Juba 47 aastat tagasi avaldas kirjastus HarperCollins filosoof Peter Singeri populaarteadusliku raamatu “Loomade vabastamine”. Mina lugesin seda raamatut pool aastat tagasi, kuid selles raamatus esitatud argumendid avaldasid mulle juba varem suurt mõju. Sellepärast lõpetasin täielikult loomsete toodete tarbimise – nii söömise kui ka kandmise – eelmise aasta detsembris. Mõned riideesemed minu garderoobis on veel nahast, villast või siidist, kuid need pärinevad varasemast ajast.
Te võite küsida, miks see nii tähtis või asjakohane on. Täiesti mõistetavalt võivad minu valik ja tegevus tunduda teile tähtsusetud, kuid nende põhjuseks on midagi väga olulist, millest soovin teile rääkida ning võimalusel ka veenda. Selleks on üks paljudest, kuid võrdlemisi vähem tuntud ebaõiglustest, mida meie liik, Homo sapiens, hetkel sooritab.
“Kõik loomad on võrdsed!” – seda lauset seostatakse kas George Orwelli “Loomade farmiga” või peetakse absurdseks lihtrahva seas, eriti kui õigesega inimloomad hulka arvata. Aga miks see nii on?
Inimeste ja mitteinimloomade (inglise keeles non-human animals) vahel on suurema osa inimeste jaoks suur moraalne erinevus, mis õigustab teha mitteinimloomadega seda, mille peale suurem osa inimestest ei sooviks eales mõeldagi. Kuid nimetage palun mulle see omadus, mille puudumine inimesel, õigustaks kohelda teda samamoodi kui mitteinimloomi. On selleks kõne? Intelligents? Imikul on mõlemad oskused vähem arenenud kui täiskasvanul seal, lehmal või lambal. Ning kuidas oleks see moraalselt õigustatud? Ainuke moraalselt asjakohane omadus, milleks on võime tunda valu, mis esineb praktiliselt igas loomaliigis, eriti neis, keda tarbitakse söögiks või muudeks inimvajadusteks.
Võrdsus, nagu Singer kirjutab, on moraalne põhimõte, mitte faktiväide. See on indiviidide huvide võrdne kohtlemine. Väites, et kõik inimesed on võrdsed, me ei mõtle selle all, erinevalt sellest mida üks endine GAG-i eesti keele õpetaja väitis, et kõik on identiteetsed. Me erineme soo, kasvu, massi, nahavärvi ning muude omaduste poolest, kuid see ei muuda fakti, et peame kohtlema kõiki võrdselt ehk arvestama kõikide huvidega võrdselt.
Seega, pole ühtegi põhjust, miks me ei peaks mitteinimloomade huvidega võrdselt arvestama. Sea soov mitte olla piinatud terve elu jooksul kuni surmani või lehma soov toita oma vasikat, mitte inimesi, kaalub üle inimeste soovi rahuldada ühte oma meelt.
See kõik on vaid ühe meele rahuldamine. Kui pakutakse, et võiks piinata siga, kuna ta karjed rahuldavad kellegi kuulmismeelt, siis te arvaksite, õigustatult, et tegemist on psühhopaadi või sadistiga. Kuid millegipärast maitsemeele rahuldamine on õigustatud?
Võimalik, et see kõik oleks aktsepteeritav (millega ma küll ei nõustu), kui loomseid tooteid toodetaks arhailistel, traditsioonilistel farmidel või eetiliselt, jätkusuutlikult ja moraalselt. Tegelikkuses see nii ei ole; sellised meetodid pole tänapäeval kasumlikud. Tänapäeval moodustavad tehisfarmid 90% maailma loomsest põllumajandusest, ainuüksi Euroopas on nende osakaal 95%. Need on suuremad farmihooned, kuhu on korraga paigutatud tuhandeid loomisendeid väga väikestesse, räpastesse puuridesse ning, kus võivad kergesti levida haigused.
Lehmad peavad läbima pidevaid viljastumistsükleid, kus neid tiinestatakse (vägistatakse) härjaspermi abil. Nende vastsündinud lapsi – vasikaid – eraldatakse neist, et kasvatada üles samuti piima tootmiseks või loomalihaks või lihtsalt surmatakse kohapeal. Lehmade piim, mis peaks minema vasikate toitmiseks, lüpstakse seevastu masinate abil inimeste hüvanguks ning nende elutingimused annavad soovida paremat (kes sooviks elada oma väljaheidetes, pidevas ahistuses?). Täiskasvanud lehmade elu lõpeb siis, kui nad muutuvad mitteproduktiivseks piimatööstuse jaoks: nad tapetakse ja laibad müüakse lihatööstusele.
Sigadel tõmmatakse hambad välja ja lõigatakse saba otsast kohe peale sündi, et nad hiljem (farmide keskkonnast tingitud kitsikuse tõttu) hullust peast ei näriks neid üksteiselt otsast. Juhul, kui mõni põrsas pole farmile kasumlik, siis lüüakse ta täisjõul vastu betoonpõrandat surnuks. Kui see faas on läbi elatud, paigutatakse sead tihedalt elama räämas puuridesse – kust muideks võib alguse saada järgmine pandeemia – kuni nad elu lõpus lämmatatakse gaasikambrites. Siinkohal meenutan, et siga on sama intelligentne olend kui koer.
Munatööstuses tapetakse vastkoorunud meessoost tibud kas süsihappegaasi või tööstusliku lihamasina abil. Ikka sellepärast, et nad on munatööstusele kasutud (broilerikanad ja munakanad on kaks erinevat tõugu). Siinkohal võib jätkata veelgi…
Selle arvamusloo mõte pole kedagi häbistada, vaid on panna teid mõtlema oma toitumise ja käitumise peale, isegi siis, kui see tundub banaalne. Seekord ei käsitlenud ma loomakasvatuse keskkondlikku aspekti, sest ma pole selles valdkonnas nii teadlik ning pean seda võrdlemise egoistlikuks põhjuseks, miks teisi isendeid mitte panna gaasikambritesse. Mitmed teaduslikud tööd on tõestanud, et õigesti planeeritud veganlik dieet on suuremale osale inimestest (käsitlemata erandeid) täiesti tervislik ning osadest dieetidest ka tervislikum. Lõppude lõpuks on see suuresti maitse – millest ütleme nii 80% saab jäljendada taimsete toitainete või asendustoodete abil – mis hoiab üleval seda monumentaalset ebaõiglust.
Vincent Assor, G2 PR-IN