Autor: Johanna-Maria Poell
Eelmise nädala neljapäeval, 14. märtsil seisin koos teiste abiturientide ja G2-astme gümnasistidega Mederi saalis ning laulsin emakeelepäeva aktuse lõpus juba ammu pähe kulunud koolilaulu sõnu:
„See vana koolimaja armas
meil meelest eal ei unune.
Sa seisnud sellel kohal kaua
ja seisad teist nii kaua veel.“
Kooli hoone on seisnud sellel kohal juba 13. sajandist ning alates 1631. aastast on siin järjepidevalt haridust antud. See maja seisab sellel kohal ilmselt tõepoolest vähemalt teist nii kaua veel (ma vähemalt loodan, ei taha ära sõnuda muidugi), aga kas selles majas mitmesaja aasta pärast ka inimesi kohtab?
Ilmselt küll, kuna Keskkonnaagentuur prognoosib 2100. aastaks Läänemere veetaseme tõusu vaid umbes meetri võrra¹. See tähendab, et Gustav Adolfi kool naljalt ära ei upu.
Küll aga võime küsimuse, kas inimesi mõnesaja aasta pärast mõnel praegu tihedalt asustatud alal veel kohata võib, esitada mõne teise piirkonna kohta, ja siis ei pruugi vastused enam nii rõõmustavad olla.
Kliimamuutustega kaasnevad tormid, üleujutused, kõrbestumine ja merevee taseme tõus toovad lisaks liikide väljasuremisele ja inimpopulatsiooni eeldatavale langusele kaasa kliimapõgenikud, globaalse migratsioonikriisi. IPCC (ÜRO Valitsustevahelise Kliimamuutuste Paneeli) hinnangul võib maailmas aastaks 2050 olla 150 miljonit kliimapõgenikku.²
Kuigi kliima soojenemise kohta on IPCC koostanud mitmeid raporteid, mis peaksid olema valitsustele abiks kliimapoliitikate ja -otsuste väljatöötamisel, kuna neis on välja toodud lai teaduslik taust ja võimalikud kliimastsenaariumid koos mõjuhinnangutega³, on Maa keskmine temperatuur jätkuvalt tõusmas, muutusi ei paista. Nii võibki vabalt juhtuda, et mõni teine koolimaja mõnes teises maailma regioonis jääb tühjaks ning ununeb kunagiste õppurite meelest. Saab jäädavalt ajalooks.
Halvimat on võimalik siiski ära hoida, seda juhul, kui võimalikult kiiresti tegutsema hakata. Väga mitmed noored on keskkonnamuutuste ja planeedi tuleviku pärast mures. Laiema avalikkuse tähelepanu on globaalsele soojenemisele toonud keskkonnaaktivist Greta Thunberg, 16-aastane rootsi neiu, kes 2018. aasta augustis, tol ajal 15-aastasena Rootsi parlamendihoone ees kliimastreiki alustas. Tüdruk seisis kolm nädalat igal koolipäeval Riksdagi ees, eesmärgiga juhtida tähelepanu kliimamuutustele. Pärast üldvalimisi on rootslanna streikinud igal reedel. Aktivist on võtnud kasutusele moto “Fridays for Future” (reeded tuleviku nimel), ta tugineb oma väljaütlemistes teadusele ning on nomineeritud Nobeli preemiale. ⁴
Thunbergi eeskujul on tuhanded noored üle maailma hakanud sarnaseid rahumeelseid meeleavaldusi korraldama.
15. märtsil, eelmisel reedel toimus ülemaailmne koolistreigi aktsioon, milles osales Thunbergi andmeil üle 1,4 miljoni inimese 2083-s kohas 125-st riigist⁵. YouthStrike4Climate Eesti osakonna eestvedamisel toimusid rahumeelsed meeleavaldused Tallinnas Toompeal ja Tartus Raekoja ees. Samuti streigiti Paide keskväljakul.
Rahumeelse meeleavalduse eesmärgiks oli juhtida avalikkuse ja poliitikute tähelepanu inimtekkelistele kliimasoojenemisele.
Eesti kliimastreike koondav ühendus YouthStrike4Climate Eesti tõi meeleavalduste Facebook’i ürituste postituses välja noorte nõudmised:
“➡️Kliimakriisiga tegelemine ja keskkonna hoidmine peab olema Eesti poliitikas prioriteediks. See peab kajastuma ka kõigi erakondade programmides ning selles osas tuleb sõlmida ühiskondlik lepe.
➡️Võimuorganid, nii Eestis, Euroopas kui ka mujal maailmas, peavad võtma ette konkreetseid tegusid, et kindlustada kõigile turvaline tulevik, kus globaalne soojenemine ei ületaks 1.5 kraadi murdepunkti.
➡️Valitsus peab esitama plaani, mis seda tagab ja mida nad on seadusega kohustatud täitma. Sellega seoses tuleb Eestis lõpetada põlevkivi kaevandamine ja kasutamine elektrienergiaks ning minna nii kiiresti kui võimalik üle taastuvenergiale.”
Selleks, et oma vaadete eest seista, muutsin minagi päev peale emakeeleaktusel koolilaulu laulmist oma igapäevase hommikuse jalutuskäigu (Balti jaamast mööda Suur-Kloostri tänavat Gustav Adolfi Gümnaasiumisse) marsruuti ning kõndisin hoopis parlamendihoone ette. “Klii-ma-streik! Maa ei ole prügikast!” skandeeriti meeleavaldusel trummilöökide saatel. Kõnesid pidasid nii kooliõpilased, õpetajad kui ka doktorandid.
Toompeal võis Riigikogu ees seismas näha ligi 700 noort. Veidi üle neljakümne neist olid Gustav Adolfi Gümnaasiumist, peamiselt võis kohata gümnasiste G1- ja G2-kooliastmetest ning 12. d klassi koos õpetaja Jaak Juskega, kes õpilaste eestvedamisel ühiskonnaõpetuse tunni ühiskonnaelu endaga sidunud olid, kuid ka põhikooliõpilasi.
Õpilasesinduse president Karl-Sten Kõrgmaa ütles, et teda motiveeris reedel kooli asemel Toompeale minema mure tuleviku pärast: “asi ei ole ainult kliimasoojenemises, asi on ka liigses prügis, mida ookeanid täis on ja mitmetes teistes loodusega seotud ülemaailmsetes probleemides, millega ei tegelda piisavalt.” Noormees lisas, et lisaks andis talle protestile minekuks tõuke risk, et peagi loodavasse valitsusse pääseb kliimasoojenemist tühiseks probleemiks pidav erakond. G2-RO õpilane toonitas, et kindlasti ei olnud tema mineku põhjuseks õppetöö vältimine.
G1 PR-IN õpilane Triinu-Liis ütles, et temale toob külmavärinaid mõte, et kui tema peaks kunagi lapsevanemaks saama, ei pruugi tema lapsed kunagi teada saada, mis on puhas õhk, loodus, meri ja neli aastaaega Eestis. “Inimene käitub Maal, nagu kuuluks see talle, aga see, et teda (inimesi) kõige rohkem on, ei tähenda, et võib teiste liikide heaolu lihtsalt unustada ja hakata metsi maha raiuma. See ei ole okei ja kui keegi midagi kiiresti ei muuda, siis mis meist kõigist saab? Selleks, et midagi muutuks, läksingi streikima.”
G1-astme õpilane Laura (nimi muudetud) lisas, et teda motiveeris osalema vanemate generatsioonide poolne kliimasoojenemise ning reostuse pidev alavääristamine ning tähtsusetuks pidamine.
Eesti kliimastreikide korraldajad on lubanud streikimist jätkata ka tulevastel reedetel. Küsimuse peale, kas meie kooli noored plaanivad ka järgmistel nädalatel Toompeale protestima minna, vastati erinevalt.
Karl-Sten sõnas, et kasvõi õppetöö tõttu ta seda päris igal nädalal võimalikuks ei pea. “Küll aga lähen siis, kui ametis on uus valitsus ning nad ei näita märkigi sellest, et midagi muutuma hakkab,” lisas ta. Samuti lubas ta osaleda järgmisel ülemaailmsel aktsioonil, mis toimub mai lõpus, “sest nii saame saata sõnumi ka Euroopa Liidule ning suurriikidele.”
Ka Laura nõustus, et igal reedel osalemist ta tõenäoliseks ei pea, kuid samas lubas, et 15. märtsi streik ei jäänud kindlasti tema viimaseks.
Triinu-Liis ütles, et sooviks väga tulevikus võimalikult sageli uuesti meelt avaldama minna, kuid et tal ei ole seda ilmselt võimalik teha kogunevate põhjuseta puudumiste tõttu. “Kliima ja loodus on mulle väga olulised, kuid samuti on haridus ja nende vahel valima sundimine ei ole minu arvates õige.”
Kell 11 helisesid meeleavaldusel sajad äratuskellad, mille eesmärk oli sümboolselt poliitikuid üles äratada ning neid keskkonnale senisest enam tähelepanu pöörama suunata. Noored olid ärkvel, nad olid äratajateks. Võib loota, et peagi ärkavad kõik, sõltumata vanusest ja erialast, ning hakkavad koos tegutsema. Et globaalne soojenemine väheneks. Et võimalikult vähe loodust kannataks. Et üle maailma võimalikult vähe maju tühjaks jääks. Tuleviku nimel.
¹ http://www.klab.ee/kohanemine/wp-content/uploads/sites/4/2016/04/2016-04-07-KAUR_Lopparuanne.pdf
² https://maailmakool.ee/kliimamuutused/