Intervjuu värske direktori Henrik Salumiga: “Tahtsin saada kas rokkstaariks või bussijuhiks.”

Pilt: Kristjan Salum

Meie kooli vahvad kuuendikud kohtusid direktori Henrik Salumiga, et vestelda koolist, elust ja muust. Üllatusi on varuks meie hipsterist muusikaarmastajal veel rohkesti, niiet head lugemist!

Intervjuu viisid läbi: Triinu Träss ja Juliet Marii Peets, 6.c klass

Kas direktoriks olemine on raskem kui õpetajaks? Miks?

“Jah, direktoriks olemine on hoopis teistsugune kui õpetajaks olemine, ehkki õpetajaks olemine on samuti raske. Direktori amet on raske sellepärast, et neid asju, millega on vaja tegeleda, on oluliselt rohkem.”

Miks see teistsugusem on?

“Teistsugune on sellepärast, et kui sa oled õpetaja, saad sa tegeleda palju õpilastega ja teistega rohkem suhelda. Direktorina on kirjavahetust palju ja ka palju kohtumisi, mis on küll ühest küljest põnev, aga teisest küljest on see oluliselt raskem.”

Kas teid on kunagi koolis kiusatud?

“Jah, on küll. Oma kooliajast mäletan küll seda.”

Mis on teie soovitused teie kooli õpilastele edaspidiseks eluks?

“Hmm, see on päris huvitav küsimus. Minu soovitus on see, et tuleb teha seda, mis endale kõige rohkem meeldib.”

Millisena näete meie kooli umbes kümne aasta pärast?

“Kümne aasta pärast? Öeldakse, et tänapäeval arenevad asjad nii kiiresti, et isegi viit aastat on võimatu ette ennustada. Ma arvan, et tegelikult kooli puhul on paljud asjad sarnased. Ma tahaks loota, et asjad muutuvad ainult helgemaks ja paremaks ja ilusamaks, aga ma arvan, et õpetaja ja õpilane jäävad ikka samaks.”

Kelleks te lapsena saada tahtsite ja miks?

Mul oli kaks unistust, ametit. Üks oli rokkstaar ja teine bussijuht. Ma isegi ei tea miks. Oot, bussijuhi kohta ma isegi tean. Ma elasin kohas, kus ma pidin bussiga kooli sõitma ja mulle alati meeldis jälgida, mida bussijuht teeb ja kuidas ta uksi avab. Rokkstaar ilmselt sellepärast, et mulle väga meeldib muusika.

Kui elu saaks uuesti otsast peale korduda siis mida te teeksite teisiti?

Hmmm. Ma ei teeks midagi suurt teisiti. Ma arvan, et ma tõenäoliselt oleks õppinud mingisuguse pilli selgeks. Ma tean, et ma jõuan veel, aga ma oleks tahtnud seda teha varem.

Kas soovite midagi koolis muuta? Mida?

Seda on natukene vara küsida, sest ma praegu olen nii vähe direktor olnud. Ma alles viin ennast asjadega kurssi ja praegu on see hetk, kus ma lihtsalt kaardistan olukorda. Mul ei ole plaanis midagi kardinaalselt muuta, aga loomulikult on väikeseid asju, mida ma tahan ja olen juba natukene muutnud.

Kas teil on ka mõni hobi?

Mulle meeldib väga muusika ja sport. Minu hobid on muusika kuulamine, vinüülplaatide kogumine, võrkpalli mängimine ning mulle meeldib aeg-ajalt jõusaalis käia. Ma kunagi käisin tennist ja korvpalli ka mängimas. Lisaks meeldivad mulle loomad ka – mul on koer ja kass. Mulle meeldib loomadega tegeleda.

Mis koolis te varem käisite õppimas?

Mina käisin Tallinna 21. keskkoolis.

Mida te arvate väljendist “Iga õige mees peab elu jooksul istutama puu, ehitama maja ja sõitma Tartu maratoni.”?

(Muigab.) Selle järgi ma olen puu istutanud ja ma ei ole üksi maja ehitanud, aga ma olen aidanud. Tartu maratoni ma pole sõitnud. Ma ei tea, kas selle asemel võiks olla ka mingi muu selline … ma ei tea … jooksumaraton vms. Tegelikult mõistlikud mõtted. Muidugi sihukesed eesmärgid võiksid olla.

Rääkisite, et teile väga meeldib muusika. Mis kategoorias olev muusika teile kõige rohkem meeldib?

See on väga keeruline küsimus. Minu jaoks on olemas kolm kategooriat. Ehk siis väga hea muusika, hea muusika ja muusika. Minu jaoks ei ole olemas sellist asja nagu halb muusika. Ma kuulan elektroonilist, rokki, popi, räppi ja hiphopi muusikat. Ma kuulan peaaegu et kõike.

Eelmine direktor viis õpilased taliujuma. Kas teil on ka midagi ebatavalist plaanis?

See ebatavaline võiks tulla üllatusena. See oleneb ka sellest, mida õpilased ebatavaliseks peavad. Küll ma midagi välja mõtlen.

Mis on teie jaoks kõige rohkem ja kõige vähem maitsenud toit?

Kõige rohkem maitsenud toit on pannkoogid. Neid pole küll mitu aastat olnud, aga need olid ülihead. Mulle üldiselt meeldib koolitoit. Mulle meeldivad kalapäevad. Minu arust need on hästi head. Kõige vähem mulle maitsesid kalavigurburgerid. Ka neid pole ammu olnud. Viimati olid need minu arust kaks aastat tagasi.

Kas teil on ka hirme?

Jaa. Ma kardan kõrgust, aga ma alati ronin igale poole kõrgetesse kohtadesse ja ma kardan lendamist, aga mulle kohutavalt meeldib reisimine. Ma pidevalt tegelen asjadega, mis mulle hirmu valmistavad.

Milline on olnud teie kõige põnevam reis?

Kõige põnevam reis ilmselt oli Hiina reis, kus ma käisin koos õpilastega. See oli juba tükk aega tagasi. See oli põnev selle poolest, et see võimalus tuli hästi äkki ja ma ei teadnud mida oodata ning kõik oli hoopis teistsugune. Ma alati tahtsin minna Islandile, ja kui ma esimest korda Islandile sattusin, oli see veel võimsam ja ägedam, kui ma oskasin oodata.

Räägitakse, et tuleks koolides rahvastepall ära keelata, kuna osa arvab, et see on liiga agressiivne mäng. Mida teie sellest arvate?

Mina hea meelega küsiksin õpilastelt seda. Kui õpilased tõesti arvavad, et see on liiga agressiivne ja see viib kiusamiseni, siis ei ole sellel õigustust, aga ma arvan, et see on see küsimus, millele õpilased peaksid vastama.

Milline tuleb teie uus aasta?

Ma loodan, et hästi edukas, ilus, rõõmus ja selline, kus ümber on hästi sõbralikud inimesed. Aga ma arvan, et see tuleb ka raske aasta, sest mul on nii palju õppida.

Metsa roll

Pilt: http://www.kylauudis.ee/2011/03/19/eesti-metsa-eest-ja-heaks/eesti-mets/

Eestis elades on inimestele kingitud see imeline privileeg, et Tallinna kesklinnast, kus ümberringi silm seletab ainult betooni, vaid mõnekümne minuti kaugusel laiuvad suured kumisevad metsad. Nad hingavad, räägivad, elavad täiesti oma elu ja selle juures on minu jaoks alati olnud midagi püha ja puutumatut. Metsas on kohti, kuhu ei pruugi kunagi varem sattunud olla, aga ometi on seal midagi nii kodust ja tuttavat.

Inimesed on tõeliselt andekad oma elu keeruliseks elamises, eriti eestlased, kes on veel ka eeskujulikud kannatajad. Linn kihab inimestest, kes ringiratast siblivad, et näha, kes esimesena välja langeb. Selline ennastrõhuv käitumine on saanud üpris tavaliseks ja selle pärast istungi vahel matemaatikatunnis või bussipeatuses, kui tekib tunne nagu tahaks ära joosta. Tahaks sumbata kuskile sügavale metsa ja lihtsalt kuulata. Selline tunne või tung on minu arvates väga põnev fenomen justkui ürgne instinkt, mis aeg-ajalt minus pead tõstab. Mingi ajend, mis tõmbab mind mitte soojale maale, vaid metsade vahele. 

Ümbritsetuna sellest elavast ja hingavast, mis oli seal enne mind ja saab olema ka hiljem, voolab minusse tihti selline stoiline rahu tunne. Lihtsalt kõnnin ja mõtlen kõik maailma asjad selgeks. See distants igapäevaelu ja selle hetke vahel lubab mõelda ja unustada iseennast kõige selle sisse. Kohinad, naginad, sahinad kõik need hääled kajavad üksteisele vastu ning mina olen kõige selle keskel kõigest külaline, lihtsalt pealtvaataja. Kõike seda ümbritsevat on nii palju, et mured, mille eest metsa pageti, muutuvad järjest tühisemaks. Metsal on imepärane võime panna inimene end jälle väiksena tundma ja tõsta ta alla oma kõrgelt taburetilt. Anda inimesele tagasi inimlikkus. Mets kogu oma suuruses ja hiilguses on mulle alati tundunud nii igavene ning hiiglaslik, et ma tunnen taas, kui imepisike osa sellest kõigest olen mina. Mets toob mulle tagasi selle tähtsusetuse tunde, mis linnadžungli betooni vahel tähtsa näoga marssides vahel kaotsi läheb. 
Mets võtab mind oma rüppe nii kujundlikult kui ka füüsiliselt ja pakub mulle lihtsalt kõrva, mille läbi iseennast paremini ja selgemalt kuulda. Ning lõpuks olen nagu puhtaks pestud, kammitud ja siis, komm põses, koju saadetud kohe palju kergem on olla. Mets kuulab ära kõik mu mured ja ehkki ta ei kõnele, räägib ta ikka just nii valjusti, et ma ta tarkusi kuuleks.

Autor: Elisabeth Valter, G1RO