AUSÕNA

“Oh, Juske, sa uurid ju neid kummituslugusid!”

Intervjuu Jaak Juskega

• Rebekka Katariina Vihurila G1 K

Vana nunnakloostri kiviseinad õhkavad müstilisusest, kus sügispimedus toob endaga kaasa kõheda atmosfääri. Ajasime natuke juttu kõikidele teadatuntud kummituslugude vestja Jaak Juskega. Tuleb juttu Aguri-aegsest koolielust, isiklikest kogemustest ja veel paljust põnevast…

Alustuseks teist endast. Ma olen enam kui kindel, et suurem osa kustikatest on nimega Jaak Juske juba tuttavad. Peamiselt olete te tuntud kui õpetaja, poliitik, ajaloomatkade juht ja publitsist. Vaadates juba seda nimekirja võib öelda, et teil on mitu erinevat ametit, kuid kellena te ennast ise kõige rohkem näete ja miks?

Ma arvan, et ma esindan sellist natuke hääbuvat ametit nagu on jutuvestja. Tegelikult kõik tööd ja ametid on seotud minu suure kire ja armastuse – ajalooga, vanade lugude jutustamisega. Käesoleval sügisel sai 10 aastat sellest, kui ma GAG-is õpetajatööd alustasin. Vahelduva edu ja koormusega olen siin olnud. Praegu annan ainult usundiloo kursust. Pärast vahepealset nelja aastat Riigikogus olen ma suurema koormusega tagasi Eesti kõige uuemas koolis. See on põnev võrdlus, kui oled õpetanud Eesti vanimas gümnaasiumis, kus nelja sajandi eest Rootsi kuningas pani piltlikult öeldes kõik asjad paika. Pelgulinna Riigigümnaasiumis on kõik uus: õpetajad, õpilased, koolimaja. Sul on valge leht ees: loo, kujunda, paku välja uusi mõtteid ja ideid. Suuremas mahus ja ulatuses esimest korda Eesti ajaloos proovime lõimida kuus õppeainet üheks, mis kannab nime “Ajajoon”. Kui me võtame ükskõik mis ajaperioodi ajaloos, räägime me samal ajal kirjanduses, kunstis, muusikas, ühiskonnas samadel teemadel. Hindame seejuures muidugi ka eesti keelt.

Millal ja kuidas teie teed GAG-iga ristusid?

Hendrik Agur muutis minu elu. Üks õpetaja lahkus ajutiselt ja Agur kutsus mind ajalooõpetajaks. Just sellel ajal oli mu elus hetk, kus tundsin, et on aeg kannapööre teha. Ma olin aastaid õpilasmaleva komandör ja tundsin, et mulle meeldib noortega jännata. Kui sulle pakutakse ajalooõpetaja kohta Eesti kõige vanemas koolis, mis asub keset vanalinna, siis pikemalt mõelda ei saa. Tegelikkuses hüppasin ma pea ees tundmatusse vette. Ma mäletan, kui ma kümne aasta eest esimesel septembril seisin abituuriumi ees. Mõtlesin, et mida ma nüüd räägin 45 minutit. Ma hakkasin rääkima kire ja armastusega ning ma tõesti ei liialda, kui ütlen, et ma olen alati rõõmuga kooli tulnud. Isegi kui oled hommikul väsinud, siis sa jood oma kohvi ja lähed klassi ette. Kool on koht, kus sa iga päev muudad maailma natuke paremaks paigaks ja just see annab meeletult energiat. Koolis on väga äge, minu süda on koolis ja õnneks olen siin nüüd täie rauaga tagasi.

Kas on mõni kindel aeg õpetajana koolis olemisest, mis teile eriliselt hinge jäi?

Ma arvan, et kõik need aastad omal moel on olnud ägedad. Ma alustasin rahulikult, et vaikselt sisse elada ja ühel hetkel andsin endast rohkem, kui normaalne on. Siis tulid need Riigikogu aastad, aga ma tahtsin ka siis kasvõi väikese varba kooli ukse vahel hoida. Ma arvan, et üks väga äge ettevõtmine oli see, kui kool sai 385. Me Hendrik Aguri initsiatiivil tegime kooli kummituslugude teemalise rokkooperi. See oli täiesti crazy projekt. Hendrik ütles: “Jaak, meil on selline mõte, ole hea ja kirjuta kummituslugude teemaline libreto.” Oh issand, ma pole elus libretot kirjutanud! Uurisin, et kui pikk see umbes olema peab ja hakkasin kirjutama. Need lood olid tegelikult olemas, aga kuidas neid siis üheks tervikuks kokku siduda? See oli väga põnev väljakutse. Kirjutasin selle aasta alguses valmis ja kuud lähevad, midagi ei toimu. Pärast suvepuhkust augustis Hendrik jälle ärkas. November oli siis juba ukse taga ja meil oli kaks kuud aega, et kogu ooper valmis teha, olemas oli ainult minu lugu. Pöörane töö läks lahti: kirjutati laulutekstid ja viisid, harjutati tundide viisi. Me tegime kahe kuuga täismõõtmetes rokkooperi valmis. See oli väga äge periood, äge tiim ja väljakutse.

Rääkides ikkagi rohkem teie ajaloo lembusest, tekib kindlasti küsimus, et kust üldse selline huvi alguse sai?

Eks ta ühelt poolt on perekonnast. Minu kadunud vanaisa Anto Juske oli maaparandusinsener, aga tema kirg oli uurida oma eriala ajalugu. Ta on kirjutanud mitukümmend raamatut. Teda huvitas näiteks see, kuidas ratta leiutamine mõjutas ühiskonna arengut. Tema suureks kireks olid Eesti vanad vesiveskid. Minu isa Ants Juske oli aga kunstikriitik ja -teadlane, tema kirjutas kokku kümme raamatut. Seega jah, see perekondlik taust on kindlasti ajaloohuvi kütnud, aga ka aeg. Ma olen sündinud 1976, mäletan selgesti nõukaaega, seda kui palju tegelikult on selle viimase 35 aasta jooksul muutunud. Siis, kui hakkasin rohkem huvi tundma ajaloo ja ühiskonna vastu, hakkas kurjuse impeerium kokku varisema. Me avastasime uuesti oma unustatud aja, pärandid, kultuurilugu. See on mu veres ja iga päev läheb ajaloo rindel.

Kuidas jõudsite raamatute kirjutamiseni ja millest peamiselt kirjutate?

Ma teadsin, et kui ma kannan Juske nime, siis pean vähemalt ühe raamatu elus kirjutama, aga ma ei teadnud, millal ja millest ma kirjutan. Aastal 2012 muutis üks jalutuskäik Tartus mu elu. Mu sõber üliõpilasseltsist teadis, et ma tunnen huvi ja mind köidab just Eesti vanade linnade lugu. Ta pakkus, et äkki teeks Tallinna kohta raamatu. Ma olin kirjutanud oma veebipäevikusse juba mingid lood, seega muidugi olin sellega nõus. Sellest esimesest raamatust on tänaseks saanud 32 raamatut.

Ma olen eelkõige kirjutanud meie kõige vanemate keskaegsete linnade lugu. Tallinn, kus elan ja töötan. Tartu, kust ma pärit ja koolis käinud olen. Lisaks olen ka Pärnust ja Narvast kirjutanud, võttes lugusid erinevate nurkade alt. Kui ma kümnekonna aasta eest kooli tulin, sai alguse täiesti omaette lastele ja noortele mõeldud ajalooraamatute sari. Ühelt poolt on meil oma Eesti ajaloos nii palju huvitavaid sündmuseid ja tegelasi, et peaksime seda ju kõige paremini teadma. Neid lugusid tuleb igale põlvkonnale uuesti kirja panna. Hakkas pihta sellest, et ma oma lastele, keda mul on kokku neli, rääkisin neid unejutuks. Just lugusid nõukaajast, üleminekuajast, et kui palju Eesti muutunud on. Hakkab juba endalgi meelest ära minema! Siis tekkis mõte, et aga paneks kõigile Eesti lastele need lood kirja. Esimene raamat oligi “Imelik nõukaaeg”. Igas raamatus on juures ägedad pildid. Tegelasteks on Eestist pärit maadeavastajad, piraadid, printsessid, rüütlid. Kui ma kooli tulin, algas jama Ukrainas, kus Venemaa okupeeris Krimmi 2014. Sel hetkel nägin ma esimest korda, kuidas teie põlvkond, kes on vabas Eestis sündinud ja üles kasvanud, tundis esimest korda hirmu.

Venemaa jääb meie naabriks, ükskõik, mida ta teeb või mida me tast arvame. Ma kirjutasin laste ja noorte Venemaa loo ning selle raames ka Eesti-Vene suhted. Nüüd, kui hakkas aasta eest suur sõda, kirjutasin veel eraldi raamatu, Ukraina loo, selle saatusest ning miks Venemaa tahab seda maad kiusata ja kontrollida. Seal kõrval olen ma muidugi kirjutanud Tallinna vanalinna kummitustest ja kuna ma annan usundilugu, olen kirjutanud ka islamist. Me puutume islamiga paratamatult kokku – maailma suurimaid usundeid tuleb tunda. Kõige uuem lasteraamat tuleb selle aasta lõpus. Tartu on kohe Euroopa kultuuripealinn, seega ma saan lõpuks kirjutada Tartu lood. Tartu legendid ja kummitused kogunevad peamiselt Toomemäele, sealt tulebki pealkiri “Tartu saladuste mägi”.

Mis oli teie esimene isiklik kogemus millegi paranormaalsega?

Kõik küsivad, et kas ma ise olen kummitust näinud. Ma pikisilmi ootan, et ma kohtuksin. Paari aasta eest kutsuti mind Harjumaale Anija mõisa ühel vägeval tormisel sügisõhtul rääkima kummituslossidest. Mõtlesin, et kes sinna ikka tuleb, kuid saal oli paksult rahvast täis. Meil oli perega võimalus ööbida üksi seal häärberis ja mõtlesin, et kuna see mõis kubiseb kummituslugudest, siis kui ma pean mõne vaimuga kohtuma, on see täna öösel. Mul tüdrukud ei julgenud ülevalt toast lahkuda, aga südaöösel võtsin peekri punast veini, et oleks kindlam, ja läksin alla sinna saali, kus oli olnud loeng. Hämarus, kell lööb kesköötundi ja istun diivanile maha. Sel momendil sain aru, kuidas paljud kummituslood sündinud on. Vana maja elab, ta reaalselt vajub, nagiseb, tuul mängib aknaga ja hämarus – see paneb hirmude maailma tööle. Ma olin kogu aeg veendunud, et järgmisest toast tuleb kummitus. Ma küll paraku ei näinud seda kummitust, aga sain aru, kuidas väga paljud on sündinud, sest ega neid lugusid väga paljusid võibki mõistlikult seletada.

Kuidas sünnivad kummituslood?

Esiteks, võibki olla pime maja, öö, varjud, seletamatud helid.

Teine osa on lood, mis on välja mõeldud, millele natuke on hirm kaasa aidanud. Eelkõige 19. sajandist, kus need vaimulood väga popiks läksid. Igal vanal majal, lossil ja mõisal pidi oma kummitus olema.

Kolmas grupp on just need lood, mis ka selle kooliga seonduvad, kus on võib-olla olemas seletus, aga mina ei oska seda leida. Tõesti, GAG on Eesti kurikuulsaim kummituskool ja vana klooster ju selleks igati sobib. Läbi aastate on siin kordunud lugu, kus õpetaja pidi olema vanasti koolis öösel, kas valves või mõne ürituse tarbeks ning tukastab. Ärkab korraga üles ja tema ees seisab nunna kummitus. Üks lugu, mis veel meenub, on rääkinud endine õppetoolijuhataja, nüüdne muuseumijuhataja, Helda Venderström. Aastate eest oli pime sügiõhtu, kool tühi ning proua oli õpetajate toas oma kabinetis kauemaks tööle jäänud. Ühtäkki kuuleb ta, et keegi selgelt koputab uksel. Kutsub külalise sisse, keegi ei ava ust. Läheb teeb ise ukse lahti ja vastu vaatab pilkases pimeduses õpetajate tuba. Ta oli täiesti kindel, et oli kuulnud kedagi koputamas ning pärast seda läks muidugi kiirelt koju.

Kuskil kuus aastat tagasi üks üheksanda klassi tüdruk rääkis mulle loo, et ta istus tualetis potil ning selgelt kuulis, kuidas keegi kõrvalruumis käsi peseb. Kedagi seal aga ei olnud. Sellised on mõned näited lugudest, aga on ka näide sellest, kuidas lood võivad sündida. Me tegime rokkooperi promovideot koolimajas ühel sügisõhtul ja väljastpoolt vaadates tundus koolimaja pime olevat. Ma olin Mederi saali poolses tiivas kellegagi ja vaatame, et kaks noormeest kõnnivad koolimajast mööda. Mõtlesime, et võiks natuke kummitada ja näitasime maja seest valgust. Üks poistest vaatas ehmunult koolimaja poole ja ma olen kindel, et ta siiani räägib, kuidas ta GAG-i kummitust on näinud.

Kõiki neid lugusid võib uskuda või mitte. See kummituste värk on kahtlemata usu küsimus. Kui see maja läks 25 aasta eest kapitaalremonti, siis tehti siin kooli kloostri siseõuel kaevamisi ja üllatuslikult tuli välja väga hästi säilinud keskaegne nunnade kalmistu. Mitmekümne nunna põrmud, ka paari väikelapse skeletid. Mis siin kõike küll juhtus omal ajal! Igal juhul hunnik luid, mis ilusti kokku korjati ja maeti vanasse kloostrikirikusse, tänasesse Issanda Muutmise kirikusse. Kes on käinud, teavad, et seal on ilus hauaplaat. Põrmud said rahu ja 2005 pandi siia vanale kalmistule inglikuju, et lepitus saada kunagiste majaelanikega. Ma loodan, et need hinged on rahu saanud.

Milline lugu teid ennast kõige enam paelub?

Mind huvitabki see fenomen, et nii mitmed õpetajad on rääkinud loo, kus öösel on end ilmutanud nunn. Muide, olen ühe GAG-i kummituse pildile saanud. See on küll udune, kuid näha on piltilusa nunna kontuur. Ma tegin vanalinna päevade lõpus kummitusmajade retke. Saime Kodulinna maja ees siin kõrval kokku, meid oli umbes 200 inimest, sealhulgas ka Hendrik Agur. Ta tegi koolimaja uksed lahti ja kogu see mass valgus läbi Mederi saali vanale kalmistule. Hendrik mängis hämaras saalis orelit ja ma tegin temast pilti. Pärast vaatan ja ohhoo, kummitus jäi kaadrisse! Veelkord, see on usu küsimus, mõni näeb, mõni ei näe nunna.

Ma tean terve rida näiteid, kus täie mõistusega haritud inimene räägib mulle kirevat juttu, et ta on päriselt kummitust näinud. Sealsamas Anija mõisas, räägin oma lood ära ja inimesed tõstavad käe, et mul on veel see lugu ja see lugu. Vaatad inimesele näkku ja ei ole nagu hull. Äkki see vaimude maailm on kuskil olemas ja võib-olla keegi näeb seda paremini, kui teised. Näiteks kohtudes üle Eesti koolinoortega, siis just algklasside lapsed on peaaegu kõik enda sõnul mõnda kummitust näinud.

Kas teie juurde on hiljuti tuldud mõne uue GAG-i kummituslooga?

GAG-i kohta viimasel ajal mulle räägitud pole. Üks uus lugu tuli sellest, kui ma paari aasta eest läksin üles Lühikesest jalast. Selle väravatorn on teatavasti Tallinna kõige kummituslikum paik, sellest on isegi eraldi raamatud kirjutatud. Üks härrasmees tuleb vastu ja ütleb, et “Oh, Juske, sa uurid ju neid kummituslugusid!”. Tal olevat seal kuskil ühes majas olnud kontor ja väitis, et tema sekretäri laual hakkasid kord paberid õhku tõusma.

Kus kõige suurema tõenäosusega võib koolimajas kohtuda mõne ootamatu külalisega?

Kindlasti koolimaja keldris. Sinna minek läbi väikese ukse ja keskaegse trepi viib meid sügavale keskaega. Mulle meeldib alati seda rõhutada ja mõelda, et Tallinn on kaheksa sajandit lugusid. See on väga võimas ja pikk lugu. Täna on aga meie aeg need vanad lood meeles pidada, rääkida teile noorematele edasi, et teie omakorda teeksite need teod, mida meenutatakse 500 või 800 aasta pärast.

Kas Kusti vaim rändab siiani mööda koridore ringi?

Kusti vaim on kindlasti olemas, see vaimsus on meis kõigis peidus, me kõik kanname seda edasi. Ja iga selle vana maja ruutmeeter räägiks lugusid, kui ta vaid saaks!