Järjejutt “Esmakustika seiklused” I osa – Beib, see on lihtsalt kurb!

Lisete Talvar G1K

Armas lugeja! Pea lugedes kindlasti meeles, et tegu on väljamõeldisega ning ükski tegelane ega sündmus ei ole päris! Mõnusat elamust!

/

Kui sa peeglisse vaatad, siis keda sa seal näed?

 Ma vaatan peeglisse ja ei suuda end esmapilgul meetrilaiustest teepakilaadsetest unevõla kottidest üles leida. See oli neljas kord järjest, kui veetsin kogu öö lakke vahtides. Mu elu hakkab kujunema “Kaklusklubiks”, ent mul pole jaksu, et kaklema minna. Mul pole jaksu enam millegi jaoks, aga täna on õpetajaga Aeg kahetunnine arutlus ja ma ei luba endal seda põruda. Lihtsalt ei luba. Seega viskan umbes kilo meiki oma sinistele silmaalustele, et vältida rongis seepi müüvaid inimesi (wink-wink) ja vinnan end kööki, kus ootab mind mu ema. Minu ema, kes teeks kõike, et ta laps saaks käia parimas koolis, et ta saaks parima hariduse ja võimaluse avada uksi, mida tema või isa pole kunagi saanud isegi näha. Ma armastan oma vanemaid lõputult. Nende pärast ma olengi seal koolis nõus käima. 

 Istun lauda, millele on asetatud sinine taldrik praetud muna, viilutatud paprika ja kurk. Ema jookseb köögist mu kõrvale, käes klaas mahla.

 “Miks sul sinikad silmade all on?” küsib ema neid kõrgustikke oma sõrmedega vaikselt silitades, mistõttu mu silmad kinni vajuvad.

 “Ma ütlen ühe asja ja sa saad kohe aru, miks. Piibel, antiikmütoloogia ja kreeka kirjandus pluss loetud müüdid.”

 “Aga sul on ju see selge. Miks sa muretsed?”

“Aga sellepärast, et mul selge on, ma need mäed ka siia rajasin. Need on mu töö viljad.”

 “Säde, ma olen mures.” Ema ütleb seda nii tõsiselt, et ma ehmun, sest tavaliselt ta naerab, kui ma midagi sellist kokku sogan. See on lihtsalt viis, kuidas me räägime. Keegi teine ei peagi sellest aru saama, aga et ema ei saa aru, see valmistab mulle muret.

 “Sa rebid end niimoodi lõhki. Me oleme sellest rääkinud.”

 Ma ei suuda midagi muud teha kui noogutada, sest mul on tõesti tunne, nagu oleksin lihahaamri all ja lendaksin mööda köögiseinu laiali, aga kas see ei olegi iga GAG õpilase elu?

 “Mitu tundi sul on?”

 “Seitse.”

 “Tuled kohe peale kooli koju?” küsib ema lootusrikkalt. “Ma ei peagi täna tööle minema ja isal on ka lühem päev. Kirkel on ka vist seitse tundi.”

 “Hmm. Ei, Sparta tahtis koos õppida,” ohkan ma. “Aga äkki ma lihtsalt ütlen ära talle. Meil pole isegi õppida midagi.”

 “Ei-ei. Ole-ole oma sõpradega.”

 “Ta ei ole mu sõber.”

 “Oi, palun vabandust, poiss-sõbraga,” kihistab ta naerda.

 Müksan teda kergelt ja naeran temaga koos. “Kindlasti mitte. Ta ütles, et ta ei loe ilukirjandust, sest see on mõttetu ja üks suur ajaraisk.”

 “Appikene, miks sa kellegi sellisega koos oled?”

 “Oota, see läheb veel paremaks. Ta arvab, et kõik peaksid lugema ja ära õppima, kuidas investeerida krüptosse, sest see on meie tulevik,” traumeerin ema, kasutades agressiivseid õhujutumärke.

 “Palun ole tema juures ettevaatlik. Ta tundub mulle väga ohtlik.”

 “Jaa, ma olengi. Ta pole ohtlik. Lihtsalt palju hallima maailmapildiga kui meie.”

 “Säde,” lausub ema, jättes märkimisväärse pausi lõppu.

 “Mis, e m a?”

 “Säde, palun ära tee end katki.”

 “Ei tee. Ma luban.”

 Tänan teda söögi eest ja hakkan esikusse minema, kui ta mulle väga mureliku pilgu heidab, millele mina keelepõristamisega vastan. 

 Mu süda murdub, kui teda sellisena näen. Mureliku ja haavatavana. Ja ta on selline minu pärast. Sellepärast, et mina valisin selle kooli, mis ei lase mul enam isegi oma pere näha. 

 Ei, kõik saab veel korda. See on alguse asi. Peab olema…

// 

Miski minus keerleb ja see pole laktoositalumatus.

Ma hilinen Kõrreka tundi stiilsed kaks minutit, aga ta ei pane isegi tähele, sest taaskord on tema laua juurde kogunenud punt õpilasi oma (palun vabandust, aga väga tüütute) küsimustega.

 “Kas kontrolltööd on juba parandatud?” küsib pool oma elu Shanghais elanud veidra aktsendiga klassiõde Seriina.

 Kõrre säilitab meisterlikult ja vägagi imetlusväärselt rahu ning vastab: “Ei, te tegite need täpselt 24 tundi tagasi ja sellest seitse tundi olin ma koolis, viis konsultatsioone andmas, kolm kaheteistkümnendike tasemetöid parandamas, seitse magamas ja kaks valmistumas, et jälle su küsimusele vastata.” Punkti panemiseks naeratab ta Seriinale otsa vaadates nii, et viimane palub vabandust ja läheb kohale tagasi.

 “Täna juba kaks minutit,” lausub Tim oma prille puhastades.

 “Räägi minuga nii edasi ja homme ma enam ei tulegi,” nähvan talle itsitades vastu. 

 Tim teeb dramaatiliste ohete saatel viis silmapööritust ja tõstab käe laubale.

 “Rong jäi kuus minutit hiljaks. Hea, et ma ise kuus minutit hiljaks ei jäänud. Pealegi olen ma vist Kõrreka eratundi sisse sadanud.”

 Tim heidab pilgu Kõrre laua juurde ja lausub: “Tead, osad olid siin juba 7.30, et eilse töö kohta küsida.”

 “Kõrrekas oli nii vara juba kohal?”

 “Selles iva ongi. Ei. Ta tuli alles 7.55 nagu normaalne inimene.”

 “Issand, millised entusiastid.”

 “No we love math ilmselgelt.”

 “Täpselt.”

 Kell on juba 8.10 ja Kõrre vehib kätega nagu sooviks sääski eemale peletada. Eespingist kostub vali “Issand jumal!”.

 “Ei ole Issand, Kõrre olen!”

 Me Timiga naerame ja kirjutame selle kuldaväärt lause vihiku küljele üles.

Koolipäev möödub samas vaimus. Ma suudan isegi Aeg’i kontrolltöö adekvaatselt sooritada, kui mööda vaadata faktist, et suutsin Kaja Kallase nime valesti kirjutada (Kaia Kalas). Aga see on möödas ja tuleb, mis tuleb. 

 Kahjuks tuli järgmisena kaks tundi härra Varbasega, mis on tavaliselt väga lõbusad, sest on selline tunne, et klassi ees esineb ehtne mesopotaamlane. Aga… Aga tänane oli lausa kohutav.

 Esiteks hakkas Sparta rääkima orjandusest ja miks see võiks ka tänapäeval normaalsus olla. Ma loodan, et ma mäletan seda valesti ja mu klassis siiski ei käi ekstreemselt küsitavate maailmavaadetega 1700. aastatest pärit Ameerika aristokraat.

 Teiseks, kui Varbas kodutöid kontrollima hakkas, algas taaskord Sparta tähetund.

 “Õpetaja, ma tegin vihikusse.”

 “Aga te pidite ju Classroomi esitama.”

 “Jaa, aga ma pole väga hea nendes tehnoloogiaasjades. Ei usalda seda värki. Aga ma esitan järgmine kord Classroomi.”

 Ta vabandab end taaskord välja ja tund jõuab selleni, kus hakkame konspekteerima. Selle asemel, et vanakooli vihik välja võtta, tõstab ta lauale uusima MacBook’i, kuna tema ju “ei usalda neid tehnoloogiaasju”. Hirnun omaette ja palvetan, et ta on unustanud meie pärastlõunase kokkuleppe. 

 Tund saab läbi ning ma pakin kiiresti asjad kokku, et… Et ära joosta. Lehvitan Timile, kes vist midagi prantsuse keeles mulle järele karjub. Ega ma aru ei saa, sest saladuskatte all võin öelda, et ta hindab oma polüglottindust üle.

 Jõuan juba garderoobi ning saan jalanõud vahetatud, kui tormlevast rahvasummast kõlab valjult “Säde!”.

 Peidan end Karlose jope taha, sest kas see pole mitte geniaalne?

 …Ei, see polnud absoluutselt geniaalne, sest Karlos jõuab enne Spartat garderoobi ja haarab oma jope.

 “Mis asja sa teed?” nähvab ta vihaselt.

 “Mul… on… vaja peita end, kurat. Palun, kas sa ootaksid natukene.”

 “Miks ma peaksin?”

 Ma tunnen Sparta kallist ja vänget parfüümi. Kõhus hakkab midagi keerlema ja ma pole täna piimatooteid isegi söönud. Lükkan Karlose vihast eemale ja võib-olla, võib-olla mitte pritsin paar roppust ka sekka.

 Jõuan esimese korruse vetsudesse, mis on kõik muidugi kinni, aga ehk Sparta siia ei tule. 

 Kõlab koputus ja ma jooksen kabiinide juurde ustele prõmmima, aga parfüüm on juba mu ninas ning uksest pistab keegi pea sisse.

 “Säde, kas lähme?”

 Kaalun jääda seina taha kükitama, aga ta on mind juba näinud, seega mul pole muud valikut kui… alistuda.

 “Jaa, ma kohe tulen. Käin kiirelt ära.”

 “Selge pilt!” ütleb ta liiga entusiastlikult. “Ma ootan sind all!”

 Lausun enda pihku paar vandesõna ja heidan pilgu peeglisse. Miski mu sees hakkab jälle keerlema ja ma helistan isale.

 “Tšau! Mul on su abi vaja.”

 “Nii, räägi aga.”

 “Kuidas ma Spartast lahti saan?”

 “Sparta, kellest?”

 “No oma klassivennast. Ma olen sulle ju rääkinud temast.”

 “Oled või?”

 “Jaa, see on see tüüp, kes orjandust pooldab. Wannabe ekrelane, tead küll.”

 “Issand. Tema… Lihtsalt ütled ausalt, et tõmmaku tagasi. Ma ei oska muud soovitada.”

 “Ma peidan end vetsus praegu.”

 “Miks? Mis asja?! Kas ta tegi sulle midagi?”

 “Ei-ei. Ta lihtsalt on… Sparta.”

 “Tule koju. Ma ka jõuan varsti.”

 “Jaa, ma üritan temast lahti saada.”

 “Ole ettevaatlik.”

 “Olen. Tšau-tšau.”

 Kui olen kõne lõpetanud, astuvad kabiinidest kaks tüdrukut välja ning mulle jõuab alles nüüd kohale, et nad on kogu mu juttu pealt kuulanud. 

 “Beib, kui sul on abi vaja, siis sa nagu võid rääkida onju. Me aitame sind. Girls support girls, eksju,” ütleb üks kahest piltilusast blondist neiust mulle lähenedes ja nätsumulli puhudes.

 “We are here for you,” ütleb teine minu külgi vaikselt silitades.

 Nüüd keerab juba nii hullult, et hakkan ise pöörlema.

 “Aitäh, aga ma pean minema.”

 Jooksen vetsu ning oksendan endas oleva keerise välja.

 “See on nii kurb.”

 “Tõesti kahju hakkab.”

 Uks sulgub ja pisarad hakkavad voolama. Mul on tunne, et olengi katki läinud, tükkideks rebitud. Ma ei jaksa enam. Enam ma lihtsalt ei suuda.

///

– Milline sa enne seda kooli olid?

– Ma ei mäleta.

Ma vinnan end peegli ette, sest Sparta on mulle 25 korda helistanud. Ripsmetušš on laiali ja huulepulk mööda põski laiali. Silmaaluste tumedus on kuidagi intensiivistunud. Ma liigun peeglile lähemale ja hakkan end korda seadma, kui uksest tuleb Regiina sisse.

 Regiina on mu klassiõde, kel on kõrvadeni roosad sirged juuksed ja ripsmeteni õhuke tukk. Me pole veel päris sina peale saanud, sest iga kord, kui ma rääkima hakkan, tõstab ta oma vasaku käe nimetissõrme oma suule.

 “He-”

 Regiina sõrm rändab ta suule ning ta kohendab oma tukka. “Mis sul näos on? Nutsid või?”

 “-i. Jaa, võib vist öelda küll n-”

 Regiina kordab rituaali. “Mis juhtus?”

 “-ii. Midagi. Lihtsalt stress ja magamatus. Ma pole neli päev-”

 “Šššš! Nägid mata hinnet jah?”

 “Emmm. Ei. See on väljas?” Uus keeris hakkab kuju võtma.

 “Jaa! Kõrre küll ütles, et läheb aega, aga ju Seriina motiveeris teda. Vabandust, aga ka mina teeksin kõike, et Seriina oma tüütute küsimustega ei jändaks kogu aeg.”

 “Kas sina ka mitte e-”

 “Ma sain muide A. Vaata! Vaata! Mis sa said?”

 Pomisen telefoni otsides: “Kas sina ka mitte ei küsinud täna terve tund, millal hinded teada saame?”

 Regiina õnneks ei kuule seda. “Mis sa said? Mis sa said?”

 On vist aeg jälle vetsu joosta. Ekraanilt vaatab vastu F.

 Ma ei suuda naeratusest peeretavale Regiinale otsa vaadata ja jooksen vetsu, et ennist tegevust korrata.

 Regiina peseb käed ning lahkub uksest lausudes: “See on nii kurb.”

 Kolmas kord, kui keegi on seda mulle täna öelnud. See on nii kurb. 

Vaatan 30 minuti pärast telefoni ja mõistan, et olen poti äärele magama jäänud. Vot see on kurb. 

 Sparta on mulle veel 25 korda helistanud ja ühes 100st sõnumist väitnud, et ka siin kontrollimas käinud. Viimases sõnumis kirjutab ta: “ma ei tea mida ma tegin aga ma pean jõuksi minema nii et ma lähen ära”. Ta lisab häälsõnumiga, et see, mida ma tegin oli ekstreemselt nõme. Ma ei tunne end kuidagi süüdi. Pigem on mul kergem olla.

 Sean end niivõrd korda kui saan ja hakkan garderoobi juurde minema. Kohtan söökla ette jõudes õpetaja Annat, kes mu sassis olemist nähes kallutab pead ühele poole ja avab kaks kätt, et mind oma embusesse võtta.

 “Mis juhtus?” küsib Anna murelikult.

 “Ma sain F-i,” vastan pisaratega võideldes, “ja ma vihastasin Sparta välja ja Regiina… oli Regiina.”

 “Seda ma usun. Milles sa F-i said?”

 “Matemaatikas.”

 “Kas sulle annab Kõrre?”

 “Jaa.”

 “Siis pole ju probleemi. Saad ilusti konsultatsiooni minna ja hinde ära parandada. Kõrre on väga hea ja tore õpetaja. Sa ei pea muretsema. Selliseid asju ikka juhtub.”

 “Ma ei ole neli päeva maganud.”

 Eemaldan end ta haardest, et talle silma vaadata.

 “Kas see on tavaline?”

 “Mis mõttes?”

 “Milline sa enne seda kooli olid? Said siis magada?”

 Ma üritan pingsalt tagasi mõelda, aga ma ei suuda. Ma ei mäleta oma elu enne seda kooli, kuigi ma pole siin isegi nii pikalt käinud. Ma ei suuda meenutada, kes ma olin, kes ma üldse olen.

 “Ma ei mäleta.”

 “Säde, mine koju ja maga end välja. Ära homme kooli tulegi. Ma põhjendan puudumised ära.”

 “Olete kindel?”

 “Jaa, muidugi. Peaasi, et sa katki ei lähe.”

 “Äkki ma olengi juba katki?”

 “Ei ole. Säde, miski ei ole veel katki. Ka maavärinad lõppevad. See maavärin saab kohe varsti läbi, sa pead endale leidma koha, kuhu praeguseks peituda. See võib olla mina või Tim või need raamatud su kotis või see vihik, kuhu sa pingsalt kogu aeg midagi üles kirjutad. Ükskõik, mis takistab sul praegu alla andmast, sest usu mind, see saab kohe läbi. Me saame sind kohe hakata kokku liimima. Tuleb veel maavärinaid ja see ei ole kindlasti see, mis sind tapab, vaid see, mis teeb tugevamaks; see, mille tõttu sa järgmisel korral paremini tegutseda oskad.”

 Lasen pisaratel voolata ning emban teda veelkord. Ta veel päästab mu. Ma tunnen seda.

 “Aitäh.”

 “Mine nüüd koju.”

Heidan rongis olles pilgu Messengeri, kuhu mu vanemad on midagi kirjutanud.

Isa: “Nägime e-kooli.”

Ema: “Sinu esimene F!!!!!”

Kirke: *pilt meie koerast*

Ema: “Tule koju ja tähistame!!!!!!!!!!:)))))))”

 Ei tea kas naerda või nutta, seega ma ei tee kumbagi, vaid jään hoopis magama, mistõttu tulen Paldiskis maha, aga ma elan Kundas… 

 See on lihtsalt alguse asi. Peab olema…

AUTUMNUS 2023