Lucia-päev 2018 @GAG

Lucia-päev ehk eestipäraselt Luutsinapäev on tuntud kõige enam skandinaavlaste seas, pole ühtegi rootslast, kes seda iga-aastaselt 13. detsembril ei tähistaks. Lucia päev on algselt kristlik püha, mälestamaks Püha Luciat. Vana kalendri järgi tähistati Lucia-päeva aasta pimedaimal ööl, talvisel pööripäeval. Tavaliselt kujutatakse teda valges rüüs, punase ümber piha kantava vööga ja küünlapärjaga.

Foto: Trevor Carl Oskar Gerbjörn, G2 RO

Legendi järgi abistas 3. sajandil elanud Lucia katakombides end Rooma võimu eest varjavaid kristlasi toidu ja kõige muu vaja minevaga. Ta pani tee valgustamiseks endale pähe küünaldega pärja, niiviisi mahtus tema kätesse rohkem abivajajatele mõeldud varusid. Hiljem tapsid Lucia roomlased, sest ta ei olnud nõus kristlusest lahti ütlema ja niiviisi saigi temast ristiusu märter.

Lucia päeva tähistatakse GAGis igal aastal, mida korraldavad pühendunud rootsi keele 11. klassi õpilased. Proovidega alustatakse tavaliselt juba sügisest, kuna koolikaaslastele tahetakse tuua põnev ja suursugune aktus. Klassikaline Lucia-päeva tähistamine kujutab endast alati saali rongkäiguna sisenemist, kus eesotsas kõnnib, küünlapärg peas, püha Lucia, ja tema järel küünlaid käes hoidvad tüdrukud ja muidugi ka koonusmütsidega tähepoisid. Lauldakse tuntud Luciapäeva- ja muid jõululaule ning loetakse roostikeelset luulet.


Foto: Trevor Carl Oskar Gerbjörn, G2 RO

Selle aastane Lucia-päev üllatas oma uudse lähenemisega. G2 RO õpilased olid hakkama saanud pooletunnise näidendiga, kust ei puudunud laulvad näitlejad, tants, trall ning efektne lavakujundus. Etendati nimelt lugu, kuidas jõudis Itaaliast pärit Lucia Rootsi ning seal kohalike valgustajaks sai. Siiski, klassikat ei saa unustada ja nii järgnes minimuusikalile klassikaline Lucia-päeva pühalik laulmine. Kiiks jäeti siiski külge: Mederi saali siseneti tossu ja paugu saatel, justkui oleks taevast saabutud.

Gümnaasiumi 2. astme rootsi keele suund tõi see aasta koolikaaslastele kindlasti väga meeleoluka ja uudse Lucia-päeva aktuse, kuid kindel on, et pühalikkusega sai siiski, nagu kord ja kohus, kõigi hingi paitada. G2 RO tänab!

Foto: Trevor Carl Oskar Gerbjörn, G2 RO

Autorid : Anna Kristina Pihlakas ja Eglyd Hirv

2019. aasta ilmateade

Piinliku vaikuse vältimiseks tasub alati ilmast rääkida. Täiesti võõrad inimesed leiavad kiiresti ühise keele, kirudes kirglikult ilma, mis on osutunud liiga külmaks, kuumaks, vihmaseks või põuaseks.

Maria ja Matthias K. Thun annavad juba 57. aastat  välja külvikalendrit, millest saab lugeda kuidas planeetide liikumine tähtkujudes ja muud astronoomilised nähtused mõjutavad taimi, loomi ja ilmastikku.

Kreeka kultuuri lõpuperioodist on astroloogias kasutusel kaheteistkümneks võrdseks tähemärgiks jaotatud sodiaagiring. Täpsete vaatluste ja katsetega on tehtud kindlaks nende mõjusektorid. Maria ja Matthias K. Thuni külvikalendri aluseks on tähistaevas nähtavate tähtkujude süsteem.

Räägime nüüd ilmast 2019. aastal.

19. jaanuarini on enamus planeete soojades tähtkujudes, sellepärast polegi siiani õiget talveilma olnud. Peale 19. kuupäeva  hakkab talv oma tõelist palet näitama. 23. jaanuaril liigub Merkuur kaljukitse külma maaelementi, seega ootab meid ees selle talve külmim periood, mis kestab 2. veebruarini.

Veebruari esimene nädal on veel niiske ja pilvine, aga külm taandub ja alates 8. veebruarist hakkab Päike ennast rohkem näitama, Eesti sünnipäeva paiku on oodata lumesadu.

Märts tõotab tulla leebe ilmaga ning külm taandub. Kuu lõpudekaad on päikesepaistelisem.

Aprilli esimene pool on samuti väga päikesepaisteline. Kuu teises pooles võib oodata rohkem sademeid. Üldiselt tuleb aprill soe.

Mai tõotab tulla keskmisest soojem. Üsna julgelt võib lubada, et alates 7. maist saabub suvesoe. Kuu esimene dekaad tuleb vihmasem, mis on loodusele hea.

Juunikuuks lubavad tähtede seisud mitmekesist ilma. Kahjuks juuni lõpp on jahe ja sajab vihma, aga ehk jõuame jaanipäeva ära pidada enne, kui külmaks läheb.

Juuli kipub ka olema sajune. Siiski tuleb ilusaid ilmi: 9., 14., 17. ja 21. juulil.

Augusti algus on veel vesine, aga alates 11. augustist algab selle suve ilusaim aeg. Iga päevaga läheb aina soojemaks ja kuumarekordid püstitatakse augusti lõpus.

Septembris jätkub suvine soe ilm poole kuuni. Alates 19. septembrist annab sügisilm endast märku.

Oktoobri algus tuleb jahe. Alates 10. oktoobrist on päikseline kuu lõpuni.

November tõotab tulla tavapärasest soojem ja valgem. Võib öelda, et külma pole veel kuskil.

Detsembris ei anna planeedi konstellatsioonid lootust valgeteks jõuludeks. Vana-aasta õhtul sajab lume asemel vihma.

Kokkuvõttes tuleb aasta 2019 keskmisest soojem, ent annab siiski põhjust eestlaslikult viriseda. Kui otsida süüdlast, siis tuleks vaadata planeetide ja tähtede poole.

Autor – Ella Miina Koger, G1 MAT-IN

Aasta alguse intervjuu direktori kohusetäitja Tiivi Pikhofiga

Foto: Tiit Mõtus

Vahetult pärast uue aasta tulekut läksin kooli, et teha intervjuu meie kooli kauaaegse õppejuhi Tiivi Pikhofiga, kes nüüd uuel poolaastal täidab ka direktori kohusetäitja rolli. Uurisin veidi tema töö ja uue aasta plaanide kohta ning küsisin ka veidi kooliväliseid küsimusi.

Kuidas Teil jõulud ja aastavahetus möödusid? Kuidas oma pühi tavaliselt veedate? On Teil äkki mõni tore traditsioon?

Jõulude ajal olen alati kodus koos oma perega. Lähen oma ema juurde, oma õe juurde ning oma abikaasa pere juurde, nii et jõulud tähendavad mulle automaratoni ümber Eesti. Kõik olulised kohad tuleb läbi sõita ning kui lõpuks tagasi jõuan, siis on jube hea tunne jälle kodus olla. Aastavahetusel lähen alati abikaasaga kuskile lühikesele reisile, nii paar-kolm päeva, nii ka sellel aastal.

Olete siin koolis vist juba päris kaua töötanud, kui kaua täpsemalt?

Jaa, Gustav Adolfi Gümnaasiumis olen mina töötanud 16 aastat. Tulin siia juba eelmise direktori Ain Siimanni ajal, kes võttis mind siia algklassiõpetajaks. Mul just huvitaval kombel jaanuaris täitub 10 aastat õppejuhina. Alguses, kui süsteemid siin natuke teised olid, olin ma kogu kooli õppejuht ning kui juhtimisstruktuurid muutusid, sain ma endale kõrvale ka gümnaasiumi õppejuhi ja mina jäin siis põhikooli õppejuhiks.

Mis on Teie arvates olnud kõige paremad, meeldejäävamad muutused koolielus selle aja vältel?

Mul on tegelikult sellest hea rääkida, kuna olen näinud kooli mõlema direktori, nii Ain Siimanni kui Hendrik Aguri ajal. Tuleb öelda, et kui Hendrik Agur direktoriks tuli, siis sellest ajast peale on kool hästi palju muutunud. On olnud väga palju avalikku tähelepanu ja meediakajastust. Pole vist Eestimaal inimest, kes ei teaks, mis Gustav Adolfi Gümnaasiumis tehakse, isegi kui teeme tavalisi asju. Näiteks eelmisel aastal oli selline juhus, et koolimaja oli külm, aga meie lugesime seda Delfist, selle asemel, et õpilasesindus või keegi oleks tulnud kurtma. Ma täiesti nõustun, et maja on külm, kuna meil on see nii ehitatud.

Tõesti, koolis on palju muutunud. Kool on palju suuremaks kasvanud, meie juhtimisstruktuur on muutunud, meie traditsioonilised sündmused on muutunud. Reaalainete olümpiaad on laienenud rahvusvaheliseks ja kooli on tulnud väga palju muusikat ja musitseerimisvõimalusi, mis on kõik lastele vabakasutusel. Veel IKT (info- ja kommunikatsioonitehnoloogia) areng on olnud meeletu, näiteks enne Hendrikut ei olnud õpetajatel isegi meiliaadresse ja eKool oli ainult algklassidel. Võrreldes sellega, mis meil nüüd kõik on, oleme eeskujuks kõigile teistele koolidele. Muidugi on meil nüüd ka uus õppehoone.

Olite siis praegu Kotzebues õppejuht?

Jaa, nüüd kaks aastat olen kahe maja vahel jooksnud. Kuna olen põhikooli õppejõud, siis olen nii Kotzebues väiksematega kui ka siin majas 7.-9. klassidega. Tulevikus tuleb ilmselt veel muudatusi, Kotzebue saab oma õppejuhi ja siin peamajas on siis oma, kuna kõike ei jõua korraga lihtsalt.

Kuidas Teile Kotzebues meeldib?

Väga meeldib. Seal on väga head töötingimused õpetajatele, ruumi õpilastele. Kui enne siin keeltemajas oli mitme klassi peale väike koridorijupp, kus ei saanud muud teha, kui rivis seista, siis nüüd Kotzebue maja pakub õpilastele väga palju võimalusi liikumiseks, vaba aja ja vahetundide veetmiseks, õppimiseks väljaspool klassiruumi – harukordselt head võimalused.

Aga kummas majas teile meeldib rohkem töötada?

(Pikk vaikus, vastust ei tule.)

Küsin siis nii, et kas teile meeldib rohkem töötada suurte või väikestega?

No ikka pigem väikestega. Põhikool on ikkagi rohkem minu eriala, aga olude sunnil töötan kõigiga. Ega sellel mingit vahet pole.

Õpilased teavad Teid vist kõige rohkem kui kapuutside ja nugade-kahvlite kontrollijat. Mis on tegelikult õppejuhi igapäevased tööülesanded?

Õppejuhi ülesanne on kogu õppetöö organiseerimine. Tegelikult teen ju mina tunniplaani, õpetajate töögraafikud, lahendan jooksvaid küsimusi jne. Ühesõnaga teen peaaegu kõike, mis puudutab 1.-9. klasse, pluss veel mõned ülekoolilised asjad. Kuna gümnaasiumi õppejuhid on nüüd siin vahetunud ja jäänud lapsehoolduspuhkustele ja mina olen siin nii kaua olnud, siis mõned sellised olulised asjad on kõik kuidagi minu kätte koondunud, lihtsalt olude sunnil, kuna ma olen stabiilselt olemas olnud.

Kuidas peab üks õige GAGi õpilane sööma?

Kui GAGi õpilane istub ükskõik millise laua taha, siis sööb ta vastavalt hea eurooplase kommetele noa ja kahvliga, alati viisakalt. Aga kui GAGi õpilane on kodus, istub diivani peal või sööb McDonald’sis burksi või on matkal, siis loomulikult ei söö ta seda noa ja kahvliga. Kui ta istub laua taga, siis kasutab ta kindlasti nuga ja kahvlit!

Kas Teil on mingeid plaane seoses direktori kohusetäitja ametiga uuel poolaastal? Midagi, mida sooviksite kindlasti teha?

No kõige suurem plaan on see, et tuleb ikkagi direktori asju ka teha. Kindlasti direktor teeb hoopis teisi asju, kui teeb õppejuht, näiteks koolieelarve ning majanduslikud ja tehnilised küsimused. Mingid õppejuhi ülesanded jagan ma ära teistele õpetajatele või õppetoolijuhatajatele, sest kahte asja enam korraga ei jõua. Selle poole aastaga aga midagi muuta küll ei jõua. Kool on üldse selline koht, kus ei tehta kiireid muutusi, neid tehakse tasapisi. Uusi suuri asju kindlasti ei tule. Need asjad, mis on aga meie kooli arengukavas ette nähtud, nendega küll jätkame. On palju asju, mis tuleks korda teha.

Mida ootate uuelt direktorilt?

Oleme siin Kerstiga kõrvalkabinetis arutanud, millist direktorit me tahame. Töökat, intelligentset, sõbralikku, toredat ja võimekat inimest.

Kui Te ei oleks praegu selle ameti peal, kus praegu, siis kellena Te töötaksite?

Kui ma ei oleks õpetaja, siis ma oleksin loomaarst või töötaksin kuskil meditsiinis. Ma ei oleks päris arst, vaid pigem medõde või füsioterapeut.

Lugesin ka Teie eelmist intervjuud Ausõnale. Kas te oma balletitantsijaks saamise unistust ei oleks tahtnud täide viia?

Ma tahtsin just öelda, aga mõtlesin, et ei hakka nalja tegema, et baleriin võiks ka olla. Mul käis see mõte peast läbi küll. Balletitantsija, vist jah, minu vanuses enam olla ei saaks, aga kunagi see unistus oli. Mine tea, võib-olla ma oleksin praegu siis balletiõpetaja. Selles vanuses lavale enam küll ei saaks.

Ütlesite oma eelmises intervjuus, et Teil pole kodus mitte ühtegi kapuutsiga dressikat, kas nüüd on mõni tekkinud?

Ei ole, aga mul on seda vaja olnud, sest sügisel istutasime Kotzebue maja ette puid ja põõsaid ning kuna kedagi teist polnud, siis ma tegin seda ise. Siis laenasin kapuutsiga pusa oma mehe kapist.

Kuidas on muutunud koolikord ja kooliõpilaste elu võrreldes ajaga, mil ise koolis käisite?

Mina olen Pärnust pärit, käisin Pärnu I keskkoolis. Väga palju on muutunud. Õpilasega arvestatakse tunduvalt rohkem, õpetaja ei ole enam ainuke, kes ütleb ja teeb, vaid kooli asjadesse kaasatakse ka õpilasi. Õpilastel on õigus öelda ka midagi õpetaja töö kohta ja ettepanekuid teha, minu ajal seda kindlasti polnud. Koolitoit on ka tunduvalt parem. Jah, kord oli pisut teistsugune. Ühiskond on arenenud ja mõttemaailm on teiseks muutunud.

Mis on praegu Teie lemmik koolitoit?

Ma võtan väga palju salatit ja kui on valikus tatar, makaron ja kartul, siis mina võtan alati kartuli, kuna makaron saab kõige kiiremini otsa.

Kas teil on midagi soovida õpilastele uueks aastaks?

Teineteise märkamist kiirel ajal ja et me oskaksime aeg-ajalt midagi head välja tuua. Võib ka olla mingi väga pisike asi, kuid mina usun, et iga kiitus annab tiivad. Kiitus võib olla ka väga sõbralik naeratus või tunnustav pilk. Ka sellest piisab, et edasi minna ja et tuju läheks heaks ja jõudu juurde saada. Olen ka õpetajatele igal koosolekul öelnud, et palun kirjutame ka positiivseid asju tagasisideks, kuna meil on väga tublid õpilased ja võib-olla suuremat tähelepanu saavad need, kes käivad olümpiaadidel või võistlustel. Samal ajal on meil aga nii palju toredaid õpilasi, kes õpivad väga hästi, kuid võistlustele ei jõua. Neid tuleks ka märgata. Igale lapsele tuleks aasta või trimestri lõpus midagi head kas öelda või märkida eKooli. See oleks minu unistus, kui need tunnistused, mis nüüd kajastavad ka õpetajate kommentaare, oleks täis positiivsust lisaks sellele, mis tuleks paremini teha. Võib-olla on see niivõrd väike asi, aga seda on vaja.

Kas õpetajad vajavad ka kiitust?

Jaa, loomulikult vajavad nad kiitust ja tunnustust. Olen väga uhke, et me saime eelmisel aastal kooliga sellise tunnustuse nagu Tallinna kõige tunnustavam kool. Kuidagi haridusametist võeti kokku koolid, kes oma õpetajaid esitasid aasta õpetaja ja muudele konkurssidele ning meie oleme hästi palju esitanud ja vahel ka saanud. See rida õpetajatest, kes meil on tunnustatud, on päris pikk. Me oleme ise ka oma kooli sees loonud uusi tunnustamise meetodeid: meil on hõbedased ja kuldsed rinnamärgid, sihtasutuse stipendium õpetajale, mida antakse igal Eesti Vabariigi aastapäeval ühele õpetajale ja ikka veel me vahest juhtkonnas mõtleme, kuidas võiks veel õpetajaid esile tõsta. Viskan siinkohal ka palli õpilastele, et äkki teie leiutate veel mingi viisi, kuidas õpetajaid tunnustada. Muidugi üks asi, mida õpilased saavad alati teha, on kirjutada iga-aastasesse personaalsesse tagasisidesse, mida me siin teeme, kui hea õpetaja on ja mida õpetaja hästi teeb. Ma pean ütlema, et heale õpetajale võib mul tulla õpilaste poolt lausa pool lehekülge kiitust, kus igaüks on paar sõna kirjutanud, ja ma olen näinud, kuidas õpetajad on neid lugedes pisarateni liigutatud. See on õpetajale tegelikult väga suur tunnustus, kui õpilane ütleb, et ta teeb oma tööd hästi ja on tubli. Ma arvan, et see on suurem kui juhtkonna tunnustus. Jätkake seda!

Suur aitäh teile toreda intervjuu eest, Tiivi!

Foto: Tiit Mõtus

Autor – Anni-Liis Prangli, G2 PR-IN

Uus aasta, uus mina – AUSÕNA!!

Ütleme tere meie uhiuuele GAG-i podcastile!

Esimeses osas tervitame koos Eglydiga meie päris oma podcasti: teeme sissejuhatuse uude aastasse, räägime tähtsa külalisega toimunud muudatustest koolielus ja lobiseme uue aasta lubadustest.

Podcast hakkab ilmuma Ausõna veebilehel, mida viivad läbi kommunikatsioonikomisjoni aktiivsed liikmed. Eesmärk on eelkõige pakkuda meelelahutust, arutleda paeluvate ja päevakorraliste teemade üle ning kajastada Ausõna veebiajalehes ilmunud artikleid nii meie oma kooli õpilaste, õpetajate kui ka põnevate külalistega väljastpoolt!

Loodame, et need 26 minutit olid Sinu jaoks inspireerivad ja kasulikud. Kuulmiseni!

Maria-Elisabeth

Podcasti juht

,,The subtle art of not giving a f***”, Mark Manson

Üks täitsa tavaline noor inimene, kellel päris mitmed aastad koolis käidud, võib tunda ängistust – ta enam ei suuda. Karussellina tiirlev elu virvarr võib teinekord oma teravaid hambaid näidata, kusjuures eriti hull on olukord siis, kui tempokas tormaja muutub vihaseks kiskjaks, kes oma jõupositsiooni maksma paneb. Kuid kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem, ütleb vanasõna.
Nii ongi, sest valehäbita võib haarata õlekõrrest, milleks näiteks Mark Mansoni raamat ,,The subtle art of not giving a f***”. Karmi, ent siira huumoriga vabastab Manson lugejaid ennasthävitavast kinnisideest olla eksimatu. Tegu on eneseabiraamatuga, aga see on hoopis teise lähenemisnurgaga.

Kes meist ei tahaks head elu? Olla perfektne ja edukas kõigis ettevõtmistes? Paljud ühiskonna liikmed tunnevad end olevat pinge all anda endast kõik, muuta maailma ja samaaegselt elada õnnelikult. Ka õpilastena tahame parimat saavutada, saada A+ ja teistele mitte pettumust valmistada – see kõik paneb paratamatult meid muretsema. Soov olla võimalikult perfektne võib aga hoopis rohkem kahju kui head teha.

Kuid ei ole head ilma halvata. Manson toob esile huvitava mõtte: kui iga inimene oleks perfektne, poleks maailmal mõtet, kuna kõik oleksid ühtemoodi. Kohati võib tunduda, et olla “keskmine” on justkui uus tiitel ebaõnnestumisele. Tegelikkuses ei ole keegi perfektne. Arvan, et mida varem aktsepteerida oma nõrkusi ja mitte neid põdeda, seda kergem on edasi minna.

Mark Manson kirjutab väga konkreetse näidete abil raskustest, mida inimesed elu jooksul kogeda võivad. Ta annab nõu, kuidas mõttemustrite muutmine võib parandada elukvaliteeti: murevabama elu võti peitub tema sõnul vähem hoolimises.
See ei tähenda siiski, et peaksime ükskõiksemad olema, vaid vastupidi: vajalik oleks leida omale midagi, mis tõsiselt korda läheb ja on väärt väärtustamist (näiteks pere, sõbrad, kool, töö või mõni eesmärk) ning sellele keskenduda. Kui inimene kellestki/millestki hoolib, pühendub ta neile/sellele, täpselt nagu lähedased sõbrad on valmis sõpruse nimel vaeva nägema. Tähtis on aru saada, kes või mis on väärt hoolimist.

Tänapäeva kiirel infoajastul levivad sotsiaalmeedias kõiksugu uudised, kõmulood ja skandaalid, mis meelitavad ligi rahulolematuid kommenteerijaid. Olgugi, et konstruktiivne kriitika on kasulik, kuid üldjuhul ei ole avaldatud arvamused just argumenteeritud. Kui kommenteerija kritiseerib väsimatult tema eraellu puutumatuid sündmusi, viitab see asjaolule, et too inimene ei ole leidnud oma elus midagi, mida piisavalt väärtustada. Kuid kas meiegi tahame elul nii mööduda lasta? Kui ei, siis Mansoni raamat annab häid nippe, mis ei nõua psühholoogi visiite.

Soovitus kokkuvõtteks: leia, mida väärtustada ja ära hooli mõttetustest, mis elu prügiga risustavad.  

Autor – Ella Miina Koger, G1 MAT-IN

Au sõnas

“Alguses oli sõna, sõna oli Jumala juures, ja sõna oli Jumal.” (Johannese 1:1- 3)
Tänapäeval ei mängi usk suuremasse jõudu enam nii olulist rolli, kuid sõna on jäänud. Sõna paneb liikuma esemed, inimesed, mäed, ka maa. Sõnaga on läbi viidud reformatsioone, õhitatud sõjarindele ja parandatud maailma, väljendatud hinges sügaval peituvaid emotsioone ja solvatud hingepõhjani. Võib ju öelda küll, et sõna oli Jumal, pigem, et sõna on Jumal. Meie, lihtsurelikud, ei tohiks seda unustada.

Aga vaadake nüüd, kuhu sõna jõud meid on toonud! Kunagisest Gustav Adolfi Gümnaasiumi auväärsest ajalehest polnud ammu midagi kuulda, kuid paljude mõtetest polnud ta kadunud. Hakkajad noored on nüüd kokku tulnud ja omadele lugemiseks taasäratanud koolilehe Ausõna, seda täiesti uuel moel.
Puud olid väsinud paberiks olemisest ja meie väsinud raiskamisest, eks lugejaskondki eelistas paberkandja asemel veebiversiooni. Siin see on – moodne, kaasahaarav ja informatiivne, just nagu vanimale ja väärikaimale koolile kohane.

Ausõna veebiversioonis hakkab ilmuma iga nädal mõni uus artikkel, uuendusena näeb ilmavalgust ka Ausõna Podcast. Vaimne kool käib ajaga kaasas ning kaks korda kuus hakkab ilmuma Ausõna lehel õpilaste läbiviidud taskuhääling päevakohastest ja kirgi kütvatest teemadest erinevate külalistega: õpilased, õpetajad, kultuuritegelased, ettevõtjad jne.

Lisaks Ausõnale tasub kindlasti jälgida ka Gustav Adolfi Gümnaasiumi Instagrami-kontot (@gustavadolf1631), kust saab detailsemat infot kooliürituste kohta ning kus klassidele ja õpetajate koolipäevadele kaasa elada saab – jah, ka take-over’id on täies hoos!

Niipalju siis verivärskest Ausõnast. Omadele tegemine on suur rõõm, loodame, et omad selle ka suure sära ja huviga vastu võtavad. Pange siis ausona.gag.ee enda lemmiklehekülgede hulka, luban, et te ei kahetse.

AUSÕNA!

Eglyd Hirv

Ausõna peatoimetaja

Tegijatest

Hakkajaid noori on meil palju ja neile on pühendatud täiesti oma nurk. Kui mõni artikkel paelub, saate kohe autori endaga siia tutvuma tulla.

Eglyd Hirv – kommunikatsioonikomisjoni esimees; Ausõna peatoimetaja
Maria-Elisabeth Lootus – Podcasti juht; ajakirjanik
Kathleen Loss – GAG-i sotsiaalmeedia juht; ajakirjanik
Karl-Sten Kõrgmaa – GAG-i õpilasesinduse president
Aurelia Kuum – ajakirjanik
Anni-Liis Prangli – ajakirjanik; keeletoimetaja
Rainer Pirn – ajakirjanik; sotsiaalmeedia haldaja
Ella Miina Koger – ajakirjanik
Johanna-Maria Poell – ajakirjanik, keeletoimetaja
Tristan Saupõld – ajakirjanik
Anna Kristina Pihlakas – ajakirjanik; sotsiaalmeedia haldaja; keeletoimetaja
Miia Eliise Sarapuu – ajakirjanik; keeletoimetaja
Getriin Kotsar – ajakirjanik, podcasti läbiviija