AUSÕNA

kuhu on kadunud taevasära,
õnnejoovas pisaraojad?
kus on mu süda, hingevärav,
päikesesoojad helgemad ajad?

olen nad unustan’d küpsisekarpi,
mis puhkamas kodumaa mullas
kohta, kus lapsepõlv nii kiirelt ja vargsi
mööda vilksatas, mängis ja hullas

olen kaotanud kõrvust metsade muusika
hommikukaste karge kaja
külmun’d on maasikad ühes vanaema kruusiga
kõledaks jäänud viilkatustega maja

püüdes karata üle jaanilõkke
ehk leian kord ma tagasi tee
sumades pea ees mälestustejõkke
emamaa avali käte vahele

võibolla istun veel kunagi taas
rüübates kuuma mustsõstrateed
südames rahu, pragudeta vaas
palgeil memme paitused

traute
(*AUSÕNA luulekonkursi “Kus mu süda on” võitja)

Kus mu süda on?
Küsid sa mul, lumises vanalinnas,
kus ajalugu pulbitseb tulval.
Kus igal kivil on lugu,
iga maja sosistab saladust,
ja külma talvehommiku päikesekiir muudab kõik kullaks just.

Mu süda on aias,
õunapuude all,
kus kevaditi õied laotuvad nagu valge vaip.
Sügisel viljad raskeks muutuvad,
igas õunas peitub lapsepõlve maitse,
magus ja laitmatu.

Ja merekohin,
see igavene laul,
mis kõlab vanaema majas,
seal maal.
Lained, mis räägivad lugusid kaugelt,
mu süda kuulab, igatseb, tundes end osana sellest kõigest,
see on tal kaunis ja armas.

Nii on mu süda siin, seal, igal pool,
Eestimaa pinnal, kus iga paik on kallis.
See maa, mis hoiab mu juuri, mu mälestusi,
see on minu armastus, minu süda, minu kodu.

HH

kaunis, kena, võrratu ja ilus
küll palju on neid sõnu mille
lahke puude pead mul siluks
kui vaid keegi pühendaks neid mulle

ma tean üht imekaunit neidu
kes aina sõnatuks mind viib
maailma eest poeb ta aina peitu
justkui lind kel haavata sai tiib

kuid sõnatuks on vale väide
kurnavalt kaunis on ta ilu
kuid ka õige poleks ükski näide
sest ega põhjendused vigu silu

kõige kauneim, mis siin ilmas
on haavad meie sees
ilu pole vaid vaataja silmas
vaid valus meid ootab ees

kõigest tüdruk

maarjamaa
mu armsaim kodumaa
sind eales ei hülga ma

sinu künklikule maastikule on tindipliiatsiga kirjutatud 
jöed
ojad 
ja muud mulinad

oma südame sulle poetan sinu heldete käte vahele
sinu niiskesse mulda selle matan
koos rukkilille, pisara ja kasteheinaga

maarjamaa
mu armsaim kodumaa
sind eales ei hülga ma

sinu lapikule maale on kuhjunud
puid
pöösaid
metsi

oma südame sulle poetan sinu soiste järvede pöhja
sinu mageda merevee külge
selle kuusevaiguga kleebin

maarjamaa
mu armsaim kodumaa
sind eales ei hülga ma

sinu pöldudelt on tuul vötnud
heina
kaera
nisu

oma südame sulle poetan sinu külma lume sisse
sinu kargesse rahusse
selle jäätan vihmapiisaga

maarjamaa
mu armsaim kodumaa
sind eales ei hülga ma
mu süda igavesti kuulub sulle
ma loodan, et sa tead

carl

24. veebruar 2022
(Eesti Vabariik 104 & Venemaa tung Ukrainasse)

Natuke kurblik ja valus on täna pidutseda. 
Ei, mitte sellepärast, et üksinda kodus seda praegu laialt levivat pandeemiahaigust kannatan. See on veel väike kannatus võrreldes Sinu kannatustega. 
Mõtlen hoopis, et pole veel oma elu ajal nii teravalt tundnud, et Su Suur Naaber nii suurejooneliselt 21. sajandist ajalooõpikut kirjutaks. 
.
Aga täna on Sinu sünnipäev, armas Eesti. Sa sündisid läbi ime. Lausa kaks korda. Mis iganes ootab ees, siis Sa väärid kohta ja aega, et tähistada Sinu sündimist ja kestvust. 
.
Ma küll sündisin selles piiratud ja punases Eestis, aga kogu oma teadliku elu olen kogenud Su sinimustvalget vabadust.
Ma olen lapsest peale kuulnud Sinust lugusid, mis võõras võim Sinuga tegi, aga ise olen rõõmsalt tirtsust peale triibuseelikus aktustel ja laulupidudel Sulle lõõritanud. 
Ma olen alati Su elulugu kalliks pidanud ja Su ilu südames kandnud. 
Sa teed mind õnnelikuks, sest oled mulle andnud vabaduse olla, rääkida emakeeles ja anda edasi kõike, mida Su 104 aastat ja enamgi on pakkunud.
.
Ma tahan iga päev tänada Jumalat selle eest, et Sa ikka oled. 
Ma tahan ikka palvetada selle eest, et Sa jääksid kauaks kestma.
Sa väärid alati tähistamist.
Palju õnne, mu armas Eesti.

Lisete Lige

noorem hing ja vanem süda
mind omaks võtab maa
isamaa ja emakeel
käsikäes
üks üheta ei saa

sinine on see, mis paitab taevast
on usk ja rahva lootus 
kõneleb merel olevast üksikust laevast
on oma kodule tõotus

must on meie maa ja muld
on meie sünge minevik
siiski, iga muld on alati kuld
taeva äärel paistmas videvik

see videvik on meie valge
meie püüd ja sihikindlus
valged ööd ja lumi, talved
Eesti – meie rahva kindlus

elsa tuisk

miks ma järsku vaikseks jäin
pärisid mult paljud
kõik vastused peas läbi käin
leida on vaid mõtted valjud

ma küsin endalt pidevalt
miks teen nii ja miks teen naa
näen elu endalt eest minevat
aga peale hüpata ei saa

kuidas saan ma pidurdada aega
ning kuidas teha seda vaevata
kas ma tohin hüüda headaega
kui ma ei jaksa ise hauda kaevata

võib-olla ma siiski jään
mida elu siis küll toob
äkki siis ma alles näen
kuidas elu mõtet loob

kõigest tüdruk

shhh

mu südame koht on ses sinimustvalges
rahvakalendri tähtpäevade suves ja talves
vanaema teise korruse raamaturiiuli ee-des
turiste täis vanalinna igaveses reedes

laulupeo sügavates külmavärinate tundes
nii teadmatult arusaadavas võromaa murdes
saaremaa praami vabastavas tuules
ta tahab sulle midagi öelda, shhh….kas kuuled?

rebekka k.

mu veri on kahte tooni

täna on vabariigi aastapäev
ja eestist pean ma lahkuma
pole ammu olnud miskit
mis mu hinge nii tühjaks võttis
ja südame pani jahtuma
sest olenemata sellest
et kaks tooni on mu veres
mu südame põksuma lööb
maarjamaa soe puudutus
ja otsustan uppuda 
minu vaba eesti meres

rebekka k.