai läbi arutatud tohutult palju teemasid ja vaatenurki mitmel tasandil. Just sel põhjusel oleme siia lehte toonud välja vaid mõned huvitavad segmendid meie vestlusest.
Von Krahl on kogu aeg olnud veidi teistsugune teater. Aga see, mida näiteks meie vanemate generatsioon mäletab, on hoopis teistsugune Krahl. Kuidas Teie seda uut Krahli näete? Kuidas see erineb sellest eelmisest ja mis Teie plaanid selle kohaga on?
HERMAN: Ma isiklikult ei tegele aktiivselt selle pärandi mõtestamisega või kuidas meie sellega seoses ennast positsioneerime, sest ma ei oska sellega midagi peale hakata. Pigem saan tagantjärele aru, et oleme olnud dialoogis sellega, mis varem on tehtud.
EDGAR: Muidugi, sellega saab dialoogi astuda, aga see on tegijate vaba valik, kas seda teha või mitte. Pigem on hästi lahe see, et need inimesed, kes seda ,,vana’’ Krahli kunagi tegid, on jätkuvalt siin meiega. Mõni aktiivsem, mõni käib vahepeal niisama läbi. Muutumine on Krahli DNAs alati olnud. Selles mõttes me ei ole esimesed.
Aga mõeldes sellele, et Te nüüd tulite suhteliselt värskelt lavakast, siis kuidas selle vastutustundega on? Kas see on ikka suur või oli see pigem alguses, et kas ikka nüüd läheb käima?
HERMAN: Mina tahes-tahtmata mõtlen Krahlist kui millestki ajutisest, mitte igavesest ja kindlast asjast. See on midagi, mida me saame praegu siin teha ja selle kaduvuse tajumine annab mulle mingit jõudu ning tahet. Aga loomulikult oli eriti alguses tugev vastutustunne, et see asi üldse käima saada.
KARL: Aga siin on suur erinevus see, et meid ei kutsutud siia. Me kutsusime ennast ise siia. Me hakkasime ise ajama seda kõike. Meil oli punt olemas, siis me kuulsime, et Krahli maja läheb kinni ja truppi enam otseselt ei ole. Mitte midagi ei ole. Siis hakkasime uurima, kas nad üldse tahavad midagi.
EDGAR: Jah, stars aligned.
Vaadates nüüd seda rebrand’i noore inimese vaatepunktist ja rääkides oma tuttavatega, siis Von Krahl on ikka päris populaarne. Eriti arvestades seda, et see kõik on nii värske. Kas Te ise ka tunnete seda, et publikus on palju noori ja võib-olla vanemaid inimesi mitte nii väga? Kas see on see, mis Te tahtsite või ootasite?
EDGAR: See on suurepärane. Mida veel tahta.
MARKUS: Mõlemaid on. On noori ja vanu. Kuigi jah, kui ma käin mõnes muus teatris, siis seal võib tõesti olla rohkem hallpäid ja vähem noori. See teeb ainult rõõmu, et noored käivad.
Midagi sellist siis ei ole, et ,,Ah ainult mingid koolilapsed käivad meid vaatamas”?
HERMAN: Aga nad on praegu koolilapsed. Ma arvan, et see on päris äge asi, mis võib hakata juhtuma: me kasvame koos publikuga, kes on meiega olnud algusest saadik. On ka neid, kes on tükk aega oodanud või otsinud mingisugust trupiteatrit, mida Eestis on viimastel aegadel väga vähe olnud – põhimõtteliselt meiega koos on Ekspeditsioon ainuke trupiteater, mis tegutseb meiega sarnaselt.
Mis tagasisidet olete saanud vanemalt publikult? Mõni ütleks, et ,,Monoliit Estonia” ja ,,Tagasiside” käsitlevad just selliseid noortele suunatud teemasid. Kui tuleb näiteks vanem härrasmees oma naisega, mis nad arvavad sellest? Kas Te teate?
HERMAN: Ei tea. Aga ega me otseselt ei ole kordagi sõnastanud, et nüüd tegeleme noortele suunatud teemadega, vaid me tegeleme teemadega, mis meid huvitavad ja juhtumisi oleme ise ka noored.
MARKUS: Ja mõnigi vanem inimene on just öelnud, et tema näeb mingeid sarnasusi selle nii-öelda vana Krahliga. Aga meie jaoks on vabastav see, et me ei tea, milline see vana Krahl oli. Me ajame lihtsalt oma asja ja proovime seda teha nii hästi kui oskame.
Rääkides ,,Tagasisidest”, mis just äsja esietendus. Kui see idee sellest lavastusest lauale tuli, siis mis Teie esimesed mõtted olid, kust Te minema hakkasite?
EDGAR: Mõtteid tuli hästi palju. Me oleme päris mitut lavastust alustanud niimoodi, kuidagi on sattunud nii, et me ei tea täpselt, millest see tükk tuleb. Me alustame sellest, mis toimub, mis on kellegi mõttes ja südames. Ja siis tuligi idee, mis meid kõiki käivitas. Ja siis avanevad järsku kõik uksed.
HERMAN: Küsimus ei ole ainult selles, kuidas välja pakutud ideed teostada, kuidas midagi lahendada või mingile materjalile läheneda, vaid pigem isegi selles, mida me üldse teha tahame. Selles algusfaasis võib olla kas väga palju ideid või ei ole neid üldse, ja mõlemast seisust on võimalik edasi liikuda.
Aga mis see siis oli? Mis Te selle lavastusega teha tahtsite?
KARL: Me tegelikult ei sõnastanud seda võib-olla endale nii tugevalt mingi ühe lausena, vaid pigem proovisime saada seda tunnet kätte. Mõeldes sellele mässu temaatikale seal, siis me ei valinud seda ühte vaenlast välja just selleks, et see oleks palju laiem. Seal barrikaadi taga on neid probleeme, neid küsimusi, sõdu või mingeid põhjuseid palju rohkem kui see üks, mille me oleksime välja valinud. Mis näitlejana ongi huvitav ja tore selle tüki puhul mängides on see, et ma saan iga päev minna uue asja eest. See võimalus mul jääb.
HERMAN: Ja ma saan tegeleda selle inimliku tundega, et tahaks midagi sisse virutada või kellelegi lõuksi anda või visata üks Molotov. See on mingi tunne, millele me tihti leiame ventiili, aga järsku saab seda uurida, sellesse sisse zoom’ida, et uurida millega tegu.
EDGAR: Jah, ja teine asi, mis temaatiliselt välja koorus, mis minu meelest on kogu seda tükki ühendav asi, on tühjus. Jah, see mäss on üks teema, aga seda tükki saab ka niimoodi mõtteliselt vaadata, et mäss on lihtsalt selleks, et kehtestuks tühjus.
Uudistes on hästi palju kirjutatud, et see on just see meie Z-generatsiooni rahutus ja mäss, mis sellest lavastusest õhkab. Aga tegelikult on seal väga palju selliseid probleeme, mis kõnetavad kõiki generatsioone. Ja siis on sisse toodud ka Hamlet. Kuidas see kõik kokku läks, Hamlet ja rattateed?
KARL: Nad eksisteerivad samamoodi nagu Miki-Hiir ja Arvo Pärt on samas maailmas. Tegelikult mind ennast veits häirib see, kui öeldakse, et need on noorte teemad. Kes sa siis oled või miks sa ennast taandad meie elust?
HERMAN: Või miks sa vähendad seda?
KARL: Jah, miks? See mõjub pisendavana. Ma ise tahaks öelda uhkusega ,,Jah, ma olen noor”, aga siis palun, tee mulle ruumi siin maailmas või mõtle või kuula kaasa. Ja kui sa arvad, et see ei ole sinu teema, siis miks ei ole? Miks sa ei taha meiega kaasa mõelda?
Kuidas üldse sünnib üks lavastus? Te ei ole ju veel valmiskirjutatud näidendit teinud?
EDGAR: Pole teinud. Tegelikult oli ,,Kindlates kätes. Missa Reformierakonnast”, aga jah, suurema osa ajast me pole niimoodi töötanud.
KARL: Meie puhul see käib niimoodi, et keegi tuleb tuppa. Ja siis teised tulevad ka samal ajal tuppa. On kokku lepitud koosolek. Mõni jääb hiljaks. Võetakse kohvi, räägitakse juttu, elatakse sisse. Siis hakataksegi veeretama seda mõttelõnga. Umbes nagu meie istuks siin ja hakkaks mõtlema, et ,,Noh, peaks midagi nüüd tegema.” Ja siis räägime oma mõtteid, mida oleme näinud, mida oleme kuulnud, mida oleme teinud, mis toimub. Siis kuidagi põrkamise käigus põrkab või filtreerub sealt välja.
EDGAR: Põrkab pall korvi.
KARL: Põrkab pall korraks korvi, siis kõik said aru, et ,,Vau, korvi läks.” Siis vaadatakse mis mäng see üldse on ja sealt see kõik hakkabki.
MARKUS: Aga see pole alati nii. See on olnud sellise alguspunktiga ,,Jussikese 7 sõpra’’ ja ,,Tagasiside” puhul. Teistega on see olnud hoopis teistmoodi. Nii et iga lavastus on isemoodi. Seal ei ole mingit valemit.
HERMAN: Võib-olla neid ühendab see, et meid huvitab autoripositsioon selle juures – see, et mina inimesena saan tegeleda selle küsimusega, miks ja mida ma üldse tahan siin teha. Ma arvan, et see on natuke see põhjus, miks me tahame seda asja teha niimoodi, nagu me seda teeme. Meil on sõna selles, mis meid huvitab ja mis meid ei huvita.
EDGAR: Me oleme tegelt nii vähe siin teinud, nii lühikest aega. Meil ei ole välja kujunenud mingit modus operandi’t, kuidas me toimime. Pigem teeme nii, nagu oskame ja tahame. Aga see püüdlus on kõikide nende tükkide puhul pihta saada sellele tundele, mis meis praegu on. Mis moodused, mis strateegiad, mis vormid? See on ise küsimus.
KARL: Me saamegi vastata selle pealt, mis nüüd need kolm lavastust on olnud. Ja kui tuleb uus, siis tuleb uus.
EDGAR: Ja selle kõige uuema puhul, ma ei tea. Let’s see.
HERMAN: Let’s see.
MARKUS: Let’s see.
KARL: Let’s see, let’s see.
Milline on Teie arvates Eesti teatrimaastiku tulevik? Kas traditsiooniline teater, selline, et näitleja on laval ja räägib, on hääbumas? Kasutatakse hästi palju multimeediat ja sellist eksperimentaalsust. Kas see on uus trend?
MARKUS: Minu arvates on see teatri suurim tugevus, et minu ees on päris keha. Päris inimene, kes tuleb ja teeb midagi. Kas ta siis räägib, hüppab, kargab, lööb trummi, vahet ei ole. Aga ma ei näe põhjust, miks see peaks praegu välja surema. See on pigem tugevus, et inimesel on koht, kuhu ta saab tulla ja kogeda teist inimest. Olla suhtluses.
EDGAR: See on kaanoni küsimus. Ütleme siis sõnateater selle kohta, mis baseerub dramaturgial, just see on olnud Eestis kaanon. Mis on praegu juhtunud, on see, et neid väljendusvõimalusi, etenduskunstide lähenemisviise on nii palju juurde tulnud ja need segunevad. Mis on fantastiline. Kui selle tulemus on see, et sõnateater hääbub, siis on väga kurb. Loodame, et seda ei juhtu.
KARL: Kui mõelda selle peale, et Eesti sõnateatri süsteem põhineb suuresti Stanislavski õpetusel, kes oli omal ajal väga suur uue teooria väljatöötaja, siis mõttemänguna, kas see, mida me koolis õpime ja see, kuhu see kõik edasi areneb on halb sellele valdkonnale või mitte? Ma arvan, seda ei oska mitte keegi öelda. See on maitse küsimus. Ja oletame, et kui Stanislavski nüüd tuleks tagasi ja vaataks, et tema sõnateatri õpetused on arenenud sinnamaani, et meil on nüüd multimeedia lavastused, kus inimesed räägivad ekraaniga, siis huvitav, mis tema mõtleb. Kas see tegelikult ongi see suund, kuhu see oleks võinud jõuda?
HERMAN: Ja mul oleks ka kahju, kui see kaoks, sest et ega ma küll ei taha kuidagi vastanduda nüüd ennast ja Krahli sõnateatrile. Pigem arvan, et asi on valikus: kui me ühel hetkel otsustame, et parim viis mingi teema avamiseks on teha võimalikult klassikalist meile tuttavat sõnateatrit, siis poleks mul selle vastu midagi.
Aga kui mitte mõelda sõnateatrile, vaid rohkem sisule, siis kas kergema sisuga etendused, kus ei pea sügavamalt mõtlema, või mis niivõrd palju ühiskonda ei kajasta, on see kadumas või kuidas Te ise seda näete? Või on ikka sellise sisuga tükke ka vaja?
MARKUS: Maailmas on igasugu erinevat muusikat ja on inimesi, kes kuulavad seda muusikat. Pole minu asi öelda, kas ühte tüüpi laule on vaja või ei ole. Ju siis kellegi jaoks on. Minu asi on teha oma tööd.
„Monoliit Estonia“ kasutab väga eriilmelisi vorme, näiteks aktsioone ja stunt’e avalikus ruumis. Kui need olukorrad olid kokku lepitud, siis kuidas Te neid enda jaoks mõtestasite? Kuidas Te valmistasite ennast vaimselt ette, et minna keset tänavat tosse elektritrossi külge riputama?
HERMAN: Meie jaoks oli see kõik väga selgelt läbi mõtestatud. Tegelesime palju küsimusega, kas me prank’ime või aitame. Isegi kui tegevus oli absurdne või naeruväärne, pidi see meie enda jaoks vastama arusaamale, et tegemist on aitamisega. Oli ka hetki, kus alustasime midagi ja saime poole pealt aru, et tegelikult rahuldame lihtsalt omaenda soovi kellelegi ära panna või teha tänaval naljakat stunt’i. Sellisel juhul jätsime selle kas tegemata või, kui olime juba alustanud, muutsime suunda.
EDGAR: ,,Monoliidi“ taust on selles mõttes väga huvitav. Selle keskne mõte on suhe teatri ja nn teatrivälise maailma vahel, kui neid üldse nii jäigalt eristada. Tavaliselt on nii, et saalis hakkab täiesti teine maailm, kuhu me kõik sisse kutsume ja oleme selles fiktsioonis kaks tundi. Tegelikult on need kaks maailma omavahel väga tihedalt seotud. Esimesel kuul töötasimegi nii, et me ei mõelnud kordagi teatri ega lava peale, vaid keskendusime ainult sellele, et me aitame inimesi.
HERMAN: Me lõime ühe rühmituse Tegevusselts Laevuke ja tegutsesime nii, nagu üks rühmitus tegutseb, mõtlemata sellele, kuidas seda teatrilavale vormistada. Väga paljud asjad jäid pooleli või ei jõudnudki kuhugi, aga avasid mingeid uusi uksi. Me harjutasime kõik läbi. Meil oli kõige jaoks plaan ja mängisime läbi kõik võimalikud olukorrad.
MARKUS: Vahemärkus. Kes teab, mis elektriliinist küsimuses juttu oli, siis uued linnavõimud koristasid meie tossud ära.
NB! Üleskutse kõigile GAG-i õpilastele Tegevusselts Laevukese poolt!
Kõik, kes teavad, kus jookseb Pelgulinna piir, see on Rohu tänava viadukti juures. Seal on tross, mis läheb üle tee. Me kutsume Teid üles siduma kaks tossu omavahel kokku ja viskama need sinna trossi külge rippuma. Mõned paarid ripuvad seal juba. See ei ole prank, vaid me aitame niimoodi märgistada Pelgulinna piiri, nagu see on alati olnud. See on väga tähtis. Kõik, kes elavad Pelgulinnas, tehke seda enda jaoks ja Teie vanemate jaoks, sõprade jaoks, oma tulevaste laste jaoks. Ei ole midagi paremat, mida peale hakata oma vanade tossude või kingadega või poolsaabastega (või pinginaabri saabastega).
„Monoliiti“, eriti just MUPO-st tehtud ,,Töömesilaste” saadet vaadates tekkis küsimus, kas need inimesed ja institutsioonid, kes lavastuses läbi käivad, olid teadlikud sellest, mis tegelikult toimus?
HERMAN: Me ei tea, aga ilmselt teavad.
MARKUS: Tallinn on nii väike linn, et eeldaks, et teavad, aga me ei saa kindlad olla.
HERMAN: Abilinnapea käis meid vaatamas ka ning arvan, et on teada küll. Ega nad ei ole lollid ja me ei olegi pidanud neid kordagi lolliks. Me proovisime neid mitte halba valgusesse seada.
HERMAN: Seda saadet tehes me tõesti küsisime nende käest, kuidas nemad tahaks selle saate üles ehitada. Nad pakkusid välja, mida nad ise näidata tahavad ja täpselt seda me näitamegi. Me ei pööra seda naljaks ja ei moonuta kuidagi, vaid aitame MUPO-l ise ennast tutvustada.
Räägime ka lavakunstikoolist. Te tulete väga erinevatest taustadest. Kust see mõte näitlejaks saada üldse tuli? Kas see oli pigem lapsepõlvest kaasa tulnud unistus või sündis otsus alles viimasel hetkel, mõttega „äkki prooviks“?
EDGAR: Mul tuli hästi viimasel hetkel. Ma arhitektuuri ei saanud sisse.
KARL: Meie Markusega proovisime ka Lembit Petersoni kursusele ja me ei pääsenud sinna. Ja siis me läksime mõlemad edasi õppima. Markus prantsuse keelt kaheks nädalaks.
MARKUS: Kolmeks.
EDGAR: Markus, ütle midagi Prantsuse keeles..
MARKUS: Je m’appelle..
KARL: Mina kirjutasin sel ajal muusikat ja siis me proovisime uuesti lihtsalt.
MARKUS: Nende kahe aasta jooksul, mis jäid katsete vahele, püüdsin ma lavakunstikooli mõtte hoopis ära unustada ja mõelda, mida kõike veel elus teha saab. Mõtlesin välja igasuguseid variante, aga lõpuks see teatri- ja kunstivärk ikkagi ujus pinnale ja miski suunas mind uuesti proovima.
HERMAN: Põhikooli lõpus mind jäeti esimest korda elus maha. Mul oli nii valus ja hästi suur kriis oli paar päeva ja siis ma mõtlesin, et mida ma elult üldse tahan. Aga hoidsin selle soovi pikalt enda teada. Pärast keskkooli lõpetamist tuli vaheaasta, sest lavakunstikooli katseid sel aastal ei toimunud.
EDGAR: Ma ei proovinud kuhugi mujale.
HERMAN: Jaa, et kui sa sisse ei saa, siis see ei ole maailma lõpp, see võib olla hea uudis ka.
MARKUS: Ja see segaduse aeg – need kaks vaheaastat, mil ma ei teadnud, mida oma eluga teha – oli tegelikult väga viljakas. Kuigi see oli segane ja kummaline periood, kus paljust ei saanud aru, tuli sellest lõpuks väga palju head.
KARL: Komisjoni liikmetest tundsin ma ainult Jaak Printsi, sest ta oli kunagi FC Flora president. Võib-olla teadsin ka seda, et NO99 teater on kunagi olemas olnud ja et kõik seda hullult hype’ivad. See oligi põhimõtteliselt kogu mu baasteadmiste pagas.
HERMAN: Nende katsete mõte ongi see, et läbi näha kõigist maskidest, mida inimene võib proovida ette panna. Kõike muud on juba võimalik õpetada, selleks see kool ongi. Meie kursusel oli inimesi, kes olid viimati käinud teatris võib-olla neljandas klassis ühe korra, ja samas ka neid, kes olid kasvanud teatriperes ning sisuliselt kogu elu sellega tegelenud. Väga kiiresti muutus see taust aga ebaoluliseks.
MARKUS: Kui sa oled kahevahel, kas proovida või mitte, siis… kui sa arvad, et sa jääksid mitte proovimist hiljem kahetsema, siis tasub igal juhul proovida. Mis sul kaotada on?
„Pikad paberid“ saadeti hiljuti Oscaritele. Kuidas Teie, nii tegijate kui ka kõrvaltvaatajatena, seda filmi nägite? Miks oli seda lugu vaja rääkida ja kas see tundus teile vajalik?
HERMAN: Mul on hea meel, et režissöör Meel Paliale suutis tabada väga õrna ja väikest ajahetke noore inimese elus. Seda hetke, kus oled just saanud iseseisvaks, täiskasvanuks, aga sul ei ole veel mitte midagi, kuigi peaksid juba olema midagi. See hetk vahetult enne suurte otsuste tegemist, kuid juba pärast iseseisvumist.
EDGAR: Kindlasti oli see vajalik. Kas rääkida suurt lugu või keskenduda kitsale segmendile ja minna läbi selle? Minu meelest on selles ,,sissesuumimises” suur väärtus. Selle kaudu avaneb tegelikult ka kogu maailm. Ja eriti lahe on see, et inimesed, kes sellega samastuvad, saavad sellest palju jõudu. See on väga oluline, sest see tunne, et sa ei ole oma kolme sõbraga üksi maailmas, et sinu tunded on ka teiste omad, on tohutult tähtis. Seda tunnet võib tõesti tunda, ja see on täiesti okei.
MARKUS: Tõesti, see film haakub tugevalt sellega, millest me enne rääkisime. See segaduse aeg elus, kus sa ei tea, mida teha, mis on järgmine samm. See on üldse mõtlemise, kompamise ja avastamise aeg. Näidata ja kujutada seda filmis pakub tuge ning näitab, et see on üldinimlik kogemus.
KARL: Paljud teevad esimest korda väga palju asju, ka vanemad inimesed. See tunne, et ma lähen selle mehhanismi juurde, mis minu puhul töötab kõige paremini, on turvatunne. Aga mis mulle meeldib, on see, et lubad sellel ebakindluse tundel olla ja on täiesti okei oma olukorda või elus toimuvat nii kogeda. Oluline on julgus kokku võtta ja teha oma valik.
Te olite selle filmi tegemise ajal veel lavakoolis. Kas oskasite siis üldse ette kujutada, et filmist „Pikad paberid“ saab nii suur asi, isegi juba Eestis, rääkimata Oscaritest?
EDGAR: Ei, üldse mitte.
HERMAN: Aga väga hea meel on selle üle.
EDGAR: Me tegime seda, mis meile meeldis.
MARKUS: Aga see absoluutselt väärib seda, kuhu see on jõudnud.
HERMAN: Mina kõrvaltvaatajana nägin seda, kuidas te olite päris läbipõlemise ääre peal, sest tegite filmi, käisite koolis ja tegite diplomitöid ka.
EDGAR: Jaa, aga samas need pühapäevaõhtused laulukirjutamised, tead. Need olid hingele. Arvan, et selle filmi tugevus on tema mitte-pretensioonikus. Ta ei räägi mitte ühestki asjast, mis ei ole päriselt läbi tunnetatud inimeste poolt, kes seda teevad.
Miks peaks üks noor inimene üldse teatris käima? Mida see talle elus annab?
KARL: See annab HAIGE kogemuse.
EDGAR: Tuled siia, keskendud ühele asjale. Noh, tund kakskümmend või neli tundi. Oleneb.
HERMAN: Ideaalis äkki tunned midagi, äkki isegi mõtled midagi.
KARL: Mulle annab teatris käimine usu inimlikkusesse ja inimestesse. Nagu Markus ka enne ütles, sa näed kedagi lava peal midagi tegemas. Mõni asi kõnetab rohkem, mõnda asja ei lähegi vaatama. Aga see, et saab olla koos teiste inimestega ja mängida mingit mängu, on see, mis tõeliselt loeb.
MARKUS: Ma arvan, et see on ilus, kui inimene proovib, tahab midagi väljendada ja siis teeb seda. See ei pea olema teater.
KARL: Teater on suht cringe, aga tegelt on kõik suht cringe.
SILVER: Need olidki meie intervjuu küsimused. Aitäh teile!
KARL: Elulisi küsimusi?
STEFI: Off the record meil on mõned küsimused.
KÕIK: Küsige, küsige!
2025