AUSÕNA

Luulest lummmatud – intervjuud sirguvate luuletajatega

Rebekka K. Vihurila, Lisete Talvar G1 K

Üha enam noori andekaid luuletajaid on sahtli põhja kogumas hunnikute viisi tekste, kuid kas tänapäeva kirjandusmaailma õhkkond laseb uue põlvkonna loomingul ka lendu tõusta? Ajasime juttu koos Elisabeth Heinsalu ja Reijo Roosiga avaldamisest, väliseestlusest ja enesarengu teekonnast. Lummavat lugemiselamust!

ELISABETH HEINSALU

Kui sa teaksid, et sul on võimalik oma elus lugeda veel vaid üks raamat, siis mis see oleks?

Mulle väga meeldib raamat, mida ma praegu loen, Sylvia Plath’i “Klaaskuppel”. See on minus ärgitanud üllatavalt tugeva feministliku joone, mis on minu jaoks neil kuudel üsna uus teema. See võib viimaseks jääda küll. Samas mul tuleb teine raamat ka praegu pähe ja see on Knut Hamsun’i “Nälg”. Mulle meeldib seda aeg-ajalt üle lugeda. Ma avastasin selle kaudu, et “Nälg” oli Astrid Lindgren’i jaoks teos, mida mitu korda lugeda ning siis ma lugesin seda ise ka ja sellest sai raamat, mida ma vahetevahel lausa vajan. See on üsna melanhoolne lugu, mis toetab inimhinge varjulisemaid soppe.

Kui sa peaksid end kirjeldama mainimata oma hobi, (ülikooli) eriala, elukohta, siis kuidas sa seda teeksid?

Keeruline… Lihtsalt looja, see on vist kõige lihtsam vastus. Ma tunnen, et see on see, milleks ma siia olen tulnud. Aga seda võib ehk igal moel tõlgendada – mulle meeldib looming, aga sealjuures ka mingisugune vahendamine..

Oled maininud, et sinu koolitee pole olnud kõige traditsioonilisem. Millised need kõige suuremad punktid sel teel olid?

Ma olen käinud seitsmes erinevas koolis ja neist kõige olulisemateks kujunesid kaks väikest mõisakooli. Nende vahele jäid aga mitmed minu jaoks ühte sulavad piirkonnakoolid. Tunnen, et piirkonnakoolid mõjusid mu tundlikkusele vaimselt üsna rusuvalt. Just oma massiivsuse, hierarhia ja tihti ka sagedase vägivalla tõttu. Kuna ma käisin eelkoolis TIK-is, siis ma tunnen, et mul oli mingisugune standard, et milline võiks kool olla, just eeskujude ja õpetajate suhtes austuse osas. Tol hetkel ma ei tahtnud sugugi TIK-is jätkata, ma ei teagi miks. Esimestel kooliaastatel kodu lähistel mõisakoolis ei tundnud ma kunagi, et ma ei tahaks kooli minna. Kõikides järgnevates koolides tekkis aga täielik vaimse tervise kriis. Kui ma jagasin ka oma muresid kõrgemale, kui klassijuhataja mind kuulda ei võtnud, sain selle eest viimaselt pahandada. Laadseid suhtlusprobleeme tekkis kahjuks üsnagi tihti. Ilmselt ka muude probleemide taustpõhjuseks oli ATH, mille diagnoosi sain 16. aastaselt ja selgitas tagantjärele mulle paljugi ka teisi probleeme sellistes koolides. Põhikooli lõpetasin juhuse tahtel samuti mõisakoolis Paide lähedal, mis oli hästi tore paik ja pärast seda ma muidugi arvasin, et olen valmis siiski jätkama suuremas gümnaasiumis, sest minuga on nüüd kõik “korras”. Esimestel nädalatel gümnaasiumis sain siiski lõplikult aru, et ma ise lihtsalt ei sobi sellesse keskkonda ja otsustasin, et astun Audentesesse, kus saan järgnevad kolm aastat õppida distantsilt ja olla oma kammitsatest vaba. Olen väga õnnelik, et nende kolme aasta jooksul sain erinevates riikides elada, reisida ja kirjanduses tegutseda. Audenteses oli mulle väga sümpaatne, et õpetajad tegid oma tööd teiste koolide kõrvalt või tegutsesid ka oma valdkonnas väljaspool õpetamist. Eesti keele õpetaja tegutses ka Eesti Keele Instituudis. Seega oli meil koolivälise maailmaga kontakt, mis julgustas ka mind oma elu ja tegemistega alustama. Varasemalt tundus kool justkui mudel, kus kinnitati, et kunagi hakkab ka meil tõeline elu. Keegi ainult ei öelnud, et tegelikult elu juba käib ja tuleb alustada oma tegemistega pigem varem. Seega Audentes vähendas kindlasti kapseldumist ja seetõttu pärast gümnaasiumi lõppu polnud ka kriisi, et mis minust edasi saab.

Kui sa võrled end oma eakaaslastega, siis kas e-gümnaasium on sulle rohkem eeliseid andnud?

Ma ei tea, kas eeliseid, sest mul on siiski olnud pigem alternatiivne koolitee ja igal juhul ma oleksin tahtnud rohkem stabiilsust ja tugevamal pinnasel haridust, mida olen pidanud tihti ise kobavalt õigetest kohtadest otsima. Aga samas ma olen mõistnud, et tegelikult pole absoluutselt vahet, milline mu tee on olnud. Kas nüüd eelis, aga mul on hea meel, et olen saanud ka enne ülikooli palju maailma avastada ja võib-olla end hulljulgetesse olukordadesse pannud. Seega praegu tunnen rohkem rahu ja valmisolekut, et end ühte kohta sisse seada ja õppimisele pühenduda.

Sa õpid praegu prantsuse keelt Tartu Ülikoolis. Kas sa tunned, et e-gümnaasium kuidagi mõjutas ka su erialavalikut?

Ei mõjutanud vist isegi. Prantsuse keele õppimisega alustasin alles nüüd. Õppisin varem üldse rootsi keelt. Suund vajus lõpuks ikkagi ka kirjandushuvi tõttu humanitaarteaduste poole. Skandinaavia riigid ja ühiskonnakorraldus on mulle pikemat aega olnud väga sümpaatsed. Soovisin, et ülikooli lõpetamisel saaksin öelda, et mul on omandatud mõni konkreetne oskus, aga samas ma ei ole eriti praktiline tüüp. Prantsuse keele peale jäi mõte pidama eelkõige prantsuse kultuuri ja kirjanduse, ning diplomaatia huvi tõttu. Kahtlemata on keel ise teiste romaani keeltega mulle huvitav ja lihtsalt hästi ilus, ning teeb kättesaadavaks ka täiesti uue maailma.

Milline su koolipäev praegu välja näeb?

Praegu on rahulik sessi aeg, aga tavaliselt on kolm-neli korda nädalas loengud ja muidu elan raamatukogus – iseseisvat tööd on palju. Iga päev on erinev ja jätkuvalt on palju vabadust – palju saab oma aega ise planeerida.

Sind teatakse eestkätt kirjanikuna, aga kuidas sa kirjutamiseni üldse jõudsid?

Selles mõttes, et mu koolitee nüüd nii traumeeriv ei olnud ka, et oli ka helgemaid hetki. Mul olid igas koolis väga head kirjandusõpetajad. Võib-olla, kui mul oleks väga head füüsikaõpetajad olnud, siis ma oleks hoopis füüsik. Mulle meeldis füüsika ja ma korraks isegi mõtlesin selle peale, aga kuna mu füüsika põhi oli suhteliselt nõrk, siis see polnud eriti tõenäoline.Küll aga kirjandusega sain ma pidevalt kinnitust, et see tuleb mul välja ja õpetajad suunasid mind esseesid konkurssidele saatma. Sain aru, et siin on mul mingisugune mõtteline vabadus, kus kõik mõtted ja tõlgendused on õiged ja õpetaja tunnustab sind uute mõttekäikude, ideede ja arutluste eest. Ma arvan, et see (kirjutamine) tuli tänu väga headele kirjandusõpetajatele. Luuletusi hakkasin kirjutama umbes 13-aastaselt, aga need olid sellised hästi mässumeelsed ja maailmavalust kubisevad tekstid, et end lihtsalt välja valada. See oli pigem appikarje või selline väljapääsu otsimine mu enda jaoks. Ilmselt nii see algas, aga siis ma veel ei tegelenud niivõrd ilu või maailmavaatlusega. Koolilehes ilmusid mõned helgemad luuletused, aga anonüümsena muidugi, ma ei tahtnud, et keegi teaks, kes need oli kirjutanud.

Kas sul on ka mõni suunda juhatav, eeskuju näitav lemmikkirjanik?

Kirjanikest on mulle inimesena eeskujuks Astrid Lindgren. Kannan temale pühendatud kaelakeed viimased neli aastat, mille tegi kunstnik Maria Nilsdotter. See, kuidas Lindgren lastesse, armastusse ja kirjutamisesse suhtus, milline julgus, vabadus ja iseseisvus teda elus kandsid, on mulle inspireeriv. Tema sõnavõtt näiteks vägivalla teemal pani Rootsi valitsuse vaid loetud kuud hiljem füüsilist vägivalda keelustavat seadust muutma ja aasta hiljem võeti see ka vastu. Mõtlen tihti, et kuidas Astrid Lindgren igapäevaelus seda või teist olukorda lahendaks, mida mõtleks.

Käisin su debüütkogu esitlusel ning mäletan, kuidas seal tuli jutuks, et sinu luulet kõrvutatakse Underi või Alveri luulega ning sa ise mainisid tollal, et sind on väga tugevalt ka Remarque mõjutanud.

Jaa! Kui sa nüüd luuletajaid mainisid, tuli mulle lemmikutest kohe hoopis Rainer Maria Rilke pähe. Saksa kirjandus üldse, kuigi ma olen prantsuse filoloogia tudeng, on mulle väga tähtis ja ka Remarque oma proosateostega on minu luulet kõige rohkem mõjutanud, ta on väga poeetiline. Aga Underist algas see (luule)keel, mis praegu on omaks saanud. See, kuidas ma praegu või “Kui ma olin udu” raamatus kirjutasin, sai kindlasti Underilt omalaadse impulsi.

Defineerid sa end luuletaja, kirjanikuna?

Võib-olla aasta aega tagasi, kui mu raamat ilmus, siis oli hästi lihtne öelda, et olen noor kirjanik, meid hüüti ju ka kirjanike liidu noortesektsioonis nii, kuigi kõik isegi ei kirjutanud, mõned olid lihtsalt lugejad. Aga siis oli väga loomulik öelda, et kirjutan luuletusi, ehk siis olen ma ju ka luuletaja. Mida aeg edasi, seda rohkem on see mulle vastumeelt, ma ei taha öelda, et ma olen kirjanik. Küllap ja loodetavasti on nooruse upsakus hakanud lahtuma ja mida rohkem teisi autoreid loen, seda rohkem tunnen, et see on ülearu pretensioonikas. Aga algul tõesti, see oli lihtne, panna Instagram’i bio-sse, et oled luuletaja, aga enam seda küll teha ei taha. Elasin novembris Prantsusmaal kuu aega kirjanike residentuuris kui luuletaja ja mind esitleti igal pool kui écrivain ehk kirjanikuna. Surve enda suhtes seda rolli täita muutus küllalt suureks, et ma ei suutnud enam lõpuks eriti kirjutada. Seepärast see tahe end nii nimetada on hakanud ka kaduma.

Pälvisid Betti Alveri kirjandusauhinna nominatsiooni. Mida selline tunnustus sinu jaoks tähendab?

See oli kindlasti tõukavaks jõuks. Need, kes nominente valivad, on mullegi eeskujuks ja mulle on ikka tähtis, kelle jaoks mu tekstid kõnekad on, nii et see nominatsioon kinnitas, et suures plaanis olen õiges kohas. Just samal perioodil oli minu jaoks väga suur kahtlus, et kas ma tahan kirjutada. Aga kui see nominatsioon tuli, siis ma sain aru, et ikka tahan.

Kui sa räägid kirjutamisest oma lähedastega, tunned sa, et nende pilku saadab ka teatud hukkamõistvus või võtavad nad seda tõsiselt?

Ei, nad nüüd võtavad ikka tõsiselt. Alguses võib-olla oli selline suhtumine, et sa oled ju nii noor, et luuletajad on ju ikkagi vanad keskealised mehed Lääne-Euroopast, et miks sina seda teed, sul pole ju midagi öelda. Ikka on ka tuldud ütlema, et miks peaks selline noor tüdruk kirjutama, mida tal ikka öelda on. Mind pole see eriti seganud, aga vahepeal mõtlesin küll, et mida mul siis päriselt on öelda. Tegelikult, kui sul midagi tuleb, siis järelikult on sul ka miskit öelda. Igas vanuses inimesed peavad saama kirjanduse kaudu oma hääle ja mõistmise ka lugejana. Marie Underi kohta öeldi ka, et see, kuidas ja millest ta kirjutas, andis hääle ka lugejatest noortele neidudele.

Henrik Kalmet tõi saates “Kinoteatri õhtune vöönd” välja ühe mõtte, mis mul tänini kõrvus kumiseb. See oli umbes selline, et üha enam on noori, kes kirjutavad, aga neid, kes loevad on väga vähe. Mis sina sellest arvad? Täheldad sa midagi sarnast?

Mul on raske sellist üldpilti kommenteerida, aga minu väga kitsas maailmas kõik noored loevad. Mida ma olen tajunud, on see, et noored loevad pigem klassikat. Näiteks praegu oma ülikoolikaaslastega suheldes olen aru saanud, et uuemat eesti kirjandust küll ei teata. Ütled Urmas Vadi, aga keegi ei tea, kes ta on. Usun, et loetakse ikka, aga tarbitakse seda, mis on vana, hea ja tunnustatud ning kindel. Uusi autoreid loevad pigem kirjanikud ise.

Meie siin oleme ka n-ö noored pürgivad luuletajad, kui nii võib öelda. Mida sa soovitaks meiesugustele, et areneda?

Kindlasti lugeda! See on võib-olla see, mida mina päris alguses piisavalt ei teinud. Niisama tühjast kohast kirjutades tulevad tihti ka kõigile teada-tuntud mõtted ja kujundid või kipud lõpuks kirjutamisest kirjutama. Hiljem on tagasisideks kindlasti hea oma loomingu saatmine ajakirjadesse. Värske Rõhk, ma arvan, et on ainus vastus. See on koht, kuhu ka mina alustuseks oma tekste saatsin. Sellest pole üldse hullu, kui kohe vastu ei võeta, igal juhul annavad nad tohutult head tagasisidet. Toimetajad mõtlevad lugemisel palju sellele, et kas see ikka oled sina, kas sa päriselt tahad seda just nii öelda või on sinu tekstides mingisugune poos. Saad aimu, et kas sa liigud õiges suunas. Nad väga ootavad noori autoreid ning tihtipeale on nii, et just need, keda nad otsivad, ei taha saata, aga alati tasub. Kui tahta konstruktiivset tagasisidet, pole eriti mõtet sõpradele või kaaslasele lugeda anda. Pigem tuleb vastu ülevoolav kiitus, mis eriti edasi ei vii. Ma arvan, et kriitika ja ei-vastused on ka mul aidanud kõige rohkem oma suunda leida.

Tutvusta natuke oma debüütkogu “Kui ma olin udu”! Mis oli selle eesmärk?

See vist lihtsalt sündis! Kogusin tekste ja Kirjanike Liidu noorte perioodil tundus see loomulik. Ümber leidus ikka mitmeid teisi noori luuletajaid, kes ka oma tekste avaldasid. Kohati oli ka tahe need tekstid endast välja saada lootuses, et need võiksid ka kedagi kõnetada. Paratamatult tunnen, et looming ja luule pakub mulle siiski kõige rohkem rahu ja kindlust. Mul on hea meel, et selle tol hetkel avaldasin. Selles on mulle väga olulised teemad, mis tõenäoliselt ei jää mulle muutuva isiksusena igavesti oluliseks, seega on nad siiski kuidagi talletatud. Mida ma pole eriti tahtnud puudutada ega ilmselt hakka luules esile tooma, on ühiskonnakriitika. Ma mäletan, kui gümnaasiumisse kirjutasin konkursi jaoks esseed ja pistsin sinna ühe satiirilise päevakajalise poliitikateemalise pilke. Mu kirjandusõpetaja ütles delikaatselt, et hoiaksin poliitika ja loomingu ikkagi eraldi. Tema mõte andis mulle julguse kirjutada sellest, mis on mulle ajatult tähtis, mitte ühiskondlikult parasjagu muigele ajav või meelelahutuslik.

Paljud kirjanikud, kes noorelt avaldama hakkavad, on hiljem tundnud piinlikust oma esimeste teoste üle. Kas sina oled ka juba selles faasis?

Ma hiljuti just lugesin põgusalt seda luulekogu ja mõtlesin, et issand jumal, miks ma selliseid mõtteid avalikult jagan! Paljude teiste teemade osas on tunne üsna rahulik, aga armastusest kirjutamine on täielik koobas, millele tuleb äärmiselt ettevaatlikult läheneda.

Kas sa kardad ‘teise raamatu needust’?

Jaa, kardan küll! Mulle on palju öeldud, et jätka samas vaimus, aga ma ei tea ju isegi mis mu vaim on, kust see tuleb ja kuhu läheb – paras mõõn on küll. Praegu keskendun lasteraamatu kirjutamisele. Ma kirjutan ikka luulet ja üritan ennast mitte piirata, aga see on kindlasti kordades raskem kui esimese raamatu puhul. Sa tead, et inimesed tahavad sarnast kogemust. Ma mäletan, kui see raamat oli kaks nädalat väljas ja küsiti, et kas järgmise raamatu käsikiri on juba koos. Ma ei taha kirjutamisega maratoni joosta. Teine luulekogu natuke kummitab mind, aga ma tean, et on veel palju, millest kirjutada, samamoodi on ka veel aega.

Kui tihti tabab sind loovusblokk? Kuidas sellest vabaned?

Loomeblokk tekib, kui elan väga elu ja melu sees. Ma ei suuda siis enam vaadelda ja näen ainult oma perspektiivi ja muresid. Kirjutajana on mul vaja maailma näha just väljastpoolt. Üksiolemine kindlasti vabastab. Kõige rohkem muidugi see, kui lepid, et ma ei kirjutagi enam ja samal õhtul ootamatult kirjutad midagi enda jaoks täiesti uut. Kui annad alla, siis tuleb ikka vajadus kirjutada – meeleheide on suur innustus.

Eestis kirjanikuna ära elamine on väga keeruline. Kas sinu silmis oleks see üldse võimalik?

Mis seda Eestis ajutiselt võimaldaks on kirjanikupalk. Ma tunnen, et suurem takistus on pigem vaimne pool, et hakkad kirjutamisest kirjutama. Miks mu elu eesmärk ei ole olla kirjanik ongi mu enda puhul teadmine, et mul poleks suurt millestki enam kirjutada. Elul on pakkuda nii palju muud, et minu silmis peaks inimene tahtma olla rohkemat kui ainult kirjanik.Vähemalt praegu ma nii tunnen. Ma olin just Prantsusmaal justkui luuletajana esindatud, kus nägin, et ka seal on äraelavaid kirjanikke äärmiselt vähe. Neil kunstnikel ja kirjanikel, kellega lõuna- ja õhtusöökidel käisin, olid ka muud huvid, tegemised ja töö peale kirjutamise või kunstitegemise. Ja põhjus polnud ka ainult paratamatus, vaid soov midagi veel teha.

Kas praegune kirjandusmaailma õhkkond toetab või pärsib noorte püüdu pürgida kirjanikeks?

Tänu kooliteele olen ma otsinud palju oma kohta ja kui ma Kirjanike Majja astusin, siis tundsin esimest korda, et see on minu koht. Just sümpaatsete inimeste kaudu oli selline äratundmine ilmselt kõige suurem. Meid võeti algusest peale väga soojalt vastu. See on vist ainus seltskond, kus ma tunnen, et keegi ei taha olla kellegi teise moodi.

Oled praegu koostamas antoloogiat. Räägi meile natuke sellest!

“Eestlased maailmas” luuleantoloogiaga olen tegelikult juba aasta aega vahelduva eduga tegutsenud. Kogumik koosneb kahest osast. Mõlema poole puhul on rõhuasetus üksindusel – “mida inimene mõtleb, kui ta on üksinda maailmas?” Suurem plaan on esile tuua seda, et eestlaseid leidub igal pool maailmas ja näidata eestlase vaatepunkstist erinevaid maailma paiku. Loodetavasti on see ka tugi või huvitav lugemine välismaal viibivatele eestlastele.

Mida väliseestlus sinu jaoks tähendab?

Ma arvan, et missioon eestlust levitada. Ma ei tea kust see tuleb, sest mul lähisuguvõsas väliseestlasi pole. Ma tunnen, et Eestit tuleb maailmale julgemalt tutvustada, ning eestlasi ja väliseestlasi peab ühendama, et tahetaks ka kaugemal ennast eestlaseks nimetada.

Kas sa näed oma elu välismaal?

Jaa, aga selle jaoks peab väga hea põhjus olema. Audentese ajal ma olin poolteist kuud Portugalis ja sealt kolisin üksinda Rootsi, kus juba teisel nädalal sain aru, et mul pole midagi teha. Peab olema kindel plaan ja loodan, et miski, võib-olla diplomaatia, viib mind kuhugi pikemaks, niisama hulkuda enam ei jaksaks.

Mis tuuled on sul praegu puhumas?

Väga ajakirjanduslikud tuuled, täpsemalt uuriv- või raadioajakirjandus, dokumentalistika, see oleks pigem karjääri osas. Kutsumus tõmbab samas kultuuridiplomaatia suunas. Hobikorras huvitab mind uute kultuuride avamine ja olen ka mõelnud kultuurireiside korraldamisele.

On sul mõni hiljutine kultuurielamus, mis sind emotsionaalselt kõigutas?

“Plekktrummi” saade Jüri Engelbrecthiga. See on küll aastast 2017, aga kindel aegumatu kultuurisoovitus. Ta rääkis, kuidas kirjandus ja füüsika on üksteisega tihedalt ühendatud, kuid nende valdkondade inimesed ei leia omavahel suhtlemiseks ühtset keelt. Ma vaatasin seda saadet vannis ja välja tulles tundsin end üleni puhastatuna. Võtsin järgmisel päeval raamatukogust kõik raamatud, mida ta soovitas. Üks neist oli C. P. Snow “Kaks kultuuri ja teadusrevolutsioon”, mida ma jõudumööda loen. Vaimustav oli see, kuidas teadustaustaga inimesel on nii suur avarus ka kirjandusmaailmas ja kuidas füüsikaseadused võib üle kanda sotsiaalsetesse suhetesse.

Kui kõrgele soovib lennata Elisabeth Heinsalu?

Sinna, kuhu tiivad viivad. Nagu ma ise ka tabasin praegu, et on päris palju asju, mida ma tahan elus teha, aga tuleb lihtsalt peale hakata!

REIJO ROOS

Kui sa peaksid end kirjeldama mainimata oma hobi, (ülikooli) eriala, elukohta, siis kuidas sa seda teeksid?

Keskmine harju tüüp, kellel on hobi, millega ta tegeleb väga intensiivselt ja mis on muutunud tema tööks. Rahulik, meeldib inimesi kuulata, maailma vaadata, reisida.

Kui sa teaksid, et sul on võimalik oma elus lugeda vaid üks raamat veel, siis mis see oleks?

Ilmselt Yuval Noah Harari “21 õppetundi 21. sajandiks”.

Kas peale gümnaasiumi lõpetamist jätkasid kuidagi oma haridusteed?

Mul oli vaheaasta. Ma ei teadnud täpselt, mida teha, sest tegelesin kirjandusega, aga kartsin, et seda õppima minek viib mu kirjutamisinnu ära. Otsustasin reisida ja tööd teha – mis tegelikult juhtus oli see, et ma vedelesin pool aastat. Käisin küll paaril Erasmuse projektil, need olid väga lahedad, sain külastada Poolat, Sloveeniat ja Marokot.

Mis tööd sa hetkel teed?

Kirjanikuna on 20-aastaselt väga keeruline stabiilsel kohal olla, seega ma andsin ühiskonna ootustele alla ja läksin kohvikusse tööle, mis mulle üllatavalt palju meeldib. Just nüüd, kui tööle sain, siis muidugi hakati mulle kohe loometoetust andma, mida ma terve see aeg oodanud olin!

Kas see motiveerib rohkem kirjutama?

Otseselt ei motiveeri, sest ma nii kui nii kirjutan, aga see annab rohkem võimalust selleks. Sul on võimalus hommikul mitmeks tunniks maha istuda ja oma tekstidele keskenduda.

Kuidas luuletamise ja kirjutamiseni jõudsid?

Mu isa tõlgib eesti keelest soome keelde ja ema on keeletoimetaja. Läbi selle on loomulik, et me tegeleme kodus keelega. Kui kodus on raamaturiiulid raamatuid täis, siis sa hakkad ise lugema ja kirjutama. Esimesed luuletused kirjutasin äkki viie- või kuueaastaselt. Ma mäletan, mu esimene luuletus oli soome keeles kassist ja see oli ülihea riim – ma pole pärast seda paremat riimluuletust kirjutanud! Mu isa liigub eesti ja soome kirjandusseltskondades ja tuttavad alati väiksena küsisid, et kas minust saab ka kirjanik. Mina muidugi arvasin, et mitte mingil juhul! See töö toob nii vähe raha ja on lihtsalt imelik. Aga noh, saatuse vastu hakata ei saa.

On sul eeskujusid, lemmikkirjanikke?

Luules D. H. Lawrence, ta on USA luulemaailma klassik. Ta tekstid on paksult sisu ja sümbolistikat täis. Kindlasti veel Jules Verne. Ma ei saa aru, kuidas keegi suudab kirjutada lehekülgede kaupa ühest kalast. Üks viis kirjanik olemiseks on minna seda õppima, kuid teine, mis mind palju rohkem inspireerib, ongi elada ülilahedat elu ja sellest rääkida.

Oled olnud väga vokaalne noorte kirjanike esindaja. Kas sellega on kaasnenud palju hukkamõistu?

Ma kogu aeg eeldan, et inimesed mõistavad hukka, aga tegelikult keegi seda veel teinud ei ole, eriti kirjandusseltskonnas noorte vastu. Pigem on see mul endal peas kinni

Henrik Kalmet tõi saates “Kinoteatri õhtune vöönd” mõtte, mis mul tänini kõrvus kumiseb. See oli umbes selline, et üha enam on noori, kes kirjutavad, aga neid, kes loevad on väga vähe? Mis sina sellest arvad?

Arenevas ühiskonnas on muidugi lihtsam kirjutada luuletusi telefonisse kui paber ja pliiats otsida. Sotsiaalmeedia pärast tarbime ilmselt kirjandust pigem kaudselt mingite väikeste ampsudega. Tarbimine on muutunud, kuid ma ei ütleks, et see kadumas on.

Kuidas möödus sinu esimese raamatu välja andmine? Kui on keegi, kellel on käsikiri olemas, siis milliseid samme ta sinu meelest astuda võiks?

Ma olen juba pikemat aega mõelnud, et võiks olla selline lehekülg, kus leiduks head informatsiooni raamatu kirjastamise ja väljaandmise kohta, sest ma ei leidnud seda kuskilt, vanematelt sain küsida õnneks, aga see võib alguses olla täiega segane. Võib-olla kõige lihtsam on mingilt kirjanikult küsida, et mida see tähendab?

Mida see siis tähendab, kirjanik?

Ma pole kirjanik… See on huvitav, aga Eestis on kirjastamine teistsugusem, lahjem. Kirjastaja on see, kes võtab sinu teksti ja teeb kõik kuni selleni, et see jõuab inimesteni. Eestis on see umbes selline, et sa natuke aitad neid kogu aeg ning oled osa sellest protsessist. Näiteks reklaami pead ise rohkem tegema. Ma olen nüüd kolm raamatut välja andnud, aga seda kõike täiesti üksinda kirjastanud. See on nagu ettevõtlus, täiesti teine maailm kui kirjutamine ise.

Mida soovitaksid kindlasti noorel luuletajal teha?

Minna üritustele, näiteks Tallinnas on Kirjanike Liidu noorte õhtud ja KÕVN, kus esineda saab. Ma ise ka käisin esimest korda seal. Muidu ütlen alati, et saatke Värskesse Rõhku. Olenemata sellest, et neile saadetakse tohutult tekste, siis nad alati vastavad ja annavad head tagasisidet. Kui hästi läheb, siis avaldatakse ka!

Oled nüüdseks välja andnud kolm luulekogu. Mis on nende eesmäärgid olnud?

Mul on suht kindlad eesmärgid alati olnud. Esimene raamat “Sinisild/sinisilta” on kakskeelne luuleantoloogia, mis oli praktilise töö eesmärgil tehtud. Debüütkogu “Kured kotkad kajakad” valmis, et saada nimi välja ja enda luuletused raamatusse. Kõige hiljutisem luulekogu on “tere kas tohib / tere kas võisõ”. Sellega võtsin oma eesmärgiks astuda Kirjanike Liitu, kus on vaja vähemalt kahte enda tekstidega raamatut. Pealkirjaks sai “tere kas tohin kirjanike liitu astuda”:) Eesmärgiks oli ka teha midagi ilusat, kunstiliselt häid raamatuid pole liiga palju.

Paljud kirjanikud tunnevad oma debüütteost meenutades piinlikkust. Tunned sa midagi sarnast?

See tunne tuleb suhteliselt kiiresti. Võrreldes tekstidega, mida ma praegu kirjutan, on need esimesed ikka päris kohutavad, aga see on hästi subjektiivne. Ma ei kahetse, et ma selle välja olen andnud, kasvõi juba sellepärast, et edaspidi on mul palju lihtsam olnud teisi raamatuid välja anda ja päriselt tulla kuhugi kirjandusmaailma.

Seega sa tunned enda hiliseima raamatuga suurt hüpet, arengut?

Ja… Ja… Jaa. Praegu teen ma oma järgmist raamatut ja jälle tundub, et on toimunud päris korralik hüpe. Võib-olla see protsess käibki nii, et sa hakkad oma luuletusi kokku panema ja tundub, et see tuleb ülihea raamat ning siis hakkad seda toimetama, töötad selle kallal mingi pool aastat ja siis saad aru, et see on lihtsalt kohutav ning siis tuleb see välja ja oled korraks jälle õnnelik, et sul on oma enda raamat, aga pärast seda sa vihkad oma raamatut mingi aeg ja siis kui see läheb üle, mul on praegu oma raamatuga see vihkamise faas, siis sa hakkad seda austama. Lõpuks mõistad, et see olin mina tol hetkel, aga mitte enam. See protsess on natuke nagu 7 stages of grief.

Kui tihti sind loovusblokk tabab? Kuidas sa sellest vabaned?

Harva tabab. Mul on tekkinud harjumus, et ma kirjutan iga päev. Võib-olla see loomeblokk tekib, kui sa tegeled millegi muuga, näiteks ettevõtlusega, mis on totaalses skaala otsas, siis su mõttemaailm muutub täiesti teistsuguseks. Praegu töötan kohvikus ja see on minult palju rohkem aega võtnud ning olen märganud, et ma kirjutan vähem. Kui tulebki mingi blokk, siis ütlen endale, et ma kirjutan midagi halba, midagi lihtsalt endale ja see ei lähe kuhugi. Kirjutan lihtsalt midagi, et sellest mõõnast üle saada.

Sinu esimese luulekogu “Sinisild/sinisilta” eesmärk on Eestit ja Soomet rohkem omavahel ühendada. Miks on see sinu jaoks oluline?

See on loomulik, need on mõlemad minu emakeeled. Mulle meeldib, kuidas ma iga nädalavahetus saan Tallinnasse tulla ja siis kuulen Soome turistide juttu ja tagasi minnes on mul jälle see üks Prisma kassapidaja, kellega eesti keeles räägin. See on kokku sulandunud üheks kultuuriruumiks ja ma ei mõtlegi enam, mis keeles see on. Kaugelt vaadates on Eesti ja Soome ju kohutavalt sarnased. Selle raamatu eesmärk oli ka Soome silla traditsiooni jätkata, mis on tegelikult mitusada aastat vana alates Lydia Koidulast.

Kas väliseestlus on sinu jaoks südameasi? Miks?

Väliseestlus on väga lai ampluaa. Ma tean paljusid noori, kes on näiteks Rootsi kolinud ja seal loonud omaette kultuuri. Ameerikas kohtasin ma ka mitut väliseestlased. Nad on palju patriootlikumad kui meie siin kodumaal, see on nende jaoks ellujäämise küsimus. Ma olen põhimõtteliselt ka väliseestlane, aga erinevalt teistest, saan iga nädal Eestis käia. Kaksmaisus on kindlasti üks väliseestluse osa.

Kuidas kirjeldaksid väliseestluse tunnet?

Igatsus kindlasti. Kui ma Tallinnase tulen, hakkan kohe Helsingisse tahtma ja vastupidi. Vahepeal laeval olles saan korraks rahu tunda. See kaksmaisus tõstab ka teadlikkust oma rahvuse ja keele osas. Ainult Eestis elades sa ei mõtle, et ma olen eestlane ja räägin eesti keelt. Kahe riigi vahel käies on aru saada, kui haavatav üks väike kultuur on. Mul on siia tulles alati hea tunne, kui näen uusi avaldatud raamatuid ja mõtlen, et jess, me polegi välja suremas! Nii palju kui ma Erasmuse projektidel käinud olen, siis seal inglise keele keskel tekib mingisugune Euroopa identiteet ja tuleb tahtmine koju tagasi saada.

Aga mis on eestlus?

Kollektsioon keelest, kultuurist, ajaloost, kultuurikommetest.

Sinu kõige viimane raamat “tere kas tohib / tere kas võisõ” on võrukeelne. Miks just võru keel?

Nii nagu ma olen eesti ja soome keelest huvitatud, siis sealt on kasvanud ka uudishimu teiste läänemeresoome keelte vastu. Samuti on mu isa huvitatud lõunaeesti keeltest, võrokatest ja setodest ning me oleme seal maal palju reisimas käinud. Mul tekib alati hea tunne näiteks võrokate juures olles, sest ma saan aru, et eestlus või läänemeresoomlus on palju sügavam, kui olen arvanud, ja selle väikese maailma sees on oma keeled, kultuurid. See on alati mulle sümpaatne olnud ja siis ma mõtlesin, et tahaks oma uue raamatu kakskeelse teha. Ma ei tea, miks ma soome keele peale ei mõelnud, aga ma sattusin ühele väljasõidule Triinu Laanega, kes raamatu võro keelde tõlkis, ja ma jutu käigus tutvustasin talle oma plaani, millega ta nõustus ning tõlkis seepeale ühe kuuga terve raamatu võro keelde!

Eestis on väga raske olla elukutseline kirjanik. Kas sinu silmis oleks see üldse võimalik?

Kindlasti on, selles pole kahtlustki. Pigem on asi selles, et neid kirjanikke ei saa korraga palju olla. See vajab kindlasti väga palju endapoolset tööd, pead justkui pooleldi ettevõtja olema ja pressima ennast väljale koos teistega.

Kas praegune kirjandusmaailma õhkkond toetab või pärsib noorte püüdu pürgida kirjanikeks?

Ma arvan, et pigem pärsib. Kui on soov saada ‘professionaalseks’ kirjanikuks, siis Kirjanike Liidul on tegelikult tohutult vähe raha, nad saavad umbes sama palju kui mõni teater. Arvestades, et liikmeid on üle kolmesaja, siis see summa on olematu. Sellega on üritatud tegeleda, kuid see siiski vähendab võimalusi, ertiti noorte. Neile suunatud rahastusi on üpris vähe. Ja kui sa tahad läbi lüüa, siis alguses on see väga keeruline, sa pead tegema kõike ilma, et põhimõtteliselt ühtegi senti saaksid. Ja ega edu pole kunagi garanteeritud.

Oled maininud Kirjanike Liidu noori, mille asutaja oled. Kuidas see sündis?

Tallinnas ei olnud ühtegi kohta, kus saaks teiste noorte kirjanikega kokku saada. Tekkis vajadus romantiseeritud mõttes midagi Siuru või Tarapita sarnast teha. Ma Kirjanike Liidus olin midagi aidanud ja läks õnneks, et neil oli juba mõtted midagi sarnast teha ja ütlesin, et võin selle teoks viia. Nüüd on seal kolme aasta jooksul väike kogukond tekkinud.

Kuidas asutamise protsess sujus? Kas oli ka suuremaid takistusi?

Läks tegelikult üllatavalt sujuvalt. Tiit Aleksejev, kes on esimees, andis meile Faatumi toa ja ütles, et võime teha, mis tahame. Juba poole aastaga tekkis kindlam seltskond. Ma olen hiljem proovinud alustada midagi sarnast ja see on tohutult keeruline, kui sul pole olemas kohta või toetavaid inimesi. Kogu Kirjanike Liidu juhatus oli meile alati olemas ja nende poolehoidu oli tunda isegi, kui nad midagi otseselt ei teinud.

Kas sa oled rahul sellega, kuidas see praegu toimib? Kas su visioon on ikka käigus?

Asju on parem teha nii, et annad kellelegi edasi ja lased neil seda enda moodi teha. Juba see, et Kirjanike Liidu Noored veel tegutseb on suurepärane. Muidugi hoian vahel silma peal ja küsin, kuidas läheb, aga naudin väga ka ise kohal käia!

Mida selle juures enim igatsed?

See kogukonna tunne, mida ma sellel ajal austada ei osanud. Teadmine, et sa võid alati sinna minna ja leida inimesi, kellega suhestud. Motiveeriv on koos teistega midagi luua ühiste eesmärkide nimel ja läbi selle väga lähedasteks saada.

Mis tuuled sul praegu on puhumas?

Soojad ja külmad ja… Ma hetkel töötan järgmise luulekogu kallal, mis tuleb rääkima usust. Algul pigem irooniliselt, aga lõpus muutub austavaks, hakkan piiblit lugema, mis on oodatust huvitavam. Läheb veel aega, eesmärgiks on teha see paksem ja kvaliteetsem. Ma üritan lasta sellel rahulikult täiesti valmis küpseda. Eelmine raamat sai valmis nädalaga ja müügiga tegelesin terve aasta, seekord võiks vastupidi minna!

On sul mõni hiljutine kultuurielamus, mis sind emotsionaalselt kõigutas?

Helsinkin Kaupunginteatteri lavastus “Rakas Evan Hansen” (“Kallis Evan Hansen”). See oli üli ameerikalik. Plot oli selles, et selle kuti koolis oli üks emo kid, kes tahtis temaga sõber olla. Ta andis talle kirja, kus ta räägib, kui oluline see poiss tema jaoks on, aga teeb pärast seda enesetapu. Selle emo kid’i vanemad leiavad selle kirja ja adopteerivad selle poisi. See oli ülihästi kokku pandud ja ma hakkasin isegi nutma vahepeal, see läks väga hinge.

Kui kõrgele soovib Reijo Roos lennata? Kas soov rännata nagu Nuuskmõmmik on ikka jõus?

toimetus: ERR intervjuu Reijo Roosiga

Väiksena ma küll ei mõelnud kirjanikuks saada. Kui keegi küsis mu käest, kelleks ma saada tahan või kas ma tahan saada kirjanikuks nagu mu isa, siis ma lükkasin need väited kohe ümber. Ma tahtsin saada paleontoloogiks, politseinikuks, kosmonaudiks või kodutuks.

Kodutuks – mis sa selle all mõtled?

Ma tahtsin olla rändaja nagu Nuuskmõmmik – tunda end vabana.

Kui kõrgele ma peaks lendama? Ma tahaks jõuda sellisesse punkti, kus ma saaks rahulikult kirjanikuna ära elada ja rikastada sealjuures eesti ja soome kultuuriruumi.

Kõrgele siis:)

No jah, kuidas võtta, mõni tahab maailmakuulsaks saada, mulle see sihtmärk ei ole!