See on Wes Andersoni maailm ja me ei kurda, et selles elame
Lisete Talvar G3 K
Aestas 2025
Elu ja karjäär
Filmirežissöör, stsenarist, omanimelise kunstivoolu esindaja ning 21. sajandi üks mõjukamaid kultuuritegelasi Wesley Wales Anderson sündis 1. mail 1969. aastal Houstonis Texases, kus kasvas üles arheoloogi ning suhtekorraldaja peres. Filmitegemise avastas kolmest pojast kirjanikuks saada unistav keskmine laps juba noorena, kui tegi isalt kingituseks saadud Super-8 kaameraga tummfilme, kus Wesi pereliikmed ja sõbrad tema loodud tegelasi portreteerisid. Austini ülikoolis õppides kohtus tulevikustaar oma tulevase pikaajalise koostööpartneri Owen Wilsoniga, kellega koos alustas teed tõsiseks filmitegijaks saamiseni. Just see Andersonil ka õnnestus, kuna tema filmid ,,The Royal Tenenbaums’’, ,,Fantastic Mr. Fox’’, ,,Moonrise Kingdom’’ ja ,,The Grand Budapest Hotel’’ olid Oscaritele nomineeritud, kuid eelmisel aastal sai temast esmakordne Akadeemia auhinnaga pärjatud režissöör, kui ,,The Wonderful Story of Henry Sugar’’ võitis parima lühifilmi tiitli.
Wesandersonilik film
Režissööri eeskujudeks on olnud Woody Allen, Roman Polanski, Pedro Almodóvar, Hal Ashby ja Elem Klimov. Vaatamata sellele, et Wes Anderson tegutseb epohhil, mil tundub, et kõik on juba tehtud, öeldud ja loodud, siis tema on leidnud viisi, kuidas oma stiiliga teistest eristuda. Andersoni filmi tunneb ära maalilise sümmeetria, düsfunktsionaalsete perede, leina ning süütuse kaotuse teemade, ekstsentrilise stilistika ja energia, narratiivse stiili ning n-ö ansambelnäitlejate kasutamise järgi. Tema filmides kohtab hoolikalt kureeritud värvipalette, isikupäraseid rekvisiite ja puudutavate lugudega tegelasi, kes muutuvad hiljem peale filmi nägemist abstraktseks ikooniks vaatajaskonna ühismälus. Wesandersonilik stiil sai paar aastat tagasi niivõrd populaarseks, et kujunes lausa eraldiseisvaks sotsiaalmeediatrendiks, mis seisnes selles, et inimesed proovisid ise luua perfektse sümmeetria ja elavate värvidega stseene ning fotosid. Sisuliselt on Andersoni filmid täis kiireid ning mahukaid monolooge armastusest, lapsepõlvest, usust endasse, ellu ja vahel ka kõrgemasse jõusse. Vahel on raske kõike korraga hoomata, kuid lõpuks, kui sõnum kohale jõuab, tõusevad ihukarvad püsti ning miski justkui süttib lõkkele, tärgatab hingama, miski, mida teadlased hetkel uurivad.
Pärlid
Wes Andersoni filmograafias on 12 filmi, kuid just need on vaatluse käigus osutunud kõige säravamateks, millele oma aeg pühendada, kui vastu on võetud otsus just selle režissööri maailma veidi põhjalikum pilk peale visata.
Fantastic Mr. Fox (2009)
Film baseerub Roald Dahli lool ning kujutab üht reinuvaderit, kes üritab põgeneda kolme farmeri eest, kelle sihtmärgiks sattunud on, kuna varastas neilt toitu, et oma perele süüa tuua. Visuaalselt on see Andersoni repertuaari üks hämmastavamaid näiteid. Tegelased liiguvad justkui figuurid maalidelt, kes avastasid võime ellu ärgata. Linateoses kasutatud värvigamma on kui soe sügistuul vürtsise kõrvitsa-latte hõngus. See ei ole lugu loomadest. Dahli loodu rullub Andersoni käsitluses lahti kui sümbolistlikust maagiast kootud lapitekk, mille motiivid kehastavad teistest eristumist, pidevat võitlust, mille kaotus terendab, armastamist ja seda, kui raske on selle eest hoolt kanda. Fantastiline härra Reinuvader näitab, et uhkus ei tohiks ealeski takistada kedagi armastamast, ning tõestab, et iga lahing, igasugune vaev tasub end ära, kui võideldakse oma lähedaste eest.
The Grand Budapest Hotel (2014)
Teos jutustab loo Monsieur Gustave H.-st, Zubrowka riigi mägikuurordis asuva hotelli uksehoidjast, kes lavastatakse süüdi jõuka lese mõrvas. Nii asub ta koos oma protežee Zeroga varanduse ning asendamatu renessansiajastu maali ostingutele, trotsides opressiivset fašistlikku režiimi. Wesil on anne puudutada iga oma filmiga tühimikku, millest varem poldud teadlik. Vahet pole, kas filmi keskmes on rebased, koerad, hotellitöötajad, laagrilapsed või mõned muud tegelased, kuidagi samastub vaataja igaühega neist. Nii Zeros kui Gustaves on midagi, mis kõnetab. Esimese püüdlikkus, kohmakus, kuid armastusromaane meenutav romanss, teise sihikindlus, üksikud hellad hetked ning šarmikus panevad kaasa elama ja naelutavad ekraanile. Vahest ongi Wes Anderson ainukene, kes mõistab, milline on inimene, milleks ta tõeliselt loodud on.
Rushmore (1998)
Noorhärra Max Fischer õpib Rushmore’i Akadeemias, osaleb loendamatutes huviringides, kuid on õppetööga kimpus. Poiss armub endast palju vanemasse õpetajasse Rosemary Crossi ning sõbruneb koolivendade rikka isa Herman Blume’ga. Maxil on plaan õpetajannale armastust avaldada, kuid saades eitava vastuse avastab ta, et Hermanil ja Rosmaryl on armusuhe, mis sunnib teda kättemaksu hauduma. See film kujutab seda, kui oluline on jääda endaks igas olukorras, seades loo keskmesse noormehe, kes on kui antikvariaat tuhandete IKEA-de keskel. Linateos jätab vaatajasse üüratu suure jälje, kuna tegelased, nagu ka Max Fischer, keda Anderson loob, on niivõrd erilised, põhjalikud ja elulised, kelle mustrid end publiku emotsionaalsesse ajju joonistuvad, et paneb tahtma tema loodut veel ja veel kogeda.
Järgmine samm
Kui Wes Andersoni looming on juba põhjalikult läbi uuritud, kuid siiski janunetakse millegi tema sarnase järele, siis just need kunstitaiesed täidavad soovi.
Film, mis tundub, nagu Wes Anderson oleks võtteplatsil nõuandeid jaganud
,,Amélie’’ – Jean-Pierre Jeunet
Raamat, mille lugemine transformeerub andersonilikuks filmiks su peas
,,Suveraamat’’ – Tove Jansson
Album, mille saatel kujunetakse wesilikuks tegelaseks
,,Metaphorical Music’’ – Nujabes