Kelle oma Eesti on? Sinu? Minu? Meie? Või hoopiski nende ja tema? Ei-ei, see on ju meie kõigi oma. Me kõik sobime siia välja arvatud geid, tumedama nahavärviga inimesed, naised, kellel pole 30-aastaselt lapsi, mehed, kes ei suuda naist üleval pidada, juudid, venelased, feministid, liberaalid, immigrandid, naised, kes tahavad aborti teha, transseksuaalid ja nii edasi.
Eestlastel on olnud meeletult keeruline ajalugu ja seetõttu on ka välja kujunenud teistsugused vaated kultuurile, majandusele, ühiskonnale ja selle normidele. Eestlased on konservatiivsed ja austavad väga oma traditsioone, kardetakse kõike, mis pole tuttav, kuid samas tahetakse kogu aeg uudsust ja innovaatilisust. Kõik, kes on kunagi välismaalastega kokku puutunud, mainivad suure uhkusega, et Eesti on “e-riik”, “parim koht maailmas start-upide jaoks” ja “ürgne metsamaa”. Seda on suur rõõm kuulda seni, kuni selgub, et eestlane on üks äärmiselt ebatolerantne inimene.
Minul on olnud õnn kasvada teadmisega, et inimesed on võrdväärsete õigustega, sõltumata nende nahavärvist, rassist, orientatsioonist jne. Ma mõistan vähemusi, nende murekohti ja seda, miks kõik riigid tunduvad elamiseks ahvatlevamad kui Eesti. Oma 1,3 miljoni elaniku ja raske orjapõlvega tundub igasugune võõra ja “ebanormaalse” lubamine riiki justkui uue riski võtmine. Millal siis järgmine pauk käib? Millal me oma vabaduse taaskord kaotame ning elame hirmus ja ahastuses?
Mida rohkem me oma vabadust kaotada kardame, seda rohkem me seda ohustame. Kui inimene hoiab millestki nii meeleheitlikult kinni, siis on tõenäosus, et see libiseb neil käest. Eestis on käinud palju võõraid võime, mistõttu me ei julge enam kedagi vastu võtta, kuid ometi tuleks mõista, et teisiti ei saa me areneda. Tallinnast ei pea saama rahvaste paabel ja Eestist läbikäiguhoov, kuid ometi tuleks mõista, et meie võimalus euroopastuda ja tekitada inimestele meeldiv elamispaik, ei sõltu ainult majandusest, rahast ja poliitikast. Kõik tuleb kodusest kasvatusest ja on oluline, et vanemad õpetaksid oma lastele tolerantsust. Õpetaksid seda, kuidas aidata neid, kes on nõrgemad ja väetimad. Tolereerida neid, kes on vähemuses. Õpetada, et vabadus öelda, mõelda, luua ja olla on inimõigus ning ei pea seda häbenema.
Eestlane laulab vabaduse nimel ja selle eest. Ometi algab see kõik kusagilt sügavamalt hingesopist, kus me teeme oma valikuid, milliseks me maailma loome. Tänasel päeval on meil võimalus ja vabadus olla see, kes me olla soovime. Uskuda seda, mida õigeks peame, luua seda, mis meelepärane. Igal inimesel on õigus öelda ja kaasa rääkida, igal inimesel on õigus õnnele ja igal inimesel on õigus olla tema ise. Miks on vaja seda siis piirata? Kas sellist Eestit me tahame?
Autor: Getriin Kotsar, G2RO