Huvitavalt ja omapäraselt maast ja ilmast – Intervjuu Henrik Kalmetiga
Lisete Talvar G1K
Esmalt, et ka Teist esma- või teistkordselt kuulnud lugeja tunneks end lugedes kodusemalt, palun tutvustage end. Kes olete, millega tegelete?
(Puhkeb naerma, ei suuda vastust kohe formuleerida.) Henrik Kalmet – näitleja, lõpetanud lavakunstikooli näitleja erialalt. Aga nagu Eestis ikka, siis olen ka lavastanud, kirjutanud, saateid juhtinud, reklaame teinud, igasuguseid erinevaid asju. Lühidalt öeldes: loomevaldkonnas tegutseja.
Millal ja mis klassi Te GAG-s lõpetasite?
Lõpetasin 2005. aastal “a” klassi, mis oli sellel ajal prantsuse keele kallakuga klass.
Kirjeldage oma tollast klassi, kooli õhkkonda ja õpetajaid.
See on päris pikk periood, sest ma käisin [Gustav Adolfi Gümnaasiumis] esimesest klassist peale ja vahepeal kolm ja pool aastat mind ei olnud – elasin Prantsusmaal, aga siis tulin gümnaasiumisse tagasi samasse klassi. Ehk need on kaks erinevat aega ja eks need seostuvad majadega natukene, et algklassides käisin üldse teises majas (keeltemajas). Aga, mis ma mäletan: klass oli äge selles suhtes, et mingi ühtsustunne seal oli, aga palju probleeme oli ka meie klassiga – me olime väga elav klass – igasugused jaburad juhtumised tulevad esmajärgus meelde, kui selle peale mõelda.
Õpetajate koha pealt… Eks oli erinevaid õpetajaid. Ma arvan, et see aeg oli teistsugune (kui algkoolis). Osad õpetajad olid samad, aga kuidagi vabam oli.
Kui Te saaksite midagi oma õpetajatele täna öelda, siis mida Te ütleksite?
(Ohkab raskelt.) Ma ei tea…
Näiteks oma lemmikõpetajatele?
Lemmikõpetajatele kindlasti ütleksin aitäh, sest ma arvan, et meiega ei olnud lihtne. Meie klassijuhataja, kes oli Eve Tammaru, proovis sellesse väga mõistvalt suhtuda, et ükskõik, mis oli, püüdis ta alati olla oma õpilaste poolel. Aitäh kannatlikkuse ja vastupidamise eest. Lõpuks ma arvan, et vaadates teisi inimesi meie klassist ja seda, kuhu nad jõudnud on ja mis nad teinud on, siis see usaldus või kannatus tasus end ära.
Kas Te olite hea või paha poiss?
See on üllatav. Mul on selline mälestus, mis on selline eneseõigustus, aga eks meiega oli probleeme ja riukaid, aga õppeedukus oli suhteliselt hea meil, kes me selles suuremas pundis olime. Tegelikult ei saaks öelda, et sellega oleks olnud väga probleeme. Muidugi olid mingisugused problemaatilised ained. Näiteks minul oli eesti keel. Sai igasugust pulli tehtud, aga enam-vähem see õppimine oli okei. Ja ainetest, mis tundusid huvitavamad, kui rääkida lemmikõpetajatest, näiteks ajalugu ja Graužiniene, siis seal tekkis see klapp ja kõik oli korras.
Palun jagage mõnd oma eredaimat mälestust koolipõlvest.
(Puhib.) Eredaimat mälestust… Ma ei tea, kas see on ere mälestus, aga esimene asi, kui ma üldse koolile tagasi mõtlen või kui öelda „Gustav Adolfi Gümnaasiumis”, siis esimene asi, mis meelde tuleb on peamaja trepp. Me olime koolis veel enne remonti, siis kui olid vanad ära kulunud trepi kivid, mis olid päris libedaks kulunud. Just see vahetundides hommikul tulemine ja meeletu liikumine. Võibolla jäi see meelde, siis kui viiendas klassis tulid n-ö “suurte majja” ja see meeletu rahvas ning [kuidas] sa tundsid end nii suurena. See sagimine üles-alla ja meeletu rahvas.
See on praegu täpselt samamoodi.
Jah, see seostub esimese asjana, kui ma kooli peale tagasi mõtlen. See kontrast: koolikell, meeletu virvarr ja siis vaikus sinna otsa.
Te olite 2022. aastal linastunud Kiusamisvaba Kooli klipi režissöör. Kas Te olete omal nahal saanud kiusamist tunda?
Ma arvan küll (kõhklevalt), et olen. Ja tegelikult, kui nüüd ausalt kooliajale tagasi vaadata, miks see teema minu jaoks oluline on, siis ma olen ise kindlasti kiusanud. Olen olnud kiusaja. Mitte, et tahaks kuidagi välja vabandada, aga tegelikult teiselt poolt sa ei saa aru, et see on selline kamba mentaliteet, see on mugavast, kaitstud võimu positsioonist ja hästi lihtne on öelda, et me teeme nalja, aga kui inimene jääb üksi pluss sa ei tea, mis taust tal on, kui südamesse ta midagi võtab. Sa ei pruugi päris lõpuni teadvustada, kui väga mingisugune asi või kommentaar või mis sulle tundub nali, võib tegelikult kedagi haavata. Et kui ausalt sellele tagasi vaadata, siis kindlasti selliste noorte poiste kutsikakamba mentaliteediga olen ma mingil hetkel olnud ise pigem kiusaja. Ja seda enam saad sa aru, kui lihtsalt võib see juhtuda. Aga mõnes teises kontekstis, kui sa oled ise uus, lähed uude kohta, uude trenni, huviringi, kus need jõujooned on teised ja lähed kuhugi, kus on juba grupid, siis täpselt see sama inimene võib sattuda selleks, keda kiusatakse.
Ma tahaks loota, et mitte üle mingisuguse inimliku piiri, aga ma olen oma koolitee jooksul kogenud nii kiusu kui ka kiusanud, mis juhtub tihti: elad end ise välja ja mingil hetkel tahad välja murda sellest positsioonist, kus sa oled nõrgem või üksi, ja siis, kui saad ise gruppi, ise nautida seda ülalt alla positsiooni.
Kui Te olite selles kiusaja rollis, kas Te teadvustasite seda endale? Oli see tahtlik?
Ma arvan, et sellel hetkel ei teadvustanud. See on mu teadvusesse tulnud veidi tagantjärgi. Kui mõned inimesed meie klassist on öelnud, et tegelikult polnud midagi ja tore oli, siis teised ütlesid, et neil küll ei olnud tore ja nad ei tundnud end üldse hästi või et nemad tundsid seda pinget, et näiteks klassi ette vastama minnes mingisugune kamp kohe kommenteeris. Aga kui sa oled selles gängis, siis on hästi turvaline ja sellises vanuses puudub sul empaatia, et sa saaksid end panna selle teise inimese positsiooni. Sellepärast ma sel hetkel [seda] ei tajunudki.
Mida Te ütleksite noorele, kes peab iga päev koolis kiusamist taluma?
Ma tahaksin julgustada. Esiteks ma tahaksin öelda, et noor inimene saaks aru, et see kuidagi ei defineeri tema väärtust või olemust. See ütleb pigem rohkem nende inimeste kohta, kes teda kiusavad. Mida iganes nemad ütlevad või kuidas vaatavad, pole reaalsus. See pole see, milline tema on. Kuigi seda on küll raske teha, aga kui on vähegi võimalik, siis leida endale teisi seltskondi, kus tunda end paremini ja hoitumana. Olgu selleks trenn, huviring või sõbrad väljaspool, et oleks tasakaaluks mingeid muid punkte, kes annaksid teist minapildi peegeldust, mis oleks tervislikum. Ja teine asi, mida on ka raske koolis aru saada, (üritab pingsalt õigeid sõnu leida) et kool on tegelikult teisejärguline elu mõttes, see on väga väike eluetapp, mis saab läbi ja kõik muutub. See saab mööda. Kui sa vähegi vastu pead. Muidugi, kui see on midagi üle mõistuse, kui keegi füüsiliselt kiusab, siis tuleb astuda ametlikke samme, sest see ei ole okei. Aga see saab mööda, see pole pikk aeg. Elu ei ole keskkool. Ja need inimesed, kes keskkoolis ruulivad, tihti edaspidi ei ruuli.
Te juba mingil määral vastasite sellele, aga kordame üle: kuhu ja mida te peale gümnaasiumi lõppu õppima asusite?
Peale gümnaasiumi lõppu läksin tegelikult Tartusse filosoofiat õppima. Ma olin Tartus kolm aastat ehk ma läksin lavakasse kolm aastat peale gümnaasiumi lõppu.
Kas saite Tartu ülikoolist kraadi?
Ei, juhtus nii, nagu ülikooliga ikka juhtub: esimene aasta käisin peaaegu kõike kuulamas, tegin kõik ainepunktid täis, teisel aastal juba vähem ja kolmandal aastal peaaegu enam üldse mitte. Ehk mul on küll kuskil pool sellest bakalaureusekraadist tehtud, aga see on nii ammusest ajast, et muu elu sõitis peale. Aga sealt edasi, 2008. aastal sügisel astusin lavakunstikooli ja lõpetasin 2012.
Kust selline kursimuutus – filosoofia ja näitlemine?
Meil olid teadmised ja tark olemine väga au sees ja tundus, et ülikoolikogemuse Eesti mõttes saaks ainult Tartust. Kui oled ise Tallinnast ja jääda ülikooli Tallinnasse, siis see kuidagi ei ole see. Kui Eestis ülikooli minna, siis ikka Tartusse. Ja siis me oma sõpruspundiga läksimegi. Algul pidime kõik koos juurat minema õppima ja mõned läksidki, aga mul oli huvi kuidagi laiem ning juuras oleks pidanud olema tasulisel kohal, aga filosoofias oleks saanud õppida tasuta kohal ja siis ma mõtlesin, et pigem niipidi. Aga Tartu Ülikool ja see kogemus kuidagi tõmbas.
Näitlemisega on nii, et kogu minu perekond on teatrikooli lõpetanud, siis Tartu Ülikooli minemine oli vastu võitlemine sellele, mida kõik oleksid eeldanud, et nii kui nii on ka mul teatrikooli minek. Kogu aeg proovisin eemalduda, aga lõpuks jõudsin ringiga ikka tagasi. Pigem oli see, et teatrikool oli tuttav ja loogiline valik.
Kas Te teadiste alati, kelleks saada tahate?
Ei-ei. Ei tea siiamaani. Minu meelest Andrus Vaarik on ühes intervjuus väga hästi öelnud, et näitleja on täiskasvanuks saamises läbikukkunud, see on nagu pidev Peeter Paan. Selle asemel, et valida üks eriala, jääb lõputu variant. Nii heas kui halvas mõttes jääd kõige vahele. Sul on võimalus kehastuda kõigeks, aga päriselt ei ole sa ju ei üks ega teine ega kolmas – kõik ja mitte midagi samal ajal. Seega siiamaani ei tea. Aga ka enne kindlasti ei teadnud. Polnud kindlat veendumust, et see just niimoodi peab minema.
Aga äkki nii ongi hea…
Ma arvan ka, et ei ole sellist pinget. Ma arvan, et kõik loomulikud etapid tuleb ära käia.
Noored inimesed peavad tihti rinda pistma identiteedilahknevuste ja -kriisidega. Kui Teie noor olite ja peeglisse vaatasite, siis keda Te nägite?
(Intervjueeritav ohkab väga raskelt ning hakkan kahetsema, et sellise küsimuse küsisin) Ma arvan, et see oli [eri] hetkedel nii erinev. Aga suured ebakindlused, probleemid, asjad. Keda ma seal nägin? (Naerab.) Nägin kedagi, kes proovis. Kedagi, kes oma ebakindlusi peitis huumori kaitsemaski taha peitis. Kui mitte liialt sügavale sinna teemasse laskuda. (Ebamugavus hajub ja me mõlemad naerame.)
Olete tuntud nii teatrilavadel kui tele- ja kinoekraanidel. Milline maastikest on Teile kõige südamelähedasem? Mis köidab teatri, mis filmi juures?
Nii nagu ma alustasin enesetutvustuses, siis ei ole võimalik end päris ühe asjaga lõpuni kirjeldada, mis on Eestis hästi suur pluss. See ei puuduta ainult loomingu, teatri või filmi valdkonda. Tegelikult kui sul on mingi idee, soov või mõte mingis suunas, siis kui sa vähegi tahad, siis sa jõuad selleni. Vajalikud inimesed on ühe-kahe telefonikõne kaugusel. Kui sina ei tea, siis keegi teine teab. Selles mõttes on meil hästi hea võimaluste maa. Teistpidi võib ta olla rõhuv, et ta on väike: jõuad kuhugi, aga sealt pole enam edasi minna. Filmi ja teatri juures mulle meeldib just see vaheldus. Hästi tihti küsitakse, et kas üks või teine, aga tegelikult see ongi meie luksus siin: teatris on see maagia, et see on siin ja praegu, filmiga saab aga teha puhtandi, kuhu parimad hetked kokku panna ja midagi säilib sellest, mis teatrist alles ei jää. See võib olla fantastiline, aga see jääb sinna õhtusse. Aga ma niimoodi valida ei tahaks. Pigem teadvustan endale, et see on suur õnn ja privileeg võimalus teha erinevaid asju. Ja see ei piirdu ainult teatrilaval või filmis mängimisega, aga laiemalt: sotsiaalkampaania loomine, endale olulisel teemal sõnavõtmine, kirjutamine – neid variante on hästi palju.
Milline lavastus või film Teile alati hinge poeb?
Seda on raske öelda, sest neid leidub ja seinast seina ja asjade eesmärk on ka erinev. Hea ja kvaliteetne meelelahutus on alati tore, aga ma arvan, et midagi, millel on suurem tõe kraad sees, mis räägib päris asjadest läbi huvitava kunstilise vaatenurga. See asi (teema) võib olla tavaline või igapäevane, aga ta on keeratud nii, et mõtled „Jah, see on täpselt see, mida ma ei osanud sõnastada, aga tunnen samamoodi.” Või “Ma ei oleks mõelnud nii. Ma ei oleks osanud seda tõlkida sellisesse kunstilisse kujundisse.” Mingisugusest suurest või mõnikord ka lihtsast asjast on tehtud tugev emotsionaalne kontsentraat ja see mõjub.
Mis teeb ühest näitlejast hea näitleja?
(Mõtleb pikalt kergelt pobisedes.) Ta peab olema huvitav. Esimene asi, mis meelde tuleb, on see, et ta peab olema huvitav savi: ühelt poolt hästi plastiline ja voolitav, aga teistpidi tugev, karakteerne ja huvitav selles, milleks ta on voolitud. Tal peab olema mingisugune surakas sees. Nimetame seda siis tugevamaks energiaks, sarmiks. Mingisugune iseloomulik asi peaks olema ja muidugi ka soov, põlemine, huvi, mängulust.
Kes on Teie aegade lemmikuim näitleja?
Ma ei oska niimoodi öelda. Ma ei ole endale sellist tabelit tekitanud. Nimesid nimetamata on näitlejaid, kes mingil hetkel pole mulle meeldinud, järgmisel hetkel vaatan, et nad on kas kasvanud või muutunud või olen ma ise muutunud ja järsku on nad hakanud mulle väga meeldima. Vastupidi ka.
Aga kui ma peaksin Eestist nimetama, siis Lembit Ulfsak on mulle alati meeletult sümpaatne olnud. Arvan sellepärast, et kui ma väike olin, siis kasvasin nende lastelavastustega, “Lumekuninganna” ja nii edasi ning siis see (ulfsandilembus) kasvas sealt edasi. Nii et kui kedagi kõrgemale pjedestaalile, puutumatule kohale tõsta, siis teda.
Kas Teil on mingisugune roll, mis Teid tänini kummitab?
Ma arvan, et kõik asjad (projektid) , mis on kuidagigi asjad olnud, ladestuvad. Olen teinud päris mitu dokumentaalteatrilavastust, mis baseerub päris inimestel, päris intervjuudel, mis on päris lood, et sa muidugi õpid sealt midagi. Tegime kunagi lavastust Paavo Piigi ja Mari-Liis Lillega, mis puudutas depressiooni – see oli väga huvitav protsess: lugeda ja uurida inimeste ning depressiooni kohta. Näiteks mis praegusel hetkel kummitab, on “Macbeth”. Ise mängisin ka kunagi Linnateatris seda, aga nüüd ise publikuna Draamateatri lavastust vaadates kummitab samamoodi. Lihtsalt selles tegelases, selles tekstis – ja kõik see müütilisus, mis selle tükiga kaasas käib – seal on kindlasti midagi, mis kummitab, sest seal on midagi sellist loitsulaadset ja seal on midagi peidus. Tagantjärele ka, olles ise tekstiga kursis, hakkab see sinu ees elama, lähed sellega kaasa ja oma emotsionaalsest mälust tekib mingisugune seos, siis see mõjus hästi tugevalt. See kindlasti istub kuskil kuklas.
Mida peaks tegema üks näitlejaks pürgiv noor?
Minu meelest peaks ta tegelema kõige muuga kui näitlemisega. Muidugi, sellega võib ka tegeleda, aga lugema, avastama maailma, olema avatud ja uudishimulik. Uudishimulik inimeste, inimpsühholoogia vastu. Ma ei keelaks näiteringis käimist, aga pigem mina ahmiks endasse filme, käiks teatris. Läbi vaatluse naudiks žanrit, aga mitte jääda kitsalt kinni sellesse (näitlemisse). Sest mul on tunne, et hästi tihti juhtub see, mis ka professionaalses teatris: et me oleme ise kinni väikeses mullis ja jutustame lugusid, aga kust me neid ammutame? Kui on vähegi võimalust, siis käia ringi ja avastada maailma. Maailm ei pea tähendama ümbermaailmareisi, aga see maailm võib olla ka erinevad linnaosad, pargid, loodus, maailm läbi raamatute. Ammutada võimalikult palju, mille pealt oleks võimalik hiljem pakkuda. Et kuidas lõpuks, kui materjalid su ees on, seda teksti mõtestada. Kuidas tegelase psühholoogiat lahendada. Mida sa üldse öelda tahaksid. Et sinus oleks see pakitsemine millegi suhtes.
Ja füüsiliselt võiks olla enam-vähem vormis. Sa pead olema valmis tegema seda, mida sult nõutakse.
Kas see vastus jääks samaks, kui küsiksin, et mida peaks tegema noor Henrik Kalmet, kes on pürgimas Henrik Kalmetiks?
Jaa, ma arvan, et see jääks samaks. Lõppkokkuvõttes, et kõige selle juures kellestki saab näitleja, kellestki (teisest) ei saa näitlejat, saab midagi muud. Lõpuks kasvame inimesteks.
Käelisi oskusi soovitaksin ka noorel Henrikul arendada, sest see on vajaka jäänud. Jürka (Jüri Kaljurandi) tunnis oleks võinud rohkem kaasa teha ja kuulata, mitte nii palju viilida.
Ütlesite, et Teil ei ole selgete piiridega karjääri, aga kas olete kunagi selle suunda kahetsenud? Või see on tulnud loomulikult?
Ei ole vist kahetsenud, sest ma ei tunne, nagu see oleks lõpuni fataalselt otsustatud. Kui ei meeldi, tee midagi muud. Seda ma ei taju, et oled valinud selle tee, siis pead tegema, meeldib või ei meeldi. Mine õpi midagi muud või midagi juurde. Kui midagi muud tõeliselt huvitab, siis tee seda, mis hoiab ka kuidagi värskena. Ma ei tee seda sellepärast, et mul pole muud varianti, vaid kui olen valiku ees, siis ma igal juhul valiks selle. Sellel hetkel, kui ma ei tahaks seda üldse teha, siis ma prooviksin teha midagi muud. Ma väga imetlen ka erinevaid teatriinimesi, kes on koroonast inspireerituna läinud uuesti kooli, õppinud juurde või teevad midagi muud, midagi lisaks. Ma arvan, et see ei olegi üks või teine ja see kindlasti aitab ka selles (loome)valdkonnas.
Milline on hea nali ja millal tuleks nalja teha?
Hea nali on ootamatu ja tabav nagu hea lavastus või film. Nalja võib alati teha, sest nali võib ka väga raskes situatsioonis mõjuda leevenduse või palsamina, aga peab aru saama, et mis positsioonist. Mitte kunagi ei tasu nalja teha võimupositsioonist nõrgema pihta. Nõrgemalt positsioonilt palun väga, nalja saab alati teha, aga teistpidi on küsitav. Nali ei tohiks olla valusalt kellegi üle ega naeruvääristav.
Kas olen õigesti aru saanud, et olite kunagi vabakutseline?
Olen praegugi.
Kuidas on olla tänapäeval Eestis vabakutseline?
Ma arvan, et sellel on oma plussid ja miinused ning see on erinev: oleneb, mis positsioonist. Mina töötasin, kui õigesti mäletan, peale lavakunstikooli lõpetamist viis aastat Linnateatris näitlejana, mis tähendas seda, et ma olin mingis mõttes seda tööd juba päris pikka aega teinud, kui ma vabakutseliseks läksin. Ma polnud täiesti tundmatu peale lavakooli lõpetamist. Noorele on see kindlasti keerulisem. Sellega on see asi, et mingil hetkel ei pruugi üldse tööd olla ja võib olla stress, aga teisel hetkel on jube palju tööd, sest sa ei tea, mis tuleb ja sa ei oska seda kõike täpselt planeerida, aga sa võtad asjad vastu. Mõnel hetkel on vaja teha asju, mida sa ideaalis ei teeks. Seal on žongleerimist. Aga mulle isiklikult sobib, sest ma saan oma aega planeerida, millal ma midagi teen, et ma saan ise määrata ja teistega suhtluses olla. Mitte keegi ei ütle mulle, et nüüd on etendused nii ja nii. Aga eks see ole selline stressirohke ja tundub, et see aina selles suunas liigub. Üha rohkem noori näitlejaid, kes lõpetavad (kooli) paratamatult peavad jääma või olema vabakutselised.
Kas olete laval kunagi oma teksti ära unustanud?
(Ragistab ajusid ja ohvib.) Ei mäleta, et oleksin täiesti tühi koht olnud, et ma ei mäleta nüüd üldse enam midagi, aga mingi sõna või konkreetne lausestus on kindlasti meelest läinud. Pigem on olnud see olukord, et lavastus peaks edasi minema, aga partnerit lihtsalt ei ole laval ja siis me kõik ootame. Aga tekst pole meelest läinud. Veel. Mõnikord soperdamist ikka on olnud.
Aga kuivõrd hästi Te tajute kriitikat? Kuidas sellele reageerite?
Oleneb sellest, kust see tuleb. Ma arvan, et see tuleb enda jaoks selekteerida, sest lõppkokkuvõttes on see selline valdkond, kus on hästi palju subjektiivset. Ise käid ka vaatamas mingit asja ja ütled, et meeldib, aga teine ütleb, et ei meeldi. Kui sukelduda sellesse, et võtta endasse kõik kriitika, siis see võib olla väga vastukäiv, seega tuleb enda jaoks välja selekteerida inimesed, keda usaldad ja siis nende kriitikat tuleb küll kuulata ja sellest peab õppima ning olema valmis vastu võtma. Aga see on ohtlik tee, kui kuulata igalt poolt, siis ei tea enam midagi. Kiitusega on samamoodi, sellele tuleb ka väike tärn juurde panna.
Kas Te loete enda kohta kirjutatud internetikommentaare?
Ei, kindlasti mitte. Ei, ei, ei. Ma ei loe ka seda, mida mu kohta kirjutatakse. Veel vähem neid kommentaare. Ei, ei.
Väga tervislik.
Jaa, ei soovita seda kellelgi teha.
Kas Eesti kultuurimaastikul on Teie meelest ees helge tulevik või tume hääbumine?
Ma arvan, et on kindlasti väga suuri probleemkohti. Selles osas on tulevik alati helge, mida ka minevik näinud, et mida keerulisemad on ajad ja napimad on võimalused seda paremini käivitub loovus. See on tihti aeg, millal loomeinimesed ohjad enda kätte võtavad ja sünnib midagi ägedat. Isegi, kui tundub, et keeruline on ja rahastusi kärbitakse, millega ma ei taha öelda, et võtke vähemaks, et siis läheb paremaks, vaid siis võib tulla just selline loomingulisus.
Te olete sõna võtnud teatrite rahastamise osas, tuues välja, et Eestis on läbipaistvusest puudu jäänud. Mida selle all mõtlete?
Ei ole siiamaani aru saada, mis kriteeriumite alusel päris täpselt teatrid omavahel konkureerivad. Pigem on nii, et mingisugused repertuaariteatrid, kes saavad rahad kätte ja nad pole kohustatud eriti mingit kriteeriumit täitma, mis on nii aastast aastasse, ja siis on projektiteatrid, kes on ka väga erinevad: mõned, kellel on püsigrupid, mõnel, kel pole, mõnel, kellel on hooned, mõnel, kel pole, ja nad kõik konkureerivad omavahel, aga me ei tea, millised need mängureeglid on. Küsimus ei ole niivõrd selles, et andke raha. Nagu spordis, et osad mängivad korv-, teised jalgpalli, aga samal väljakul, mis reeglitega? Päris täpselt ei tea, mis on lubatud ja mis mitte. Lõpuks tulevad veel mingisugused lisarahastused ja kellelegi ikka kompenseeritakse midagi. Üritatakse vist teha seda läbipaistvamaks.
Ja teistpidi mulle tundub, et see praegune rahastusmudel, mis on kaldu repertuaariteatrite poole, ei peegelda teatrimaastiku reaalsust. Ehk et üha rohkem noori lõpetab ja jääb vabakutseliseks, pigem teeks projekte, projektiteatreid, mida on tulnud kõvasti juurde. Sealt tuleb väga huvitavaid asju. Aga rahastus on ikkagi väga tugevalt protsentuaalselt kaldu repertuaariteatritele ja projektiteatritele pole isegi ruume. Ma ei mõtlegi, et kõigil peaksid olema eraldi teatrimaju, aga osadel pole üldse saalegi, kus mängida.
Olete rääkinud ka sellest, et Eesti teatrites võiks olla rohkem vabadust. Mida Te selle silmas peate?
See puudutabki just seda, et see poleks kõik nii kinni, et ühed või teised teatrid. See on ka kavalam ressursi kasutamine. On näiteks mingid vabatrupid, kes tahaksid teha mingit tükki, aga neil ei ole mingisuguseid ruume. On näiteks mingi äge idee. Aga siis on repertuaariteater, kellel pole ideed ja mingid saalid on täiesti tühjad. Selle asemel, et see projektiteater läheks kohta x või y ja maksaks kallist ruumirenti, on riigi poolt rahastatud ruumid. Et viia neid kokku ja tekitada seda, et truppide sees on alati võimalus võtta külalisi. Värske veri on alati huvitavam. Miks publikule alati suveprojektid on see, et need on tihti segud erinevatest inimestest erinevatest linnadest ja saavad kokku sellised kooslused, mida kogu aeg ei näe. Selles mõttes teha seda vabadust: liikuda, mis annaks noortele suurema enesekindluse olla vabakutseline, sest sul on see lootus, et sa kuskil saad ikka tööd.
Nagu on juba välja tulnud, siis olete väga tragi arvamuse avaldaja. Mis kannustab Teid alati ühiskonna valupunktidel sõna võtma?
(Muigab naerda.) Ma arvan, et see on kodusest kasvatusest tulnud. See arusaam, et kui sa ei ütle, siis miks sa eeldad, et keegi teine ütleb. Igaüks ütleb, et keegi teine võiks seda teha, aga lõpuks see jääbki ütlemata. Ja eks ta ole ennast taastootev – oled ühe korra midagi öelnud ja siis hakatakse sinu poole pöörduma, et mis sa sellest või teisest asjast arvad, sest loodetakse, et äkki tuleb midagi põrutavat.
Kui tekib selline ühiskondlik platvorm või positsioon, et mingil põhjusel inimesed kutsuvad ja tahavad teha sinuga intervjuud, et sinna alati midagi sisulist öelda. Nii palju kui vähegi oskad. Mitte rääkida ainult kreemidest ja teksadest.
Mis on mõni elutõde, mida endaga kaasas kannate?
Ma ei ole eriti postulaatide usku. Elutõde on pigem see, et kindlasti leida positiivseid asju. Isegi, kui need on hästi pisikesed, siis sellest endale kaitsevõrku punuda. Kui on mingid raskemad hetked, siis proovida ennast sellest välja tõsta või kõrvale asetada ja mõelda, et mis on need asjad, mis mulle päriselt meeldivad. Ja neid kindlasti leidub. Nagu see lavastus Noorsooteatris, “Kõik lahedad asjad”.
Kas Teil on mõni salajane hobi, millest maailm veel ei tea, aga võiks?
Ma ei tea, kas ma salajast hobi avaksin. (Mõtleb intensiivselt mõmisedes.) See on nii salajane, et ma ei tea isegi. Salajane hobi… No need ei ole nii salajased, aga ma ütlen erinevad trennid. Salajane hobi, millest võiks teada ning mis võib humoorikalt kõlada on see, et käin crossfit’i tegemas, aga selle sees ka tõstmistrennis. Ma kindlasti pole see mees, kellele peale vaadates saaks öelda, et ta tegeleb tõstmisega, aga see on minu jaoks olnud nii huvitav avastus, et kuivõrd palju on tõstmine seotud füüsikaga. Noored võiksid tõstmas käia lihtsalt sellepärast, et aru saada, kuidas füüsika toimib, sest see pole seotud ainult toore jõuga. Tegelikult on see seotud tantsu ja füüsikaga. Olen täitsa vaimustuses, kuidas see vaimsele tervisele mõjub, kui pusid mingisuguse raske asjaga, mis sul väga välja ei tule ja selleks hetkeks on vaimule täielik väljalülitus, restart. See on küll salajane hobi. Ma arvan, et kui ma ringi käin, siis keegi ei oskaks küll pakkuda, et ma tõstmisega tegelen.
No nüüd saab teadma.
(Kas iroonia või mitte iroonia? Selles on küsimus.) Jah, kutsun kõiki tõstma!
Kas te unistate palju? On Teil mõni täitmata unistus, mis hingel rõhub?
Kusjuures ma unistan jah palju. Elan päris palju oma pea sees. Elan ja mängin mingisuguseid situatsioone läbi. Aga ma igaks juhuks ei hakka seda sõnastama. Aga ikka unistan.
Palun jagage mõnd hiljutist kultuurielamust.
Mulle väga meeldib kujutav kunst. Mulle meeldib käia näitustel. Seda ma soovitaksin üleüldse, et minna mingeid püsiekspositsioone vaatama, näiteks KUMUsse või Lühikesse jalga. Teatri mõttes meeldib mulle tants isegi rohkem. See on huvitav väljendusvorm. Aga hiljutisim elamus oli Wes Andersoni lavastatud Roald Dahli muinasjutud Netflixis. Olen suur Wes Andersoni fänn, aga vahepeal tema viimased filmid ei ole meeldinud, aga need olid hästi ilusad ja südamlikud ja huvitava võttestikuga. “Kõik lahedad asjad” on väga äge lavastus just noortele ka. „Macbeth” on kindlasti huvitav, aga ma tahaks näha, kes sinna pileti saab, sest seda veel mõned korrad mängitakse. Kes on näinud, palju õnne. Sümfooniaorkestreid ma soovitaks ka niisama kuulama minna, et kui „Macbethi” ei saa. Eriti, kui ei ole tihe käija, siis see on kindlasti elamus. Linnahallis olnud näitus oli ka väga huvitav. Huvitav ruumikogemus, isegi mitte niivõrd need taiesed, mis seal olid. Kellele kuidas, mis seos tekib. Noorematel inimestel vähem, aga mulle tuli kohe meelde, see, kui kunagi seal koolilaatadel käisin, kui kõik oli lahti ja töötas.
Kuidas Te tahaksite, et Eesti rahvas Teid mäletama jääks, Teist mõtleks?
Huvitav, omanäoline.
AUTUMNUS 2023